Читать книгу Viktooria - Oskar Lõvi - Страница 7

Uus äri arenes soodsalt. Peetson oli lasknud veoauto korda teha. Sepp käis usinasti Wirtschaftskommando ja Saksa okupatsiooniasutuste juures ametlikku toiduainete sissetoomisluba hankimas, mille ta lõpuks ka sai. Ta oli leidnud ostjad ja saanud tellimusi isegi linnavalitsuselt.

Kaugeltki korras ei olnud aga minu kodused asjad.

Me polnud ikka veel otsustanud, millise toa me anname Saksa korteriametile. Mingi vaistu ajel ei tahtnud ma võõraid inimesi oma majja, seepärast hellitasin lootust Alma tütred meile elama võtta. Käisin mõned korrad Niine tänaval küsimust arutamas ja proua Papiga vestlemas. Ta meeldis mulle oma välimuse ja vaimuka jutu poolest.

Nõnda liikus aeg detsembrikuusse ja ma juba lootsin, et korteriamet on meid ära unustanud, kuid ühel külmal õhtupoolikul ilmusid meile kaks saksa sõjaväemundris meest.

“Zahlmeister Kurt Siebert,” tutvustas end vanem.

“Zahlmeister Max Uhlmann,” lausus teine.

“Väga rõõmustav,” vastasime naisega.

“Korteriamet andis meile teie aadressi, et võiksime siin peatuda. Me oleme Tallinnas ametisõidul.”

“Vaba tuba meil küll ei ole, aga me võime end koomale tõmmata ja ühe toa teile vabaks teha.”

“Me jääme ainult paariks päevaks, siis saate oma toa jälle tagasi.”

Zahlmeister’id asusidki korterisse. Ranitsais, mida nad ettevaatlikult nurka asetasid, kolisesid pudelid. Nad läksid kohe linna, lubades enne pimedat tagasi olla.

“Sööte ehk meiega koos õhtust?” pakkusin neile.

“Täname teid lahkuse eest, aga me einestame kantiinis. Klaasi tee eest oleksime õhtul küll tänulikud.”

Mehed lahkusid. Viktooria aga tõreles minuga ägedasti, et olin kergekäeliselt einet pakkunud, sest tal ei olnud midagi tagavaraks. Teed ja suhkrut meil oli ja jahu ka, et midagi küpsetada, puudus aga pärm, mida polnud terves Tallinna linnas. Olime küll kuulnud, et sellega altkäe kaubeldi. Otsustasime pakkuda teed ilma kõrvaliseta.

Maie käis iga päev meil lapsi vaatamas ja Viktooriat abistamas. Kui ta kuulis, et meil on häda pärmiga, oli küsimus jalamaid lahendatud.

“Tehke pannkooke,” soovitas ta.

“Ei sobi, see nagu laste või omainimeste toit.”

“Noh, küpsetame siis saiapulbriga.”

“Ei tea, kas sellest midagi välja tuleb?”

“Küll tuleb.”

Maie kergitas tainast pulbriga ja sai tuli oivaline. Kui Zahlmeister’id õhtul koju tulid, oli maja magusat värsket saialõhna täis.

Varsti istusime kõik teelauas ja Viktooria lõikas saia tükk tüki järel. Külalised olid väga jutukad, eriti vanem neist, kes andis kohe mõista, et oli riigivõimu juures tähtis mees. Noorem oli tagasihoidlikum ja haritum, oli rahu ajal olnud pangaametnik Berliinis.

Ma tegin juttu ilmast ja kahetsesin, et talv on pakaseline ning seetõttu tuleb sõduritel külmetada.

“See ei tähenda midagi,” lõikas vanem Zahlmeister vahele, “saksa sõdur on igaks olukorraks treenitud.”

“Näha on, et nende riietus on kerge, Saksa kliimale kohane, Venemaa talv on aga väga kuri.”

“Punkreid ja kaevikuid köetakse vajadusel elektri- ja gaasiahjudega, Saksa tehnika on ju imeväärne. Peale selle on meestel soojad jänesenahast vestid.”

Noorem Zahlmeister oli vahepeal toonud lauale pudeli konjakit. Kombe kohaselt tõstsin ma klaasi Wehrmacht’i au ja edu terviseks. Kuid vanem Zahlmeister lõikas jälle järsult vahele:

“Ei-ei, mu härrad, kõigepealt meie füüreri auks ja eduks. Heil!”

“Heil! Heil!” kordasime meie.

“Heil Hitler!” paukus Zahlmeister teise klaasi juures.

Alles kolmanda klaasiga jõudsime Wehrmacht’i juurde. Kui olime lasknud ka teisi vägevaid Saksa riigimehi kõrgelt elada, tõstis härra Siebert klaasi Saksamaa võidu terviseks:

“Saksa lõpliku võidu terviseks, mille kohta kirjutame lepingule alla Washingtonis! Heil!”

Meie hailitasime kaunis tagasihoidlikult, seda isegi noorem Zahlmeister. Mina püüdsin jutu teisale viia ja laususin:

“Hea konjak, pole ammu sellist joonud.”

“Martell,” teatas vaiksem Zahlmeister.

