Читать книгу Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest - Oskar Luts - Страница 9

Järgmisel päeval tõuseb Joosep varemini üles kui harilikult, annab õues mõne tarvilise käsu, joob siis ruttu kohvi ja riietub teise ülikonda. Jahikuue ja ratsapüksid riputab ta hoolikalt seinale ja katab linaga kinni. Siis käib ta tüki aega toas edasi- tagasi ja suitsetab palju. Viimaks peatub ta riidekapi ees, avab ukse ja vaatleb teraselt oma pikka kuube.

“Tont seda teab,” pomiseb ta viimaks enese-ette. “Võib nii, võib teisiti... igapidi võib... aga Julk-Jürile tahaks siiski näidata, et...”

Ta vaatab lakke ja püüab meelde tuletada, missuguses kuues ta omal ajal köstrit oli näinud. Nojaa, muidugi... kuidas võis ta seda unustada... köster käis alati halli “pääsukesesabaga”. Nüüd peaks talle õige näitama, et... Õigus, õigus, muidugi peab talle näitama, et...

Aga seal tuleb talle järsku mingi teine asi meelde. Ta astub kähku laua juurde, avab ühe väikese karbi ja võtab sealt jämeda, punase kiviga ehitud sõrmuse, mille ta energilise liigutusega oma parema käe nimetissõrme torkab.

“Nii!” ütleb ta seejuures poolkuuldavalt.

Peale selle seisab ta veel mõne silmapilgu kapi ees, võtab siis kähku pintsaku maha ja ajab pika kuue selga. Ka seda toimetust kinnitab tasane “nii”. Üldse näib asi seni kõigiti korras olevat ja pole mingit põhjust arvata, et edaspidigi mõni viperus vahele võiks tulla. Aga siis tekib küsimus: missuguse peakatte peab ta valima? Praeguse ülikonnaga käiks muidugi kõige rohkem kokku must kõva kübar ehk “oktoober”, aga Joosepil on väga raske lahkuda sulega kaunistatud viltkübarast. Ja näe imet: viimaks võidabki viimane ja saab võimuse “oktoobri” üle. Rõõmuga tarvitaks ta ka oma pruune ratsasaapaid, kuid need annaksid pika kuuega liiga märgatava dissonantsi. Ratsapiits ei sünnita pikemat peamurdmist.

“Seda riista võib igas ülikonnas kanda,” ütleb ta enesele ja läheb, peale seda kui ta õues hoolitsevalt ringi on vaadanud, väravast välja. Jalg on imekombel ruttu paranenud ja takistab käimist vaevalt märgatavalt.

Mäeküljelt paistab kogu Paunvere nagu peopesal. Kui palju ja kui vähe ühtlasi on sest aega möödunud, kui ta viimati läks seda teed mööda! Need sirelid seal tee kõrval ja väike kasesalk eespool – kui tuttavad on need Joosep Tootsile! Oh-oh-hoo, mitu korda istus ta koolist koju tulles selles kasesalus ja vaatles koolis vahetatud asju! Mitu korda seisatas ta sirelite juures ja haudus plaane, kuidas Julk-Jürile kätte maksta! Ilusad ajad olid! Öeldagu mistahes, kõige üle võib vaielda, aga need olid siiski ilusad ajad!

See vana hall kirikutorn! Ja see vana, rohekas katus seal lähedal! Need teaksid paljugi jutustada imelikke sündmusi. Missuguseid naljakaid tempe tegid vahel need väikesed mardikad, kes vahetundidel koolitoast rüsinal välja tungisid ja jõekaldal sekeldasid!

Toots seisab maantee lähedal oleva väikese majakese kohal ja mõtleb pisut.

“Õigus, siin ta on,” pomiseb ta enese-ette ja sammub aeglaselt majakese poole. Näib, nagu poleks ta enesega veel täiesti selgusel, kas minna või mitte. Aga natuke pentsik oleks nüüd veel maanteele tagasi pöörduda, sest aknast on teda muidugi juba nähtud, ja küllap peetakse seal sees juba aru, kes umbes võiks olla niisugune uhkes riides isand.

