Читать книгу Päästetud - Pam Jenoff - Страница 4

Astrid

Saksamaa, 1942 – neliteist kuud varem

Ma seisan närbunud maastikul, kus talvel paiknesid meie väeosad. Ehkki siit pole sõda üle käinud, näeb org välja nagu lahinguplats, kõikjal on katkised furgoonid ja metallitükid. Külm tuul puhub läbi mahajäetud hoonete tühjade aknaraamide ning kardinaräbalad laperdavad, enne kui lõplikult alla kukuvad. Enamik aknaid on kildudeks purunenud ja ma püüan mitte mõelda, kas see on juhtunud ajaga või on keegi need raevuhoos puruks peksnud. Krigisevad uksed on lahti, maja sisemus lagunenud – seda poleks kindlasti juhtunud, kui mamma oleks olnud siin asjade eest hoolt kandmas. Õhus on tunda suitsuhaisu, nagu oleks keegi hiljuti harja põletanud. Kauguses kraaksub rahulolematult vares.

Tõmmates mantli tihedamalt enda ümber, kõnnin selle hävingu juurest eemale ja hakkan minema villa poole, mis kunagi oli mu kodu. Maastik on täpselt samasugune kui mu lapsepõlves, majaukse ees kõrgub küngas, mida mööda voolas vesi kevadvihmade ajal otse majja. Aga aed, kus mu ema kasvatas igal kevadel hortensiaid, on närbunud ja mutta tambitud. Ma näen oma vendi enne treeningule käsutamist eesaias maadlemas – neid hurjutati, et nad raiskavad oma energiat ja riskivad vigastustega, nii et etendus võib ära jääda. Lastena meeldis meile suvel aias lahtise taeva all magada, hoides üksteisel käest kinni, taevas nagu tähine baldahhiin pea kohal.

Ma peatun. Suur punane musta haakristiga lipp ripub ukse kohal. Keegi, kahtlemata mõni kõrge SS-ohvitser, on kolinud koju, mis kunagi kuulus meile. Surun käed rusikasse ja mul ajab südame pahaks mõte, et nad kasutavad meie linu ja nõusid, teevad oma saabastega räpaseks mamma ilusa diivani ja vaibad. Seejärel vaatan mujale. Ma ei kurvasta materiaalsete asjade pärast.

Libistan pilgu üle villa akende, otsides asjatult tuttavat nägu. Kui mu viimane kiri tagasi tuli, teadsin, et mu perekond pole enam siin. Ikkagi tulin, sest ma justkui kujutasin ette elu, mis pole muutunud, või lootsin leida mingit vihjet selle kohta, kuhu nad olid läinud. Aga tuul puhub üle mahajäetud õue. Siin pole enam midagi järel.

Ka mina ei peaks siin olema, taipan. Ärevus asendab ruttu mu kurbuse. Ma ei saa endale seda lubada, et longin siin ringi ja keegi, kes siin elab, avastab mind ning pean vastama küsimustele, kes ma olen ja miks ma siia olen tulnud. Mu pilk rändab üle künka naaberkrundi suunas, kus Neuhoffi tsirkus talvitab. Nende kohmakas plaaditud villa seisab meie oma vastas ja hoonetevahelist orgu valvab kaks vahimeest.

Enne, kui rong Darmstadtile lähenes, nägin Circus Neuhoffi reklaamplakatit. Kõigepealt tundsin, kuidas see nimi mind endiselt ärritab. Klemt ja Neuhoff olid rivaalid ja me olime aastaid püüdnud teineteist üle trumbata. Aga tsirkused olid ikkagi nagu perekond, ehkki puudulikult toimiv. Olime kasvanud kõrvuti nagu õde ja vend eraldi tubades. Me olime rivaalid, aga madalhooajal käisid me lapsed koos koolis ja mängisid üksteisega, sõitsid mäest alla ja jagasid vahel oma toitu. Ükskord, kui Herr Neuhoff oli seljale kukkunud ega saanud etendust juhtida, saatsime mu venna Julesi tema asemele.