“See on Saksa võitude saavutus: prantslased pruulivad nüüd meie jaoks oma viinamägede saadusi. Aga meil on omal paremad joogid – Löwenbräu. Über alles in der Welt!” karjus Zahlmeister Siebert ja valas viimase konjaki pudeli põhjast.

Lapsed hakkasid lärmi peale teises toas häälitsema ja Viktooria ruttas neid rahustama. Ma pakkusin külalistele vahelduseks teed. Kui Zahlmeister’id lõpuks haigutama hakkasid, andis Viktooria neile seebi ja juhatas pesema, aga mehi see enam ei huvitanud. Nad vaarusid aeglasel sammul oma tuppa. Varsti kostis sealt kõva norskamist.

Hommikul keedeti meil hariliku viljakohvi asemel oakohvi – Zahlmeister’id olid andnud perenaisele terve paki ehtsat oakohvi. Aga saia meil enam ei olnud, olime õhtul kõik ära söönud, nii et lastelegi ei olnud jäänud. Jõime siis kohvi ilma kõrvaliseta ja Zahlmeister’id siirdusid linna. Keskpäeval ilmus meie maja ette Saksa sõjaväeauto, sealt tassiti välja suur kast toidukraamiga: jahu, suhkrut, margariini, isegi šokolaadi ja kompvekke laste jaoks. Toiduaineid jätkus meile nüüd mitmeks päevaks.

Õhtul oli meie laud rikkalikult kaetud. Zahlmeister’id ilmusid varakult koju ja me sõime kõik koos. Seekord panid nad lauale pudeli Rheinwein’i, aga kohvi kõrvale rüüpasime ikka konjakit. Zahlmeister’id rääkisid aina poliitikast ja Saksamaa tulevikukavadest. Selgus, et Herr Siebert oligi selle ala eriteadlane, tal oli ühe väeosa juures vastav amet, ühtlasi oli ta partei silmaks. Sedasama tegi ta nüüd meie majas. Kuulasime teda sõdurlikult.

“Idas on tohutud vabad maa-alad,” seletas ta, “sinna tuleb suunata saksa kultuur. Eesti rahvas aitab sellele kaasa, meie teeme talle maa vabaks kuni Ilmeni järveni. Seal on rikkalikud metsad ja rammusad mullad, seal võib elada jõukalt.”

“Meil pole nii palju rahvast, et sinna jätkuks.”

“Koos sakslastega jätkub küll. Pärast sõda, kui sõjasangarid koju tulevad – neile peame andma maad. Ja ka siin on teil palju maad – endisi mõisaid.”

“Ukrainas on rohkem ruumi,” arvasin mina, “sest Stalin laskis seal üle viie miljoni inimese tappa või küüditas Siberisse.”

“Seda küll, aga seal pole kultuuri, siin on saksa kultuur juba ees, samuti germaani tõug. Vaadake ringi – inimesed on blondid ja siniste silmadega, see on vana germaani veri. Prosit, meine Herren! Heil!”

Zahlmeister’id seletasid edasi, et isegi Himmler olevat Baltikumist vaimustatud ja kavatsevat siia suunata rohkem SD-mehi, kes olevat väljavalitud, puhast germaani verd.

Zahlmeister’id jäid meile mõneks päevaks veel ja ühiselt istusime õhtuti söögilauas. Igal õhtul ilmus lauale uus pudel konjakit. Kui nad viimaks lahkusid, lõid mõlemad meie ees kannad kokku ja tervitasid hitlerlikult. Nähtavasti olid nad kindlad, et tegid meist kui mitte puhtaverelised germaanlased, siis veendunud hitlerlased vähemasti.

Seisime pärast nende lahkumist hulga aega uksel. Viimaks lausus Viktooria:

“Ei maksa nende plära tõsiselt võtta. Kergatsid, ei tea ise ka, mida nad räägivad.”

“Miks sa nii arvad?”

“Ma nägin, et kui nad linna läksid, jätsid nad sõrmused koju.”

Lapsed jooksid meile vastu. Ene sosistas midagi emale kõrva. Selgus, et nad olid lukuaugust piilunud ja näinud, kuidas külalised olid enne linna minekut juukseid värvinud, nüüd ärasõidul polnud nad seda aga teinud. Tõrelesime lastega nende lubamatu käitumise pärast, aga et lahked Zahlmeister’id olid meile oma õpetusega vastumeelseiks muutunud, siis laste karistamine oleks olnud meie meelest ülekohtune.

Järgmisel hommikul tuli Maie varakult meile. Ta silmad olid nutetud ja hääl värises.

“Kaarna mehed on minu noorema poja vangi pannud, isa pärast. Saatsid mulle sõna, et toogu ma vanamees välja, siis lasevad Kaljo lahti. Aga kust mina tean, kus vana Västrik on – võib-olla pole enam eluski!”

“Või nii, see pole Kaarna meeste poolt küll õige tegu.”

“Jaan, mida ma pean nüüd tegema? Nad lasevad viimaks mu poja maha, kui ma vanameest üles ei leia.”

“Nii hull see asi ka ei ole, et teise pärast kedagi tapetakse.”

“Näe, Keava mehed tapsid ühe poisi.”

“Keavas oli teine asi – poiss oli ise punaste nuhk ja käis neile talumeeste peidukohti üles andmas. Mitu inimest sai sellepärast surma.”