Õues talitab kõhn, punase kikkhabemega vanaldane mees seaputka juures. Tulija samme kuuldes tõstab ta pea töö juurest üles ja pühib käsi oma sinise põlle külge. Mehe paljas pealagi läigib kevadise päikese paistel nagu suur klaasmuna, mis aednikud vahel lillepeenarde keskele üles seavad. Otsaesisele lükatud prilliklaasid aitavad seda sarnasust oma säraga aina suurendada.

Jälle seisatab Toots mõne silmapilgu, otsekui püüaks ta midagi meelde tuletada möödaläinud ajast, astub siis mõne sammu lähemale ja teretab.

“Tere, tere!” vastab kikkhabe ruttu ja lahkelt. Seejuures kummardab ta viisakalt võõra poole ja paneb käed rinnale alandlikult kokku, nagu ootaks ta tulijalt mingisugust käsku. Toots vaatab lahkele mehele korra otse näkku ja siis tuleb talle järsku midagi meelde: kui mitte muud, neid silmi on ta kindlasti kunagi ennemini näinud. See vaade... lahke ja naeratav... Ah jaa, õigus! Nüüd sai ta kätte: ükskord juhtus niisugune imelik lugu ja siis vaatasid need silmad tema, Tootsi peale väga, väga kurjasti. Jaa, jaa... hmh-hmh-hmh...

Toots saab tärkava naeru üle võidu, hävitab selle nõndaütelda juureni ja küsib siis:

“Kas ma võiks Aadnieliga kokku saada?”

“Aadnieliga,” kordab kikkhabe, “Aadnieliga – miks mitte. Olge nii lahke, astuge sisse. Või soovite, et ma ta välja kutsun?”

“Jaa,” vastab Toots peale lühikest arupidamist, “kutsuge ta parem välja.”

“Silmapilk.”

Lahke mees tahab kambrisse minna, pöördub aga lävelt ümber, vaatab korra Tootsile uurivalt näkku ja küsib siis viisaka naeratusega:

“Lubage küsida: kas te mitte pole härra Toots?”

“Jaa,” vastab Toots, peaga nokutades, “see ma olen. Ja kui ma ei eksi, siis on mul vist au härra rätsepmeister Kiirega kõnelda.”

“Jaa, jaa – väga õige!” rõõmustab meister. “Oo, siis oleme ju vanad tuttavad. Kus sellega!”

Viimaste sõnadega teevad vanad tuttavad mõne sammu ja raputavad kaua teineteise kätt.

“No aga,” ütleb meister, “siis peate juba sisse tulema; Aadniel saab väga rõõmustama koolisõpra nähes. Olge nii lahke.”

Ütleja laseb võõra viisakalt ees minna ja sammub ise järele, eeskoja korratu seisukorra pärast vabandust tehes. Seejuures silmitseb ta asjatundja pilguga võõra kuube ja leiab oma tundmata ametivenna töö juurest paar viga... missuguseid tema, meister Kiir, iialgi poleks teinud.

Toas, suurel töölaual istuvad kaks punase peaga noormeest ja õmblevad virgasti. Võõra ilmumisel vaatavad mõlemad ukse poole ja püüavad mõttes välja arvata, umbes missugust kehakatet võiks niisugune peenike isand nende juures tellida. Kolmas toasolija, arvatavasti õpipoiss, soojendab pliidi all triikrauda.

“Aadniel!” hüüab meister. “Sulle tuli külaline. Vaata terasesti, võib-olla tunned, kes see on.”

Hüütav läheb kõrvuni punaseks, tunnistab paar silmapilku võõrast ja hüüab siis:

“Toots! Joosep!”

Ta paneb õmmeldava riidetüki kõrvale, ronib laualt kähku maha, tuleb Tootsi juurde ja pigistab truult selle kätt.

“Noh,” ütleb ta, “kudas te... sa ka siia saite? Teid... sind... teid pole peale kooliaega enam näha olnud. Olite kõik aeg Venemaal?”

“Venemaal ikke,” vastab Toots, paberossikarpi taskust võttes. “Teeme suitsu!”