Ma pole Herr Neuhoffi enam aastaid näinud. Tema pole juut, seega on kõik muutunud. Tema tsirkus õitseb, aga meie oma on kadunud. Ei, ma ei saa Herr Neuhoffilt abi loota, aga võib-olla ta teab, kus mu perekond on.

Kui ma Neuhoffi krundile jõuan, avab ukse teenija, keda ma ei tunne. „Guten Abend,“ ütlen ma. „Ist Herr Neuhoff hier?“ Äkki olen häbelik, mul on piinlik, et ilmun nende uksele ette teatamata nagu mingi kerjus. „Ma olen Ingrid Klemt.“ Ma kasutan oma neiupõlvenime. Naise näost on näha, et ta juba teab, kes ma olen – kas tsirkuse kaudu või mujalt, seda ma ei oska öelda. Mu lahkumine aastaid tagasi köitis tähelepanu, sellest sosistati kogu ümbruskonnas.

Keegi ei lahkunud, et abielluda Saksa ohvitseriga – eriti kui ta oli juut.

Esimest korda tuli Erich tsirkusesse 1934. aasta kevadel. Ma märkasin teda kardinate tagant – see on müüt, et me ei näe valguse tõttu publikut – mitte ainult ta vormi pärast, vaid ka seepärast, et ta istus seal üksi, ilma naise ja lasteta. Ma polnud mingi noor tüdruk, keda oleks saanud lihtsalt meelitada, vaid peaaegu kakskümmend üheksa. Mul oli tsirkuses palju tegemist ja me olime pidevalt teel, niisiis olin arvanud, et abielu on minust mööda läinud. Erich oli vapustavalt ilus, tugeva lõuajoonega, lõual lohk, ning ta tugevaid näojooni pehmendasid väga sinised silmad. Ta tuli järgmisel õhtul jälle ja roosad roosid ilmusid mu garderoobi ukse taha. Me kurameerisime sel kevadel ja ta sõitis igal nädalavahetusel Berliinist maha pika tee linna, kus me parajasti esinesime, et veeta koos minuga aega etenduste vahepeal ja pühapäeviti.

Juba siis oleksime pidanud teadma, et meie suhe on hukule määratud. Hitler oli tulnud aasta varem võimule ja Reich oli juba selgeks teinud oma juudiviha. Aga Erichi silmades oli kirg ja tugevus, mis kaotas kõik muu meie ümber. Kui ta mind naiseks palus, ei mõelnud ma pikalt. Me ei näinud, et probleemid muutusid suuremaks, tehes meie ühise tuleviku võimatuks – me lihtsalt ei tahtnud seda näha.

Mu isa polnud mulle koos Erichiga lahkumise suhtes sõnu peale lugenud. Ma arvasin, et ta hakkab mind mittejuudiga abiellumise pärast noomima, aga ta vaid naeratas kurvalt, kui talle seda rääkisin. „Ma arvasin alati, et sinust saab mu järglane,“ ütles ta, kurvad šokolaadikarva silmad prillide taga peegeldamas minu omi. Ma olin üllatunud, sest mul oli kolm vanemat venda – neli, kui lugeda juurde Isadore, kes oli Verduni all hukkunud –, polnud mingit põhjust mõelda, et papa võiks mind silmas pidada. „Eriti kui Jules rajab enda haru Nice’is. Ja kaksikud…“ Papa raputas kahetsevalt pead. Mathias ja Markus olid tugevad ja graatsilised, esitades akrobaatikaimesid, mis panid publiku õhku ahmima. Ent nende võimed olid puhtalt füüsilised. „See olid sina, liebchen, oma ärivaistu ja esinemisoskusega. Aga ma ei hakka sind hoidma nagu looma puuris.“

Ma polnud kunagi teadnud, et ta mind niimoodi nägi. Alles siis, mil ma ta maha jätsin. Oleksin võinud meelt muuta ja jääda. Aga mind meelitasid Erich ja elu, mida olin enda arvates alati tahtnud. Niisiis läksin Berliini, võttes endaga kaasa papa õnnistuse.

Võib-olla siis, kui ma poleks läinud, oleks mu perekond ikka veel siin.

