Читать книгу Reis ümber maailma aastail 1823-1826 - Otto von Kotzebue - Страница 11

III

SÕIT ÜMBER CAP HORNI JA PEATUS TŠIILIS

Ilus ilm ja soodne tuul tegid meie lõuna suunas jätkuva sõidu meelepäraseks. Kolmekümne üheksandal laiuskraadil muide aga juba märkasime, et lõunapooluse ebasõbralik mõju ulatub palju kaugemale kui põhjapooluse oma. Kirgast taevast polnud enam ollagi, tuul hakkas puhuma mitmest kaarest ja tugevasti, õhk muutus märgatavalt külmemaks ning tormide piirkonna eelsaadikud – vaalaskala ja hiigellind, keda nimetatakse albatrossiks, ilmusid sageli nähtavale. Albatrossidest lasksime hiljem Tšiili rannikul maha ühe, kelle tiibade ulatus lipust tipuni oli 12 jalga.

Kui asusime Rio de la Plata laiuskraadil, 200 miili kaugusel maast, kandis hoovus meid iga päev 39 miili süüdvesti suunas kursist kõrvale. See on tohutu suure jõe mõju, mis ulatub jõesuust merele 240 miili kaugusele.

Viieteistkümnendal detsembril, seega lõunapoolkera suve alguses, asusime 47. laiuskraadil, kus, kui temperatuur mõlemal poolkeral oleks samadel laiuskraadidel samasugune, peaks valitsema Lõuna-Saksamaa või Kesk-Prantsusmaa kliima. Siin tuli meile kallale märatsev torm rahe ja lumega. Ta hakkas puhuma süüdvestist, tegi aga 24 tunni jooksul täispöörde ümber terve kompassi, mille tõttu igast suunast peale tulevad lained tohututeks massideks tõusid, nii et näis, nagu tahaksid nad meid mere põhja saata. Alles siin tuli meie laeva headus õieti ilmsiks. Ta tegi au teda ehitanud meistrile, olgugi et sai tähtsusetu leki. Pärast seda nii kurja ilma oli meil mõni aeg rahulik ilm ja soodne tuul sõidu jätkamiseks.

Falklandi saarte ja Patagoonia ranniku vahel kohtasime lõputu hulga halle tormilinde, kes kuulutasid maa lähedust. Purjetasime ühest Põhja-Ameerika vaalapüügilaevast nii lähedalt mööda, et võisime üksteisega rääkida. Räpane laev ja traanist võidunud meeskond pakkusid küll jäledat pilti, aga kui mõelda sellele, missuguseid raskusi ja ohtusid need vaesed vaalaskalapüüdjad oma harilikult aastaid kestvatel retkedel kõige tormisemates merepiirkondades taluma peavad ning kuidas nad sageli kuude kaupa ringi purjetavad, ainustki kala nägemata, kusjuures neil tihti tuleb kannatada kõige suuremat tervisliku toidu puudust, siis ei saa neile mitte kaasa tunda või neid koguni teataval määral austada selle eest, kui visalt nad oma eesmärgile pürgivad.

Üldse ületavad ameeriklased kõiki rahvaid, isegi inglasi oma usinuse, vaevanägemise ja vastupidavusega kaubanduslikes üritustes. Nende laevu võib kohata kõigil meredel, isegi seal, kuhu muidu keegi ei lähe. Igal pool oskavad nad asja enda kasuks pöörata ning ei jäta juhust kasutamata ka kõige tühisematest asjadest tulu saamiseks. Nii annavad meri Cap Horni ümber ja ümberkaudsed saared neile vaalaskalu ja mitmesuguste mereloomade nahku. Ameerika looderannikul on neil tihedad sidemed pärismaalastega ning nad saavad viimastelt tühja-tähja eest vastukaubaks ilusaid saarmanahku, mida nad siis Hiinas tohutu kasuga edasi müüvad. Väga paljud nende laevadest võtavad Lõunamere saartel peale sandlipuulaadungi, mis nad samuti Hiinasse viivad, kus sandlipuu kõrges hinnas on. Teised jälle peavad jahti kašelottidele, kellelt saadakse ambrat, millega suurt äri aetakse.

