Читать книгу Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest - Oskar Luts - Страница 7

See rõõmus jällenägemine “kodumaa pinna pial” tuleb varemini, kui oodati. Juba teisel päeval pärast kirja sammub sirge noormees vaksalist Ülesoo poole. Ta astub ruttu ja rõõmsalt, nagu inimene kunagi, kes kodunt kaua ära olnud ja nüüd armsa kodukoha poole tõttab. Ta on pisut pikem kui keskmise kasvuga, ta rõugearmiline nägu on väga vähe muutunud; ainuke muutus, mis esialgu silma puutub, on väikesed punakad vurrud, mis ta ülemist mokka ehivad. Ümmargused öökullisilmad vaatavad endise rahutusega ja näivad olevat alati valvel. Noormehe pead ja valkjaskollakaid juuksesalke katab roheline viltkübar, mida ehib mingisuguse linnu kirju sulg. See sulg liigub käies ja lehvib edasi-tagasi, nagu tahaks ta lugeda kübara peremehe samme. Seljas on noormehel roheline spordi- või jahikuub kahe suure rinnataskuga, vööga ja põõnaga selja taga. Kitsad, põlvede kohalt iseäranis kitsad ratsapüksid on hallist sametist, nahkse istekohaga. Jalas kannab noormees pruunist nahast ratsasaapaid.

Sumadani ja pakid on noormees vaksalisse jätnud, praegu on tal kaasas ainult ratsapiits, millega ta käies õhus vibutab ja aeg-ajalt oma ratsasaabaste sääri peksab, nagu sunniks ta end seega kiiremale käigule. Niisugune välimus laseb aimata, et sel noormehel midagi peab olema ühist mõisaga; nii näikse käivat mõisavalitsejate abilisi, mõisakirjutajaid, karjaravitsejaid ja üldse inimesi, kes on mõisaga mingisuguses ühenduses.

Kui Ülesoo talumaja katusehari paistma hakkab, jääb noormees ivakeseks seisatama ja ohkab.

“Sind teretan ma, vanemate kodu!” ütleb ta pühalikult, võtab kübara peast ja äigab käega üle otsaesise. Paneb siis kübara pähe, lööb ratsapiitsaga korra vastu saapasäärt ja astub kiirendatud käigul edasi.

Roobastee kõrval, sirelite juures peatub ta uuesti, murrab enesele paar lille ja vaatab taeva poole.

“Sind teretan ma, kodumaa päike!” ütleb ta. “Siin, kodumaal, paistad sa teise läikega. Teile aga, õrnad õied, ütlen südamest: tere tulemast!”

Sel silmapilgul satub ta jälle pühalikku meeleollu; aga parajasti, kui ta end tunneb väga liigutatuna, tuleb talle meelde, et õiguse pärast mitte tema see ei ole, kes tere tulemast ütleb, vaid õigemini kodumaa õrnad õied seda temale peaksid ütlema; sest tulija on tema ise, mitte õrnad õied.

“See on üleüldse üks segane värk,” pomiseb ta tasa eneseette ja sammub edasi. Õieti ei lähe talle niihästi päike kui kodumaa ühes oma õrnade õitega suuremat korda, aga nii on ta raamatust lugenud hüüdvat neid, kes võõrsilt koju tulevad; ülbe komme oleks nüüd seda tegemata jätta, mida teised ees teinud.

Kodu lähedal muutub noormehe käik märksa aeglasemaks. Õue astudes tekib tal silmi väsinud ilme, ta palged langevad järsku lohku, ja peale selle näib veel, nagu poleks asi tema parema jalaga kõigiti korras. Seda rõõmsat ja kindla sammuga noormeest, kes vaksalist kodu poole ruttas, pole Ülesool enam äragi tunda.

Lauda juurest jookseb must karjakoer ja haugub võõra peale.

“Ära haugu, ära haugu, koerukene,” ütleb tulija murtud häälel, “näed isegi, kui väsinud ja haige ma olen. Ära haugu mu peale, ma olen rändaja ja tulen kaugelt.”

Öeldud sõnad ei suuda koera kohusetruudust suuremat vähendada ja võõras peab ratsapiitsaga mõne ägeda liigutuse tegema, et lahkuseta vastutulijat tarvilikus kauguses hoida.

“Kui sa ainult teaksid, kes ma olen,” sõnab noormees uuesti koerale, “siis ei teeks sa niisugust kära, vaid tuleksid mulle vastu, paneksid omad käpad mu õlule ja vaataksid mulle sõbralikult näkku, nagu tegi kadunud... kadunud vooster, kui koolist koju tulin. Aga vooster on surnud, sina oled võõras ja ei tea isegi, mis teed. Igatahes on mul see ratsapiits, ja –”

Siis käib kambri uks ja lävele ilmub Ülesoo peremees.

“Sina, Joosep!” hüüab ta. “Nii ruttu! Alles eila tuli kiri, meie ei teadnud sind oodatagi nii ruttu.”

“Jah!” vastab Joosep tasa ja laseb oma pea rinnale langeda. “Tere, isa!”

“Tere, tere! No kudas... kudas... Kas tervis tõesti nii paha on, et koju pidid tulema?”

“Jah,” ütleb poeg, “tervis on väga paha. See... see parem jalg, see viib mu enneaegu hauda.”

“Valutab?”

“Valutab mis hirmus ja kisub krampi. Selgete ilmadega pole asi nii hull, siis võib veel kannatada, aga vihmaga, siis koguvad kõik maailma valud sinna kokku ja valutavad üksteise võidu. Vahel ajavad koguni siia üles, siia puusa ja purevad nagu koerad.”