Teenija juhatab mu elutuppa, mis on ikka veel uhke, ent veidi väsinud. Vaibad on pisut kulunud ja hõbeesemete kapis on mõni koht tühi, justkui oleks suuremad esemed ära viidud või maha müüdud. Liisunud sigarihais seguneb poleerimisvaha sidrunihõnguga. Ma vaatan aknast välja, püüdes näha oma perekonna krunti läbi udu, mis on oru kohale langenud. Mõtlen, kes meie villas nüüd elab ja mida nad näevad, kui vaatavad ahtrale talvisele jäätmaale.

Pärast meie tagasihoidlikku ilmalikku pulmatseremooniat, kui kohtunik meid paari pani, kolisin Erichi ruumikasse korterisse, mille aknad avanesid Tiergartenile. Veetsin oma päevi Bergmannstrassel poode mööda käies, ostes erksavärvilisi maale, vaipu ja tikitud satiinpatju – väikesi asjakesi, mis tegid ta kasinast korterist meie kodu. Meie kõige suurem dilemma oli see, millisesse kohvikusse pühapäevabrantšile minna.

Olin Berliinis elanud peaaegu viis aastat, kui algas sõda. Erich sai aukõrgendust ja tegeles vist laskemoonaga ning ta tööpäevad muutusid pikemaks. Ta tuli koju kas sünge ja tujukana või siis elevil millestki, mida ta ei saanud minuga jagada. „Kõik on hoopis teistmoodi, kui Reich võidab, usu mind.“ Aga ma ei tahtnud teistmoodi. Mulle meeldis meie elu sellisena, nagu see oli olnud. Mis vanal elul viga oli?

Ent asjad ei muutunud enam selliseks, nagu olid olnud. Need muutusid kiiresti halvemuse poole. Juutide kohta räägiti raadios ja ajalehtedes hirmsaid asju. Juutide poodide aknad purustati ja uksed pläkerdati värviga kokku. „Mu perekond…“ muretsesin ma, süües koos Erichiga meie Berliini korteris hommikueinet. Olin näinud, kuidas Oranienburger Strassel ühe juudi lihapoe aknad sisse peksti. Ma olin Saksa ohvitseri naine. Mul polnud midagi karta. Aga kuidas olid lood mu perekonnaga kodus?

„Keegi ei tee neile midagi, Inna,“ rahustas Erich mind mu õlgu masseerides.

„Kui see juhtub siin,“ rääkisin edasi, „siis Darmstadtis pole parem.“

Ta pani käed mu ümber. „Tšš, linnas on olnud lihtsalt mõni vandalismiakt, näitamiseks. Vaata enda ümber ringi. Kõik on hästi.“ Korter oli tulvil võrratut kohvilõhna. Kann värske apelsinimahlaga seisis laual. Kindlasti ei saa mujal hullem olla. Ma toetasin pea Erichi laiale õlale, hingates sisse ta kaela tuttavat soojust. „Klemti perekonnatsirkus on rahvusvaheliselt kuulus,“ rahustas ta. Tal oli õigus. Meie perekonna tsirkus oli mitme põlvkonna töö, saanud alguse Preisi hobusteetendustest – räägiti, et mu vanavanavanaisa oli lahkunud Viini Lipizzaneri tallidest ja rajanud meie esimese tsirkuse. Järgmine põlvkond oli tema jälgedes käinud ja siis järgmine. See oli üks omapärane pereäri.

Erich jätkas: „Sellepärast ma käisingi tol päeval, kui Münchenist tulin, etendust vaatamas. Ja siis nägin sind…“ Ta tõmbas mu endale sülle.

Tõstsin käe ja katkestasin teda. Tavaliselt mulle meeldis, kui ta meenutas meie kohtumist, aga ma olin liiga ärevil, et kuulata. „Ma peaksin neid vaatama minema.“

„Kuidas sa nad leiad, kui nad on ringreisil?“ küsis ta ja tema hääles oli kannatamatuse noot. See oli tõsi – kesksuvel võisid nad olla Saksamaal või Prantsusmaal või kus tahes. „Ja kuidas sa saaksid neid aidata? Ei, nad tahaksid, et sa siia jääksid. Et sul poleks midagi karta. Minuga koos.“ Ta nuuskis mind mänglevalt.

