Читать книгу Reis ümber maailma aastail 1823-1826 - Otto von Kotzebue - Страница 10

Esimese novembri hommikul, niisiis kevadhommikul, sest asusime lõunapoolkeral, silmasime Cap Friot, ja samal õhtul võis silm selgesti eraldada suhkrupeakujulise mäe tõttu kergesti äratuntavat Rio-Janeiro lahesuud. Tuulevaikus röövis meilt rõõmu sadamasse sissesõitmiseks veel enne, kui päev õhtule jõudis. Heitsime sadamasuu juures ankrusse. Meie ümber avanev pilt oli sedavõrd meeliköitev, et selle vaatamine pettumuse tasa tegi. Brasiilia imetoredat loodust on paljud kirjeldanud, kuid vist küll veel ükski pole küündinud tema nõiduslikku ilu, suurepärasust ja sarmi edasi andma. Jääb üle vaid fantaasia varal luua endale pilt nendest maalilistest maastikkudest ning sellest lopsakast vägevast taimestikust, mis kõige mitmekesisemal kujul katab tihedas koosluses nii orge kui mägesid. Mererannikust kuni kõige kõrgemate paikadeni esineb ta mitmekesistes vormides ja hurmavate üleminekuvarjunditega värvikülluses. Kosutav maatuul kandis meieni kõige meeldivamaid aroome ning rohkesti ilusaid liblikaid ja putukaid. Ainult troopikamaad suudavad esile tuua sääraseid linde, kes meie ümber lendlesid. Kõik kõneles sellest, et loodus on seda maad soosinud, et ta olevused elust rõõmu tunneksid ja õnnelikud oleksid. Üksnes oma türanni piitsa all rasket tööd tegevale neegerorjale muutub see taevariik põrguks.

Brasiilia hurmavale loodusele oli nördima panevaks kontrastiks kahe orjalaeva nägemine. Nad olid alles samal päeval Aafrikast saabunud, seistes nüüd siin ankrus nagu meiegi. Tsiviliseeritud riikide häbiplekk, inimestega kaubitsemine, mida suurem osa nüüd küll juba häbiks peab, õilmitseb siin veel täies jõus ja jäledasti ning seaduse kaitse all aetakse seda äri täie ebainimlikkusega, mida saamaiha endaga kaasa toob. Teatavasti koormatakse selle häbiväärse kaubitsemise teenistuses olevad laevad sedavõrd üle, et vaesed orjad vaevalt saavad end liigutada ning vaid harva tekile tulla värske õhu hingamiseks, mida kordamööda teha tuleb, sest et tekil jätkub ruumi ainult väikesele osale korraga. Kaugelt pikema osa ajast peavad kaubaks alandatud inimesed laevaruumi saastatud õhus kokkukiilutuna vaikselt lamama, mille tõttu tekivad haigused ning harilikult kolmandikul inimlaadungist see vaevaelu tavaliselt juba reisil otsa saab, ülejäänud aga ülimalt haletsusväärses olukorras sihtkohta jõuavad. Nõnda nägime ka nüüd meiega koos ankrus seisvate orjalaevade tekke, mis olid tulvil täis ahelates, täiesti alasti neegreid ja neegritare, kes suuremalt osalt olid haiged. Nende hulgas oli isegi imikuid ja rinnaga toitvaid emasid, kellele südametud spekulandid polnud armu heitnud. Missuguseid õudusi võisid nende laevade ruumid veel varjata!

Saabuv õhtupimedus varjas meie eest vähehaaval kõik, mis meid nõnda vaimustanud ja pahandanud oli. Kogu öö kestel kuulsime linna poolt peaaegu lakkamatuid suurtüki ja püssipauke, kusjuures tõusis õhku hulganisti rakette. See kuulutas muidugi tähtsa peo, võib-olla aga ka suure sündmuse pühitsemist. Hiljem saime teada, et need olid rahva rõõmuavaldused kolme ministri vangivõtmise puhul, keda süüdistati vandenõus keisri vastu.

Päevapuhtel saabus meie laevale kohalik loots-direktor, aastates mees, väike, paks ja ilma igasuguse hariduseta, nagu suurem osa brasiillasi. Ta oli väga suureline oma nime Vasco de Gama üle ning kinnitas, et põlvneb otsejoones Vasco de Gamast, kes esimesena purjetas ümber Hea Lootuse neeme. Peale esivanemate-uhkuse hingestas teda ka uhkus Brasiilia iseseisvuse üle, justkui oleks ta ise üks selle tugisammastest. See on omane nii temale kui ka selle maa kõikidesse klassidesse kuuluvatele elanikele ning selles kätkeb küll vist ka selle iseseisvuse tagatis.