“Eei!” vastab Aadniel ja tõmbab pea õlgade vahele. “Mina ei suitseta. Pole veel õppinud.”

“Ega meie ei suitseta siin keegi,” seletab meister, pilku üle töökoja heites.

“Kõik aeg Venemaal!” imestab Aadniel, otsekui näeks ta ses võimatut asja, et inimene nii kaua Venemaal võib elada.

“Kõik aeg Venemaal!” kordab Toots, suitsu ühes sõnadega suust välja lastes. “Pole midagi teha: kõik ei mahu kodumaale, mõned peavad kaugemal leiba teenima.”

“See on õigus, see on õigus!” kinnitab meister.

Tootsile pakutakse istet ja tutvustatakse teise noormehega, kes, nagu selgub, mitte enam pole ega vähem kui Aadnieli lihane vend. Tootsi pilk peatub kõige nooremal ja nagu udust kerkivad ta meelde kaks nime: Kolumbus ja Krisostomus. Kas see poisijõmps viimati seesama ei olegi, kelle ristjatsil nad... Hmh-hmh-hmh... Vein... Grammofon...

“Minu soov oleks ju ka,” algab meister juttu, “et minu pojad ka läheksid natuke ilma vaatama; vaatama, kudas väljas elatakse. Kui sest muud kasu ei oleks, siis täiendaksid nad endid vähemalt omas ametis. Nüüd tekivad iga päevaga uued moodid, võimata on neid siin kõrvalises nurgas kõiki tundma õppida. Kõige parema tahtmise juures on see võimata. Igatahes käib meil üks moodisurnaal, aga seda on ikkagi vähe.”

Meister läheb teise tuppa ja toob rasvaplekkidega kaetud moeajakirja, mille ta viisaka naeratusega Tootsi kätte ulatab.

“Igatahes,” vestab ta edasi, “leidub siingi midagi, aga siiski... peab käima ja vaatama ja õppima. Ja see oleks just minu soov, et nad läheksid mõneks ajaks kuhugi, aga... Nad ei taha minna.”

“Kas sa ei taha minuga ühes Venemaale tulla, Aadniel?” küsib Toots, paremat jalga pahemale põlvele tõstes.

Aadniel vaatab häbelikult koolivenna poole ja raputab siis naerdes pead.

“Seal on!” tähendab meister naerdes. “Nad on maaeluga nii harjunud, et linn neid sugugi ei meelita. Igatahes oleks Aadnielil nüüd väga hea juhtumine koolivennaga ühes minna. Härra Toots on ilmas juba palju käinud ja mõndagi näinud, ta võiks Aadnielile suureks abiks olla.”

“Igatahes,” vastab Toots. “Lähme, Aadniel!”

“Ei,” raputab tedretähniline mehike uuesti oma punast pead.

“Kas mõtlete kauaks kodumaale jääda, härra Toots?” küsib meister peale mõningat vaikust.

“Ei tea veel kindlasti,” arvab küsitav. “Võib olla, mõneks nädalaks. See on selle järele, kudas tervis lubab.”

“Tervis?” kohkub meister. “Kas te siis haige olete, härra Toots? Teil on ju üsna priske väljanägemine?”

“Mul on ishias paremas jalas. Sellepärast ma õieti kodumaale tulingi. Ma võtan iga päev vannisid.”

“Aa,” ütleb meister kahetsevalt, “kui kahju!”

“Kui kahju!” ütleb ka Aadniel kurvalt.

“Jaa,” vastab Toots märgatava irooniaga, “pole midagi teha. See on see mitmeaastase hoolsa teenistuse palk. Töötad, töötad ja jooksed ümber nagu narr ja ühel heal päeval on sul ishias jalas ja siis pole muud, kui lase sellesama haige jalaga kodu poole ja võta vannisid. Nii on asjad. Pole midagi teha. Jaa, maksetakse ju tõesti, see on õigus, aga siiski...”

“Kui palju maksetakse teile seal palka, kui küsida tohin?” uudishimutseb meister.

“Palka...” kordab Toots pead pisut selga lükates. “Ei või just nuriseda. Viimase aastaga hakkasin saama peale kahe tuhande rubla aastas ja prii ülespidamise.”