Muidugi on tal õigus, ütlesin endale, kui ta huuled mu kaelal mind uinutasid. Aga ikkagi ei läinud mure minema. Siis sain ühel päeval kirja. „Kallis Ingrid, me saatsime tsirkuse laiali…“

Papa toon oli nentiv, ei mingit abipalvet, ehkki ma võisin vaid kujutleda isa ahastust, kui ta pidi lõpetama pereäri, mis oli õitsenud rohkem kui sajandi. Kirjas polnud öeldud, mida nad kavatsevad teha või kas nad lahkuvad, ja ma mõtlesin, kas see oli meelega.

Saatsin otsekohe vastuse ja palusin tal mulle öelda, mis neil kavas on ja kas nad vajaksid raha. Ma oleks toonud kogu perekonna Berliini ja pannud nad meie korterisse elama. Aga see oleks tähendanud, et nad on ohule veelgi lähemal. Igal juhul polnud seal midagi arutada: mu kiri tuli avamata tagasi. See oli olnud kuue kuu eest ja ma polnud saanud vastuseks sõnagi. Kuhu nad olid läinud?

„Ingrid!“ kõmistab Herr Neuhoff elutuppa tulles. Kui ta ka on mind nähes üllatunud, ei lase ta sellel välja paista. Herr Neuhoff pole nii vana kui mu isa ning mu lapsepõlvemälestustes on ta võluv ja kena, väärikalt tüse ning tumedate juuste ja vuntsidega. Aga ta on lühem, kui mäletasin, suure kõhu ja hõredate hallide juustega. Ma tõusen ja hakkan tema poole minema. Seejärel, nähes ta revääril väikest haakristi, peatun. Siiatulek oli viga. „Et muljet jätta,“ ütleb ta ruttu.

„Jah, muidugi.“ Aga ma pole kindel, kas saan teda uskuda. Ma peaksin ära minema. Kuid tema näost on näha, et tal on hea meel. Ma otsustan riskida.

Ta viipab pitskattega tooli poole ja ma võtan selle serval istet, tundes end ebamugavalt. „Konjakit?“ pakub ta.

Ma kõhklen. „See oleks kena.“ Ta helistab kella ja seesama naine, kes mind sisse lasi, toob kandiku – üks teenija majas, kus neid oli olnud mitu. Tsirkus Neuhoff pole sõjast puutumata jäänud. Võtan sõõmu klaasist, mille ta mulle ulatab. Ma ei taha olla ebaviisakas, aga pean tegema selgeks, kuhu siit minna. Darmstadtis pole mul enam kohta, kus olla.

„Sa tulid just Berliinist?“ Ta toon on viisakas, ühe sammu kaugusel küsimusest, mis ma siin teen.

„Jah, papa kirjutas mulle, et saatis tsirkuse laiali.“ Herr Neuhoffi kulm kerkib väljaütlemata küsimusega: tsirkus lagunes mitu kuud tagasi. Miks ma praegu tulin? „Hiljuti kaotasin kontakti ja mu kirjad tulid tagasi,“ lisan ma. „Kas te olete neist midagi kuulnud?“

„Ma kardan, et mitte,“ vastab ta. „Lõpuks jäid neist ainult mõned järele, kõik töölised olid läinud.“ Sest juutide juures töötamine oli ebaseaduslik. Mu isa oli kohelnud oma artiste ja isegi töölisi nagu perekonda, hoolitsenud nende eest haiguse ajal, kutsunud neid perekondlikele koosviibimistele, nagu mu vendade bar mizva’d. Ta oli ka linnale heldelt annetanud, andnud haiglas heategevusetendusi ja doteerinud poliitikuid, kellega tahtis hästi läbi saada. Püüdnud kõvasti, et meie oleksime üks neist. Me olime peaaegu unustanud, et pole.