Ankur sai hiivatud ning me kasutasime tõusulained ära Rio-Janeiro lahte sissesõitmiseks. Olgugi et meie juht polnud saavutanud oma esivanema kuulsust, pean tema kohta siiski tunnistama, et ta on hea loots, sest ta juhtis laeva läbi kitsa sissepääsu väga hästi lahte. Seda sissepääsu, mis kujutab endast kanalit, valitseb kõrgustikul paiknev tugev fort, nii et laht on võrdlemisi kaitstud vaenulike sõidukite vastu. Veel tugevamate patareide abil saaks vägivaldse lahtetungimise päris võimatuks muuta, sest kanal on sedavõrd kitsas, et on üleüldse võimatu laskude alt eemalduda või isegi poole laskeulatuse kaugusele minna. Asusime ankrusse linna lähedale, suure hulga laevade keskele mitmesugustest riikidest. Nüüd oli meil jälle maalemineku koht, pärast seda kui me Inglismaalt lahkumise järel viiskümmend kaks päeva merel olime viibinud. Kuivõrd üllatavalt ja meeltlahutavalt Brasiilia nägemine eurooplasele ka ei mõjuks, pole ta vist küll kuskil nii kirjeldamatult suurepärane ja veetlev kui selles lahes, kus toredale võõrapärasele maastikule, mis sind ümbritseb, lisandub veel ülimalt meeldiv vaade amfiteatri-kujuliselt ehitatud Rio-Janeiro linnale, mis siit vaadates väga ilusana näib. Ehituste vahel kõrguvad uhkesti saledad palmid ning erilist efekti pakub puu vari, kui ta sõbralikele valgetele majadele langeb. Üle linna näeb kauguses tagaplaani moodustava mäestiku järsul nõlval mitut kloostrit, mis on kui seina külge kleepunud pääsukesepesad.

Vaevalt olime purjed kokku võtnud, kui pardale tulid Vene asekonsul von Kielchen ja Brasiilia valitsuse poolt saadetud ohvitser, et meid õnnitleda meie saabumise puhul. Ohvitser tegi mulle otsekohe teatavaks tema valitsuse korralduse, et iga saabuv sõjalaev peab kindlust tervitama kahekümne ühe suurtükipauguga. Ning et ei jääks mingit kahtlust, et tervitus on tõesti määratud Brasiilia lipule, oli ta meile ühe kaasa toonud, mille me saluudi ajaks esimasti otsa tõmbama pidime. Ehkki mulle näis, et see korraldus riigi poolt, keda meie valitsus polnud veel tunnustanud, on pretsedenditu ja pretensioonikas, olin ma nõus seda täitma, et vältida võimalikke ebameeldivusi. Andsin käsu otsekohe kakskümmend üks kahuripauku välja tulistada ning sain kindluselt kohe vastuseks sama arvu pauke.

Et mulle oli väga tähtis head aastaaega Cap Hornil mitte maha magada, palusin härra von Kielcheni, et ta nii ruttu kui võimalik hangiks meile reisiks vajalikud toiduained ja muu tarviliku. See nõudis aga oma neli nädalat aega, mida ma esmajoones tahtsin ära kasutada astronoomilisteks ja pendlivaatlusteks. Härra Kielchen muretses mulle selleks mugava maamaja romantilise Botafogo lahe ääres. Kolisin kohe järgmisel päeval sinna koos härra Preusiga, kes mind astronoomina saatis, ning jätsin laevatööd oma ohvitseride hooleks.

Oletades, et Brasiilia ajalugu pole tuttav kõigile mu mees ja naislugejatele (sest sooviksin endale ka neid), märgiksin meie sealviibimisest vestmisele eelnevalt järgmist.

