Читать книгу Reis ümber maailma aastail 1823-1826 - Otto von Kotzebue - Страница 8

Olime asunud reidile ning pärast valulist hüvastijättu armastatud ja armastava abikaasaga võisin ma 28. juulil anda käsu ankrute hiivamiseks, sest tuul oli soodus.

Kogu meeskond oli rõõmsas tujus ja meie üritusest ülimalt vaimustatud. Harva küll on ankru hiivamine ja purjede heiskamine läinud nii kärmesti. Kui laev nüüd liikuma hakkas ja läbi vahutavate lainete lõikas, kaisutasid mehed rõõmutuhinas üksteist ja soovisid südamest õnne alanud reisiks.

See stseen kosutas mu hinge. Meeskonna säärane meeleolu ürituse puhul, kus võib oodata rohkesti vaeva ja ohtusid, äratas mus lootust, et mehed ei kaota oma head tuju ja rõõmsat meelt ka siis, kui tegelike raskuste ja ohtudega kokku satutakse. Hea laeva ja ikka heas tujus püsiva meeskonnaga võib peaaegu kindel olla, et reis läheb hästi.

Pärast seda kui me Kroonlinna kindlusele seitsme suurtükipauguga hüvasti ütlesime ning temalt sama arvu jumalagajätuks vastu võtsime, heiskasime veelgi rohkem purjesid. Tuul puhus neile priskesti ning peagi oli kindlus kõigi oma tornidega silmist kadunud.

Kuni Gotlandini läks sõit suurepäraselt ja miski ei häirinud üldist ülevat meeleolu. Siis aga tabas meid korraga läänetorm, jättes meile vaevalt mahti vajalike abinõude rakendamiseks. Kõrged korrapäratud lained paiskasid meid hullupööra sinna ja tänna ning ma hakkasin juba muret tundma. Uuel, alles veel läbiproovimata laeval meeskonnaga, kel polnud veel täit harjumust omandatud, toob esimene torm ikka mõningaid ebameeldivusi, mis hiljem ära jäävad. Pole veel jõutud sisse elada. Seepärast ei suudeta ka kõikumise tugevust õigesti hinnata ning lahtiste esemete kinnitamisel kajutites magatakse mõnigi asi maha. Nõnda oli lugu ka meil, iseäranis ühiskajutis, kus elas kakskümmend inimest. Siin pääses valla tõeline revolutsioon. Ükski tool, ükski laud, ükski asi ei tahtnud paigal püsida, tõugeldes täielikus korralageduses ettepoole ja minnes omaenda tobedat teed. Noortele elurõõmsatele ohvitseridele tegi see segadus palju nalja ning isegi merehaigeks jäänud teadlased ei suutnud naeru pidada, kui ebamugavast kõikumisest jalule aetud turske nuumsiga, kes dekile pagenud oli, sealt ulja hüppega läbi lahtise akna kajutisse kargas ning nüüd imestades ringi vahtis, et ka siin mingit rahu ei leidnud. Mina jälgisin sel ajal hoolikalt sõiduriista, mis pidi meid veel nii kaua ja mõneski rajuilmas kandma.

Loodusjõudude märatsemise keskel õpitakse kõige paremini tundma oma laeva, nii nagu oma sõprugi kõige kindlamalt just elutormides ära tunda saab. Kaalusin nagu kord ja kohus läbi oma laeva vead ja head ning rõõmustasin, et ülekaal on kindlalt viimaste käes. See oli sõber, kellele hädas loota võis. Säärane veendumus on laeva komandörile tingimata vajalik. Üksnes see veendumus annab tema tegudele kordaminekuks vajaliku kindluse ja otsustavuse, ilma milleta ei saa ka ohtudele vastu minna.

Kahekümne nelja tunni pärast vaibus torm. Soodne tuul paisutas jälle meie purjesid ning pärast üleelatud katsumusi oli hõlbus sõit seda meelepärasem.

