Читать книгу Päästetud - Pam Jenoff - Страница 2

Proloog

Оглавление

Pariis

Nüüd nad juba otsivad mind.

Ma peatun muuseumi graniittrepil ja võtan käsipuust kinni, et püsti jääda. Mu vasakut puusa, mis pole möödunudaastasest luumurrust korralikult paranenud, läbib valu, teravam kui kunagi varem. Winston Churchilli avenüü kohal Grand Palais’ klaaskupli taga paistab hämaruses roosa päikeseloojang.

Ma piilun Petit Palais’ võlvitud sissepääsu tagant. Massiivsetelt kivisammastelt ripub punane plakat, mis on kahe korruse kõrgune: Deux Cents ans de Magie du Cirque – Kakssada aastat tsirkusemaagiat. See on kaunistatud elevantide, tiigri ja klouniga ning värvid on mu mälestustes palju eredamad.

Ma oleks pidanud kellelegi ütlema, et lähen. Ainult et nad oleks ilmselt püüdnud mind takistada. Mu põgenemine, mis oli planeeritud juba mitu kuud varem, kui lugesin Timesist sellest eelseisvast näitusest, oli hästi ette valmistatud: olin andnud hooldekodu asjamehele altkäemaksu, et ta teeks foto, mille pidin passijaoskonda saatma, ja maksnud sularahas lennukipileti eest. Mind oleks peaaegu tabatud, kui takso, mille olin tellinud, sõitis koidueelses hämaruses maja ette ja tuututas valjusti. Ent valvur magas oma laua taga edasi.

Võttes kogu oma jõu kokku, hakkan nüüd jälle ronima, üks valus samm teise järel. Fuajees on avamispidu juba täies hoos, frakkides mehed ja õhtukleitides naised suhtlevad maalidega kaunistatud kupli all. Prantsuskeelsed vestlused mu ümber on nagu ammuunustatud parfüüm, mida igatsevalt sisse hingan. Tuttavad sõnad nõrguvad algul nagu oja, siis nagu jõgi, ja ma pole neid pool sajandit kuulnud.

Ma ei peatu vastuvõtulaua juures, et end registreerida – nad ei oota mind. Selle asemel põikan kõrvale kelneritest, kes pakuvad suupisteid ja šampanjat, ning sammun üle mosaiikpõranda seinamaalidest mööda näituse sissepääsu juurde, mida tähistab väiksem plakat. Laest rippuva peenikese traadi külge on kinnitatud fotod mõõganeelajatest, tantsivatest hobustest ja jälle klounidest. Fotode all on sildid nimedega, mis tulevad mulle meelde nagu laul: Lorch, D’Augny, Neuhoff – uhked Euroopa tsirkusedünastiad, mis on sõja ja ajaga langenud. Viimase nime juures hakkavad mu silmad tulitama.

Fotode taga ripub suur kulunud plakat naisest, kes hoiab õhus kinni siidnööridest, üks jalg arabeskis taha välja sirutatud. Tema noor nägu ja keha on mulle vaevu äratuntavad. Mu mälestustes hakkab mängima plekine ja õrn karussellimuusika nagu mängutoos. Ma tunnen lampide põletavat kuumust, see peaaegu kõrvetab mu nahka. Näituse kohal ripub trapets, mis on kinnitatud nii, nagu oleks poolel lennul. Isegi praegu igatsevad mu peaaegu üheksakümneaastased jalad sinna üles ronida.

Aga mälestusteks pole aega. Siiajõudmine võttis rohkem aega, kui arvasin – samamoodi kui praegusajal kõik –, ja raisata ei saa minutitki. Mul on klomp kurgus ja ma neelatan, aga lähen edasi, möödudes kostüümidest ja peakatetest, mis kuuluvad kadunud tsivilisatsiooni. Lõpuks jõuan vaguni juurde. Mõned küljepaneelid on eemaldatud, et näha oleks väikesed magamisasemed. Ma olen rabatud, kui vähe ruumi siin on, poole vähem kui hooldekodus, kus mul on toakaaslane. Mulle oli see meelde jäänud palju suuremana. Kas me tõesti elasime seal kuude kaupa? Ma sirutan käe ja puudutan pehkinud puud. Ehkki ma teadsin seda ajalehes nähes kohe, et see on seesama vagun, polnud osa minust julgenud seda uskuda.

Hääled selja taga muutuvad valjemaks. Ma vaatan kiiresti üle õla. Vastuvõtt on lõppenud ja inimesed liiguvad näitusele lähemale. Mõne minuti pärast on liiga hilja.

Ma vaatan veel kord tagasi ja kükitan, et köite alt läbi pugeda. Poe peitu, ütleb justkui mingi hääl ja minus tärkab jälle ammune instinkt. Selle asemel libistan käe vaguni alla. Peidik on seal, täpselt nagu ma mäletan. Kaas on kinni, aga kui natuke vajutan… See avaneb ja mul on tunne nagu noorel neiul, kes otsib paberilipakale kritseldatud kutset salajasele kohtamisele.

Ent mu sõrmed sulguvad ümber külma pimeda ruumi. Peidik on tühi ja mu unistus, et seal võivad olla vastused, haihtub nagu külm udu.

Päästetud

Подняться наверх