Lõuna-Ameerikas asuv suur riik, mis on oma nime saanud seal sagedasti esineva värvipuu järgi, mis välimuselt meenutab hõõguvat sütt (portugali keeles brasa), kuulub maailma rikkamate ja viljakandvamate riikide hulka. Maa avastas aastal 1500 portugallane Cabral juhuse läbi, kui torm teda Ida-Indiasse suunduva laevastikuga ranniku lähedale kandis. Esialgu ei teatud maa rikkusest midagi ning ta määrati kurjategijate väljasaatmise paigaks. Pärastpoole, kui väljasaadetud hakkasid suhkruroogu kasvatama ning avastati kulda ja teemante, tõusis Brasiilia väärtus Portugali valitsuse silmis väga kõrgele. Valitsus saatis sinna asekuninga, kes maad haldas ning kellele oli antud range käsk sulgeda sadamad kõigile võõrastele riikidele, et eeskätt teemandid ja teised vääriskivid, mida Brasiilias on nii suures külluses, ühegi teise rahva osaks ei saaks ning Portugal selle rikka kaubitsemisharu täielikult enda käes hoiaks. Nõnda jäi see ilus maa Portugali asekuningate võimu all kauaks ajaks rikkalikuks kullaauguks Portugalile. Ise aga jäi see maa vaeseks, rõhutuks, väheasustatuks ning igasugusele vaimsele kultuurile ligipääsmatuks. Aasta 1807 andis Brasiiliale lõpuks hoopis teise näo. Napoleoni võimuahned kavatsused ulatusid ka Portugalini ning sundisid õukonda põgenema oma kolooniasse. Õukonnale järgnesid umbes 12 000 elanikku Portugalist ning ligemale 14 000 sõjaväelast. See, et Rio-Janeiro oli nii valitsuse kui ka õukonna asupaigaks, avaldas Brasiiliale kõige soodsamat mõju. Sadamad avati kõigile Euroopa riikidele ning edendati kaubandust, käsitööndust ja haridust. Kui Napoleoni võidud viiinaks lõppesid St. Helena saarele väljasaatmisega ning Portugali kuningas 1821. aastal oma maa jälle tagasi sai, jättis ta Brasiiliat haldama oma poja, kroonprints Peetri, kes juba varem oli kihlunud ühe Austria printsessiga. Vastselt tekkinud vabariikide eeskuju oli juba inimeste meeli mõjutanud ning kuninga minemasõit oli signaaliks rahutuste puhkemisele. Kroonprints aga mõistis neid siiski vaos hoida, võites endale poolehoidjaid sellega, et kuulutas end 1822. aastal emamaast sõltumatuks, tõotades konstitutsiooni ja lastes end selle alusel kuulutada Brasiilia keisriks Peeter I nime all. Keisriks kuulutamise päevast alates kannab nii keiser ise kui ka iga patrioot vasakul käel rohelist kokardi, millel on sõnad Independente ou morte. Keisri kroonimise puhul kuulutati välja ka Lõunaristi orden ning kindlusele heisati uus rahvuslipp – roheline, kollane nelinurk keskel, millel on kujutalud maakera, ümbritsetud 13 tähest (provintside arv) ning kohvi- ja tubakalehtedest kui maa toodetest.

Valitsus oli veel meie Brasiilias viibimise ajal kõike muud kui konstitutsiooniline. Seda tõendab ka ülalmainitud kolme ministri kärarikas vangivõtmine, kõigist provintsidest sõna-selgelt asutava kogu moodustamiseks kokkukutsutud rahva saadikute laialiajamine ja keisri ütlus, et ta nõuab oma käskude vaieldamatut täitmist ka siis, kui ta nagu Karl XII suvatseb vaid oma saapa rahvasaadikute koosolekule saata. Võib-olla oli keiser vastu oma tahtmist sunnitud neid vägivallasamme astuma, sest mitmesugused parteid tegutsesid üksteise vastu, pidades eeskätt silmas oma huvisid, mitte aga üldsuse omi. Iseloomult peetakse keisrit õilsaks. Tema inimsõbralikke tundeid kinnitab lugu, mida mulle jutustas Vene-Ameerika Kompaniile kuuluva laeva kapten, kes oli viibinud Rio-Janeiros. Kaks selle laeva madrust olid maal, jõid end purju ning jäid teel Corcovadosse oimetult lamama. Keiser koos keisrinnaga ratsutas vaid paari teenri saatel seda teed pidi ning nägi madruseid, keda ta haigeks pidas. Ta ronis hobuse seljast maha, hõõrus omaenda käega nende otsaesiseid ja püüdis neid teadvusele tuua, kuid asjata. Seepeale laskis ta oma ülemarsti kutsuda ning saatis arvatavad patsiendid arsti saatel hospidali, kus nad siis järgmisel hommikul, kui nad pead selgeks olid maganud, tervetena välja saadeti.

Teise loo kuulsin Rio-Janeiros elavalt Viini maalikunstnikult. Keiser tahtis ennast maalida lasta ja nimelt seistes, elusuuruselt. Maalikunstnik seadis oma molberti lossis üles ning keiser astus valitud poosis tema ette. Vaevalt olid mõned piirjooned tõmmatud, kui sisse astus ohvitser, kes iga päev pidi raporteerima uutest saabunud laevadest. Ta ei tundnud võõrkeeli ning luges ühelt sedelilt laevade ja kaptenite nimesid väga vaevaliselt ja arusaamatult. Keiser vihastas oma ohvitseri teadmatuse üle sedavõrd, et haaras kepi. Ainult kiire põgenemisega ümber molberti, kusjuures keiser teda esialgu taga ajas, pääses ohvitser õpetusest, mida talle anda taheti. Kui mõelda, missugusel kultuuriastmel oli maa regendi sinnasaabumisel, siis paneb see vahejuhtum vähem imestama. Peaks küll Brasiilia keisril korda minema tõsta tema valitsuse all oleva rahva kultuuritaset. Tema valitsemisest oleneb, kas maa, millele loodus on andnud ilu ja viljakuse, ka üheks õnnelikumaks kujuneb.