Kahekümne kolmanda detsembri hommikul silmasime viiekümne miili kaugusel kõleda Estadose saare kõrgeid nurgelisi lumega kaetud mäetippe. Karge tuul viis meid varsti sellest inimvaenulikust looduse poolt iseenda hooleks jäetud saarest nii ligidalt mööda, et võisime temal üksikuid objekte ka ilma pikksilmata eraldada. Missugune kontrast ilusa Brasiiliaga võrreldes! Sinna näib loodus kogu, oma toreduse ja mitmekesisuse tühjaks ammendanud olevat, siia heitis ta vaid musti, pilvedesse küündivaid samblaga kesiselt kaetud kaljumasse. Päike suvatseb siia vaid harva oma pilku heita, nagu naabruses asuvale samasuguselt ärapõlatud Tulemaale. Igavene udu lisandab siin aasta ringi valitsevale külmale veel oma hukatust toova niiskuse, nii et mägede jalamil võrsuvad vaid üsna üksikud kidurad puud nagu meil kaugel põhjas. Ainult mereloomad oma külma verega ujuvad nende üksildaste rannikute lähikonnas ning ka merelinnud lendavad nende ümber. Muidu aga pole siin ühtki elumärki. Isegi putukad põlgavad seda kliimat. Kuid inimene, keda võib kõigis ilmakaartes kohata, on ka siia tunginud koos oma truu saatja koeraga. Aga ka inimene vajab leebemaid päikesepilkusid oma loomuse arenguks. Siin pole ta midagi muud kui vaid loom. Kasvult väike ja inetu, määrdunud vase värvi, mustade harjasetaoliste sassis juustega, ilma habemeta, kasinasti mereloomade nahkadesse mähitult elab ta oma viletsates, kuivanud rohuga kaetud lattonnides, kustutades oma nälga tapetud või ka kärvanud ja pooleldi roiskunud mereloomade toore lihaga. Oma rumaluses pole ta osanud leiutada kõige lihtsamaidki asju enda kaitsmiseks karmi kliima vastu või oma rõõmutu eksisteerimise vähegi mugavamaks muutmiseks. Nõnda ei lase külm siin ka vaimul edeneda, ning ometigi asub samal laiuskraadil, ainult põhjapoolkeral, mu armas Eestimaa, kus saab üpriski mõnusasti elada, kus ma sündisin, kus mulle armsa naisolevuse näol mu elu suurim õnn osaks sai ning kus ma pärast üleelatud pingutusi loodan sõpruse ja armastuse sadamas välja puhata, kuni asun viimsele reisile, millelt tagasi ei tulda.

Tulemaa õnnetute elanike suust kuuleb sageli seni tundmata tähendusega sõna «pešerä», mispärast neid on hakatud ka nõnda nimetama. Võib oletada, et nende esivanemad, keda paremast paigast välja tõrjuti, põgenesid siia, kus nad nüüd loomade tasemele langenuna ei tunne vajadust millekski muuks peale oma armetu elu kõige ilgema seeshoidmise.

Nõrk tuul lubas meil alles järgmisel hommikul purjetada ümber Estadose idatipu – Cap Johni. Selle neeme geograafiline pikkus erines meie kronomeetrite järgi vaid üsna vähe Cooki poolt kindlaks määratud pikkusest. Lasksin nüüd maast eemaldumata võtta kursi läände piki Estadose saare lõunarannikut, et nõnda kiiremini jõuda Cap Hornini ja siis ümber selle purjetada, maad silmist kaotamata. Tavaliselt valivad meresõitjad teise tee, võttes Estadoselt kursi lõunasse kuni 60. kraadini, arvates, et nad seal vähem läänepoolseid vastutuuli kohtavad ning nõnda kiiremini Lõunamerele jõuavad. Mind õpetasid kogemused teisiti talitama. Harilikult saab ümber Cap Horni purjetada kõige vähema ajakuluga siis, kui ikka hoida maa ligidale, kus suvekuudel harilikult valitsevad soodsad idatuuled, selle asemel et merel juba 40 miili kaugusel valitsevatele läänetuultele sattuda.

Kui olime Estadose saarest mööda purjetanud, nägime paremal Tulemaad, mis on niisama koleda väljanägemisega. Jätkasime oma sõitu paraja nordostist puhuva tuulega ja täheldasime seejuures kaunist tugevat põhja poole suunduvat hoovust.

Juba järgmise päeva lõuna paiku nägime 25 miili kaugusel Cap Horni, mida nii väga kardetakse. Ta seisis selgesti meie ees kui kõrge ümmargune mägi. Tuulevaikus viivitas meie sõitu. Kasutasime seda mõne albatrossi laskmiseks. Esimesel jõulupühal sõitsime igasugu raskusteta ümber Cap Horni. Õhtul purjetasime üsna lähedalt mööda väiksest kõrgest kaljusaarest Diego Ramirezist, kus elab lõpmata palju merelinde, ja olimegi Lõunamerel.

