Читать книгу Viktooria - Oskar Lõvi - Страница 3

Auvere jaam oli rahvast täis. Ooteruumis istusid inimesed pinkidel, pakkidel ja põrandal. Jaamaesisel tammuti paigal või kõnniti edasi-tagasi ja vahiti kas Narva või Tallinna poole. Oodati ronge.

Ronge aga ei tulnud. Kuulsin, et viimane reisirong oli läbinud Auvere eelmisel õhtul. Küll aga liikus palju sõjaväeronge, mis jaamas ei peatunudki. Raudteeametnikke näha ei olnud, piletikassa oli suletud ning jaamaülema uks seisis lukus. Mingitki teadet rongide liikumise kohta polnud kuskilt saada.

Seadsin end kohvriotsale istuma ja vaatasin ringi. Keset põrandat, otse mu ees mängis trobikond mehi kaarte, need olid eesti “vabatahtlikud” julgestuspataljoni vormis. Kuidas nad Auvere jaama ooteruumi sattusid, seda ma ei taibanud. Aga mäng käis kõrgelt ja kassas oli peamiselt Vene raha. Üksikud Saksa margad juhtusid ka sekka ja nende hind oli kümme korda kallim Vene rahadest. Vannuti kõvasti vahele, kui kaart juhtus sant olema. Sõjaaja komme.

Mu kõrval istusid naised pakkide otsas ja sumisesid puhtas Narva murrakus.

“Piaks see rongi raisk ometigi kord tulema, mu liha läheb pakis halvaks.”

“Kost sa seda said? Talorahvas ei taha jo liha müüda.”

“Saksa marke eest müüdavad küll.”

“Aga Eesti raha enam ei tahavad.”

“Ei tahavad – Eesti riiki enam pole ja Eesti raha ka enam pole.”

Minu selja taga nurgas kauplesid kaks meest relva pärast.

“Hea riist, maksab head hinda,” sosistas üks.

“Ma maksan kroonides.”

“Ei, ainult markades või rublades.”

“Neid mul pole.”

“Käi siis potile oma kroonidega.”

Kaup jäi nende vahel katki. Mina aga teritasin meelt – kõik küsivad Saksa raha, Eesti oma ei taha keegi, küll aga nõuavad meie maad endale. Ooberst teatas hommikul, et meie kuulume nüüd Suur-Saksamaa külge. Võtsin seda nalja või hirmutamisena, aga nüüd näen, et elu kipub iseenesest sinnapoole. See tõik häiris mind. Venelased tulid vale ja pettusega ning surusid meid Moskva alla, sakslased tulid vabastama, aga pressivad meid kohe Saksamaa külge. Keegi ei ole ausalt küsinud, mida meie ise tahame. Oleme kaup, kallis kaup, et kõik meid ihaldavad.

“Ega pole tark siin niimoodi tukkuda, kukute viimaks põrandale,” äratas mind keegi naine õlast sakutades. “Ja palitust olete ka varsti lahti, kui see põrandal vedeleb.”

Olin jäänud magama ja palitu libisenud põlvedelt. Tänasin ja tõusin üles. Siirdusin perroonile, et und eemale peletada. Hingasin kopsudesse värsket õhku.

“Hea parabellum, kas soovite osta?”

Seesama nurgas kaupleja pakkus nüüd mulle oma kaupa.

“Mul pole Saksa raha,” vastasin.

“Ühe viiese Vene kulla eest annan ära.”

“Ei taha ja pole ka kulda.”

Ma ei teadnud, kas ta oli tõsine müüja või sakslaste provokaator. Relvade ost-müük oli seadusega keelatud. Mees kadus rahva hulka.

Kolm Omakaitse meest seisid mu lähedal ja arutasid:

“Alutaguse metsad on esimeses järjekorras, siis Sirtsu soo…”

“Aga enne raudtee ääred, need on tähtsamad.”

“Seda teevad kohapealsed – igal üksusel oma piirkond. Aga pesad tuleb likvideerida, need on suurtes metsades.”

“Selleks vajame paremaid püsse.”

“Näe, see vana Vene roju ei läinud lahtigi, see on ainult hirmutamiseks,” märkis kolmas, kes seni oli ainult vaikinud.

“Ära karda, küll saame paremad riistad, kui piiramiseks läheb.”

Meestel olidki vanad Vene vintovkad õlal, nähtavasti Kaitseliidu omad. Ka nende riietus pärines osaliselt veel endisest Kaitseliidust. Nagu ma aru sain, kammisid mehed metsi vene sõduritest, kes ei olnud end vangi andnud. Mu süda võpatas sees – alles mullu suvel kammisid venelased metsades meid.

“Ohoo, näe, nüüdsel ajal sünnib ka imesid!” karjus keegi.

“Mis on?”

“Rong tuleb!”

Tuligi. Tegemist oli Tapa poole mineva rongiga, milles olid nii kauba- kui reisijatevagunid. Suures rüselemises õnnestus mul sõiduvagunisse trügida. Kui olin end ülemisel naril siruli tõmmanud, hoomasin ma õnnist tunnet, nagu oleksin õnneloosi võitnud. Võisin nüüd rahulikult koju sõita ja teel magadagi.

Ärkasin alles Tallinnas. Oli juba hommik, taevas naeratas sügisest naeratust ja madal päike hiilis aknast sisse – otse mulle näkku.

“Ega rong kaugemale enam lähe, kolige aga välja,” lausus üks heatujuline hääl.

“Jõudsime imeruttu pärale,” ühmasin.

“Või imeruttu. Kogu öö roomasime Tapa ja Tallinna vahet. Pole enam vabariigi aeg, kui kõik oli korras ja hea.”

“Õigus!” hüüatasin ja mu uni oli nagu käega pühitud.

Leidus ometi keegi, kes kiitis vabariigiaegset korda. Hüppasin narilt alla, et teda näha, aga mees oli juba vagunist kadunud.

Lõuna paiku jõudsin koju.