Brasiilia laevastik, mis tollal oli tuntud lord Cochrane'i komando all, koosnes ühest liinilaevast, kahest fregatist, kolmest brikist ja veel mõnest. väiksemast sõidukist. See merejõud oli küll väga väike, kuid heas seisukorras ning tegi imet tänu oma juhi osavusele ja vaprusele, kes juba Inglise ohvitserina oli oma võimetega hiilanud. Mitte just kaua aega tagasi ründas Cochrane ühe liinilaeva ja ühe fregatiga Portugali eskaadrit, mis koosnes kahest liinilaevast ja neljast fregatist, sundis nad põgenema, võttes ära nelikümmend eskorteeritavat kaubalaeva ning jälitas siis eskaadrit kuni Lissaboni sadamani. Selle kangelasteo eest ülendas keiser Cochrane'i suuradmiraliks, andes talle ka ühe provintsi nime järgi Marinioni markii tiitli. Varem oli Cochrane olnud Tšiili vabariigi teenistuses ning, nagu räägitakse, polnud oma sõjamehetegevuse kõrval unarusse jätnud ka oma finantsasjade eest hoolitsemist. Siia oli ta tulnud alles aasta tagasi. Olin huvitatud selle nii kuulsa mehe nägemisest ja varsti avanes mulle ka sobiv võimalus temaga tutvumiseks ja sagedaseks tema seltskonnas viibimiseks. Tema välimus ja kogu tema käitumine on pigem veidi eemaletõukavad kui külgetõmbavad. Tavalise vestluse puhul on ta väga sõnaaher ning raske on temas ära tunda vaimukat ja teadmisterikast meest. Tema vanus ulatub juba üle viiekümne aasta. Ta on pikk ja kõhn, väga tõsise ning teravate joontega näo ja punaste juustega. Ta hoiab end ikka kühmus, pilk maha suunatud. Isegi kui ta kellegagi räägib, ei vaata ta sellele kunagi otsa ning etteulatuvad puhmas kulmud varjavad elavaid silmi, mis vaid harva kulmude alt välguvad. Tema abikaasa on tema täielik vastand – noor, ilus, vestluses elav ja üldse väga armastusväärne ning ripub säärase armastuse ja truudusega oma mehe küljes, et ei jäta teda iial maha, isegi suurimas hädaohus. Ta on osa võtnud oma mehe kõigist merelahingutest tema teenistuse ajal Lõuna-Ameerikas ning on oma noore, esimeses õitsengus elu kahurikuulide ette seadnud, et vaid oma abikaasa juures viibida. Cochrane avaldas mulle sageli soovi Vene teenistusse astuda, et kreeklastele kaasa aidata ja türklasi peksta. Sõda näib talle olevat paratamatuks eluvajaduseks ning hädaohtlik võitlus ürituse eest, mida ta õiglaseks peab, pakub talle naudingut. Kuidas see ühte sobib suure rahaarmastusega, mida talle ette heidetakse, pole küll just mõistetav.

Lühike aeg, mis ma Brasiilias veetsin, möödus ekspeditsioonidega seotud lakkamatus tegevuses kiiresti ja meeldivalt keset mu maamaja kütkestavat ümbrust. Eurooplasele tundub imelisena viibida täiesti teistsuguse looduse rüpes, isegi siis, kui ta ei näe seda esmakordselt. Kõik, millele ta pilk langeb, on siin teistmoodi kui tema kodus. Ükski puu, ükski lill, ükski putukas, ükski lind, isegi ükski rohukõrs ei sarnane kodumaistega. Kõik äratab ta tähelepanu võõrapäraste vormide ja võõrapärase koloriidi tõttu. Kõiges nähtus paneb teda eelkõige imestama selle õnnistatud maapaiga priiskav küllus. Päeva ajal hõljub tema ümber arvutu hulk kõige kaunimaid liblikaid, põrnikaid ja nägusaid koolibrisid. Vaevalt on päike loojunud, kui ilmub lõputu hulk osalt kiiresti segiläbi lendlevaid, osalt taimedel puhkavaid tulesädemeid, mis on ilusamad kui meie jaaniussikesed, moodustades imeväärse tulevärgi. Vaid harva sain teha väikesi ekskursioone, mistõttu, nagu see meremeeste juures harilikult juhtubki, tean vaid vähe, mida öelda sisemaa kohta. Botafogo, kus asuvad Rio-Janeiro kõige rikkamate ja lugupeetavamate elanike villad, milles nende omanikud sealse väidetavalt ülitervisliku õhu tõttu sageli viibivad, on pealinna piiravate alade hulgas küll kõige kütkestavam ja vaatamisväärsem. Selle lahe tagaküljel kõrguvad mäed, mille hulgast üks oma päratu suure kirikutorni taolise kuju poolest silma hakkab. See ühest kaljust koosnev mägi ulatub meie füüsiku härra Lenzi baromeetrilise mõõtmise järgi 1580 jalga üle merepinna. Lõputu vaevaga rajati tee tema tippu, kus ühekorraga vaid väikesele seltskonnale ruumi jätkub ning millelt avaneb kõige suurepärasem vaade. Ka keisrile meeldib see paik, mis kannab nimetust Corcovado, ning ta ratsutab sageli sinna koos keisrinnaga. Sellel teel sattuski ta kahele joobnud vene madrusele.

