Читать книгу Päästetud - Pam Jenoff - Страница 3

Noa

Saksamaa, 1944

See heli on nagu mesilaste sumin – ükskord ajasid nad papat mööda meie talu maid taga ja ta pidi terve nädala sidemetes veetma.

Ma panen ära harja, millega pühkisin kunagi elegantset marmorpõrandat, mis nüüd on saapakontsade all pragunenud ning kaetud pori ja tuha häguste joontega, mis enam ei kao. Kuulatades, millisest suunast see heli tuleb, sammun sinna, kus jaama silt rasvaste mustade tähtedega kuulutab: Bahnhof Bensheim. Uhke nimi kohale, kus pole muud midagi peale ooteruumi ja kahe tualeti, piletimüügiakna ja vorstiputka, mis töötab siis, kui liha on saada ning ilm lubab. Ma kummardun, korjan ühe pingi alt mündi ja panen tasku. Mind hämmastab, et inimesed jätavad või unustavad oma asju maha.

Väljas on veebruarikuises öises õhus näha mu hingeauru. Taevas on halli ja beeži värvi ning ilmselt hakkab jälle lund sadama. Jaam asub madalal orus ja seda ümbritsevad kolmest küljest mändidega kaetud mäed ning puude teravad rohelised tipud paistavad üle lumega kaetud okste. Õhus on pisut põlemise hõngu. Enne sõda oli Bensheim vaid üks tilluke peatus, millest enamik reisijaid ilma seda märkamata mööda sõitis. Aga sakslased oskasid kõike ära kasutada ning see asukoht sobis rongidele öiseks seismiseks ja mootorite väljalülitamiseks.

Ma olen olnud siin peaaegu neli kuud. Sügisel polnud väga hull ja mul oli hea meel, et leidsin peavarju pärast seda, kui mind saadeti minema koos kahe või koonerdamise korral kolme päeva toiduvaruga. Emadekodu, kus olin elanud pärast seda, kui vanemad mu rasedusest teada said ja mu välja viskasid, oli diskreetsuse tõttu üksikus kohas ja nad oleks võinud mu Mainzi või vähemalt lähimasse linna viia. Aga nad lihtsalt avasid ukse, et ma astuma hakkaks. Ma kõndisin jaama poole, teades, et mul pole kuskile minna. Rohkem kui ühe korra nende kuude jooksul olin mõelnud koju tagasi minna ja andeks paluda. Asi polnud selles, et olin liiga uhke. Ma oleksin põlvili palunud, kui sellest oleks midagi kasu olnud. Aga ma mõistsin oma isa raevukatest silmadest sel päeval, kui ta mu välja viskas, et ta süda on suletud. Ma ei suutnud teist korda hülgamist välja kannatada.

Õnneks mul vedas, et jaamas läks vaja koristajat. Ma vaatan maja taga oleva väikese konku poole, kus magan põrandal madratsil. Kleit on mul seesama, mida kandsin päeval, mil kodust lahkusin, aga nüüd ripub selle esiosa lõdvalt. Ma leian korraliku töö – sellise, mille eest saaksin rohkem kui vaid natuke leiba – ja korraliku kodu.

Ma näen oma peegelpilti jaamahoone aknal. Mul on silmapaistmatu välimus, nõudepesuvee karva juuksed, mis pleegivad suvepäikese käes, ja kahvatusinised silmad. Kunagi häiris mind mu ilmetu välimus, aga siin on see plussiks. Teised kaks jaamatöötajat, piletimüüjast tüdruk ja kioskipidajast mees, tulevad hommikuti tööle ja lahkuvad igal õhtul ning vaevalt räägivad minuga. Reisijad sammuvad läbi jaama, ajalehe Der Stürmer värske number kaenla all, ja viskavad sigaretikonisid põrandale, hoolimata sellest, kes ma olen või kust tulen. Ehkki tunnen end üksildaselt, peab just nii olema. Ma ei suuda vastata küsimustele mineviku kohta.