Bornholmi saare juures, kuhu saabusime 8. augusti päevapuhtel, nägime enda ümber Vene laevastikueskaadrit, mis siin ristles admiral Crowni komando all. See kohtumine kaasmaalastega oli meeldiv üllatus. Nad võisid armastatud kodumaale sõna viia, et oleme õnnelikult jõudnud vähemalt siiapaika. Tervitasime admirali üheksa suurtükipauguga, saime vastuseks sama arvu ning jätkasime seilamist täispurjedega.

Kümnenda augusti varahommikul jõudsime Taani sõbralikku pealinna, kus võtsime vastu Reichenbachi poolt meie jaoks valmistatud ja Münchenist siia saadetud teodoliidi. Enne veel kui päike 12. augustil silmapiirile ilmus, olime juba täispurjede all, sest puhus soodne pärituul ja meri oli vaikne. Hoolsasti haritud Taani rannik, mille külje all me sõitsime, pakkus kirka hommiku esimeste päikesekiirte all meeldivat vaatepilti. Läbisime veel samal päeval Sundi ning jõudsime Kattegatti.

Siin tabas meid öösel äge äike. Taevas meie kohal oli must, kattes mere pimedusega. Kõuemürin kaikus kohutavalt ja pilkase öö läbi suureks tulemassiks muutunud välgud sähvasid ümberringi merre. Näis, et igaüks neist lööb meile pihta. Kuid tänu oma suurele külgetõmbejõule juhib vesi pikse laevadelt kõrvale. Ilma selleta oleksime olnud kadunud hinged.

Põhjameres oli meie sõit peaaegu kogu aja püsinud vastutuule tõttu igavavõitu, La Manche'i väinas aga lakkamatu udu tõttu ka ohtlik. Siiski saabusime 25. augustil õnnelikult Portsmouthi reidile.

Et mul oli kavas purjetada ümber Ameerika lõunatipu, kurikuulsa Cap Horni, mis pidi toimuma sealsel parimal aastaajal – jaanuaris või veebruaris –, olin sunnitud aega väga kokku hoidma ning oma asjad Inglismaal nii ruttu kui vähegi võimalik lõpule viima. Seepärast asusin otsekohe teele Londonisse. Ma ei jäänud imetlema Inglismaa ja tema pealinna hiilgust ning ei peatunud sel maal kauem, kui seda nõudis vajalike astronoomiliste instrumentide, merekaartide ja kronomeetri hankimine. Nii olingi juba 2. septembril kõigega varustatult jälle meie laeva pardal, et esimese soodsa tuulega merele minna. Tuul aga, nagu see tal pahatihti viisiks on, suvatses meie kannatuse proovile panna. Alles 6-ndal saime reidilt lahkuda. Vaevalt olime aga järgmisel hommikul jõudnud Portlandi neemeni, kui tuul hakkas jälle puhuma otse sealt, kuhu me minna soovisime, ning tõusis varsti koguni tormiks.