Botafogost viib meeldiv, ilusate villade vahel looklev tee linna, mille nimi Rio-Janeiro tulenes lahe esmasavastaja eksitusest, kes pidas lahte jõesuuks, millele ta andis nime avastamise kuu järgi. Lahelt vaadatuna on linn väga kaunis, nagu ma juba mainisin. Kui aga linna sisse astuda, siis on ebameeldivaks üllatuseks kitsad, halvasti sillutatud ja mustad tänavad ning maitsekate ehituste täielik puudumine. Suurel hulgal esineb näotuid kirikuid ja kloostreid. Linn võtab enda alla võrdlemisi suure maa-ala ning tema elanike arv on umbes 250 000, kellest kaks kolmandikku on neegrid ja ülejäänud kolmandik suurelt osalt mulatid, mestiitsid ja muud värvilise nahaga inimesed. Ainult harva võib tänaval näha valget nägu. Kõikjal ümbritsevad sind mustad, nii et võiks arvata, et viibid Aafrikas. Kõige vaatamisväärsem paik linnas on muuseum, milles leidub mõningaid loodusharuldusi ja rohkesti vääriskive.

Neegrite hulgas on vaid üksikuid vabu inimesi. Suurem osa on orjad, keda nende isandad on alandanud veoloomadeks. On imekspandav, missuguseid tohutuid koormaid need vaesed inimesed kandma peavad ning kindlasti on tarvis pikaajalist harjumist, enne kui niikaugele jõutakse. Tavaliselt on koorem paigutatud lati külge, mida siis kaks inimest otsapidi oma õlgadel kannavad. Seejuures laulavad nad oma keeles monotoonset, ülimalt kurvameelselt kõlavat laulu, mille takt neil aitab sammu pidada. Nende häälest on tihti kuulda, et nad on oma koorma all kokku varisemas. Siis aga paneb piits uuesti jõudu pingutama. Sageli peavad nad ka üksikult raskesti täislaaditud korve oma pea peal kandma. Isegi naisi ei säästeta nendest kohutavatest pingutustest. Samasugust laulu nagu koorma kandmisel, ainult reipamat, kuid samuti sammuga taktis, laulavad neegrid siis, kui nad pühapäeviti või pühade ajal vabalt ringi kõnnivad, või kui neid on käskjalgadena välja saadetud. Seejuures saadavad nad end väikesel instrumendil, mida nad sõrmede vahel hoiavad ja millel mõned vedrud helisid tekitavad. Kõigi nende orjadega võetakse küll ette ristimise tseremoonia, kuid ristiusu õpetusi saab neile küll vaevalt selgitada, sest peale oma kauge kodumaa keele ei mõista nad ühtki muud. Nõnda tehakse vaid nägu, nagu tahetaks orjade hingi päästa, jättes nad vaimupimedusse, millele sageli lisandub veel julma kehalise kohtlemise läbi tekitatud meeleheide.

Vähesed vabad mustanahalised – keda siin ka ette tuleb, ehk küll harva – on vabaks lastud orjad ja nende järeltulijad. Enamasti on nad käsitöölised või väikekaupmehed. Mõnikord võtab madalamasse klassi kuuluv valge nõuks abielluda vaba mustanahalisega. Säärastest abieludest, enamasti aga küll väljaspool abielu, sünnivad mulatid, kelle ühendusest valgete või mustanahalistega põlvnevad omakorda kõige mitmesugusema nahavärviga inimesed. Need mulatid ja vabad neegrid õigupoolest moodustavadki linnaelanikkonna, kelle hulgas on vaid vähe valgeid. Harilikult on nad kõige kõlvatuma iseloomuga, äärmiselt nõmedad ja liiderlikud. Nende vastik välimus kannab täielikult sisemuse pitserit. Nemad peaasjalikult ongi need, kes oma esivanematele mõtlemata tegelevad orjade jaemüügiga, milleks neil on olemas päris poed, kus võib õnnetuid orje oma tahtmist mööda nagu kaupa välja valida. Brasiiliasse toodavat ligemale 20 000 neegrit aastas, kusjuures naisterahva keskmiseks hinnaks on 300 ja mehe keskmiseks hinnaks 600 piastrit.

