Читать книгу Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest - Oskar Luts - Страница 8

Joosep Toots asub Ülesoo tagakambrisse elama: joob hommikuti kohvi, suitsetab Venemaalt toodud paberosse ja leiab, et nii kaunis kena on elada. Esimestel päevadel ei sega ta end suuremat talupidamisse, istub enamasti toas ja sorib laua juures mingisuguseid pabereid, mis ta oma jahikuue põhjatumatest rinnataskutest pakkide kaupa välja võtab. Aegajalt komberdab ta kepi abil õues ringi, vaatab kaevu, maja katust ja kodumaa taevast. Mõnikord käib ta kopliski, istub tüki aega tühja heinaküüni lävel ja näib mõningate asjade üle tõsiselt järele mõtlevat.

Aga peale seda hakkab temas endine ettevõtlikkus avalduma. Kõigepealt asub ta maise kallima vara jaluleseadmisele. Ta võtab rehe alt suure koti ja käib sellega mitu korda aida ja koplis oleva küüni vahet, missuguste käikude tagajärjel aida esikusse tekib kõrge kuhi heinapepri ja muud prahti. Siis toob ta metsast veel ühe kotitäie männikasve, niidab aia äärest natuke nõgeseid ja segab kõik need vahendid aida esikus segamini.

Ühel päeval, kui see kõik valmis, istub ta aida lävele ja vaatleb mõttes olles suurt, kohedat rohuhunnikut nurgas.

“Kas see kõik, mis siin praegu on nurgas, tõesti ei peaks aitama?” küsib ta eneselt mõttes. “Sest olgu kudas on, aga vihmaste ilmadega pole asi parema jalaga tõesti korras. Ei või ütelda, et ta narr just valutaks, aga ta justkui pakitseb, justkui oleks teine unine ja tahaks magada. Ja üleüldse,” lisab ta lõpuks juurde, “vannid on head asjad. See seal, Venemaal, käib iga päev vannis.”

Järgmisel päeval köetakse sauna. Näib, nagu tahaks kütja puid ja hagu niikaua ahju ajada, kuni sauna korsten punetama hakkab ja taevas korstna kohal lõkendama lööb. Viimaks arvatakse kuumust küllalt olevat ja arstimine võib alata. Haige perepoeg ähib ja puhib mõne minuti heinapeprede keedises, mispeale ta enese kohe tervema tunneb olevat.

Sel päeval ei lähe ta enam õue, vaid lamab voodis, vaiba all, ja ajab emaga juttu, kes aeg-ajalt küsimas käib, kas haigel vahest midagi tarvis pole.

Ei, haigel pole suuremat midagi tarvis, haige on priske ja punane nagu piison ja suitsetab nii kurjasti, nagu tehtaks Ülesoo tagakambris kütist.

“Kes teab, mis need minu endised koolivennad ja kooliõed siin ka peaksid tegema?” küsib Joosep muu seas.

“Kes neid teab,” vastab ema, “eks nad ole mõned siinsamas vanemate juures, teised jälle linnas, või mujal kaugemal.”

“Ega sa ei tea, ema,” küsib Joosep seepeale ruttu, “kus see Raja peremehe tütar praegu on? Adeele, või kuda ta nimi oli... valkjate juustega... Sa nägid teda küll, ta käis ka minuga ühes koolis.”

“Ah see,” ütleb ema, “noh, miks ma seda ei tea. Eks ta ole kodu, Rajal.” “Aa,” ümiseb Joosep, “või Rajal. Mehele ei ole veel läinud?”

“Ei ole veel. Saare noorhärra kuuldi ikka olevat teisel suur peigmees, aga vahepeal oli jälle kuulda, et asi katki jäänud, või kudas see oli. Mine neid tea, nemad ju nii kangesti koolitatud ja haritud, või siis nende asju meiesugune inimene kuskilt õieti teada saab. Kuuled niisama siit ja sealt, mis inimesed kõnelevad.”

“Hm... või nii kangesti koolitatud ja haritud,” ümiseb Joosep uuesti ja paneb uue paberossi põlema. “Vaata narri! Aga ütle mulle, kes on see Saare noorhärra?”

“Noh,” vastab ema, “teda peaksid sa ju kah tundma. Tema käis ju kah sel ajal koolis. Arnu vist on teise nimi.”

“Ahaa!” hüüab Joosep. “Seesama ongi! Nooh, miks ei tea, mäletan väga hästi. Seesama ongi Saare noorhärra? Nooja-noh, miks ma teda ei tea. Kus ta siis nüüd ise on?”

“Linnas... tudeerib.”

“Aa! Vaata, vaata – studeerib.” Joosep vaatab lakke ja näib midagi meelde tuletavat. Õiguse pärast pole see aeg sugugi nii väga kaugel, kus nad ühes koolis käisid, ja kui nii... mõtlema hakkad, siis tuleb palju imelikke lugusid meelde. Kord... ühel sügisel...

“Kes teab, võib olla, on ta nüüd juba kodu,” seletab ema, “ta käib iga suvi Saarel suvitamas. Talvel elab linnas ja tudeerib.”

Seda viimast tähendust ei kuule Joosep. Ta vahib ikka veel lakke ja puhub mõttes olles suitsupilvi ülespoole. Siis äkki pahvatab ta rabedalt naerma ja pöördub ruttu ühelt küljelt teisele.

“Selle Saare noorhärraga ja Raja mamsliga oli ükskord kena nali,” ütleb ta viimaks läkastades. “See oli ühel sügisel, noore jää aegu. Kus narrid – pidid mõlemad jõkke ära uppuma. Õnneks sain mina ja veel paar teist poissi õigel ajal appi. Kiskusime teised jalgupidi välja, muidu oleksid nad võib-olla praegu jõe põhjas.”

