Читать книгу Katk ja koolera - Patrick Deville - Страница 3

Vana käsi, maksalaiguline ja pooliku pöidlaga, lükkab siidkardina akna eest. Pärast unetut ööd koidu lõõsk, vasktaldrikute lahvatus. Hotellituba on lumivalge ja kuldkahvatu. Taamal uduvines kumava kõrge raudtorni valgustatud võrestik. All Boucicaut’ skvääril erkrohelised puud. Linn on sel sõjakal kevadel vaikne. Üle ujutatud põgenikest. Neist, kes polnud iial ette kujutanud teistsugust elu kui paikne. Vana käsi laseb aknakremooni lahti ja haarab kohvrisangast. Kuus korrust allpool astub Yersin lakkpuidust tahveldiste ja kollaste vaskkaunistustega pöörduksest tänavale. Livrees hotellipoiss sulgeb tema järel taksoukse. Yersin ei põgene. Ta pole eales põgenenud. Oma koha sellele lennule pani ta Saigoni harukontoris kinni juba mitu kuud tagasi.

Nüüdseks on ta sama hästi kui kiilas, habe on tal hall, silmad sinised. Põllupidaja kuube meenutav pintsak ja beežid püksid, valge triiksärk, kraenööp lahti. Bourget’ lennujaama kõrged klaasaknad avanevad maandumisrajale, kus seisab ratastel vesilennuk. Väike valge valaskala, mille ümar kõht mahutab tosinkond reisijat. Trapp lükatakse lennukikere vasakusse külge, sest esimesed lendurid, kelle hulgas oli ka Yersin, olid ratsanikud. Ta ongi teel tagasi oma väikeste Annami hobuste juurde. Ootesaali pinkidel salk põgenikke. Nende kohvrite põhjas, pidulike särkide ja õhtukleitide all raharullid ja kullakangid. Saksa väed on Pariisi all. Nemad siin on küllalt rikkad, et pääseda koostööst sakslastega, ühtelugu piidlevad nad seinakella ja käekella oma randmel.

Ühest Wehrmachti külgkorviga mootorrattast piisaks, et väike valge valaskala jääkski õhku tõusmata. Aeg on juba üle läinud. Yersin ei tea midagi murelikest vestlustest, kirjutab lause-kaks märkmikusse oma süles. Propellerid kokpiti kohal, lennukikere ja tiibade ristumiskohas, võtavad tuurid üles. Ta kõnnib üle sõiduraja. Põgenejad tahaksid teda tagant tõugata, jooksma sundida. Kõik teised on juba pardal. Lennukitrapist üles ronimisel tuleb teda toetada. On neljakümnenda aasta maikuu eelviimane päev. Suurest kuumusest näib lennuraja kohal värelevat veeloik. Lennuk vibreerib ja tõuseb õhku. Põgenejad kuivatavad laupa. Üsna mitmeks aastaks jääb see Air France’i viimaseks lennuks. Seda ei tea praegu veel keegi.

See jääb ka Yersini viimaseks lennuks. Ta ei tule enam kunagi tagasi Pariisi, ei lähe enam kunagi tagasi oma tuppa Lutetia hotelli seitsmendal korrusel. Ta küll aimab seda, silmitseb põgenike kolonne seal kaugel all Beauce’i teedel. Jalgrattad ja käsikärud kuhjas mööbli ja madratsitega. Veoautod teeliste vahele kiilutuna vooriga koos venimas. Kevadised hoovihmad ei säästa kedagi. Hirmunud putukapilved pagevad pommirahe eest. Tema naabrid Lutetia hotellist on ära sõitnud. Pikk prillipapast kõrendik iirlane Joyce oma kolmeosalises ülikonnas on juba Allier’s. Matisse läheb Bordeaux’sse ja sealt edasi Saint-Jean-de-Luzi. Lennuk võtab suuna Marseille’le. Ühelt poolt pitsitamas fašism, teiselt pool frankism. Samal ajal kui põhjas tõstab skorpion oma astla, valmis salvama. Pruun katk.

Yersin on tuttav nii saksa kui prantsuse keele ja kultuuriga, ja ka nende vanade tülidega. Ta on tuttav ka katkuga. See kannab tema nime. Juba nelikümmend kuus aastat tolleks maikuu eelviimaseks päevaks aastal tuhat üheksasada nelikümmend, kui ta lendab viimast korda tormises taevas üle Prantsusmaa.

Yersinia pestis.