Peamine toit, mida isandad oma neegerorjadele anda lasevad, on paks puder, mis kannab nimetust maniokk. Seda toitu, mis enamikul orjadest on küll ka ainuke, valmistatakse eriti selleks kasvatatavast tapioki juurest seda kuumas vees sõtkudes ja vähemalt ühegi eurooplase kõhule pole see vastuvõetav. Ta on võib-olla küll toitev, sest neegrid näivad olevat hästi toidetud, kuid ma kahtlen, kas maniokk on ka siis tervislik, kui teda pikka aega kasutada ainukese toiduainena. Tõenäoliselt põhjustabki ta koledat haigust, mille all siin kõik neegrid kannatavad ja millest neil oma kodumaal aimugi pole. Neil tekivad eelkõige näole ja jalgadele suured muhklikud tursed, mis ei avane ega jookse mädast tühjaks, vaid muutuvad üha suuremaks, nii et mõnedel nendest haigetest on inimese kuju vaevalt äratuntav. Rio-Janeiro lahes, mitte kaugel linnast, asub Dos Fradrese nimeline väike saar kloostriga, kuhu on paigutatud valitsuse järelevalve all töötav hospidal haigete neegrite jaoks. Ma ei saanud päris kindlalt teada, kas siin korda läheb mainitud haigust ravida. Kui keisri isa veel Rio-Janeiros resideeris, külastas ta sageli seda kloostrit ning veel praegugi näidatakse seal tuba, kuhu ta pageda tavatses, kui väljas müristas, sest ta oli äikese suhtes väga pelglik ning tundis teadmata põhjusel end selles toas kindlamana.

