Читать книгу Raamat lastest. Osho. Noorte sisemise vabaduse ja intelligentsuse arendamine - Osho - Страница 7

Intelligentsus pole midagi sellist, mida saaks omandada, vaid see on kaasa sündinud, omane elule endale. Mitte ainult lapsed pole intelligentsed, ka loomad on omamoodi intelligentsed, puud on omamoodi intelligentsed. Muidugi on nende intelligentsus erinev, sest nende vajadused on erinevad, aga tänapäeval on teada fakt, et kõik, mis elab, on intelligentne. Elu ei saa olla ilma intelligentsita, olla elus ja olla intelligentne on sünonüümid. Aga inimesel on dilemma sel lihtsal põhjusel, et ta pole mitte ainult intelligentne, vaid oma intelligentsist ka teadlik. See on midagi unikaalset – see on inimese privileeg, eesõigus, hiilgus – ent võib kergesti muutuda piinaks. Inimene on teadlik, et ta on intelligentne, ja see teadlikkus toob kaasa omad probleemid. Esimene probleem on see, et teadlikkus loob ego.

Kellelgi teisel peale inimese pole ego ja ego hakkab kasvama, kui laps kasvab. Vanemad, koolid, ülikoolid – kõik aitavad ego tugevdada sel lihtsal põhjusel, et sajandeid on inimene pidanud ellujäämise eest võitlema ja sellest on saanud kinnisidee, sügav ebateadlik uskumus, et vaid tugev ego suudab eluvõitluses ellu jääda. Elust on saanud võitlus ellujäämise eest. Ja teadlased on kinnistanud seda veenvalt teooriaga, et ellu jääb see, kes on kõige kohastunum. Niisiis, me aitame lapsel tema ego järjest tugevdada, ja sealt kerkibki probleem.

Kui ego muutub tugevaks, siis ümbritseb see intelligentsust nagu paks pimedusekiht. Intelligentsus on valgus, ego on pimedus. Intelligentsus on väga õrn, ego on väga kõva. Intelligentsus on nagu roosiõis, ego on nagu kalju. Ja kui tahad ellu jääda – ütlevad niinimetatud teadjad –, siis pead muutuma kalju sarnaseks, olema tugev, haavamatu. Sa pead saama kindluseks, suletud kindluseks, siis ei saa sind rünnata. Sa pead muutuma läbistamatuks.

Aga siis oled sa suletud. Siis hakkad sa surema, sest sinu intelligents vajab taevast, tuult, õhku, päikest, et ta saaks kasvada, laieneda, voolata. Et olla elus, on vaja pidevat voolamist, ja kui vool peatub, siis muutub elu surmaks.

Me ei luba lastel jääda intelligentseks. Esiteks, kui nad on intelligentsed, siis on nad ka haavatavad, õrnad, avatud. Kui nad on intelligentsed, siis on nad võimelised nägema vigu ühiskonnas, riigis, kirikus, haridussüsteemis. Neist saavad mässajad. Neist saavad isiksused, neid ei saa kergesti hirmutada. Sa võid nad purustada, aga mitte orjastada. Sa võid nad hävitada, aga ei saa sundida tegema kompromisse.

Ühest küljest on intelligentsus väga pehme nagu roosiõis, teisest küljest on sellel oma tugevus. Aga see tugevus on peen, mitte kogukas. See tugevus on mässu, kompromissitu hoiaku tugevus. Inimene pole valmis müüma oma hinge.

Vaadelge väikesi lapsi, siis näete, kui intelligentsed nad on. Jah, nad ei tea midagi – kui arvate, et nad peaksid teadma, siis te ei näe nende intelligentsust. Kui esitad neile küsimusi, mis eeldavad informatsiooni, ei näe sa nende intelligentsust. Aga küsi neilt tegelikke küsimusi, millel pole informatsiooniga midagi pistmist ja millele saab vastata spontaanselt, ning sa näed – nad on palju intelligentsemad kui sina. Muidugi su ego ei aktsepteeri seda, aga kui suudad seda aktsepteerida, siis on sellest suur kasu. See aitab sind, aitab su lapsi, sest nähes nende intelligentsust võid neilt õppida.

Isegi kui ühiskond hävitab su intelligentsuse, ei saa seda täielikult hävitada; see kattub vaid paljude informatsioonikihtidega.

Ja meditatsiooni ülesanne ongi viia sind sügavamale endasse. See on meetod, millega sa pääsed sügavale endasse oma intelligentsi eluvee juurde ning avastad oma intelligentsi allika. Kui oled oma sisemise lapse uuesti avastanud, vaid siis suudad aru saada, mida ma mõtlen, rõhutades pidevalt, et lapsed on tegelikult intelligentsed.

Ema seadis väikest Pedrot peoleminekuks valmis. Kui ta oli poisi juuste kammimise lõpetanud, seadis ta korda pluusikrae ja ütles: „Mine nüüd, poeg. Lõbutse... ja käitu korralikult.”

„Ole nüüd, ema!” ütles Pedro. „Palun otsusta ära, enne kui ma lähen, kumba ma pean tegema!”

Saate aru? Ema ütles: „Lõbutse... ja käitu korralikult.” Neid kahte asja ei saa koos teha. Ja lapse vastus oli väga hea. Ta ütles: „Palun otsusta ära, enne kui ma lähen, kumba ma pean tegema!” Laps näeb seda vastuolu selgelt, aga emale polnud see üldse selge.

Mööduja küsib poisilt: „Poiss, kas sa oskad mulle öelda, palju praegu kell on?”

„Muidugi oskan,” vastab poiss, „aga milleks seda vaja on? See muutub pidevalt!”

Kooli ette pandi uus liiklusmärk. Sellele oli kirjutatud: „Sõida aeglaselt. Ära tapa õpilast!”

Järgmisel päeval oli seal teine märk, kuhu oli lapsekäega kritseldatud: „Oota ära õpetaja!”

Väike Pierino tuleb koolist koju, nägu naerul.

„Noh, kullake, sa paistad olevat väga rõõmus. Niisiis, sulle meeldib koolis käia?”

„Ära ole rumal, ema,” vastab poiss. „Pole mõtet koolis käimist ja kojutulekut segi ajada!”

Kõndides aeglaselt kooli poole, palub väike poiss: „Armas Jumal, ära lase mul kooli hiljaks jääda. Ma palun sind, Jumal, lase mul õigeks ajaks kooli jõuda...”

Sel hetkel libiseb ta banaanikoorel ja veereb mööda teed mitu meetrit edasi. Ta tõuseb püsti ja vaatab pahaselt taevasse, öeldes: „Hästi, hästi, Jumal, pole vaja tõugata!”

Noor õpetaja kirjutas tahvlile: „Mull ei olnud suvel tore.” Seejärel küsis ta lastelt: „Mis selles lauses valesti on ja kuidas see ära parandada?”

Väike Ernie hüüab tagantreast: „Võta endale poiss-sõber.”

Isa jutustas pärast õhtusööki poegadele lugusid. „Mu vanavanaisa võitles sõjas diktaator Rosase vastu, mu onu võitles sõjas keisri vastu, mu vanaisa võitles Hispaania kodusõjas vabariiklaste vastu ja mu isa võitles maailmasõjas sakslaste vastu.”

Selle peale sõnas kõige noorem poeg: „Mis sellel perekonnal viga on? Nad ei saa kellegagi läbi!”