Читать книгу Päästetud - Pam Jenoff - Страница 5

Noa

Muidugi ei jätnud ma last sinna.

Ma hakkasin tema juurest eemale minema, kujutades ette oma elu, nagu see oli olnud mõni minut varem. Piimaveoauto sõidab minema ning ma võin minna tagasi oma töö juurde ja teeselda, et seda pole kunagi juhtunud. Seejärel jäin jälle seisma. Ma ei suutnud jätta abitut beebit üksi surema, nagu ta oleks rongis surnud. Kiiresti jooksin hapukalt lõhnava piimapüti juurde ja tõmbasin lapse välja. Hetk hiljem mürises mootor ja auto nõksatas ettepoole. Ma hoidsin last kõvemini ja ta surus end andestavalt minu vastu. Imiku soojus täitis mu süle. Sellel hetkel oli kõik hästi.

Politseinik rongi kõrval hüüdis midagi, millest ma aru ei saanud. Teine valvur ilmus jaamaplatvormile, hoides rihma otsas lõrisevat hundikoera. Paanikasse sattudes hüppasin ja laps oleks peaaegu mu käte vahelt välja libisenud. Ma hoidsin teda kõvemini ja peitsin end nurga taha, kui politseinikud minust mööda rongi peale jooksid. Nad ei saanud tegelikult märgata, et nii paljude laste hulgast on üks kadunud. Ent nad osutasid vaguni ukselt, mille olin kiiruga lahti jätnud, äraandvatele jälgedele lumel.

Jooksin meeleheitlikult konku poole, kus ma magasin. Selle tagaosas oli kõikuv redel, mis viis pööningule. Kui ma selleni jõudsin, komistasin põrandal vedelevale tekile. Ma raputasin selle jalgade küljest lahti ja hakkasin redelist üles ronima. Aga mul oli vaid üks käsi kinnihoidmiseks ja ma libastusin teisel pulgal ning oleksin peaaegu lapse maha pillanud. Ta kisa ähvardas meid paljastada.

Kogusin end ja hakkasin jälle ülespoole ronima. Hääled muutusid tugevamaks ja neid katkestas terav haukumine. Ma jõudsin pööningule, madala laega ruumi, mis haises surnud näriliste ja hallituse järele. Kiirustasin tühjadest kastidest mööda üksiku akna juurde. Mu küüned murdusid, kui seda lahti kiskusin. Jäine õhk paiskus mulle näkku. Kummardusin ettepoole ja pistsin pea välja, aga aken oli liiga väike. Ma ei suutnud sealt õlgu läbi suruda.

Allpool kuulsin valvureid, kes olid nüüd majas. Ma tõstsin lapse kiiresti teisele poole akent, asetades ta lumega kaetud kaldus katusele, mis kõrgus jaamaplatvormi kohal. Ma kohendasin teda, paludes jumalat, et ta alla ei veereks ega hakkaks kisama külma tõttu vastu paljast nahka.

Sulgesin akna ja kiirustasin pööningutrepist alla, haarates harja kaasa. Kui konkust välja astusin, oleksin peaaegu ühe valvuriga kokku põrganud.

„Guten Abend…“ kogelesin ma, sundides end mehele silma vaatama. Ta ei vastanud, vaid vahtis mind läbitungival pilgul.

„Entschuldigen Sie, bitte.“ Ma palusin vabandust ja kõndisin ümber valvuri, tundes endal ta pilku, oodates käsku peatuda. Ma libistasin end välja ja teesklesin, et pühin söega määritud lund platvormilt ära, kuni olin kindel, et ta mind enam ei jälgi. Seejärel tormasin teisele poole jaamahoonet, jäädes maja varju seisma. Ma vaatasin üles madala katuse poole ja otsisin kohta, kuhu jalga toetada, et sinna jõuda. Toetuspunkti leidmata ronisin mööda vihmaveetoru üles ning jäine külm tungis läbi mu rebenenud pükste. Üles jõudes mu käed valutasid. Palvetasin, et laps oleks ikka veel seal. Aga mu sõrmed puudutasid tühjust.

Kõhus keeras. Kas sakslased olid lapse leidnud? Sirutasin käed jälle välja, kaugemale, ja leidsin riidetüki. Ma haarasin sellest kinni ja püüdsin last enda poole tõmmata. Aga ta veeres mu sõrmeotstest eemale. Püüdsin meeleheitlikult temani jõuda ja sain ta mähkmeservast kinni just enne, kui ta kukkuma hakkas.

Ma surusin ta enda vastu ja hakkasin alla ronima. Libastusin, püüdes ühe käega kinni hoida. Lõpuks jõudsin alla ja toppisin lapse turvaliselt oma mantli varju. Aga sakslased olid just nurga taga, nende hääled lähedal ja vihased. Ma ei julgenud enam hetkekski paigale jääda ja pistsin jooksu ning mu jäljed jäid siledale lumele.