Üheksateistkümnendal novembril meelitasid kroonimispäeva ja Lõunaristi ordeni asutamise päeva pidustused mind linna. Vaevalt hakkas päev koitma, kui kõigilt kindlustustelt ja reidil seisvatelt laevadelt kostev kahurimürin meelde tuletas neid täna aasta tagasi aset leidnud õnnelikke sündmusi. Kõik läks elevile. Rahvas tulvas tänavatel, sõdurid ruttasid paraadmundris kogunemispaikadesse, tööst vabastatud neegrid vahtisid uudishimulikult ringi. Kell 11 hommikul võidi näha keisrit ja keisrinnat toredas kaheksa hobusega rakendis kirikusse sõitmas. Neid eskorteeris ihukaitse ratsakaardiväelaste kompanii, kes oma ilusates mundrites üsna imposantse mulje jättis. Kõige taga oli hulk vankreid kõrge keisripaari saatjaskonnaga, kusjuures kogu see rongkäik liikus edasi üsna aeglaselt, et juubeldaval rahvahulgal oleks rohkem aega selle hiilgava vaatemängu kaemiseks. Võrdlemisi kaugel kirikust peatuti, keiser oma kaasaga astus sõidukist välja ning jätkas teed jalgsi, suure tseremooniaga, ümbritsetuna Lõunaristi ordeni rüütlitest. Kiriku ukse ees võttis keisrit vastu piiskop kogu vaimulikkonnaga, saates ta siis täies hiilguses kirikusse, altarist paremale paigutatud trooni juurde, millele keiser asus. Keisrinna võttis vasakul loožis istet. Algas jumalateenistus, kus kõlas suurepärane muusika ja laulis headest lauljatest koosnev koor. Teenistuse lõpus pidas piiskop väga pika kõne, milles ta püüdlikult kirjeldas monarhi hiilgavaid omadusi ning võrdles teda Venemaa Peeter Suurega. Ta ei jätnud aga keisrile andmata ka hulka näpunäiteid, kuidas riiki valitseda, et ta alamate õnn kindla aluse saaks. Brasiilia keisri kõrvutamisel Peeter Suurega on vahest vaid nii palju alust, et mõlemad pidid toorele massile nägu ja tegu andma. Ainult aeg näitab, kas Brasiilia keiser, kelle käsutuses on võrratult rohkem abivahendeid, suudab seda ülesannet niisama edukalt lahendada kui Peeter Suur. Kenad lootused teaduste ja kunsti levikuks kadusid Brasiilial koos keisrinnaga, kes selle heaks juba palju ära teinud oli. Kui piiskopi kõne lõppes, asusid keiser ja keisrinna samasuguse tseremooniaga nagu kirikusse tulleski, lakkamatu kahurimürina saatel tagasiteele paleesse, kus siis toimus suur õnnitlejale vastuvõtt. Kell 4 korraldati suur sõjaväeparaad linna suurel turuplatsil, kuhu keiserliku perekonna jaoks oli püstitatud templitaoline ehitus. Väeosad, kokku 4500 meest, seisid poolringis ümber templi. Neid käsutas 80-aastane feldmarssal don Jose de Currado. Mul oli heameel selles auväärses raugas ära tunda St. Katharina kunagist kuberneri, kes meid mu esimesel ünbermaailmareisil, mille juhiks oli praegune admiral von Krusenstern, nii külalislahkelt vastu võttis. Seni kui keiser veel kohal polnud, silmitsesin põhjalikult sõjaväelasi ja leidsin, et nad pole sugugi halvad. Ka rõivastus oli kena ja otstarbekas, ainult distsipliinist paistis neil headel inimestel alles vähe aimu olevat. Rivis suitsetati ja käituti mitmeti ebasobivalt. Eriti äratasid mu tähelepanu moosekandid. Igal rügemendikomandöril on õigus panna oma orkestrimehed säärasesse mundrisse nagu ta heaks arvab. Et aga maitsed on nii erinevad, siis võis siin selles suhtes näha kõige suuremat mitmekesisust, kusjuures ülekaalus olid aasiapärased vormid. Mõned moosekantide koorid olid riietatud türklastena, teised indiaanlastena jne. Ühe rügemendi moosekandid, kes muide kõigist kõige halvemat muusikat tegid, polnud üldse riietatud, vaid kandsid ainult hulganisti kirjusid sulgi pea ja keha ümber. Kahurid hakkasid paukuma ning keiser ja keisrinna, mõlemad ratsa, ilmusid eemal nähtavale hiilgava kaaskonna saatel. Sõjaväelased viskasid põlevad sigarid minema, rahvajõuk vehkis kübaratega ning daamid lehvitasid palkonitelt oma valgeid ninarätikuid. Kõik hüüdsid: «Viva l'Emperador!» Hiilgav rongkäik, kus keiser oma suurte briljantidega ülekülvatud rinnaga sätendas kui Siirius taevavõlvil, tuli aegamööda lähemale. Keisri kolossaalne kuju näis üleni kulda mähituna ning suur, laiade tressidega ja teiste ilustustega rikkalikult kaunistatud kübar varjutas ta tugevajoonelist nägu. Keisrinnal oli seljas lihtne maitsekas must kullaga tikitud ratsakleit. Kui keisrinna oli templis istet võtnud, vaatas keiser väeosad üle ning võttis komando enda kätte, et neid paraadmarsis oma abikaasa eest mööda viia. Vaevalt oli tema vali hääl vaibunud, kui jälle algas kahurite mürin, türklased, indiaanlased ja papagoid oma trompeteid puhuma hakkasid ning rahvajõuk kõigest sellest oma «Viva l'Emperador!» üle karjus. Seejärel, kui kolonnid keisrinna eest mitu korda mööda defileerinud olid, lõppes paraad ning keiserlik perekond siirdus õukonna saatel teatrisse. Jõudsin neist seal ette ning olin juba oma loožis, kui nad kohale ilmusid. Saal oli tulvil täis ja ma olin üllatatud nii teatrihoonest kui ka tema sisustusest, mis oli niivõrd hea, nagu seda vaid Euroopas oodata võib. Kõik loožid olid aukandjaid täis, mistõttu seal võis näha vaid valgeid nägusid, mille hulgas mõni naisenägu silma paistis, säärase oivaliselt valge jumega, mis isegi Põhja-Euroopa naistele häbi teinud poleks. Kui sellele veel lisandub nooruslike põskede õrn puna, siis sobib see veelgi paremini ühte tulisepilguliste tumedate silmadega ja mustade juustega. Kuid seltskonna hulgas võis näha ka paljusid pruunide juustega daame ja isegi blondiine. Oma riietuses oskasid nad maitsekalt ära kasutada Pariisi moode. Tualettide kandmise kunst on aga vahest ka ainuke, mida nad oskavad ja mitte kõik ei jõua nii kaugele, et lugemise ja kirjutamise ära õpiksid. Ometi ei jää neil võlust ja veetlusest vajaka ning looduse poolt kaasa antu suudab korvata seda; mis kasvatuses puudu jääb. Vestlust oskavad nad naljadega läbi põimida ja kelmikusega vürtsitada nagu eurooplannadki, mida võis ka teatris tähele panna. Siin on nimelt kombeks ühest loožist teise minna ja visiite teha, mida vägagi sõbralikult vastu võetakse. Küllatulekut teatrilooži hinnatakse siin koguni kõrgemalt kui kodust külaskäiku, sest siin näeb kogu publik lugupidamist, mida küllatulekuga osutatakse. Neil puhkudel toimub noorte daamide ja härrade vahel elav keskustelu ning sellega mõnikord kaasas käiv pilkude keel lubab umbkaudu aimata, mida räägitakse. Et aga selle loožipubliku täiesti euroopalikku linnalihvi nähes ei maksa veel arvata, et ka haridus on euroopalik, seda tõendab järgmine lugu. Aastal 1817 viibis Vene fregatt «Kamtšatka» Rio-Janeiro lahes. Teiste hulgas külastas fregatti ka üks kõrge aukraadiga ohvitser, kes oli väga imestunud, kui ta kajutis krutsifiksi silmas. Ta teadis küll, et venelased on kreeka usku, kuid talle oli täiesti uudne, et see on ristiusk. Teatri põrandapublik pakub hämmastavat vaatepilti oma kõigis värvivarjundites nägudega, alates mustadest ja lõpetades valgetega, kusjuures tumedad nahavärvid on suuresti ülekaalus. Kui loožides võib näha vaid viisakust ja peeni kombeid nagu Euroopas, siis parteris valitseb vastik toores lärm. Keisri looži ees rippusid tihedalt kokkutõmmatud kardinad, millele kõikide pilgud ootusärevalt pöördusid. Lõpuks läksid kardinad lahti ning pilkudele avanes looži eesosas teineteise kõrval seisev kõrge keisripaar. Tagapool seisis saatjaskond, mis suuremalt osalt koosnes Lõunaristi ordeni rüütlitest. Jälle vehiti kübaratega, loožides lehvisid daamide ninarätikud ja igalt poolt kostis hüüdeid «Viva l'Emperador, l'Emperadriza, la Monarchia!». Selle entusiasmi tasuks oli armulik peanoogutus. Lavaeesriie tõusis ning ette astus näitlejatar, ülistades oma proloogis keisrit. Seejärel kanti ette näidend, millest ma vaid vähe aru sain. Kõige lõpus oli ballett, mida ma Brasiilias nii heal tasemel oodatagi ei osanud. Etenduste ajal andis keiser oma loožis mitmele oma alamale audientsi, mis alati algas põlvele langemise ja käesuudlusega. Parteripublik jäi kohe pärast eesriide kerkimist võrdlemisi vaikseks ning jälgis etendust suurema tähelepanuga kui seda tehti loožides, kus külaskäigud näisid sageli pakkuvat suuremat huvi kui lavatükk. Ka mina tegin lord Cochrane'ile ja tema armsale abikaasale visiidi nende looži, kuhu jäin kuni etenduste lõpuni. Ta rääkis palju Tšiilist ning kandis isegi tänasel pidulikul päeval veel Tšiili mundrit ja Tšiili aumärki – sinist üle õla kantavat ordenipaela, mis mulle seda enam silma hakkas, et lord Tšiili valitsusega rahul polnud. Kui ma selle üle imestust avaldasin, ütles ta mulle, et keiser pole tema Brasiilia vormi veel kindlaks määranud, mistõttu ta senikaua Tšiili vormi kannab. Ilusale prouale Brasiilias nii hästi ei meeldinud kui Tšiilis. Ka arvas ta, et ta ei talu siinset kliimat.