Herr Neuhoff jätkab: „Ma käisin neid pärast otsimas. Aga maja oli tühi. Nad olid läinud – kas ise või oli midagi juhtunud, seda ma ei oska öelda.“ Ta sammub mahagonlaua juurde, mis on toanurgas, ja avab ühe sahtli. „Aga mul on see.“ Ta võtab välja õnnistamiskarika ja ma tõusen, võideldes sooviga kõvasti nutma hakata, nähes tuttavaid heebrea tähti. „See on vist sinu oma?“

Ma noogutan ja võtan temalt karika. Kuidas ta selle saanud oli? Meil oli olnud ka menoraa ja teised asjad. Sakslased võtsid need ilmselt endale. Ma libistan sõrmega mööda karikaserva. Teel olles kogunes perekond furgooni, et süüdata küünlad ning jagada veini ja leiba – mõni minut vaid meile endile. Ma näen, kuidas oleme tihedalt koos tillukese laua ümber, mu vendade nägusid valgustamas küünlaleek. Me polnud väga religioossed – pidime laupäeviti esinema ja me ei saanud teel olles koššertoitu süüa. Aga me klammerdusime väikeste asjade külge, igal nädalal vaikne hetk. Kui õnnelik ma ka Erichiga olin, osa minust läks rõõmsatest Berliini kohvikutest alati tagasi vaiksete sabatite juurde.

Ma vajun jälle istuma. „Ma poleks tohtinud ära minna.“

„Sakslased oleks niikuinii su isalt äri ära võtnud,“ ütleb ta. Aga kui mina oleksin siin olnud, siis võib-olla poleks sakslased sundinud mu perekonda kodu maha jätma ega neid vahi alla võtnud või teinud mida tahes, mis oli selle põhjuseks, et neid enam siin polnud. Mu side Erichiga, mida olin hoidnud nagu mingit kilpi, oli lõpuks olnud väärtusetu.

Herr Neuhoff köhatab korra, siis teise, ja ta nägu läheb punaseks. Ma mõtlen, kas ta on haige.

„Mul on kahju, et ma ei saa rohkem aidata,“ ütleb ta, olles end kogunud. „Sa lähed nüüd Berliini tagasi?“

Nihelen ebakindlalt. „Ma kardan, et mitte.“

Sellest on möödas kolm päeva, kui Erich tuli töölt ootamatult vara koju. Ma viskusin ta käte vahele. „Mul on nii hea meel sind näha,“ hüüdsin ma. „Õhtusöök pole veel päris valmis, aga me võiksime midagi juua.“ Ta veetis nii palju õhtuid ametlikel õhtusöökidel või istus oma kabinetis paberite taga. Tundus, et me polnud väga ammu õhtul kahekesi vaikselt kodus olnud.

Ta ei emmanud mind, vaid seisis kangelt. „Ingrid,“ ütles ta, kasutades mu täis-, mitte hellitusnime, mille oli mulle andnud, „me peame lahutama.“

„Lahutama?“ Ma polnud kindel, et oleksin kunagi varem seda sõna kasutanud. Lahutus oli midagi sellist, mis juhtus filmis või raamatus rikaste inimestega. Ma ei teadnud kedagi, kes oleks seda teinud – minu maailmas oldi abielus kuni surmani. „Kas sul on teine naine?“ küsisin kähedalt, suutes neid sõnu vaevu välja öelda. Muidugi polnud. Kirg meie vahel oli olnud purustamatu – kuni selle hetkeni.

Üllatus ja valu libisesid pelgalt selle mõtte peale üle ta näo. „Ei!“ Ja selle ühe sõnaga teadsin ma täpselt ta armastuse sügavust ja et see kohutav asi teeb talle haiget. Miks ta siis üldse seda rääkis? „Reich käskis kõigil ohvitseridel, kellel on juudi naised, lahutada,“ selgitas ta. Kui palju neid olla võib, mõtlesin ma. Ta võttis mõned dokumendid ja ulatas need oma sileda tugeva käega mulle. Minule polnud jäetud allakirjutamiseks kohtagi, minu nõusolek või mittenõustumine oli kõrvaline – mind pandi fakti ette. „Füüreri käsk,“ lisas ta. Ta hääl oli kiretu, nagu kirjeldaks ta igapäevaseid asju, millega oma osakonnas tegeles. „Valikut pole.“