Paar silmapilku on meister ja ta kolm poega päris keeletud, siis vaatavad nad päid raputades üksteisele otsa ja hüüavad peaaegu ühest suust:

“Oi-oi-oi!”

“Vaat see on alles palk!” ütleb meister, kui esimene imestushoog möödas. “Niisuguse palga eest võib juba teenida. Meie nõelume siin kolme mehega, aga hea, kui me kõik kokku poole sellest summast teenime. Ei, härra Toots, siis ei tohi te oma elujärje peale sugugi nuriseda. Niisugune koht... ei, see on juba midagi... Igatahes, jaa... raskusi võib ju olla, aga... ei, ei, ei...”

“Jaa... see... see... on juba,” pomiseb Aadniel keskmise venna poole, kes umbes needsamad sõnad nooremale vennale imestavate pealiigutuste saatel edasi annab.

Parajasti, kui Toots nendele märkustele midagi tahab vastata, tuleb teisest toast pereema ja toob jutusse pöörde. Õiguse pärast ei teki see pööre sugugi jutusse, vaid jutt tikub pöörduma ja tahab otsast uuesti peale alata. Jälle küsitakse ja kostetakse ja imestatakse; vahe on ainult selles, et nüüd juba paljudele küsimustele meister ja tema pojad võõra eest vastavad.

Viimaks pakutakse külalisele kohvi, ja mõningate ettevalmistuste järel istub kogu perekond ühes võõraga lauda, mis töökoja kõrval olevas toas on kaetud. Kolm punapealist perepoega istuvad kasvu järgi üksteise kõrval nagu oreliviled ja ootavad viisakalt, kuni mamma neile aurava kohvitassi kätte ulatab.

“Selles toas,” tuleb Tootsile meelde, “oli seekord ristimine.” Ja seal ees... seal pani ta grammofoni mängima. Naljakas lugu: praegu on need toad hoopis teistsugused kui seekord. Siis oli neis kange rasva ving, mis silmist vee välja võttis; nagu udu heljus kõigis ruumides ja kuskilt hoovas kange äädikalõhn. Veel ühe ruumiga siin majas on Tootsil mõned mälestused ühenduses, aga seda ruumi ei saa ta muidugi kunagi enam näha. Praegu on toad nagu suuremad ja valgemad ja rõõmsamad.

Jälle tekib jutt. Kõneldakse tuttavatest Paunvere elanikkudest ja tuletatakse endisi aegu meelde. Muu seas saab Toots kuulda, et Raja peretütar on praegu tõesti kodus ja et asi tema ja Saare noorhärra vahel sellepärast katki jäänud, et... et... noorhärra linnas kedagi teist neidu olla armastama hakanud. Aadniel läheb Raja peretütre nime kuuldes kõrvuni punaseks ja köhatab mitu korda, otsekui oleks talle midagi kurku kinni jäänud. Kellamees Lible olla Paunveres alles ja sõbrustavat endiselt alkoholiga. Lahingutest kirikumõisa ja kihelkonnakooli poiste vahel pole Kiire perekond kuulnud. Üldse olla kihelkonnakoolis nüüd palju rahulikumad ajad, nagu meistri noorem poeg, kes seal juba aasta ära on käinud, teab jutustada. Kooliõpetaja Laur olevat ammugi ära, aga köster olla alles. Jaa, vahel tuleb nüüdki imelikke asju ette, kuid Aadniel, kes niihästi endist kui praegust koolielu tunneb, leiab, et see kaugeltki see ei ole, mis siis, kui nemad alles...

Seega tahab punapea umbes sellele vihjata, et pole seal enam endisi kangeid poisse, kes kirjutasid oma nimed Paunvere kihelkonnakooli ajaloosse kustumata tähtedega.