Veetsin veel kaheksa päeva oma üksikus maamajas vaatlusi ja muud tehes. Sealt siirdusime 27. novembril oma instrumentidega jälle fregatile, et järgmisel päeval oma reisi jätkata, olles nüüd varustatud kõige vajalikuga. Juba 28. novembril kell 5 hommikul kandsid mõõn ja nõrk põhjatuul meid aegamööda eemale ilusast Brasiiliast, millega me südamlikult hüvasti jätsime. Vahepeal muutus tuul peagi sedavõrd nõrgaks, et me ei saanud enam laeva juhtida. See oli väga täbar olukord kitsas faarvaatris, millest meid reidil seisev Inglise eskaader välja aitas, saates meie juurde hulk paate, mis meie laeva pukseerima hakkasid, kuni meil lõpuks alles vastu õhtut korda läks avamerele jõuda.

Brasiilia kohutav kuumus polnud meie meeskonna tervist kahjustanud. Värsked toiduained, rohkesti köögi- ja puuvilja, hea limonaad tavalise joogi asemel ning igaõhtune suplus meres olid preventiivabinõud, mida ma kasutada lasksin. Kogu meeskonnal oli kõige parem enesetunne ning ta valmistus tarmukalt ette Cap Horni tormidega toimetulekuks. Pärast rasket sõitu ümber selle neeme olin puhkepaigaks määranud Conceptioni sadama Tšiili rannikul.

Meie poolt maal korduvalt ettevõetud vaatluste järgi on Botafogo koordinaadid järgmised:

Lõunalaius 21°56'5"

Läänepikkus (mitmete vaatluste keskmine) 43°7'32"

Magnetnõela hälve oli 3° ida suunas, tema inklinatsioon 9°28'. Et andmed Cap Frio geograafilise pikkuse kohta on väga erinevad, püüdsin seda nii täpselt kui võimalik kindlaks määrata. Oma väga hea kronomeetri abil leidsin, et Cap Frio ja Botafogo geograafilise pikkuse vahe on 1°6'20". Järelikult asub Cap Frio 42°1'12" Greenwichist lääne pool.