Et La Manche'i väin kuulub oma paljude madalike ja tugevate ebakorrapäraste hoovuste tõttu kõige ohtlikumate mereteede hulka, on iga laev, mis peab tormis öösel sellel väinal viibima, tõsises hukkumisohus. Igal aastal lähebki seal hulk laevu kaduma. Ma ise oleksin ühel oma varasemal reisil «Rjurikul» siinsamas surmkindlalt põhja läinud, kui päevapuhe vaid poole tunni võrra hiljem alanud oleks. Sellest kogemusest õpetust saanud, otsustasin meie saatust mitte ööpimeduse hooleks usaldada. Õnnekombel polnud me oma inglise lootsi mitte veel minema saatnud. Ka see, oma ametis halliks läinud ja seda merepiirkonda vägagi hästi tundev mees arvas, et peame viivitamatult tagasi pöörama, et proovida veel enne päikese loojangut jälle Portsmouthi reidile jõuda. Lasksin siis laeval kohe täispöörde teha. Heiskasime nii palju purjesid, kui torm seda lubas, ning sõitsime oma pelgupaiga poole. Torm muutus üha tugevamaks, nii et me varsti vaid vähe purjesid üles jätta võisime. Siiski läks meie sõit võrdlemisi kiiresti. Aga kui meil umbes pool teed Portsmouthi selja taha oli jäänud, muutus lugu üsna täbaraks. Läks sombuseks ja sedavõrd uduseks, et maa, mis meile seal kindlalt teed näitas, silmist kadus. Võisime laevalt näha vaevalt kolmesaja sülla kaugusele. Lootsi muutunud näovärv näitas selgesti, kui kahtlaseks meie olukord läinud oli. Väike, rässakas, paks ja seni nii flegmaatiline mees muutus korraga elavaks, tema mustad silmad pildusid sädemeid, ta lasi paaril korral kuuldavale tuntud inglise sajatuse, mis Figaro väite kohaselt on fond de la langue, hõõrus tugevasti käsi ja ütles lõppeks: «Kapten, tahan klaasi grokki. Võtaks mind vanakuri ise, kui ma teid kindlalt Portsmouthi ei vii.» Loomulikult sai lootsi soov jalamaid täidetud. Kinnitust saanud ning täis tarmukust haaras loots nüüd ise rooliratta ja meie saatus sõltus tema osavusest.

Veel päevavalgel Portsmouthi jõuda oli võimalik vaid siis, kui sinna suunduda kõige lühemat teed pidi, läbi Solenti, maismaa ja Wighti saare vahel asuva kitsa ja madalikerohke väina, kus isegi ilusa ilma puhul hea lootsi abi vajalik oli. Päike oli juba alla veeremas ning peatselt ähvardas päris pimedaks minna, kui laeva vööripoolsesse otsa maad vaatlema pandud valvur hirmuhüüdega selle lähedusest teatas. Me kõik silmasime otsekohe udulooris kõrget kaljut, mille vastu murdlained kohutavalt mühasid ja millest me võisime olla umbes kahesaja sülla kaugusel. Meie loots tundis kaljus ära Wighti saare läänetipu, kus algas Solenti väin, ning meie kohal hõljuv oht tõstis ta julgust. Ta klammerdus mõlema käega rooliratta külge ning juhtis laeva keset tormimöllu imetlusväärse osavusega läbi kõikide madalikest moodustatud käänakute, möödudes neemikute tippudel ähvardavalest kaljudest sageli niivõrd lähedalt, et me kartsime iga hetk kokkupõrget.

Üks väiksem laev, mis mõnda aega meiega koos purjetas sattus madalikule ning lained neelasid ta, ilma et keegi oleks teda päästa saanud. See hirmuäratav vaatepilt ja võimalus, et meid võib iga hetk sama saatus tabada, viis selleni, et kõik meie laeval vaikseks muutusid ning ühtesoodu tardunult sinnapoole vahtisid, kuhu me suunduma pidime. Isegi loots ei lausunud sõnakestki, kuni me pimeduse saabumisel õnnelikult reidile jõudsime ning kõik pääsemisjoovastusse sattusid. Meie kiitustega ülekülvatud loots aga muutus kaminatule paistel klaasi groki juures taas flegmaatiliseks ning võttis meie kiidusõnad ja ülevoolava tänu üpris ükskõikselt vastu.

Pööripäeva torm möllas end öö jooksul välja. Esimesed päikesekiired tõid meile ilusa ilma ja soodsa tuule, mida me otsekohe ära kasutasime, et Inglismaalt teistkordselt lahkuda. Kuskil ei olda muutuva saatuse meelevallas rohkem kui merel. Alles ta oli meile tunda andnud oma taltsutamatut raevu, nüüd aga oli ta korraga muutunud liiga leebeks. Tuulevaikus hoidis meid veel üheksa päeva La Manche'il, enne kui saime Atlandi ookeanile.