Mu põgenemisest on tunde möödunud. Ma ei tea kui mitu tundi, ainult seda, et on pime öö ja jälle sajab lund ning taevas on tumehall. Või oleks, kui üles vaataksin. Torm on tugevamaks muutunud, teravad jäätükid tungivad silma ja sunnivad lõuga vastu rinda hoidma. Ma lähen mägedest kaugemale, metsa varju, aga maapind, mis tundus kaugemalt tasane, on künklik ja väsitab mind. Kõnnin kitsal rajal, mis on liiga lähedal metsale. Heidan närviliselt pilke ahtale rajale, mis kulgeb paralleelselt puudega. Seni on see õnneks inimtühi.

Kujutlen meie väikest Hollandi piiri lähedal asuvat talu olevat lõputu valge teki all, õhk on siin Põhjamere tõttu soolane ja niiske. Ma elasin seal ainult koos vanematega. Ehkki olime pääsenud õhurünnakutest, mis olid muutnud Rotterdami kivihunnikuks, oli okupatsioon ränk. Sakslased olid keskendunud rannikulinnade kaitsmisele ning mineerisid randu, nii et me ei saanud seal enam käia, ja sõdureid majutati kõikjale – nii kohtasingi meest, kes oli mu lapse isa.

Ta polnud mind sundinud. Kui ta oleks seda teinud või kui oleksin seda teeselnud, oleks mu vanemad ehk mulle andestanud. Ta polnud seda isegi katsetanud sellel ööl, mil ta meie talus ööbis, ehkki ma sain aru neist pikkadest üle laua heidetud pilkudest, et ta oleks tahtnud. Ta pikk laiaõlgne kuju oli liiga suur meie väikeses majas, mööbel ei sobinud talle. Me kõik hingasime kergendatult, kui ta viidi üle uude kohta. Aga ta tuli tagasi, tuues meile pool tosinat värsket muna, mida me polnud näinud sõja algusest saadik, ja hiljem šokolaadi, et meid tänada. Ma olin tüdinud – sõda oli alanud siis, kui mina sain kaksteist, võttes ära kõik tantsuõhtud ja muud normaalsed asjad, mida oleksin pidanud teismelisena läbi elama. Olles esimest korda koos selle sõduriga, kes polnud suurt rohkem kui poiss, tundus mulle, et olen eriline.

Niisiis, kui ta tuli tol ööl minu juurde, pugedes tagauksest mu külma kitsasse voodisse, tundsin end äravalituna ja olin elevil ta puudutusest – ta oli kindlasti rohkem mees kui need kohmitsevad poisikesed, keda koolist tundsin. Ma ei näinud vormi, millel olid samasugused märgid nagu SS-lastel, kes olid ära viinud Steffi Kleini. Ta oli lihtsalt sõdur, kes oli armeesse mobiliseeritud. Mitte üks neist. Mu mälestused meie ainsast koosoldud ööst on ähmased, justkui pooleldi ununenud unenägu ihast ja siis valust, mille tõttu pidin suu katma, et vanemad ei kuuleks mu nuttu. See sai ruttu mööda ning jättis mulle igatsuse, mis polnud täitunud, ja tunde, et oleks pidanud olema midagi rohkemat.

Siis oli ta läinud. Sakslased ei tulnud enam ja kaks päeva hiljem kuulsin, et ta pataljon oli edasi liikunud. Ma teadsin, et olin teinud vea. Alles umbes kuu aega hiljem taipasin, kui tõsine viga see oli.

Lõpp tuli ilma hoiatuseta ühel kevadpäeval, mis oli soojem kui tavaliselt. Hommikupäike paitas meie Scheveningeni mereäärset küla ja kajakad hüüdsid üksteist üle abaja. Oma voodis lamades oli peaaegu võimalik sõda mõneks minutiks unustada.

Siis avanes mu magamistoa uks ja tõde paistis mu isa raevunud pilgust. „Välja!“

Ma vahtsisin teda, ilma et oleksin seda uskunud. Kuidas ta võis teada saada? Ma polnud kellelegi midagi öelnud. Ma ei arvanud, et suudan seda saladust lõpmatuseni hoida, aga kindlasti veel umbes kuu aega, küllalt pikalt, et välja mõelda, mida ette võtta. Mamma, kes oli mõni päev varem sisse tulnud, kui riidesse panin, oli ilmselt näinud, et mu kõht kergelt kaardus. Ülejäänut, arvestades aega, mil Saksa sõdur oli meiega olnud, polnud eriti raske ära arvata.

Papa oli uhke ja ustav hollandlane ning ta lonkamine esimese maailmasõja tagajärjel tõestas seda. Mu armulugu sakslasega oli suurim reetmine. Kindlasti ta ei arvanud, et mina, tema kuueteistaastane ainuke tütar, peaksin lahkuma. Aga seesama mees, kes oli kunagi mu saapapaelu sidunud ja tassinud mind õlal, hoidis nüüd järeleandmatult ust lahti, et võiksin igaveseks minna.

Ma valmistusin selleks, et ta lööb mind või tõreleb minuga, aga ta lihtsalt näitas ust. „Mine.“ Ta ei vaadanud mulle otsa.

„Ei!“ hüüdis ema, kui läksin. Aga ta hääles polnud tugevust. Kui ta mulle järele jooksis, tärkas mu südames lootus. Võib-olla hakkab ta sel ühel korral isale vastu ja võitleb minu eest. Selle asemel surus ta mulle pihku raha. Ma ootasin, et ta mind kallistaks.