„Põgeneme,“ ütlesin ma, sundides häält rahulikuks. „Ma saan poole tunniga asjad pakitud.“ Miskipärast võtsin prae laualt, nagu oleks see esimene asi kaasa pakkida. „Too pruun kohver.“ Aga Erich seisis jäigalt, nagu oleks põrandasse kasvanud. „Mis on?“

„Mu töö,“ teatas ta. „Inimesed saavad teada, et ma olen läinud.“ Ta ei tule minuga kaasa. Praad libises mu käest põrandale, taldrik läks katki, sooja liha ja kastme lõhn ajasid iiveldama. See laitmatult kaetud laud oli nagu karikatuur täiuslikust elust, mille ma arvasin meil olevat. Pruun vedelik pritsis ülespoole mu sukkadele, jättes neile plekid.

Kaitsepositsioonile asudes ajasin lõua ette. „Sellisel juhul jätan ma korteri endale.“

Aga ta raputas pead, võttis oma rahatasku ja tühjendas selle sisu mu kätte. „Sa pead minema. Kohe.“ Kohe – kuhu? Mu perekond oli läinud, mul polnud dokumente, mis oleks lubanud Saksamaalt lahkuda. Ma leidsin oma kohvri ja pakkisin mehaaniliselt, nagu läheksin puhkusele. Mul polnud aimugi, mida kaasa võtta.

Kaks tundi hiljem, kui asjad olid pakitud ja ma olin valmis minema, seisis Erich oma vormis mu ees, väga selle mehe moodi, keda olin publiku seas piilunud meie kohtumise päeval. Ta ootas eemalolevalt, kui ukse juurde läksin – nagu külalist saates.

Ma seisin ta ees mitu sekundit, vaadates anuvalt üles, soovides, et ta mulle silma vaataks. „Kuidas sa võid seda teha?“ küsisin ma. Ta ei vastanud. Seda ei juhtu, ütles minus üks hääl. Teises olukorras oleks ma keeldunud minemast. Aga see löök tabas mind ootamatult. „Võta.“ Tõmbasin abielusõrmuse sõrmest ja ulatasin Erichile. „See ei kuulu enam mulle.“

Sõrmust vaadates vajus ta näost ära, justkui taibates esimest korda oma teo lõplikkust. Ma mõtlesin sellel hetkel, et ta rebib puruks paberid, mis kuulutasid meie abielu lõppenuks, ja ütleb, et läheme koos tulevikule vastu, olgu mis on. Ta tõmbas käega üle silmade.

Kuid ta käsi pühkis ära „uue Erichi“, nagu ma teda nimetasin viimastel kuudel, kui tundus, et kõik on muutunud, ja ta oli jälle samasugune nagu varem. Ta lükkas sõrmuse eemale ja see kukkus kõlinal põrandale. Ma võtsin selle ruttu üles, põsed kuumamas ta kunagi nii õrna puudutuse karmusest. „Hoia see alles,“ ütles ta. „Sa võid selle maha müüa, kui sul raha on vaja.“ Justkui tähendaks see, mis meid kokku sidus, mulle nii vähe. Ta lahkus kiiresti korterist, ilma et oleks tagasi vaadanud, ja sellel hetkel tundusid meie koosoldud aastad haihtuvat ja kaduvat.

Muidugi ei tundnud ma Herr Neuhoffi piisavalt hästi, et talle seda kõike rääkida. „Ma lahkusin Berliinist alatiseks,“ ütlen piisavalt kindlalt, et takistada edasist arutelu. Ma libistan sõrmega üle abielusõrmuse, mille olen pärast Berliinist lahkumist jälle sõrme pannud, et reisides vähem tähelepanu äratada.

„Aga kuhu sa lähed?“ küsib Herr Neuhoff. Ma ei vasta. „Sa peaksid Saksamaalt lahkuma,“ lisab ta õrnalt. Lahkumine. See oli asi, millest keegi enam ei rääkinud, sest uks oli sulgunud. Ma kuulsin, et mamma soovitas seda aasta varem, enne kui asjad päris hulluks läksid. Siis tundus see mõte naeruväärne – me olime sakslased ja meie tsirkus oli olnud siin sajandeid. Tagantjärele mõistes oli see ainus võimalus, aga keegi meist polnud piisavalt tark seda tegema, sest keegi ei teadnud, kui hulluks asjad lähevad. Ja nüüd oli see võimalus kadunud. „Või ühine meiega,“ lisab Herr Neuhoff.