Ei, nad ei märka mind. Mina aga näen neid – lahkuvaid sõdureid ning nende emasid ja naisi, kes tulevad iga päev ja otsivad lootusrikkalt oma poega või abikaasat, enne kui üksi ära lähevad. Alati oskan öelda, millised mehed püüavad põgeneda. Nad tahavad normaalsed välja paista, justkui oleksid puhkusel. Aga nende riided on liiga kitsad, sest pealmiste riiete all on veel mitu kihti, ja nende kotid on nii täis, et ähvardavad iga hetk lõhkeda. Nad ei vaata kellelegi otsa, vaid kiirustavad oma lapsi takka, näod kahvatud ja pinges.

Sumisev heli muutub valjemaks ja kõrgemaks. See tuleb rongist, mida kuulsin varem kriuksuvat ja mis seisab kaugemal teel. Ma lähen sinnapoole, möödun peaaegu tühjadest söekastidest, mille sisu on ära viinud väeosad, kes võitlevad idas. Võib-olla on keegi jätnud mootori või mingi muu masina tööle. Ma ei taha, et mind süüdistataks, ma ei taha oma tööd kaotada. Hoolimata oma süngest olukorrast tean, et see võiks veel hullem olla – ja mul on vedanud, et ma siin olen.

Vedanud. Esimest korda kuulsin seda ühe vanema saksa naise käest, kes jagas minuga oma heeringat, kui sõitsin bussiga pärast vanemate juurest lahkumist Den Haguesse. „Sa oled ideaalne aarjalane,“ ütles ta mulle heeringasi huuli matsutades, kui sõitsime kõrvalisi mürsuaukudega teid mööda.

Ma arvasin, et ta teeb nalja: mul olid ilmetud blondid juuksed ja väike ninajupp. Mu keha oli toekas – sportlik, kuni see oli hakanud pehmenema ja kurvikaks muutuma. Enne seda, kui see saksa naine mulle need sõnad kõrva sosistas, polnud ma end kunagi pidanud tähelepanuväärseks. Aga nüüd öeldi mulle, et olen just õige. Ma usaldasin sellele naisele loo oma rasedusest ja kuidas mind välja visati. Ta ütles, et mingu ma Wiesbadenisse, ja kirjutas kirjakese, öeldes, et ma kannan Reich’i last. Ma võtsin selle ja läksin. Mulle ei tulnud ettegi, et võiks olla ohtlik minna Saksamaale või et peaksin ehk keelduma. Keegi tahtis selliseid lapsi nagu minu oma. Mu vanemad oleks pigem surnud, kui võtnud sakslastelt abi vastu. Aga see naine ütles, et mulle antakse peavarju; kui hull seal olla saab? Mul polnud kuhugi mujale minna.

Mul vedas, öeldi mulle jälle, kui emadekodusse jõudsin. Ehkki hollandlane, peeti mind aarjalaseks ja mu laps – keda muidu oleks häbistatud – uneheliches Kind, väljaspool abielu sündinud – võetakse Lebensborni programmi ja antakse mõnesse heasse saksa perekonda. Ma veetsin seal peaaegu kuus kuud, lugedes ja aidates majapidamistööde juures, kuni mu kõht liiga suureks kavas. Emadekodu polnud just luksuslik, aga moodne ja puhas, mõeldud Reich’ile tervete laste sünnitamiseks. Ma sain tuttavaks ühe turske tüdruku Evaga, kes oli seal olnud mõne kuu kauem, aga ühel öösel ärkas ta vereloigus ja viidi haiglasse ning ma ei näinud teda enam. Pärast seda sulgusin endasse. Keegi meist polnud seal eriti kaua.

Mu aeg oli käes ühel külmal oktoobrihommikul, kui tõusin hommikusöögilauast ja veed tulid ära. Järgmised kaheksateist tundi olid ähmased kohutavast valust, mida katkestasid käsklused, ilma igasuguse julgustuse või rahustava puudutuseta. Viimaks tuli laps nutuga ilmale ja kogu mu keha värises tühjusest nagu masin, mis välja lülitatakse. Õe näole ilmus kummaline ilme.

„Mis on?“ nõudsin ma. Ma ei tohtinud last näha. Aga ma võitlesin valuga ja tõusin istukile. „Mis valesti on?“

„Kõik on hästi,“ kinnitas arst. „Laps on terve.“ Aga ta hääl oli häiritud, üle kreemika voodilina vaatav pilk paksude prilliklaaside taga vihane. Ma kummardusin ettepoole – ja läbitungivad mustad silmad vaatasid mulle otsa.

