Читать книгу Viktooria - Oskar Lõvi - Страница 5

Alma tütred olid mõlemad kodus. Mind nähes olid nad veidi kohkunud, sest ma polnud neid tükil ajal külastanud. Seletasin tüdrukutele, et käisin nende ema haual.

“Kas lilled olid veel alles?” küsis Victoria.

“Olid alles jah.”

“Ja õitsesid?”

“Jaa, noh, veidike, on ju sügis ja külm.”

Victoria küsimus pani mind kogelema. Ma ei teadnud midagi lilledest. Alma haual olin nii erutatud, et polnud märganud, kas seal üldse lilli oli. Nägin vaid risti Alma nimega. Tahtsin oma tundeid laste eest varjata, polnud ma ka kindel, kui palju nad teavad meie endistest vahekordadest Almaga ega ka seda, kas Victoria teadis, kes on ta isa. Et vältida uusi küsimusi, ütlesin kiiresti:

“Tulin vaatama, kuidas te elate ja kas te midagi vajate.”

“Tädi Loore käis praegu siin,” teatas Alba.

“See on hea, et käib, ma olen ise muude asjadega väga kinni.”

“Ta toob meile süüa ka,” ütles Victoria.

“Täna tõi ta kapsaid ja liha,” lisas Alba.

“Hapukapsaid…” venitas Victoria.

“Vicki ei taha hapukapsaid, aga mina söön neid küll,” selgitas Alba avameelselt.

Mul oli kindel kavatsus rääkida lastega nende kolimisest meie juurde, aga ma märkasin, et nad kuidagi võõrastasid mind, ja seepärast kartsin alustada. Tahtsin nendega soojemat vahekorda saavutada ja alustasin muudest asjadest. Küsisin:

“Kuidas teil koolis läheb?”

“Päris hästi.”

“Kas õppimist on palju?”

“On ikka.”

“Vist teete praegugi õppetükke?”

“Jaa… ei… mitte just praegu.”

Kiikasin lauale ja nägin, et Vicki luges mingit romaani ja Alba joonistas. Viisin jutu mujale:

“Kas tädi Loore käib sageli teie juures?”

“Päris tihti.”

“Käib iga päev ja vahel veelgi sagedamini,” täpsustas jällegi noorem laps.

“Eks ole tore, et teil on niisugune hea tädi. Ta armastab teid vist väga.”

“See on tore, jah,” ohkas Vicki.

“Ema armastas teda ka ja tema oli emaga väga hea, sest nad töötasid koos. Ja meie käisime alati tädi Loore pool maal, kus me jõime sooja lehmapiima – küll see oli hea!”

“Kahju, et mina ei saanud teid enda juurde maale kutsuda, sest ma olin ju sõjas ja…”

“Ja tapsite inimesi?” kohkus Alba.

“Mitte just seda…”

Ehmusin isegi, et olin viinud jutu jällegi kardetavale ainele.

Märkasin, et lapsed hakkasid mind huviga vahtima. Ruttasin vahele:

“Aga nüüd olen kodus ja töötan äri alal. Pean raha teenima, et peret toita, mul on kodus neli last. Tahaksingi teid nendega tuttavaks teha, et te saaksite sõpradeks. Olin omal ajal teie ema sõber, kui me koolis käisime.”

Tegin viimase katse lapsi enda poole võita:

“Vaadake, lapsed, praegu on kõigil rasked ajad ja nii minul kui ka tädi Loorel pole kerge teid siin ülal pidada. Me peame teile muretsema toitu, riiet, ka raha andma. Ma soovin, et te tuleksite meie juurde elama, siis pole vaja muretseda üüri maksmise pärast, te sööte koos meiega ja nii tuleb elu palju odavam. Ma annan teile omaette toa, kus te võite elada sama moodi nagu siingi.”

Vaikus. Alba ilme järgi otsustasin, et tema on asjaga nõus, aga ta vaatas kogu aeg Vicki poole. Tolle silmad olid külmad ja seirasid ühte punkti seinal. Näis, et talle ei meeldinud minu ettepanek üldse. Viimaks ta lausus:

“Mis tädi Loore ütleb, kui…”

“Ma räägin temaga,” ruttasin teatama.

“Rääkige pealegi.”

“Aga ma tahan kõigepealt teie enda arvamust kuulda.”

Jällegi jäi vastus tulemata. Sellest järeldasin, et mu ettepanek ei leidnud pooldamist. Vaikisime pikka aega. Kui ma veel kord alustasin juttu kolimisest ja püüdsin neid selle vajaduses veenda, hakkasid mõlemad nutma ning ma katkestasin kõneluse. Küsisin uuesti, kas nad midagi vajavad, ja pakkusin raha. Nad ei soovinud midagi ega võtnud ka raha vastu. Tundsin, et olin rikkunud senise jaheda vahekorra nendega hoopiski ära. Olin päris õnnetu.

