Читать книгу Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest - Oskar Luts - Страница 11
VI
Оглавление“Nu, paidjom,” ütleb Toots Kiirele, järsku vene keele peale üle minnes, kui nad apteegist juba maanteele astuvad.
“Kudaa?” küsib Kiir aralt. Viimane pole oma vene keele tagavarale iseäranis julge, tahaks aga siiski näidata, et koolipõlv temalegi midagi on järele jätnud.
“Ne vsjoo li ravnoo,” vastab Toots käega heites. “Paidjom!”
Koolivend on oma sulega kaunistatud kübara kuklasse lükanud ja peksab endale ratsapiitsaga vastu säärt. Tema ümmarguste öökullisilmade nurgad on rähmased, palgeid aga ja otsaesist katab läikiv rasva- ja higikord. Üks valkjaskollane juuksesalk, mis ta otsaesisel ripub, annab Venemaa sõbrale väljanägemise, nagu ulatuksid kogu maailma mered talle ainult põlvini.
Kiir vaatleb silmapilgu aega seda lõtva kuju enda ees, pilgutab siis ruttu silmi ja küsib:
“Mis rohi see oli, mis ta sulle andis?”
“A tõ što, slepoi, što li?” vastab Toots. “Razve tõ ne vidal, što bõlo napisano na butõlke?”
Kiir näeb, et sõber võõrast keelest kuidagi enam taganeda ei taha, ja algab teist juttu.
“Vaata, Joosep,” ütleb ta, “seal eemal on meie uus pritsimaja.”
“A mne naplevat na vaš novõi pritsimaja.”
“Ja seal veel natuke edasi, elab vanapagan.”
“Vanapagan!” hüüab Toots imestusega, kusjuures ta isegi vene keele silmapilguks ära unustab. Aga ta satub kohe jälle endisesse tooni ja ütleb, piitsaga õhus vibutades:
“Tak paidjom k etomu vanapaganu, što li?”
“Ei,” naerab Kiir. “Ega see’s peris vanapagan ei ole. See on üks rikas vanapoiss, kes omale sinna maja ehitas ja nüüd elab. Vanapaganaks kutsub teda ainult ümberkaudne rahvas.”
“A ja hatšu na nevo pasmatret,” tingib koolivend kangekaelselt.
“Ei maksa,” arvab Kiir. “See on niisugune vihane mees, ta ei lase meid sissegi. Pealegi on tal õues suur kuri koer, see kargab meile kohe kõrisse.”
Viimaks pika kauplemise järel läheb Kiirel korda võõrsilkäiku “vanapagana” juurde ära laita, mispeale mõlemad silla poole tagasi pöörduvad. Nüüd on kahe endise veskilise juurde veel kolmas tulnud, kes teistele naerdes midagi jutustab. Kui koolivennad veski kohale jõuavad, peatub jutustaja järsku ja vaatab suuril, peaaegu ehmunud silmil maanteele. Samal ajal heidab Kiir pilgu veski läve poole, jääb seisma ja tonksab Tootsile küünarnukiga külge.
“Vaata, Joosep, kes seal on,” ütleb ta.
“Naplevat!” vastab Toots, vibutab korra piitsa õhus ja tahab edasi minna, ilma et ta vaevaks võtaks tähendatud kohta vaadatagi.
“Pea’nd kinni, oota!” hüüab Kiir. “Sa kahjatsed pärast isegi, kui nüüd mööda lähed. Oota!”
Aga Tootsil pole vajagi oodata. Juba on uus veskiline maanteel, jookseb lõdvajalgsest mehikesest mõne sammu ette, pöördub siis ümber ja astub tõsise näoga Tootsile otse vastu. Viimane näeb võõrast enese ees ja pöördub kõrvale. Sedasama teeb võõras. Headkätt, kurakätt – aga võõras on ja jääb otse Tootsi nina ette ja paneb tee eest kinni. Nii kestab see naljakas tants maanteel paar minutit, mil ajal Kiir pisut eemal seistes naeru kihistab; siis tõstab Toots parema käe ühes ratsapiitsaga õhku ja vaatab tüütavale vastutulijale kurjalt otsa.