Joosep katsub oma paremat jalga ja puusa ja teeb näo, nagu kannataks ta iga silmapilk põrgulikku piina.

“See on paha lugu,” ütleb isa pead raputades.

“Jah, see on väga paha lugu,” vastab poeg.

“Mina tean ja tunnen seda valu küll,” seletab isa. “Minu endagi jalad lähevad vihmaga alati nii õelaks kätte, et võta või kargud. Aga mis võin mina suuremat nuriseda, mina olen vana, minu jalgadel on õigus valutada. Eks ole nad küllalt käinud ja mõõtnud maad, küll oma, küll võõrast. Aga sina? Sina oled noor, sinu jalad peaksid ikka veel vastu pidama. Ja siis on imelik veel see, kudas see häda sulle nii järsku tuli.”

“Jah, järsku tuli see häda küll. Isegi ei saanud aru, millal ta tuli.”

Siis lähevad mõlemad kambrisse. Joosep veab oma paremat jalga järel nagu kooti ja oigab tasa.

“Armas aeg!” hüüab ema, poega silmates. “See on ju päris sant. Vaata, kudas ta käib. Ja sina, vanamees, küsid veel ja imestad, kudas ta nii järsku haigeks jäi. Jumal paraku, kas haigus kunagi küsib, millal tulla või mitte tulla.”

“Jah!” õhkab Joosep ja vajub väsinult pingile. “Aga,” läheb ta mõne silmapilgu järel elavamaks, “kui me teda hoolega arstima hakkame, seda jalga, küllap ta siis juba paraneb. Ma tahaksin kord katsuda heinapebrevanni ja pärast nõgestega üle vihelda.”

“Jumal teab,” arvab isa, “kas see aitab; mina olen katsunud niihästi seda kui teist. Ei saa aru ühtigi, et parem oleks.”

“Küll ta aitab,” vastab haige poeg.

“Peale selle tean ma veel ühte rohtu... mulle õpetas üks vana metsavaht Venemaal. Katsume seda ka.”

Viimaks, kui küllalt on kahetsetud ja kaheldud ja pisut keha kinnitatud, pannakse suitsud põlema – Joosepil on suur karp kalleid Venemaa paberosse ühes – ja jutt kaldub põlluharimisele ning karjakasvatusele.

“Missugune põllujaotuse sisteem on praegu teie pool maksev?” küsib Joosep, suitsujuga läbi nina lastes ja haiget jalga pahemale põlvele tõstes.

“Kudas? Missugune...”

“Nojaa,” seletab küsija, “mitmesse põldu jaotatakse siin nurgas künnimaa?”

“Ah nii!” saab isa seekord aru. “Noh, samuti nagu ennegi. Või mis meil siin uut võib olla.”

“Oo, ei!” hüüab poeg kahetseva naeratusega. “See sisteem on vana. See on juba ajast ja arust. Venemaa suurtes mõisates, näituseks...”

Ja poeg seletab pikalt ja laialt Venemaa suurte mõisate põlluharimisviisi.

“Aga karjakasvatus?” küsib ta peale seda. “Mitu lehma on meil praegu?”

“Seitse.”

“Kui vähe! Mis tõugu nad on?”

“Jumal nende tõugu teab... Seal nad karjamaal on...”

“Oo, ei! See ei lähe. Ka karjakasvatuses peab kindel sisteem valitsema. Üleüldse, nagu ma näen ja ennemaltki olen tähele pannud, seisab kodumaa põlluasjanduse ja karjakasvatuse peaviga sisteemi puuduses. Siin, kodumaal, ollakse väga visa vastu võtma uuendusi ja sisteemi.”

“Mis asi see on, see... nagu sa ütlesid... sitsteen või...?”

“Sisteem, sisteem. Mina ütlen: sisteem. Sisteem on – kord.”

Sel silmapilgul näeb Joosep õues mingisugust uudist, tõuseb kähku üles ja astub kiirel sammul üle toa. Akna lähedal aga jääb ta järsku seisatama, oigab, triigib jalga ja katsub puusa. Vanemad vaatavad talle kahetsevalt järele ja imestavad mõttes, kuidas võib niisuguses peenikeses jalas nii suur ja jäme valu olla.

Siis minnakse õue, käiakse karjaaias, laudas, aidas ja rehe all. Kõike tahab Venemaa võõras enne oma silmaga näha, kui ta mingisugust nõu võib anda. Ta võtab õuest jämeda kasekepi, toetab end käies selle najale, oigab ja ägab aegajalt nii kurjasti, et isa nõutult pead raputab, aga käib ometi igal pool ja vaatab kõike, mis põllumeest iganes võib huvitada. Nii on Joosep Venemaal tihti näinud oma mõisahärrat õues komberdavat, ja nüüd ei sünnita talle mingit raskust seda järele teha. Oma haige jalaga arvab ta enese vastu isegi aukartust äratavat; muidugi ütlevad mõned, kes teda nii näevad: “Vaadake, kui tark ta on, kuidas ta kõik teab! Mis kõik ei teeks see inimene, kui ta terve oleks. Aga ta vaeneke on haige. Nii noor, nii tark, aga haige.”

Mõnes kohas peatub Joosep kauemat aega, näitab kepiotsaga kõnesolevale asjale ja teeb isale karmi tähenduse:

“Et see homme päev korda seataks!”

Nii ütles see seal tihti... Venemaal.