Läitsin sigareti ja tõmbasin sügavad mahvid enda rahustuseks, siis tegin minekut. Ütlesin jumalagajätuks:

“Ma näen, et minu ettepanek teile ei meeldi. Ega ma peale ei käi. Kui teile meeldib olla omaette, olge siis pealegi. Ma aitan teid ikka ja loodan, et tädi Loore ka, ta on ju hea inimene.”

Laste meel muutus kohe rõõmsamaks ja mõlemad tulid mind uksele saatma, paludes isegi end jälle külastada. Ma otsustasin ka tädi Loorega rääkida ja seepärast ütlesin:

“Teie ei võtnud mult raha vastu, ma tahan selle jätta tädi Loore kätte, juhuks kui teil ometi raha tarvis läheb. Ta elab vist siin lähedal?”

“Kõrvalmajas,” teatas kohe Victoria.

“Alumisel korral paremat kätt,” lisas Alba.

Läksin tädi Loore poole.

Leonore Papp oli väikest kasvu hapra välimuse ja elava jutuga naine. Ta teenis sukavabriku kontoris masinakirjutaja-korrespondendina nagu omal ajal Almagi. Seal nad olidki tutvunud, koos töötanud ja sõpradeks saanud. Leonore Papil ei olnud lapsi, kuid ta armastas neid väga ja see oli üheks mõjuvaks põhjuseks, miks ta nüüd emalikult kahe orvu eest hoolitses.

Paar aastat tagasi oli ta mees jäänud jäljetult kaduma. Major Papp oli teeninud tegevväes. Pärast seda, kui venelased ühendasid Eesti sõjaväe Punaarmeega, oli neilt tulnud korraldus: kõigil juhtivatel ohvitseridel ilmuda Petserisse mingitele kursustele või õppustele. Pappidele tundunud see korraldus väga kummalisena, sest major Papp oli olnud lektoriks Eesti sõjakoolis, õppinud ja täiendanud end Prantsusmaal. Mida oleks talle veel saanud õpetada Petseris? Naine oli keelitanud meest koju jääma, aga mees oli vastanud, et ta on sõdur ja peab täitma käsku. Major oli läinud ja pärast seda pole keegi teda enam näinud, niisama nagu ülejäänud kahtsada eesti ohvitseri, keda Petserisse käsutati. Nende omaksed ja kaasteenistujad olid Vene võimudelt selgitust pärinud, kuid asjata. Mehed jäid jäljetult kadunuks.

Proua Papp ei pidanud end leseks, aga abielunaine ta ka ei olnud. Ta käis jälle kusagil tööl ja tundis rõõmu Alma laste eest hoolitsemisest.

Leidsin ta kodust, kus ta oli ametis toidu valmistamisega.

“Jõudu köögitööle! Keedate vist usinasti kapsaid?” küsisin teretades.

Proua hakkas naerma.

“Jõudu tarvis, jah, aga miks te nii arvate?”

“Käisin just praegu Laursoni laste juures ja nemad rääkisid, et hoolitsete emalikult nende eest ning olete neile viinud hapukapsaid.”

“Viisin küll, aga hapukapsad neile ei meeldinud, nägin seda kohe, kui nad sööma hakkasid. Ega hapukapsas olegi laste toit, aga see sisaldab palju vitamiine.”

Proua rääkis mulle toiduainetest ja sellest, mis on kasulik, mis mitte. Kui ta jõudis uuesti laste toitlustamise juurde, leidsin paraja juhuse olevat vahele ütelda:

“Aga parema söögiisu annab ühes lauas einestamine. Taluperenaine ei kasvata ka kunagi ainult ühte põrsast üles, vaid ikka mitu korraga, sest üksteise võidu söövad nad paremini. Nii on ka lastega.”

Proua jäi õnneks kuulama ja ma jätkasin:

“Seepärast ma arvan, et Laursoni lapsed peaksid meie juurde kolima, see oleks neile palju kasulikum.”

Minu mõte tuli prouale üllatusena. Ta jäi mõttesse. Mina aga jätkasin:

“Kui lapsed tuleksid minu juurde elama, oleks see kasulik meile kõigile. Teie vabaneksite nende eest hoolitsemise vaevast, mul poleks vaja kahe pere eest toimetada ja lapsed pääsevad perekondlikku õhkkonda. Kas pole õigus?”