„Teiega ühineda?“ Üllatus mu hääles on peaaegu ebaviisakas.

Ta noogutab. „Meie tsirkusega. Mul pole õhuakrobaati, sest Angelina murdis puusa.“ Ma vahin talle uskumatu näoga otsa. Ehkki hooajatöölisi ja isegi artiste võidakse tirkuste vahel vahetada, on ennekuulmatu, et üks tsirkuseperekond töötaks teise heaks – ma suudan end Neuhoffi tsirkuses töötamas kujutleda sama hästi kui seda, et leopard muudab oma laike. See ettepanek on aga mõistlik – ja viis, kuidas ta seda väljendab, ei kõla nii, nagu ta teeks mulle heateo, vaid pigem, et tal on mind vaja.

Ent ikkagi olen pinges. „Ma vist ei saaks.“ Siia jääda tähendab, et minu eest hoolitseb Herr Neuhoff, üks teine mees. Pärast Erichit ei lase ma sellel enam kunagi juhtuda.

„Tõesti, sa teeksid mulle suure teene.“ Ta hääl on siiras. Ma olen midagi rohkemat kui vaid puuduv artist. Kui keegi Klemtidest ta tsirkusega ühineks, noh, see alles oleks midagi, vähemalt vanematele inimestele, kes mäletavad meie esinemisi kõrgajal. Minu nime ja mainega õhuakrobaadina olen ma nagu kollektsiooni ese, asi, mida on vaja omada.

„Ma olen juut,“ ütlen ma. Mind tööle võtta oleks kuritegu. Miks ta end sellisesse hädaohtu seab?

„Ma tean.“ Ta vuntsid liiguvad lõbustatult. „Sa oled Zirkus Volk,“ lisab ta vaikselt. See muudab kõike.

Ikkagi on mul kahtlused. „Teie naabruses elavad SS-lased, eks? See oleks väga ohtlik.“

Ta heidab käega, nagu ei tähendaks see midagi. „Me muudame su nime ära.“ Aga minu nimi on ju see, mida ta tahab – just see teeb mu talle väärtuslikuks. „Astrid,“ ütleb ta.

„Astrid,“ kordan ma, püüdes seda endale justkui selga passida. Ingridi moodi, aga mitte seesama. Ja see kõlab skandinaavialikult, pisut eksootiliselt – tsirkuse jaoks ideaalselt. „Astrid Sorrell.“

Ta kergitab kulmu. „Kas see pole mitte su mehe perekonnanimi?“

Sekundiks ma kõhklen, olles üllatunud, et ta teab. Seejärel noogutan. Erich oli võtnud minult kõik peale selle. Ta ei saa kunagi teada.

„Pealegi, ma võiksin ära kasutada su head ärivaistu,“ lisab ta. „Praegu olen vaid mina ja Emmet.“ Herr Neuhoffi on tabanud raske löök. Tsirkuses on normiks suured perekonnad; meil oli neli venda, üks ilusam ja andekam kui teine. Aga Herr Neuhoffi naine oli surnud Emmeti sünnitamisel, mees polnud uuesti abiellunud ning tal oli vaid üks pärija, kellel polnud annet esineda ega mõistust äri ajada. Selle asemel veetis Emmet linnades, kus nad ringreisil käisid, aega hasartmänge mängides ja tantsutüdrukuid vahtides. Mul käib värin üle selgroo, kui mõtlen, mis saab tsirkusest pärast ta isa lahkumist.

„Nii et sa siis jääd?“ küsib Herr Neuhoff. Ma mõtlen selle küsimuse üle järele. Meie perekonnad pole just alati läbi saanud. Mu tänane siiatulek on toonud muutuse. Me olime pigem rivaalid, mitte liitlased – kuni praeguseni.