Siin viis karge põhjatuul meid üsna lähedalt mööda nähtusest, mida kummalisel kombel vesipüksiks nimetatakse, kuigi tal pole pükstega kõige kaugematki sarnasust. See oli suur lehtrikujuline veemass, mis vahutades edasi liikus, terav ots merepinnal ja lai ülemine pind musta pilve põues.

Hoidsime nüüd kurssi lõunasse ning jõudsime pärast paari tormidega peetud võitlust 22. septembril Lissaboni laiuskraadile, kus me mõnusa soojema temperatuuri juures iseennast õnnitlesime tormiregiooni seljataha jätmise puhul. Võtsime kursi otse Teneriffa saarele, kus kavatsesime end vajaliku veiniga varustada. Soodus karge passaattuul viis meid kiirelt ja hõlpsasti edasi. Kogu meeskond tundis end hästi ning nautis rõõmsal meelel hommikut, mis oli üks oivalisemaid selles piirkonnas. Selle reisiga kaasas käinud head tuju tõstis veelgi väljavaade peatseks meeldivaks peatumiseks kütkestaval Teneriffa saarel. Siis aga kukkus üks madrus ettevaatamatuse tõttu üle parda ja leidis lainetes haua. Kõik päästmiskatsed nurjusid, sest tugev tuuleiil viis meid samal hetkel eemale sellest kohast, kus meri õnnetu neelanud oli. Nüüd oli kõik hea tuju loomulikult läinud, minul aga lisandus kibedale kahetsusele veel kartus, et see juhtum võib meeskonnale pikka aega pahasti mõjuda. Meremehed nagu jahimehedki pole harilikult päris vabad ebausust ja ennetesse uskumisest. Kui kergesti võidaks meid äsja tabanud õnnetust üheks sääraseks endeks pidada, mis hävitaks hea meeleolu, mida läheb nii hädapärast tarvis säärasel teekonnal nagu meie oma. Kui pole enam kindlat usku, et reis õnnelikult lõpeb, siis on pool kaotust juba käes. Meeskond, keda vaevab tunne, et ta on surmale määratud, ei täida enam küllaldase valmisolekuga ülemuse käske, mis juhtimist raskendab ja meeskonnale endale kahjuks tuleb.

Rusutult vaatasid hukkunu seltsimehed veel kaua sinnapoole, kus ta veel alla oli vajunud. Kui me aga väikest kaljust Salvagese saart silmasime ja temast lõuna paiku lähedalt mööda purjetasime, viis maa nägemine meeste mõtted mõnevõrra mujale. Pärast tuli ka vana hea tuju tasapisi tagasi ning mu muremõtted võisid sootuks kaduda. Veel samal õhtul nägime kõrget, pilvedesse ja uttu mattunud Teneriffa saart. Öö jooksul jõudsime tema põhjatippu, mille moodustasid kõrged järsud mustad laavakivimid. Otsustasin jääda sinna kuni koidikuni laveerima, et siis suunduda Santa Cruzi linna alla, ainsasse kohta sellel saarel, kus laevad ankrusse jääda võisid.

Öö oli väga tormiline ning kõrgele ulatuva maa tõttu tabasid meid vahetevahel tugevad tuuleiilid, mis eri suundadest puhudes meile rahu ei andnud. Päevapuhtel läks ilm paremaks. Nägime, et hoovus oli meid öö jooksul kakskümmend miili süüdosti viinud. See tugev hoovus esineb siin harilikult igal aastaajal ning võib laevadele, kes tema olemasolu ei tea, pimedal ööl kõige hullemaid tagajärgi kaasa tuua.