“Mina vaatan sellele pisut teisiti,” vastas proua sõnu venitades. “Me peame ka laste hingelise seisundiga arvestama. Täiskasvanud kipuvad arvestama ainult elu praktilist külge. Mina soovitaksin teil sellest kavast siiski loobuda, vähemalt praegu, ja lastega mitte veel sellest rääkida. Olete ju ikkagi neile võrdlemisi võõras inimene ja võite nõnda kaotada tüdrukute usalduse.”

“Ma juba rääkisin nendega ja lapsed polnud nõus.”

“Ah või oletegi rääkinud,” kohkus proua.

“Lapsed hakkasid nutma.”

“Noh, näete siis.”

Minu enesetunne ei olnud kuigi hea. Leidsin nüüd isegi, et olin toiminud liiga ettevaatamatult, oleksin pidanud enne proua Papiga nõu pidama.

“Mida te mõtlete nüüd teha?” äratas mind mõtteist proua Papi küsimus.

“Arvan, et praegu jääb kõik nii, nagu ta on olnud. Teil, proua Papp, on õigus. Ma ei mõelnud laste olukorda põhjalikult läbi. Ja pealegi ei tunne ma neid nii hästi kui teie. Küsimus on vaid selles, kui kaua me suudame nende eest niiviisi hoolt kanda.”

“Seni ei ole see mulle mingit raskust teinud ja ma loodan, et ka edaspidi mitte, muidugi kui te meid aitate.”

“Jaa, seda teen ma kindlasti, aga pole teada, mida sõda võib endaga kaasa tuua.”

Seletasin talle, kui raske on olnud viimasel ajal toitu hankida, sest mul pole enam autot. Minu sugulased elavad Järvamaal, kraami peab tooma sealt rongiga. Jaamades on aga kontroll, kes toiduained ära võtab. Tuleb leida muu võimalus toidu varumiseks. Proua trööstis mind sellega, et tema mehevennal olevat Sauel talu, kust on võimalik toiduaineid osta ja nendele võib hobusega järele minna.

Hingasin kohe kergendatult. Sauelt aitan ma ise ka kraami linna tuua, see pole enam probleem. Pealegi oli lootust, et Peetson ja Sepp organiseerivad terasekontori juurde mingi veoteenuse.

Oleksin pidanud ära minema, aga viivitasin. Oli paras juhus veel mõnda vajalikku asja selgitada. Kõigepealt raha küsimus.

“Ahjaa, pidingi unustama. Tahtsin teie kätte jätta natuke raha laste jaoks, minult ei võtnud nad seda vastu.”

“Väga lahke teist.”

“Ei tea, kui palju oleks vaja?”

Proua peatus ja mõtles. Siis seletas, et Eesti ja Vene rahaga pole midagi peale hakata, kõik küsivad nüüd Saksa raha, eriti toidukraami ostmisel. Mul aga Saksa raha ei olnud. Jätsin siiski proua kätte kogu oma Eesti ja Vene raha tagavara ja lubasin, et varsti hangin ka Saksa oma. Lootsin seda saada rekvireeritud auto eest ja rauakaupade müügist. Pidin juba hakkama kiruma uut korda, kui korraga koputas keegi uksele. Sisse astusid kaks vormiriides meest, kellest üks kandis Wehrmacht’i riietust, teine oli Eesti politsei vormis. Nad otsisid saksa sõjaväelastele vabu eluruume.

“Ei, meil ei ole mingit võimalust kedagi siia paigutada. Oleme mehega kahekesi selles väikeses korteris.”

Ma nihutasin ennast toolil ja vist isegi punastasin. Olin üllatunud proua kiirest mõtlemisest mind oma mehena esitledes. Külalised vaatasid majas ringi, leidsid, et ruumi on tõesti vähe, vabandasid ja lahkusid. Proua hakkas naeru kihistama ja sosistas:

“Kasutasin teid ära, muidu oleksidki mulle mõne kaela sokutanud ja manuliseks pannud, ajutiseks meheks võib-olla ka, nagu see juhtus ühe prouaga, kelle mees läks mobilisatsiooniga ära – nüüd magavad koos.”

“Kas nii pealetükkivad?”

“Oleneb, kes tuleb. Mõned olla päris hullud. Harjunud naisega elama ja nüüd on pikka aega ilma – näljased, vaesekesed.”

“Eks see asi oleneb naisest, mehed on alati näljased.”

Proua hakkas laginal naerma.

“Oleneb jällegi. Mõni mees on alati näljane, teine ehk mitte kunagi, aja või kaikaga taga.”

Ka mina hakkasin naerma, rohkem proua kogemuste ja elutarkuse üle.