Читать книгу Viktooria - Oskar Lõvi - Страница 6

Järgmisel hommikul olin vara kontoris. Arutasime jälle toiduainetega kauplemist. Peetson ja Sepp olid vahepeal tegutsemiskava välja töötanud. Selle järgi oleks meie kontoril olnud kaks osakonda – metallikaubandus ja toiduaineteäri. Ruumid, personal ja ladu oleksid olnud ühised.

“Olen päri, aga sel tingimusel, et Sepp ajab toiduaineteäri ja mina tegelen metalliga,” teatasin.

Asi oligi otsustatud.

Sepp läks kohe linna peale kaubatellijaid hankima ja Peetson ruttas Koplisse pruugitud veoautot ostma. Mina jäin Virvega kontorisse.

“Kuidas te mõtlete terasega kaubelda, kui terast ei ole?” küsis Virve.

“Selle küsimuse üle ma pead murrangi.”

“Ehk saate ilma selleta hakkama?”

“Ei saa! Sahaterad, hobuserauad, vikatid, kirved ja paljud muud tööriistad ning masinad vajavad terast. Põllumajandus ei saa ilma läbi. Kuid sõjamajandus ei saa ilma põllumajanduseta läbi. Tähendab, vähemalt põllumeeste tarbeks peame saama sakslastelt terast.”

“Teil on õigus,” kinnitas Virve.

Ta rääkis, et advokaat Paljaspea olla käinud eile kontoris ja kõnelnud oma headest sidemetest Berliinis. Arvas, et nende kaudu saab ta terast muretseda.

“Kust temal korraga need sidemed? Kiitleb niisama,” vastasin.

“Küllap ikka on, rääkis, et oli vabastanud mitu meest vanglast.”

“Vanglast?”

Või Paljaspea sai inimesi vangist vabastada? Siis pidid tal sakslaste juures tõesti head sidemed olema.

“Kas ta rääkis lähemalt, keda ja kuidas ta vabastas?”

“Noh, endisi komissare ja kommudeaegseid tegelasi. Neid aetavat nüüd taga ja topitavat vanglatesse.”

Ehmusin. Sepp, meie Sepp oli ka olnud komissar, siis aetakse võib-olla teda ka taga. Ma ei julgenud sõnagi lausuda. Vaikisin.

Virve seletas edasi:

“Paljaspea jutt tegi meie Sepa murelikuks, sest praegu olla liikvel isehakanud politseinikke, kes käivat inimesi kinni võtmas ja kuulutavat nad arreteerituks. Siis pressivad raha välja. Kui raha ei anta, löövad maha ja koergi ei haugu. Pole ju veel seaduslikku korda.”

“Miks ei ole. Meie politsei alustas kohe tegevust, kui vabanesime.”

“Paljaspea rääkis, et Tartus ja mujal provintsis olla niimoodi palju süüta inimesi hukatud.”

“Tuleb sellest Saksa võimudele teatada, nemad juba ei lase niisugusel korralagedusel sündida.”

“Olla ka teatatud, aga nood ei tegevat välja.”

“Ma arvan, et see on udujutt, Paljaspea plära.”

Telefon helises. Professor Saakme oli tulnud Tallinna. Kutsusin teda enda juurde külla, aga ta ütles aega vähe olevat ja lubas järgmisel päeval kontorist läbi astuda.

Peetson tuli heade uudistega, oli veoki ära ostnud. Kiitis, et olevat väga hea masin kaubaveoks – presentkatte ja luukidega. Mootori remont võtab nädala jagu aega, siis on riist sõiduvalmis.

Peetson arvas, et peaksime siiski osa raualaost tühjaks tegema, et vajadusel sinna mõnda toidukaupa paigutada. Kiitsin mõtte heaks, laoruumid olid niikuinii pooltühjad. Peetson läkski kohe lattu vastavaid korraldusi tegema ja mina siirdusin koju. Seal polnud me veel otsustanud, milline tuba anda Ortskommandantur’i käsutusse.

Järgmisel hommikul oligi Saakme terasekontoris. Ta kurtis, et oli sõitnud Tallinnasse naise pärast.

“Tulin siia suuremate ninadega kokku saama, sest väiksemad lähevad Tartus ülekäte. Käivad minu naist kimbutamas. Peavad kommunistiks – kui on vene soost, siis kohe kommunist. Viisid kord juba ülekuulamisele, ma läksin ise kaasa ja siis sai lahti, aga nad võivad jälle tulla. Tartus on palju süütuid inimesi kinni. Ja vähe sellest – Põllumeeste Seltsi aias peetakse tapatalguid. See koht on muutunud mingiks kontsentratsioonilaagriks, seal märatseb keegi Lepiku-nimeline isik. Karistab ilma kohtuta ja on mitu inimest isegi maha lasknud. Saksa võimud vaatavad pealt, arvavad, et karistatakse kommuniste.”

“Kuidas see võimalik on? Eesti politsei on ju seal ometi ametis, kuidas tema…”

“Ah, korralagedus! Ja minu arvates meelega sünnitatud.

Eesti politsei on küll ametis, aga allub täielikult SD-le, kes seal tegutseb.”

“Kas sa oled siit abi saanud?”

“Usun, et olen. Käisin SD ülema jutul, too näikse päris korralik ja tubli mees olevat, lubas Seefeldi Tartus korrale kutsuda. Eks näe.”

“Küllap kutsub ka, sest siin ei ole kuulda mingist korralagedusest.”

