Читать книгу Katk ja koolera - Patrick Deville - Страница 6

Kui Yersin avastab enda jaoks teise pealinna, avastab ta eelkõige saksavastasuse. Pickelhaube ja Baieri laulukeste asemel on Pariisis pigem soovitatav joodeldada ja kanda veidrat Šveitsi kaabut.

Juba viisteist aastat, Sedani lahingust saati, on Prantsusmaa väiksem ja see ei lähe mitte. Alsace ja Lorraine on ära lõigatud ja kättemaksuks vallutab ta endale hiiglasliku meretaguse impeeriumi, mis on märksa suurem kui Saksamaal. Kariibi mere saartest Polüneesiani, Aafrikast Aasiani: nagu Union Jacki kohal, nii ka Prantsuse trikoloori kohal ei looju päike mitte kunagi. Samal aastal kohtub Pavie, maadeuurija Laoses, Brazzaga, kes tegutseb Kongos. See juhtub Mazarine’i tänava restoranis La Petite Vache, kus käib koos ka Sahara väike kamp. Kaks aastat varem on Prantsuse merevägi hõivanud lisaks Kotšinhiinale ka Annami ja Tongkingi provintsid. Yersin loeb selle kohta reisikirju, uurib maakaarte. Vaat need on tõelised mehed ja nemad juba ei jääks Marburgi passima. Ta on veendunud, et tema valik on õige. Elada tuleb just siin.

Võimalik, et viimast korda oma ajaloos on Pariis moodne linn. Haussmanni renoveerimistöödele on joon alla tõmmatud. Kavandatakse metrood. „Lähen Louvre’i muuseumisse. Täna tutvun Egiptuse antiikkunstiga.” Yersin loeb Bon Marché kaubamaja lugemissalongis ajalehti. Kakskümmend viis aastat hiljem laseb kaubamaja omanik, Boucicaut’ perekond, ehitada üle tee Lutetia hotelli. Ja elu lõpus saab Yersinile harjumuseks veeta seal igal aastal mitu nädalat, kui ta on selleks maailma teisest otsast kohale tulnud, ta peatub alati samas seitsmenda korruse nurgatoas, paarsada meetrit eemal oma esimesest üliõpilaskorterist, Madame’i tänava ärklitoauberikust, kust ta Fannyle kirjutab, et kaela kõveraks ajades võib näha ühte Saint-Sulpice’i kiriku torni.

*

Ulmi tänaval, École normale supérieure’i laboratooriumis on Louis Pasteuril õnnestunud juba teine marutaudivastane vaktsineerimine. Pärast väikest Alsace’i poissi Joseph Meisteri vaktsineerib ta edukalt Jean-Baptiste Jupille Juura mägedest. Peagi hakkab rahvast kõikjalt kokku voorima. Kuni selle ajani oli külades ja lumistes hundilaantes nii Prantsusmaal kui ka Venemaal sageli ainsaks abinõuks marutõbiste kinnisidumine ja lämmatamine, enne kui nad kedagi hammustada jõuaksid. Ulmi tänava nurgal on elu niisama seikluslik kui Sahara liivaluidete vahel. Mikrobioloogias tõmmatakse maha uus piirijoon. Ajalehti lugev võõramaalasest üliõpilane, kakskümmend kaks aastat vana, on endiselt ema ülal pidada. Nagu kõik tolle aja mehed, kannab ta lühikeseks pügatud habet ja tumedat pintsakut, ta käib söömas odavates kõrtsides, kus proletaarlased tühjendavad oma joogiklaase sõnadega „vähemasti seda täit saksmannid endale ei saa” ja „kuule, kõrtsmik, oleks ikka päris rumal mõte ka ülejäänud vaaditäis neile jätta”. „Sattusin tunnistajaks ühele tööliste omavahelisele ägedale tülile, ja üks vististi saksa päritolu tegelane, kes õnnetuseks juhtus midagi oma emakeeles ütlema, oleks peaaegu maha löödud.”