Ma tahan keelduda, minna rongile ja jätkata oma perekonna otsimist. Mulle piisab teistest sõltumisest. Aga Herr Neuhoffi silmad on leebed; ta ei rõõmusta õnnetuse üle, mis on mu perekonda tabanud, ta püüab vaid aidata. Ma juba kuulen orkestrimuusikat ja minus tõuseb terav, nii ammu maha maetud, peaaegu ununenud igatsus esinemise järele. Teine võimalus.

„Hea küll siis,“ ütlen lõpuks. Ma ei suuda talle vastu panna – ja mul pole kuhugi mujale minna. „Proovime. Võib-olla saame tee peal kuulda, kuhu mu perekond läks.“ Ta surub huuled kokku, tahtmata anda mulle asjatut lootust.

„Sa võid siia majja jääda,“ pakub ta. Ta ei arva, et peaksin elama naistemajas nagu teised artistid. „Tore, kui oleksid seltsiks.“

Aga ma ei saa sinna jääda ja siis loota, et tüdrukud võtavad mind vastu kui omasugust. „See on väga lahke, aga ma peaksin olema teiste juures.“ Lapsena oli mulle alati meeldinud olla koos artistidega. Ma olin igatsenud magada naistemajas, kus hoolimata liiga paljudest kehadest, lõhnadest ja helidest valitses teatud solidaarsus.

Ta noogutab nõustuvalt. „Me maksame sulle kolmkümmend nädalas.“ Meie tsirkuses rahast ei räägitud. Palka maksti õiglaselt, aastatega tasu tõusis. Ta võtab lauasahtlist paberi ja kritseldab sellele midagi. „Sinu leping,“ selgitab ta. Ma vaatan talle otsa, olles segaduses. Meil polnud mingeid lepinguid – inimesed leppisid suusõnal kokku ja pidasid oma lubadusi, töötades koos aastakümneid. Ta jätkab: „Siin on öeldud, et kui tahad lahkuda enne hooaja lõppu, siis maksad meile tagasi.“ Ma tunnen, et olen justkui tema omand, nagu ma enne pole tundnud, ja see ei meeldi mulle üldse.

„Tule, ma aitan sul end sisse seada.“ Ta juhatab mu majast välja ning me lähme künkast alla. Ma vaatan otse ette, heitmata pilku oma endisele kodule. Me oleme vana võimla kõrval ja mu kurku tekib klomp. Kunagi oli mu perekond seal harjutanud. „Nemad seda enam ei kasuta,“ ütleb ta vabandaval toonil. Aga see oli kuulunud meile. Sellel hetkel kahetsen meie tehingut. Töötamine teise tsirkuseperekonna heaks tundub reetmisena.

Herr Neuhoff läheb edasi, aga mina jään võimla ukse ees seisma. „Ma pean harjutama,“ ütlen.

„Pole vaja täna alustada. Kindlasti tahad end enne sisse seada.“

„Ma pean harjutama,“ kordan. Kui ma täna ei alusta, ei tee ma seda kunagi.

Ta noogutab. „Väga hea. Ma jätan su siia.“ Kui ta minema hakkab, vaatan künka jalamilt üle oru oma perekonna maja poole. Kuidas saan ma siia jääda, kui minevikuvarjud on nii väljakannatamatult lähedal? Ma näen oma vendade nägusid. Mina esinen, aga nemad ei saa.

Võimla uks krigiseb, kui selle avan. Ma panen oma reisikohvri maha, pööran sõrmes abielusõrmust. Saalis on ka teisi artiste. Mõni nägu on ähmaselt tuttav justkui eelmisest eluajast, aga mõnda ei tunne ma üldse. Saali otsas klaveri juures on pikk morni näoga mees. Meie silmad kohtuvad ja ehkki ma ei tunne teda oma tsirkuseaastatest, tundub, et oleme kusagil varem kohtunud. Ta vaatab mulle mitu sekundit otsa, enne kui lõpuks pilgu ära pöörab.

Ma hingan sisse heina-, sõnniku-, sigaretisuitsu- ja parfüümilõhna, mis pole eriti teistsugune. Paks kampolihõng tungib mu sõõrmetesse ja tundub, nagu poleks ma kunagi ära olnud.

Võtan abielusõrmuse sõrmest ja pistan taskusse ning lähen siis treeninguks riideid vahetama.