Читать книгу Raamat lastest. Osho. Noorte sisemise vabaduse ja intelligentsuse arendamine - Osho - Страница 8

Väikesed lapsed on süütud, aga nad pole seda omandanud, see on neil loomupärane. Nad on tegelikult võhiklikud, aga nende võhiklus on parem kui niinimetatud haridus, sest õppinud inimene lihtsalt peidab oma võhiklust sõnade, teooriate, ideoloogiate, filosoofiate, dogmade, kreedode taha. Ta püüab oma võhiklust peita, aga kratsi natuke pinda, ja tal pole seespool mitte midagi peale pimeduse, mitte midagi peale võhikluse.

Laps on palju paremas olukorras kui õppinud inimene, sest ta näeb. Ehkki lapsed on võhiklikud, on nad ka spontaansed, ning vaatamata oma võhiklusele näevad nad asju läbi.

Väike poiss luksub tükk aega ja hüüab siis: „Emme, ma köhin tagurpidi!”

Ema, kes oli suur lobiseja, viis väikese poisi psühhiaatri juurde. Psühhiaater küsitles last ja oli üllatunud, et poiss ei pööra ta küsimustele üldse tähelepanu.

„Kas sul on kuulmisega probleeme?” küsis ta poisilt.

„Ei,” vastas too. „Mul on probleeme kuulamisega.”

Läbinägelik, kas pole? Kuulmine ja kuulamine on väga erinevad. Laps ütles: „Mul pole kuulmisega raskusi, aga ma olen kuulamisest väsinud. Ma pean kuulama – mu lobisejast ema on siinsamas – ma kuulen, aga mul on probleeme kuulamisega. Ma ei suuda tähele panna.” Lobisejast ema oli hävitanud lapses midagi hinnalist: tema tähelepanelikkuse. Lapsel oli tohutult igav.

Teise klassi õpetaja saatis lapsed tahvli juurde aritmeetikaülesandeid lahendama. Üks väike poiss ütles: „Siin pole kriitisi.”

„See pole õige,” ütles õpetaja. „Õige on öelda: „Siin pole kriite.” Saad aru?”

„Ei saa,” ütles poiss. „Mis nende kriitidega siis juhtus?”

Kirikuõpetaja tütar jõudis tantsupeolt koju kell kolm öösel.

Kirikuõpetaja ja ta naine olid tüdrukut oodanud ning kui ta sisse astus, ütles isa rangelt: „Tere hommikust, saatana tütar.”

Tütar vastas kenasti nagu hea laps ikka: „Tere hommikust, isa.”

Õpetaja püüdis õpetada lahutamist. „Hugh,” ütles ta, „kui su isa teeniks nädalas 180 dollarit ja peaks kulutama kindlustusele 6, sotsiaalmaksudele 10,80 ja 24 dollarit teistele maksudele ja andma siis emale poole rahast, mis siis talle jääks?”

„Südamerabandus!” vastas poiss.

Pärast õhtusööki vaatas isa koos 9-aastase pojaga elutoas telerit. Ema ja tütar olid köögis ning pesid nõusid. Äkki kuulsid isa ja poeg, kuidas midagi köögis katki läks. Nad ootasid mõne hetke, aga ei kuulnud enam midagi.

„See oli ema, kes nõusid lõhkus,” ütles poiss.

„Kust sa tead?” küsis isa.

„Sellepärast,” vastas poeg, „et ta ei ütle midagi!”

Köögist kostis klaasi või portselani purunemise klirin.

„Willy,” hüüdis ema elutoast. „Mida sa seal köögis teed?”

„Midagi,” ütles Willie. „Juba tehtud!”

New Englandis töötav müügimees viidi üle Californiasse. Mitu nädalat oli kolimisest kodus juttu olnud.

Päev enne kolimist ütles ta 5-aastane tütar palvet lugedes: „Ja nüüd, Jumal, peame igaveseks hüvasti jätma, sest homme me kolime Californiasse!”