“Noh, kulla Joosep,” ütleb ema paljutähendavalt, “ega sinagi seal koolis kunagi risti ette ei löönud. Olid seal õige kaunis keevaline. Vanamees ei tohtinud koolitoa juurde nägugi näidata, kohe oli köster kaebamas.”

“Ah, Julk-Jüri asja!” vastab Joosep põlgusega. “Tema tõrvas kõiki, kes ette puutusid. Aga siiski... vahel oli teine päris kena mees. Kes teab, kudas ta praegu peaks elama?”

“Mis temal – elab nagu ennegi ja peab kooli.”

“Seda meest peaks kord vaatama minema,” arvab Joosep, “ja ajama temaga paar sõna mõistlikku juttu.”

“Noh, või siis Paunvere kaugel on. Mine mõni päev sinna.”

“Jah, seda peab tegema küll. Mul on ju seal veel palju teisi vanu tutvaid. Kas rätsep Kiir ikka Paunveres elab?”

“Jah, sealsamas.”

“Ega sa ei tea, ema, kas see punase peaga poeg, see, mis ta oli, Aadniel vist, kas see kah Paunveres peaks olema?”

“Võta neid kinni. Nad on seal kõik punaste peadega. Aga kodus on vist kõik teised. Põle kuulnud, et nad kuhugi kaugemale oleks läinud.”

“See Aadniel –” tahab Joosep midagi ütelda, aga pahvatab jälle naerma ja siputab jalga vaiba all. “See Aadniel oli koolis kangesti naljakas poiss. Ükskord, kui neil parajasti ristjatsed olid... hmh-hmh-hmh –”

Joosep viskab paberossiotsa maha, tõmbab vaiba üle pea ja müdistab naeru.

Nagu öeldud, ei lähe ta sel päeval enam välja, vaid lamab voodis ja põeb, nagu haige inimese kohus. Seda rohkem tegurõõmu avaldab ta järgmisel päeval. Kepi asemele võtab ta jälle ratsapiitsa, millega ta aeg-ajalt oma ratsasaabaste sääri peksab. Nüüd ei lähe ta lauta ja rehe alla enam mitte kui vaatleja, kui inimene, kes asjade seisukorraga tahab tutvuda, vaid läheb kui peremees, kui käskija. Sulane ja teenijatüdruk saavad kumbki paar käsku, mis nad “tänapäev” täide peavad saatma. Sulast nimetab ta järjekindlalt Ivaniks, tüdrukut Avdotjaks.

“See on päris krõbe isand, see meie noorhärra,” ütleb sulane tüdrukule, kui Joosep eemale läinud. “Aga pagan teab, mispärast ta mind Iivaniks kutsub? Mis Iivan mina olen? Minu nimi on Mihkel.”

“Aga minule ütles...” tuletab tüdruk meelde, “mis ta ütleski? Totja. Mõtle: Totja. Enne olin Mari, nüüd olen Totja.”

“Noh, Totja ikke, kus sa siis noorhärrale vastu tohid hakata,” arvab sulane. “Aga kes teab, mispärast ta seda teist reit nii järele veab? See nagu oleks tal kange, või... Ja niisugused imelikud, nahktagumikuga püksid teisel jalas...”

“Naljakas jah. Ja sääred nii peenikesed, nagu tikud. Kas nägid, missugused saapad tal on?”

Nii arutavad sulane ja tüdruk veel tüki aega noorhärra välimust; siis küsib sulane:

“Ei tea, kas ta nüüd talu enda kätte võtab või?”

“Ega meil siis enam asu ei ole,” arvab Totja murelikult. “Näe, praegu juba ütles: Olgu tehtud... tänapäev.”

“Ja-ah, nii nõuab suure saksa komme.”

Aga Joosep on vahepeal juba tallis ära käinud ja tuleb kõnelejate juurde tagasi.

“Ivan,” ütleb ta karmilt, “hobuste asemed tulevad tasaseks teha. Tänapäev...”

Seepeale läheb ta kambrisse ja hakkab vaksalist toodud sumadanist ja kompsudest kraami välja pakkima. Niihästi sumadanis kui kompsudes on õige mitmekesiseid asju. Peale muu on seal üks ülikond, pikk kuub, kraed, maniskid, kaelasidemed, mitu suurt karpi paberosse, üks naisterahva pilt ja kaks ratsapiitsa. On veel palju väikesi, paberisse mähitud asjakesi, aga neid ei võeta esialgu lahti, vaid laotakse, nii nagu nad on, lauale ja toolidele. Kompsus on kingitused emale: suur, värvililleline rätik pikkade narmastega ja hõbedased sukakudumisvardad. Isa saab suure karbi paberosse ja merevahust paberossipitsi kuldse monogrammiga.

Ema on kingituse üle väga rõõmus, kuid leiab siiski, et rätik temale nagu pisut heledapoolne on. Hõbedaste sukavarraste üle ei suuda ta nii ruttu otsustada, sest tõesti on raske ütelda, mille poolest nad paremad võiksid olla kui nende terasest suguvennad. Isa aga vaatab oma kingitusi säärase pilguga, nagu tahaks ta ütelda:

“On ja ei ole. Ei ole... aga on siiski.”

Väljas aga jätab Ivan töö silmapilguks seisma, vaatab kambri poole ja ütleb Totjale:

“Niisugust hullu hakka päris kartma.”