Need silmad ei kuulunud aarjalasele.

Ma mõistsin arsti ahastust. Laps polnud täiuslikust rassist. Mingi peidetud geen, kas minu või sakslase poolt, oli andnud talle tumedad silmad ja tõmmu naha. Teda ei võetaks Lebensborni programmi.

Mu laps karjus valju ja peenikese häälega, nagu oleks ta kuulnud oma saatusest ja protestiks selle vastu. Mul oli valus, aga ma sirutasin käed tema poole. „Ma tahan teda oma sülle.“

Arst ja õde, kes olid märkinud lapse andmeid mingisse ankeeti, vahetasid kõhkleva pilgu. „Ei või, Lebensborni programm ei luba seda.“

Ma ajasin end sirgemalt istuma. „Siis ma võtan ta ja lahkun.“ See oli bluff, mul polnud kuhugi minna. Ma olin alla kirjutanud paberid, millega loobusin oma õigustest, ning vastutasuks lasti mul seal olla ja haiglal olid valvurid… Ma poleks suutnud isegi kõndida. „Palun laske mul teda hetkeks süles hoida.“

„Nein.“ Õde raputas kaastundlikult pead ja astus uksest välja, kui ma palumist jätkasin.

Kui ta oli lahkunud, sundis miski mu hääles arsti järele andma. „Ainult korraks,“ ütles ta, ulatades mulle vastumeelselt lapse. Ma vaatasin beebi punast nägu, hingasin sisse tema meeldivat lõhna. Lapse pealagi oli koonusekujuline, sest ta oli nii palju tunde võidelnud oma sündimise eest, ja ma keskendusin ta silmadele. Nii ilusad silmad. Kuidas võis miski nii täiuslik mitte olla nende ideaal?

Aga ta kuulus mulle. Minus tõusis armastuselaine. Ma polnud seda last tahtnud, aga sellel hetkel oli kogu kahetsus kadunud ja asendunud igatsusega. Minust uhkasid üle paanika ja kergendus. Nad ei taha teda. Ma pean ta koju viima, sest muud võimalust pole. Ma saan ta endale jätta, leian mingi võimaluse…

Siis tuli õde tagasi ja rebis ta mu käte vahelt ära.

„Ei, oodake,“ protesteerisin ma. Ma püüdsin last tagasi saada, ent midagi teravat tungis mu käsivarde. Mu pea käis ringi. Käed surusid mind tagasi voodisse. Ma kustusin, nähes ikka veel neid tumedaid silmi.

Ma ärkasin üksi selles külmas steriilses sünnitustoas, ilma oma lapseta, ilma mehe või ema või isegi meditsiiniõeta, ma olin nagu tühi anum, mida kellelgi enam vaja polnud. Hiljem öeldi mulle, et mu poeg läks heasse kodusse. Mul polnud kuidagi võimalust teada saada, kas see oli tõsi.

Ma neelatan, kurk kuiv, sundides seda mälestust kaduma. Seejärel astun jaamahoonest näpistava külma õhu kätte, tundes kergendust, et kusagil pole näha Schutzpolizei des Reiches’t, pahatahtlikke riigipolitseinikke, kes jaamas patrullivad. Ilmselt võitlevad nad oma autos napsutades külma vastu. Ma lasen silmadel üle rongi käia, püüdes leida sumina põhjust. See ei tule mootorist, vaid viimasest vagunist. Seda häält teeb elusolend.

Ma peatun. Olen otsustanud mitte kunagi nende rongide lähedale minna, vaadata mujale, kui need mööduvad – sest seal on juudid.

Ma elasin veel külas oma kodus, kui nägin turuplatsil esimest korda neid haletsusväärseid mehi, naisi ja lapsi. Ma jooksin nuttes isa juurde. Ta oli patrioot ja kaitses alati kõiki – miks siis mitte nüüd? „See on kohutav,“ tunnistas ta läbi oma hallineva habeme, millel olid piibu suitsetamisest kollased plekid. Ta pühkis mu pisarates põski ja andis ähmase seletuse, kuidas teatud asju korraldatakse. See korraldamine tähendas, et mu klassikaaslane Steffi Klein viidi koos noorema venna ja vanematega raudteejaama, tal oli seljas seesama kleit, mida oli kuu aega varem minu sünnipäeval kandnud.