Praegu aga näeb ta ise näguripäevi. Ta paneb ennast kirja esimesse bakterioloogialoengusse, mida annab professor Cornil. See on uus distsipliin. Terve elu valib Yersin seda, mis on uus ja absoluutselt modernne.

Pasteuri kabinetis vaktsineeritakse mitu kuud järjest hommikust õhtuni. Tuhande kaheksasaja kaheksakümne kuuenda aasta jaanuar: peaaegu tuhandest vaktsineeritust sureb kuus, nelja on hammustanud hunt, kahte koer. Juuli: juba pea kaks tuhat edukat juhtumit ja kõigest kümmekond ebaõnnestumist. Laibad saadetakse Hôtel-Dieu haigla surnukuuri, kus Cornil teeb Yersinile ülesandeks lahkamise. Carl Zeissi mikroskoobi otsus ei kuulu edasikaebamisele: seljaaju uurimine näitab, et vaktsiin ei ole toiminud. Nad said oma doosi liiga hilja. Yersin paneb uurimistulemused kirja, annab need üle Pasteuri assistendile Émile Roux’le. Kaks valges kitlis isata noormeest kohtuvad Hôtel-Dieu surnukuuris marutaudiste laipade vahel ja see on mõlema jaoks otsustav kohtumine.

Orb Morges’ist ja orb Confolens’ist.

Roux tutvustab Yersini Pasteurile. Uje noormees õpib tundma paika ja inimesi, kirjutab ühes kirjas Fannyle: „Härra Pasteuri kabinet on väike, ruudukujuline, kahe suure aknaga. Ühe akna all on lauake, mille peal jalaga klaasides on manustamiseks valmis pandud viirused.”

Peagi seab ka Yersin end sisse nende seltsi Ulmi tänaval. Igal hommikul moodustub kärsitutest marutõbistest hoovile pikk saba. Pasteur vaatab nad läbi, Roux ja Grancher vaktsineerivad, Yersin assisteerib. Ta võetakse palgale, tal tekib väike sissetulek. Enam kunagi ei võlgne ta kellelegi midagi. Morges’i orb ja Confolens’i orb on leidnud Juura mägedest pärit ranges teadlases endale isa. Musta sabakuuega mees, uhke, lausa piibelliku nimega, Pasteur – pastor, hingekarjane – igati kohane nimi sellele, kes juhib lambad karjamaale ja hinged lunastuse juurde.

Teaduste akadeemia ees seistes lõpetab juba haige, kuid endiselt École normale supérieure’i direktori ametis Louis Pasteur oma ettekande. Tarvis oleks marutaudivastase vaktsineerimisega tegelevat asutust. Pariisi linn annab ajutiselt tema käsutusse ühe kolmekorruselise tellistest ja laudadest lobudiku Vauquelini tänaval ja väike kamp seab end seal sisse. Nii algab kommuunielu. Sisehoovi ümber hobusetallid, koeraaedikud, läbivaatuseruum. Pasteuri kamp võtab enda valdusesse ülemiste korruste toad. Roux, Loir, Grancher, Viala, Wasserzug, Metšnikov, Havkin, Yersin. Viimane tõmbub pilve ja kortsutab kulmu, kui tema nime hääldatakse venepäraselt n-iga lõpus, ainult seepärast, et ta räägib aktsendiga. Igal hommikul lahkub ta kommuunist, et minna Saints-Pères’i tänavale meditsiiniloenguid kuulama. Lõunaajal einestab ta ühes Gay-Lussaci tänava väikeses bistroos. Doktoritöö teemaks valib ta difteeria ja tuberkuloosi, mille kohta luules öeldakse endiselt tiisikus. Ta viib läbi kliinilisi vaatlusi Enfants-Malades’i haiglas, võtab põletikulistest kurkudest proove, eraldab membraanid, püüab isoleerida difteeriatoksiini, ta loeb ajakirjadest maadeuurijate reisikirju.