Purjetasime nüüd ümber saare eelmäestikuga põhjaosa ning siis piki lõunarannikut Santa Cruzi reidi poole. Rannik pakub siin oma kõrgete järskude laavamassidega küll maalilist vaatepilti, on aga kõle ja viljatu. Asjata otsib pilk mõnd maalappi, kus hüva Teneriffa vein valmida saaks. Ühel teravatipulisel kõrgendikul umbes tuhande jala kõrgusel üle merepinna silmasime telegraafi täies tööhoos, küllap vist meie saabumisest linna teatamas. Varsti tuli nähtavale ka linn ise. Mäeveerule amfiteatri kujuliselt väljaehitatuna näitab ta end oma paljude kirikute, kloostrite ja suuremalt osalt ilusate majadega saabuvale meresõitjale üsna sõbralikuna. Majesteetlik teravatipuline mägi, hiiglane omataoliste hulgas, mis tagapool oma jääga kaetud pead 13 278 jala kõrgusele üle merepinna küünitab ning nüüd pilvedest vabana meie ees seisis, pakub kirjeldamatult haaravat vaatepilti, iseäranis siis, kui teda ei märgatud juba eemalt, mis andis võimaluse teina imposantse kujuga vähehaaval harjuda, vaid kui ta pilgule avaneb päris lähedal, kui pilved korraga laiali lähevad, nägu see meie sõidul juhtus. Tema järskude nõlvakute tõttu on väga raske selle hiiglasliku keeglikujulise vulkaani otsa ronida ning otse tipus paiknevat kraatrit ümbritsev rõngakujuline laavavall on nii kitsas, et mõnes kohas leiab vaevalt paika kuhu istuda. Kes aga küllalt uljalt sinnani on rühkinud, sellele avaneb tasuks üks oivalisematest vaadetest maailmas. Enda all näeb ta kogu saart kõigi tema kenade maastikega. Siis silmab ta ka ülejäänud 19 Kanaari saart. Seejärel aga uitab ta pilk tohutu kaugele merele. Ta tunneb koguni ära Aafrika tugevasti liigestatud rannajoone ning üle selle avaneb ta pilgule kaugemal kollaste triipudena ka liivakõrbete algus.

Jõudsime linnale üha lähemale ning meie peades tulvasid mõtted kõigist neist naudingutest, mis meid peagi ootavad. Lepiti kokku rännakuteks maad pidi ja mäetippu ronimiseks. Teadlased rõõmustasid juba taimede ja kivimite üle, mida nad leiavad, ning seadsid end valmis koheseks maaleminekuks, niipea kui paat vette lastakse. Vahepeal olin ma tavalise signaaliga nõudnud lootsi, mis siin oli vägagi soovitatav ettevaatusabinõu, sest merepõhi pole reidil igal pool ühtlane, vaid temal esineb teravaid kaljunukkisid ja ka ankruid, mida laevad on kaotanud ning mille läbi ka oma ankrud kergesti kaotada võib. Pärast asjatut lootsi ootamist otsustasin ilma selleta ankrusse heita, sest eelmiste reiside tõttu polnud reid mulle mitte päris tundmatu. Kui me aga hakkasime selleks ettevalmistusi tegema, kukkus üks kindlusest lastud ja meile määratud kuul laeva lähedale vette. Ühtlasi nägime, et kindlustustel olid kõik agarasti ametis. Laaditi suurtükke ning kanoniirid seisid põlevate süütetungaldega valmis meile hispaania kuulidega tere tulemast ütlema. Et me selle riigiga sõjajalal polnud, siis ei osanud ma seda vaenulikku tegevust kuidagi seletada. Aga kuna ma ka lahingut pidada ei tahtnud, lasksin ma laeva ümber pöörata ja väljapoole laskeulatust viia lootuses, et meie juurde saadetakse paat mingi seletusega. Pärast seda, kui me küllalt kaua asjatult oodanud olime ning kindlustustel sõjaliste ettevalmistuste jätkamist märkasime, otsustasin teravatipulise mäega saarele head aega öelda ning jätkata sõitu Brasiiliasse, kus võisime sõbralikumat vastuvõttu oodata.