Veel 28. detsembril paisutas soodne idatuul meie purjesid. Seda ära kasutades püüdsime nii kiiresti kui võimalik lääne poole jõuda, et. läänetuule saabudes nii hõlpsasi kui võimalik ümber kogu Tulemaa purjetada. Nüüd aga tõusis sealtpoolt torm, mis mitte ainult meie edasiliikumist nurja ei ajanud, vaid meid koguni 59½ kraadini alla nihutas. Seal saime uue aasta kingituseks karge lõunatuule, mis lubas kõik purjed üles tõmmata ja laeva 11 miili tunnis edasi viis. Tema abiga olime 5. jaanuariks õnnelikult jõudnud ümber Tulemaa ning jätkasime nüüd rõõmsasti oma sõitu põhja suunas. Cap Horni juures näitas Reaumuri termomeeter lõuna paiku 4° sooja. Kiirel üleminekul lämmatavast kuumusest tundus see temperatuur meile väga ebamugavana. Seda mõnusam oli nüüd aga iga päevaga suurenev soojus.

Minu madrused olid palju kuulnud kohutavatest tormidest, mis pidid Cap Horni ümber lakkamatult möllama, ning et seal olevat õige palju laevu põhja läinud. Veidi aega enne seda, kui me sinna jõudsime, oli üks nendest oma sõpradele ette lugenud loo lord Ansoni õnnetust reisist. Seepärast lähenesid nad mitte päris hirmuta sellele õuduste kohale ja olid väga üllatunud, kui me nii rahulikult ümber selle sõitsime. Oma rõõmus tulid nad uhkele poeetilisele mõttele, et Vene lipp isegi loodusjõud enda vastu ajukartust tundma paneb. Seda julget mõtet arendati erilise meeldumusega edasi ning lõpuks otsustasid nad oma vaimustusõhinas seda pantomiimi näol väljendada, milleks ma meelsasti oma nõusoleku andsin, sest et minu enda hea meeleolu sõltus suurelt osalt meeste omast. Seepeale püstitati ankruvintsile paljude kirjude lippude ja vimplitega ehitud troon, mis pidi meenutama Cap Horni välimist tippu. Troonil istus tõsise väärikusega punasesse kreeka rüüsse rõivastatud Horni jumalus, selle paiga mere ja tuulte range valitseja, keda seni ei tuntud ning kes nüüd oli sündinud madruste fantaasiast. Oma võimsas paremas käes hoidis ta ülima väärikusega kolmeharulist ahjuharki ja vasemas pikksilma, mida ta ohvrit otsides laskis libiseda mööda horisonti. Tema põlvini rippuv pigipakaldest valmistatud habe suurendas veelgi tema välimuse auväärsust, tema pead ehtis aga krooni asemel nahkne veeämber, vist küll kui mere valitsemise sümbol. Tema ees oli suur lahtilöödud raamat, kõrva taga oli tal aga pikk kirjutussulg mööda purjetavate laevade nimede ülesmärkimiseks. Missugusel eesmärgil see toimus, polnud küll kergesti taibatav, kuid ei seganud efekti. Trooni alumisel astmel seisis kaks musta riietatud tugevasti mingitud punnispõselist madrust lõõtsadega. Need tuule kujutajad olid valmis isanda märguande peale otsekohe kõige raevukamat orkaani esile kutsuma. Kohutav jumalus näis olevat väga halvas tujus, kuni mõnest lauatükist kokkuklopsitud kolmemastilise laeva ilmumine tema näo korraga rõõmsaks muutis. Täispurjedes laeva meeskond näitas kätega Capi suunas ning näis rõõmus olevat, lootes peagi õnnelikult ümber selle purjetada. Siis andis jumal hukatusliku märguande ning lõõtsad hakkasid kähku tööle. Laev rehvis kiiresti purjed, kuid teda paisati kohutaval kombel siia ja sinna. Põhja mineku piiril sirutas meeskond anuvalt käed välja ning range jumal läks leebemaks, andes tuultele käsu mõõdukamaks muutuda. Ta märkis laeva nime raamatusse ja lubas tal õnnelikult minema purjetada. Varsti pärast seda ilmus teine laev Vene lipu all. See kujutas meie oma. Niipea kui jumal seda silmas, tõusis ta otsekohe troonilt, paljastas oma pea veeämbri alt ning avaldas sügava kummardusega austust meie lipule. Tuuled puhusid vaid vaikselt ja me kadusime peagi täispurjedega omaenda grootmasti taha. Nii lõppes üldiste kiiduavaldustega vastu võetud jant ning seepeale väljajagatud kahekordne portsjon punšši tõstis rõõmsat meeleolu veelgi.