Banque de France’is avatakse Louis Pasteuri toetuseks rahvusvaheline fond. Annetusi lausa voolab. Vene tsaar, Brasiilia imperaator ja Istanbuli sultan annavad oma panuse, aga seda teevad ka tavalised inimesed, kelle nimed igal hommikul Journal Officielis ära trükitakse. Vana Pasteur laseb pilgul pikast nimekirjast üle käia. Tal tuleb pisar silma, kui ta näeb, et väike Joseph Meister on annetanud kolm suud. Ostetakse maatükk viieteistkümnendas linnajaos. Roux ja Yersin käivad iga nädal Dutot’ tänaval ehitustöid inspekteerimas, lähevad siis tagasi Ulmi tänavale ja ühinevad taas väikese kambaga Louis Pasteuri ja tema naise korteris, kus plaanid on lahti rullitud. Vana, mustas sabakuues mees on juba üle elanud kaks insulti, ta räägib raskustega, tema vasak käsi on halvatud, ta liipab ühte jalga. Roux ja Yersin joonistavad koos arhitektiga uuele instituudile sisetrepi, mille astmed oleksid madalamad ja neid oleks rohkem.

Vana Pasteuri jaoks on avastused lõppenud. Tema järeltulijaks saab Roux, tema on väljavalitu, parim poegade hulgast, ametlik mantlipärija. Pasteuri viimane lahing on teoreetiline. Juba rohkem kui kakskümmend aastat ründavad teda ikka ja jälle kusagilt välja ilmuvad abiogeneesi eestkõnelejad. Tema kaitseb seisukohta, et eimiskist ei teki midagi. Aga kuhu jääb siis Jumal? Mis on nende mikroobide mõte ja miks on neid meie eest sajandeid varjatud? Miks lapsed surevad ja eriti just vaeste inimeste lapsed? Fanny muutub murelikuks. Pasteur ja Darwin, paras paar. Liikide põlvnemine ja bioloogiline evolutsioon mikroobist inimeseni räägivad vastu pühadele tekstidele. Yersin ainult muigab selle peale ja koos temaga kogu nende väike kamp. Varsti on see kõik täiesti enesestmõistetav, tuleb vaid selgitada, õpetada, katseid korrata. Kuidas võiksidki nad ette kujutada, et poolteist sajandit hiljem usub pool planeedi elanikkonnast endiselt kreatsionismi?

*

Nendel aastatel, kui kujuneb välja Pasteuri väike kamp, käib Sahara kamp endiselt koos Mazarine’i tänaval, parnaslaste väike kamp aga laguneb. Ühe lühikese hetke tegutsevad kolm väikest kampa üheaegselt. Samas linnas ja samadel tänavatel. Malbe poeet Banville pesitseb veel Buci tänaval, kus ta andis oma teenijatoa Rimbaud’ käsutusse, enne kui too asus koos Verlaine’iga elama Racine’i tänavale. Pärast clairvoyant’i, selgeltnägija lahkumist hakkab parnaslaste kamp kiduma. Harjumusest käib ta veel koos oma laboratooriumites, milleks on kõrtsid, seal mulksuvad retortides hoopis teistsugused eliksiirid, värvilised vägijookide vaimud, kes end vanaks jäänud parnaslaste ajudes sisse seavad, niisutavad peitu pugenud aleksandriini, mis lakkamatult, olgugi et üha verevaesemalt diptühhonides paljuneb. Sellel absoluutselt modernsel mikroskoobi ja süstla ajastul hääbub aleksandriin, mille noor poeet, kes nüüd müüb relvi Shewa kuningas Menelik II-le, tulevasele Etioopia valitsejale, kergitas sellistesse virtuoossetesse kõrgustesse, et järgneda sai üksnes allakäik.

Mis puutub Yersini, siis ta loeb tohutult, aga üksnes teaduskirjandust ja maadeuurijate reisikirju. Ta töötab rahus ja üksinduses, pealtnäha justkui ei teegi midagi, tundub, nagu lööks luuslanki, ja see ongi tema juures võluv. Öösiti keedab ta oma mikroobikörte ja paneb valmis reaktiivid. Kõik see tema käsutuses olev arsenal on lihtsalt vaimustav. Lõpuks ometi praktilised tööd, tuulelohed. Ta avab hiire- ja kanapuuride uksi, võtab proove, inokuleerib, ja seejärel, äkilises inspiratsioonipuhangus nakatab ühte küülikut uut tüüpi tuberkuloosibakteriga, mida kutsutakse tüfoid-bakteriaalseks.