Nõnda läksid kõik rõõmud ja kõik loodusteaduse rikastamise võimalused, mida peatus Teneriffal meile andma pidi, luhta koos hüva veiniga, mida seal peale võtma pidime. Ja seda lihtsalt mingi arusaamatuse pärast. Olgu selle põhjuseks mis tahes, oli Vene lipu solvamine hispaanlaste poolt ikkagi väga läbimõtlematu samm. Isegi kui meid vaenlasteks peeti, oli narr üksikut laeva peljata, sest linna kaitsvad kindlustused on nii tugevad, et isegi kuulus Nelson oma Inglise laevastikuga ei suutnud nendele midagi teha ning pidi minema sõitma, oma kätt sinnapaika jättes.

Kui olime mõned miilid purjetanud, nägime suurt kolmemastilist laeva, mis vastutuulega võideldes loovimise abil Santa Cruzi reidile jõuda püüdis. Lasksin kursi laeva poole võtta, lootusest, et võib-olla saan kõneluses midagi kuulda, millest võiks järeldada meile osaks saanud vaenuliku käitumise põhjust. Kuid laev tundis meie ees samasugust hirmu nagu kindluski ning põikas kiiresti kõrvale, niipea kui meie kavatsust märkas. Oli naeruväärne, et meie, rahuarmastavad inimesed, tänapäeval nii kohutavatena näisime, kuid ühtlasi oli see ka pahandav. Saatsin ühe kuuli laeva suunas, et teda seismajäämisele mõjutada. Siis tõmbas ta üles Inglise lipu, kuid ei jätnud põgenemist järele. Me ei hakanud teda jälitama ning kasutasime ära karge passaattuule, et Teneriffa kaoks silmist nii ruttu kui võimalik.

Järgmisel hommikul nägime veel saja miili kauguselt mäetippu üle pilvede kõrgumas. Seda nähes meenusid meile saare salapärast ümbritsetud muistsed elanikud, kelle kohta väidetakse, et nad olevat elatunud ainult taimetoidust, sest nende hammastik sarnanes rohusööjate loomade omaga. Nad oskasid nagu vanad egiptlasedki oma surnukehasid balsameerida, säilitades neid siis kaljugrottides, kust neid praegugi leida võivat. Hispaanlased, Kanaari saarte esimesed avastajad ja vallutajad, on palju jutustanud nende saarte tookordsete elanike, nn. guanšide kultuurist, nende ühiskondlikust korrast ja nende kombepuhtusest. Sellest hoolimata hävitasid hispaanlased saarte elanikud oma türannilise kohtlemisega täielikult.

Passaattuul kandis meid kiiresti meie sihtkoha poole, kusjuures ilm kogu aja ilusana püsis. Delfiinid, lendkalad ja hispaanlaste poolt tema ilusa välimuse tõttu bonito'ks kutsutud suur kuldkala olid meie igapäevased saatjad, kes elustasid ääretu vetevälja muidu nii üksluist pilti. Pimedatel öödel helendas meri toredasti. Fosforestseerivate, molluskitaoliste loomakeste lõpmatu hulga tõttu olid mustad lained otsekui tulesädemetega üle külvatud. Meie looduseuurija, härra professor Eschscholtz uuris neid mikroskoobi abil ja tegi tulemused õpetlaste maailmale teatavaks.

1. oktoobril põikasime ümber Rohelise Neeme saarte, ilma et oleksime peaaegu alati uduga kaetud kõrget maad näha saanud, ning suundusime siis otse ekvaatori poole. Peagi olime tuulevaikuse piirkonnas ning kuumus hakkas vägagi talumatuks muutuma. Meeskonna juures ei ilmnenud aga haiguste jälgegi ning vajalike ettevaatusabinõude tõttu läks ka korda mehi tervetena hoida. Kord, suur puhtus ja hea tervislik toit kaitsevad suurepäraselt haiguste eest, nii et ei tarvitse karta isegi säärast kaugesõidu meremeeste üldist nuhtlust nagu skorbuut.