Vahepeal maitseb Toots oma kohvitassist natuke ja märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. Esimene lonks läks alla, see on õigus, aga teisega ja järgmistega ähvardab lugu täbaram olla. Esimest suutäit ei teadnud hoidagi, see läks nagu iseenesest sinna, kuhu ta minema pidi, aga edasi... Toots jõllitab pisut oma öökullisilmi ja vaatab abiotsivalt ringi. Kui tuleks kuskilt mingisugune salavõim, mis tema kohvitassi nägemata tühjaks imeks, küll oleks ta sellele võimule tänulik!

Aga “võim” on oma hommikuse kohvi nähtavasti juba joonud ega ilmu. Küllap pikutab “võim” juba kuskil metsajõe kaldal, soojendab päikesepaistel oma jalakandu ja pungil kõhtu ja ei mõtlegi oma hommikueinet lambiõlistatud kohviga üle juua.

Ühtlasi puutub Tootsile veel teine veider nähtus silma. Võitoosi serva küljes on tükk mingisugust ollust, mis võiga milgi kombel ühenduses ei peaks olema. Näib, nagu oleks keegi, kes hiljuti või sisse puges, oma saapatallad võitoosi serva külge puhtaks kraapinud.

“Olge nii lahke, härra Toots,” sunnib meister, “olge nii lahke, sööge! Tehke endale võileib ja pange sinki peale, siis jõuate lõunasöögini vastu pidada.”

“Tänan väga!” vastab Toots ja vaatab altkulmu võitoosile.

“Muidugi,” jätkab lahke pereisa, “meil siin ei ole ju seda, mis teil seal Venemaal, aga noh, võtke sestki ainust.”

Seejuures sirutab ta kaela õieli ja vaatab külalise kohvitassi.

“Jooge ometi! Sööge ometi! Te ei võta mitte midagi. Võtke sestki ainust.”

“Võtke sestki ainust,” kordab Toots mõttes ja soovib, et kõik need ainumad temast praegusel silmapilgul õige, õige kaugel oleksid. “Ei õnnista minul,” lisab ta mõttes juurde, “kunagi siin perekonnas. Olgu see viimne ja viimistest viimne kord!”

Ta võtab südame rindu, pigistab silmad kinni ja rüüpab kohvitassist. Oh, missugune kole joomaaeg on see! Ta teab palju koledaid joomaaegu, aga nüüd näeb ta, et kõige kohutavam on ikkagi see, mida ta praegu joob. Ja siis tunneb Toots korraga, kuidas mingi vastik asi talle rindu koguneb, ja hakkab teed otsima välja. “Puk-puk-puk!” teeb keegi seal sees ja saadab, nagu hoiatuseks, ühe vänge röhatuse, mis Tootsi haigutama paneb.

“Tänan,” ütleb ta viimases hädas ja tõuseb laua juurest kähku üles.

“Nii vähe?” hüüavad pereisa ja pereema ühest suust. “Jooge ometi veel üks tass!”

“Ei, suur tänu! Ma ei joo kunagi rohkem kohvi kui ainult ühe tassi,” vastab Toots, lahtise akna juurde astudes, kus ta täie rinnaga värsket kevadeõhku sisse hingab. “Vaadake,” seletab ta akna juurest, “minu süda... seesama süda... see narr ei kannata kohvi välja.”

Mõni minut hiljemini, kui juba pererahvaski laua juurest üles tõuseb, vilksatab Tootsi peas järsku imeline mõte, mis tema sõrmusega varustatud sõrme tahtmata suu juurde tõmbab.

“Kas viimaks,” küsib ta eneselt mõttes, “needsamad punased saadanad mulle meelega lambiõli kohvitassi ei valanud? Issand olgu neile armuline,” ei suuda ta ähvardamata jätta, “kui ma kunagi teada saan, et see meelega oli tehtud! Siis ei vii ma oma konte enne Paunverest, kuni teile nii olen kätte maksnud, et te mind surmatunnilgi meele tuletate.”

Aga vaevalt on niisugune ülbe tegu usutav, sest niihästi vanemad kui lapsed on võõra vastu kõigiti lahked ja head soovivad ja näitavad nii palju südamlikkust, et harilik inimene kuidagi pisaraid ei suudaks tagasi hoida. Kuid Joosep Toots ei ole harilik inimene, nagu juba enneminigi kuskil on öeldud.