Heli tugevneb, nüüd on see terav, justkui oleks võsas haavatud loom. Ma uurin tühja platvormi ja piilun ümber jaamahoone nurga. Kas politseinikud kuulevad seda ka? Ma seisan kõhklevalt platvormi serval, vaadates raudteed, millest teisel pool on nende auto. Ma peaksin lihtsalt minema kõndima. Hoia pilk maas – see on sõja-aastate õppetund. Kunagi pole sellest midagi head tulnud, kui end teiste asjadesse segada. Kui mind tabatakse ringi nuuskimast, lastakse mind lahti, mul pole kohta, kus elada, ja mind võidakse isegi vahi alla võtta. Aga kunagi pole mul õnnestunud asjadest mööda vaadata. Liiga uudishimulik, ütles mu ema, kui olin väike. Ma olen alati tahtnud teada saada. Ma astun sammu ettepoole, suutmata mitte tähele panna seda häält, mis nüüd, kui lähemal olen, kuuldub nagu nutt.

Vaguni avatud uksest paistab tilluke jalg.

Ma tõmban ukse lahti. „Oh!“ Mu hääl kajab pimeduses ohtlikult, mind võidakse avastada. Seal on sülelapsed, tillukesed kehad, neid on liiga palju, et üle lugeda, nad lamavad heinaga kaetud põrandal, üksteise kõrval ja peal. Enamik ei liiguta ja ma ei saa aru, kas nad on surnud või magavad. Selles liikumatuses segunevad haledad nuuksed oiete ja ohetega nagu lammaste määgimine.

Ma haaran seinast kinni, võideldes uriini-, väljaheidete ning oksehaisuga, mis mind ründab. Siiatulekust saadik olen end tuimestanud selliste piltide suhtes, justkui oleks need halb unenägu või film, mis ei saa tõsi olla. Aga see siin on teistmoodi. Nii palju lapsi, kõik üksi, emade käte vahelt ära rebitud. Mu kõhus kõrvetab.

Ma seisan abitult vaguni ees, šokist halvatud. Kust need lapsed on tulnud? Nad on ilmselt äsja saabunud, sest kindlasti ei peaks nad selles jäises külmas kaua vastu.

Ma olen mitu kuud näinud ronge, mis lähevad itta, inimesi vagunites, kus peaks olema kariloomad või viljavihud. Hoolimata sellise transpordi õudusest olen endale sisendanud, et nad lähevad kuhugi laagrisse või külasse ja neid hoitakse ühes kohas. See kõik oli mu peas ähmane, aga ma kujutasin ette, et kusagil on väikesed majakesed või telgid nagu mereäärses laagris Hollandis meie külast lõuna pool – neile, kes ei saanud endale lubada õiget puhkust või eelistasid maalähedasemat olemist. Ümberasustamine. Ent neis surnud ja surevates lastes näen ma kogu seda valet.

Ma vaatan üle õla. Inimestega ronge valvatakse alati. Aga siin pole kedagi – sest lastel pole lihtsalt kuidagi võimalik siit ära saada.

Mulle kõige lähemal lamab laps, kelle nahk on hall ja huuled sinised. Püüan õhukest jäidet ta silmalaugudelt ära pühkida, aga laps on juba kange ja surnud. Ma tõmban käe tagasi ja katsun teisi. Enamik lapsi on alasti või mingi õhukese riidetüki sisse mähitud, neilt on ära võetud kõik, mis võiks neid karmi külma eest kaitsta. Aga vaguni keskel on õhus kaks täiuslikku heleroosat sokikest, mis kuuluvad beebile, kes on muidu alasti. Keegi on need talle hoolega kudunud, silm silma haaval. Mu huulilt pudeneb oie.