Virve köhatas paljutähendavalt.

“Kuidas muidu Tartu pool elatakse?” küsis Peetson vahele.

“Viletsalt.”

“Kas toitlustamine on halb?”

“Väga halb! Kauplused on tühjad nagu Vene ajal. Peab käima maalt toidukraami hankimas, aga liiklusvahendeid ei ole, muudkui vantsi jala.”

“Pole jõutud veel asja korraldada,” arvasin.

“Pole jõutud? Pole suudetud! Minu arvates on see kuulus saksa kord lihtsalt müüt. Nad ei mõistagi korda luua.”

“Minu arvates oled sa liiga pessimistlik. Ootame ja vaatame.”

“Olen pessimistlik, jah. Ja küll te näete – Saksamaa kaotab jälle selle sõja, niisuguse süsteemi juures ei saagi seda võita.”

Hakkasime kõik kontoris suure suuga naerma. Keegi ei tahtnud professoriga vaielda. Meie ühine arvamine oli, et mees on naise ülekuulamise pärast Saksa võimude peale vihane ja seepärast räägib ogarat juttu.

Viisin kõneaine Tartu ülikoolile ja küsisin, millised on võimalused seal õppetöö jätkamiseks. Professor teatas, et ülikooli avamisega olevat suuri raskusi.

Ajasime mõne sõna juttu veel isiklikest asjadest ja minu vana sõber lahkuski kontorist morni näoga, küsimata midagi meie äritegevuse ega ka tulevikukavade kohta, mida ta harilikult alati tegi.

Samal õhtupoolikul, just enne kontori sulgemist astusid kaks tundmatut meest meile sisse ja küsisid härra Seppa. Viimast ei olnud kohal ja ma üritasin ise meestega rääkida. Küsisin, kas nad on ostjad ja mida nad soovivad. Nood olid aga sõnakehvad ja tahtsid kohe lahkuda. Ma märkisin, et Sepa-nimelisi inimesi on Eestis palju, ja tahtsin teada, keda täpselt nemad otsivad. Mehed lõid kõhklema, kuid üks neist vastas:

“Artur Seppa, aga ma pole ka päris kindel, sest töötasime kord vaid lühikest aega koos.”

“Miks teil Arturit vaja on?”

Mehe silmad läksid rõõmsaks, nähtavasti arvas ta, et oli suutnud mind ära petta. Mina aga muutusin eriti ettevaatlikuks, Paljaspea ja Saakme jutud tulid mulle meelde. Ootasin. Üks meestest seletas:

“Me asutasime elektrikute seltsi ja sooviksime härra Seppa juhatusse kui head eriteadlast. Oleksime tahtnud temaga kõigepealt koos põhikirja arutada ja…”

“Tahtsite teda enda juurde kutsuda?”

“Jaa, seda küll.”

“Ma ei usu, et ta tuleks. Tal on praegu kindel töökoht ja ka raua ning terase alal on tal eriteadmised.”

Sel hetkel astus Sepp sisse. Enne kui ta sai sõnagi lausuda, hüüdsin talle:

“Kuulge, härra Peetson, laos on praegu üks profiilraua ostja, minge otsemaid sinna, et kaup enne tööpäeva lõppu veel välja anda.”

“Oleme rääkinud,” vastas Sepp ja keeras ukselt ringi.

Nüüd olin päris kindel, et võõrad ei tundnud teda. Võtsin kõrgemad toonid ja seletasin:

“Vaadake, mu härrad, me oleme juba asutanud raua- ja teraseäri G.m.b.H. ja hakkame müüma Hermann Göring-Werke saadusi, sest Wirtschaftskommando ise soovitas mulle seda ja kinnitas ka Sepa sellele tööle. Nii et kahju küll, aga teil ei maksa tema peale loota.”

Mehed ajasid end sirgu, vabandasid ja lahkusid. Nähtavasti olid nad rabatud meie kontori tähtsusest ja Sepa positsioonist.

Oleksime võinud kontoris suure häälega naerma hakata, aga me vaikisime. Leidsime, et Sepa olukord oli ohtlik. Minu vale võib välja tulla ja pealegi ei teadnud me, kes nad õieti olid ning mis amet neil võis SD juures olla.

Pärast lühikest nõupidamist otsustasime kõigepealt pöörduda meie politsei poole. Helistasin sinna ja leidsin ühe tuttava ametniku. Too soovitas minna kõigepealt jaoskonda ja rääkida seal sellest vahejuhtumist. Läksimegi kõik kolmekesi politseisse, Sepp ise tuli ka kaasa.

Kui olime konstaablile oma loo ära rääkinud, ütles ta:

“Oleksite pidanud küsima meeste nimesid ja isikut tõendavaid dokumente. Praeguseks pole jõutud veel õiguslikku korda jalule seada ja seepärast on tekkinud kohe igasuguseid aferiste. Aga nad võisid olla ka SD agendid, kes otsivad kommuniste.”

“Mida me peaksime nüüd tegema?”

“Minge kõigepealt julgeolekupolitseisse. Seal teenib eesti mehi, seletage neile asi ausalt ära. Nad koostavad akti ja annavad välja julgestustunnistuse. Kas härra Sepp oli siis venelaste ajal teie komissariks?”

“Seda küll… aga vormi pärast, et meid ja meie asutust päästa.”

“Kui nii, siis peate seda tõendama ja käendusallkirjad andma.”

Tegime nii ja varusime Sepale vajalikud paberid, mida ta hiljem ka korduvalt vajas.