Tumedas rõivas noor mehehakatis tuleb oma leiuga laboratooriumisse ja ulatab Roux’le katseklaasi. Või siis võtab kübarast välja valge jänese ja tõstab ta kõrvupidi töölauale. Ma leidsin midagi. Roux krutib mikroskoobi seadekruvi pöidla ja nimetissõrme vahel, tõstab pilgu, pöörab pead, silmitseb vastu valgust ja kulmu kortsutades ujedat tudengit. „Yersini tüüpi tuberkuloos” leiab tee meditsiiniõpikutesse ja juba sellest üksi piisab, et kinnistada tema nimi arstide ja meditsiiniajaloo uurijate tulevaste põlvkondade teadvusesse. Laiem avalikkus aga unustab selle kiiresti, katkust hoolimata ei ole tema nimi tänapäeval kuigi laialt tuntud. Vaene tuberkuloosihaige jänes köhib ja läkastab, heidab seejärel töölaual hinge. Valgel karvakasukal punerdavad veretilgad. Tänu sellele märtrile ilmub noormehel esimene artikkel ajakirjas Annales de l’Institut Pasteur, alla on kirjutanud Roux & Yersin. Kuigi viimane pole veel isegi mitte arst, isegi mitte prantslane.

Kolm aastat pärast Pariisi kolimist kirjutab Yersin kahekümne viie aastaselt doktoritöö, kaitseb selle, saab pronksmedali, mille ta poetab taskusse, et see Fannyle kinkida. Hommikul kuulutatakse ta meditsiinidoktoriks ja õhtul istub ta rongi ning sõidab Saksamaale. Pasteur on palunud tal panna ennast kirja tehnilise mikrobioloogia loengutesse, mille on äsja välja kuulutanud Robert Koch, tuberkuloosibakteri avastaja Berliini ülikooli hügieeniinstituudis. Yersin on šveitslane ja kakskeelne. See on sama hästi kui spionaaž. „Suur laama Koch”, nagu Yersin teda oma märkmikes nimetab, ründab oma kirjutistes raevukalt Pasteuri. Yersin kuulab ära kakskümmend neli loengut, kirjutab märkmikud täis, tõlgib Kochi jutu Pasteuri jaoks prantsuse keelde, joonistab üles laboratooriumi plaani, koostab raporti ja leiab kokkuvõtteks, et ei oleks sugugi keeruline Pariisis kogu asja paremini korraldada.

Kui ta tagasi jõuab, ilmub teine publikatsioon, alla kirjutanud Roux & Yersin. Tulevase Pasteuri instituudi ruumid on suure pidulikkusega avanud riigipea Sadi Carnot ja tema rahvusvahelised külalised. Yersinil on endiselt Šveitsi kodakondsus. Seadus näeb ette, et Prantsusmaal võivad arstina praktiseerida üksnes vabariigi kodanikud. Ta algatab asjaajamise, saadab kirja Fannyle. Tema emapoolsed esivanemad on prantslased ja vajalikud paberid on peagi koos. Protestandid, kes põgenesid usutülide eest. Prantsusmaa võtab kadunud poja tagasi oma rüppe.

Roux ja Yersin, kellel ometi on käed-jalad tööd täis, riputavad ühel pärastlõunal oma valged kitlid Vauquelini tänava vestibüülis varna ja ajavad pintsakud selga. Roux läheb oma assistendiga kaasa viienda linnaosa valitsusse Panthéoni väljakul. See on kiviga visata. Nad annavad registrisse allkirja. Ametnik kuivatab padjaga tindi ja ulatab tunnistuse. Pole isegi aega seda parnaslaste kombel kõrtsis tähistada. Nad haaravad taas varnast valged kitlid, läidavad Bunseni põletid, võtavad uuesti ette oma bakterikördid. Yersin on nüüd Prantsuse teadlane.