Üks pea piilub teiste vahelt välja. Õled ja väljaheited katavad südamekujulist nägu. Sellel lapsel ei tundu midagi valutavat, ta ei kurvasta, ent tal on imestunud ilme, nagu tahaks küsida: „Mida ma siin teen?“ Selles on midagi tuttavat: süsimustad silmad, mis minust läbi tungivad, just nagu tol päeval, mil olin sünnitanud. Mu süda paisub.

Beebi nägu läheb äkki krimpsu ja ta hakkab kisama. Sirutan käed välja ja püüan üle teiste temani jõuda, enne kui keegi kuuleb. Ma ei ulatu temani ja ta nutab valjemini. Üritan vagunisse ronida, aga lapsed on nii tihedalt, et kardan mõnele peale astuda. Meeleheitlikult sirutan jälle käed välja ja saan ta kätte. Ma võtan nutva lapse, sest pean teda vaigistama. Imiku nahk on jääkülm, kui ta vagunist sülle tõstan, tal on määrdunud riidest mähe ümber, muidu on beebi alasti.

Laps on nüüd mu süles ja tundub otsekohe mu kätel rahunevat. Kas see võib olla minu laps, kelle saatus või juhus on mulle tagasi toonud? Beebi silmad sulguvad ja ta pea vajub ettepoole. Ma ei tea, kas ta magab või on suremas. Surun ta enda vastu ja hakkan rongi juurest eemale minema. Seejärel pöördun tagasi: kui keegi neist lastest on veel elus, siis olen mina nende ainus võimalus. Ma peaksin veel mõne kaasa võtma.

Aga laps mu süles hakkab jälle nutma ning ta läbilõikav kisa purustab vaikuse. Katan ta suu kinni ja jooksen tagasi jaama.

Lähen konkusse, kus ma magan. Jään ukse juures seisma ja vaatan ahastavalt ringi. Mul pole midagi. Ma lähen naistetualetti ja tavaline niiske lõhn tundub pärast kaubavagunit vaevumärgatav. Kraanikausi juures pühin ühe lapiga, mida kasutan koristamisel, mustuse beebi näolt. Laps on nüüd soojem, aga ta kaks varvast on sinised ja ma mõtlen, kas ta võib need kaotada. Kust ta tuli?

Võtan räpase mähkme lahti. Laps on poiss, nagu oli olnud minu oma. Lähemalt näen, et ta tilluke peenis on teistsugune kui sakslastel või sellel poisil koolis, kes mulle enda oma näitas, kui olin seitsmene. Ümber lõigatud. Steffi oli mulle ükskord need sõnad öelnud, selgitades, mida nad olid ta väikese vennaga teinud. See laps on juut. Mitte minu laps.

Ma astun sammu tagasi, sest äkki selgineb mulle reaalsus: ma ei saa endale jätta juudi last – üldse mingit last – ja koristada kaksteist tundi päevas jaama. Mida ma ometi mõtlesin?

Laps hakkab end kraanikausi kõrvalt, kuhu ma ta jätsin, maha keerama. Hüppan ettepoole ja püüan ta kinni, enne kui ta kõvadele põrandaplaatidele kukuks. Ma ei tea imikutest midagi ja hoian teda nüüd käsivarre kaugusel, nagu oleks ta mõni ohtlik loom. Aga ta liigub mulle lähemale, nina vastu mu kaela. Ma teen teisest riideräbalast kohmakalt mähkme, viin seejärel lapse tualetist ja jaamast välja, tagasi vaguni juurde. Ma pean panema ta tagasi rongile, nagu poleks seda kõike kunagi juhtunud.

Platvormi serval ma tardun. Üks valvur kõnnib nüüd mööda raudteerööpaid, takistades mul rongi juurde jõudmist. Vaatan meeleheitlikult igas suunas. Jaamahoone juures on piimaveoauto, mille kõrges kastis on suured tünnid. Impulsiivselt hakkan ma sinnapoole minema. Libistan beebi ühte tühja tünni, püüdes mitte mõelda sellele, kui jäine on metall vastu ta paljast nahka. Ta ei tee häält, vaid ainult vaatab mind abitult. Ma peidan end pingi taha, kui autouks kinni lüüakse. Sekundi pärast hakkab masin sõitma ja võtab lapse endaga kaasa.

Ja keegi ei saa teada, mida ma teinud olen.