Viiendal põhjalaiuse kraadil kasutasime ära tuulevaikuse, et kuulsa vene akadeemiku Parrot' leiutatud masina abil 500 sülla sügavuselt vett üles tõsta. Selle vee temperatuur oli ainult 5 kraadi Reaumuri järgi, sellal kui pinnavee temperatuur oli 25 kraadi. Me kõik pesime oma pead ja nägu selle meile jääkülmana tundunud veega ning tundsime end selle läbi vägagi värskendatuna. Masin kaalus 40 naela ning ta võis paraja pangetäie vett mahutada. Mitmesaja sülla sügavuses aga avaldas surve sellele väikesele kehale nii suurt mõju, et kuus madrust vaevalt suutsid teda vintsi abil üles tõmmata. Tegime katset masinat tuhande sülla sügavusele alla lasta, kuid tross katkes ja ta läks meil kaduma. Õnneks oli meil kaasas veel teine.

Me olime mitmesaja miili kaugusel maast. Ometi saabus meie juurde pääsuke. On märkimisväärt, kuivõrd kaugele need linnukesed lennata võivad, ilma et nad puhkaksid. Meie laev paistis talle siiski vägagi teretulnud olevat ning ta ei jätnud seda enam maha. Algul oli ta väsinud, kuid kosus peatselt ning lendas lõbusasti ringi. Kui ollakse ulgumerel, ära lõigatud igasugusest muust seltskonnast peale reisikaaslaste, siis on iga maalt tulnud külaline vägagi meelepärane, olgu see siis kasvõi lind. Meie oma sai varsti üldiseks lemmikuks ning niivõrd taltsaks, et istus käele ja võttis igasuguse pelguseta vastu kärbseid, mida talle pakuti. Minu kajuti valis ta endale öökorteriks. Õhtul lendas ta läbi lahtise akna sisse ning läks päikesetõusul jälle ülemisele tekile, kus igaüks üritas kärbseid püüda, et väikest sõpra kostitada. See aga oligi tema õnnetus. Ta sõi ülemäära ning kõikide kurvastuseks suri seedimisrikke tõttu.

21. oktoobril ületasime ekvaatori 25. läänepikkuse kraadil ning tervitasime lõunapoolkera suurtükist tulistamisega.

Seejuures võeti ette ka tavaline tönkamistseremoonia kõigiga, kes esmakordselt ekvaatori ületasid. Üks madrus, kes end väga uhkena tundis selle üle, et ta minu varasemal reisil juba mitu korda ekvaatori ületanud oli, viis tseremoonia läbi ülima tõsiduse ja väärikusega. Kostüümis, mis hirmujudinad nahka ajama pidi, tuli ta välja kui Neptun koos kaasaga, sõites mitte merekarbivankris vaid kahurilafetil, mida ei vedanud mitte triitonid vaid neegrid. Õhtul kanti üldiste kiiduavalduste saatel ette madruste eneste poolt kokkuseatud naljamäng. Säärased lõbustused hoiavad meeskonna heas tujus, lasevad kergesti unustada üleelatud raskusi ning kinnitavad mehist meelt eelseisvale vastu minekuks. Koguni tervisele avaldavad nad soodsat mõju. Üldiselt suudab heas tujus inimene haigusele hoopis kergemini vastu panna kui tusatujuline. Seepärast peaksid iseäranis laevakomandörid igast süütust vahendist kinni haarama, et oma meeskonna rõõmsameelset olekut ülal hoida ja edendada.

Mitu aastat kestval merereisil, kus sageli tuleb kuude kaupa ühtejärge ujuda igavtühjal elemendil, mida loodus pole inimesele asupaigaks määranud, kalduvad inimesed kurvameelsusele, kui vahetevahel maa peal välja puhata ei saa. See on paljude haiguste põhjuseks ning võib isegi hullumeelsuseni viia, mille kohta on palju näiteid. Meelelahutus ja tuju tõstmine on siin parim arstirohi, mis eriti siis, kui teda ärahoidmisabinõuna kasutada, millalgi mõjuta ei jää.

Kui olime ekvaatori seljataha jätnud, võttis meid vastu kerge passaat süüdostist koos ilusa ilmaga, kusjuures me kiiresti ja hõlpsasti Brasiilia rannikuni jõudsime.