Читать книгу Katk ja koolera - Patrick Deville - Страница 7

Aga kui ta oleks jäänud šveitslaseks või hakanud sakslaseks? See vana mees, kes lennukis tukub, kelle habe on valge, silmad sinised ja meel rahulik, kui ta oleks valinud Pasteuri asemel Kochi? Kus oleks nüüd see seitsmekümne seitsme aastane Reichi passiga mees? On tuntud tõsiasi, et geeniused lasevad end alatihti ära kasutada. Nende naiivsus on üldteada. Nemad, kes nad paljast mõistatuse lahendamise mõnust mõtlevad välja massihävitusrelva, ei teeks ise kärbselegi liiga. Ja kui ta oleks selle sõja alguses olnud Berliinis pensionipõlve pidav vana arst? Kui ta oleks abiellunud mõne Marburgi sakslannaga, kus oleksid siis praegu tema lapsed, tema lapselapsed, ja millises mundris?

Nüüd ollakse ilmselt juba Rhône’i kohal, lennatakse neljakümnenda aasta maikuu päikesepaistes üle viinamägede ja roheliste marjakobarate. Kas jõuavad mobiliseeritud saagikoristuse ajaks tagasi? Niimoodi on ohtlik mõelda, nagu mõtleb Yersin, ta on alati tahtnud oma käed poliitikast puhtaks pesta. Ignoreerida ajalugu ja selle vastikuid käkke. Individualist, nagu altruistid seda sageli on. Misantroobiks muututakse hiljem, siis kui ollakse juba liiga palju inimesi armastanud.

Yersin tahab alati kõike teada, maksku mis maksab. Ta avab oma märkmiku, küsitleb väikese valge metallvalaskala meeskonda. Air France’i vesilennuk, flying boat, mis liigub Marseille suunas, kannab nime LeO, selle on ta saanud oma kahe ehitaja, Fernand Lioré ja Henri Olivier’ järgi, LeO H-242. Kere on anodeeritud duralumiiniumist. Ta kirjutab selle oma märkmikusse üles. Anodeeritud duralumiinium on uudne materjal. Ta mõtiskleb endamisi, mida uut ta võiks anodeeritud duralumiiniumist Aasias ehitada. Tema üksteist kaasreisijat istuvad kõrge seljatoega mugavates toolides. Alkohol on priilt käes.

Yersin väldib liigset familiaarsust nende rikaste põgenikega, nende privilegeeritud pelguritega, kes valivad maandumiskohtadest endale huupi mõne paopaiga, kus oma varandusega redutada, ta varjub oma märkmike taha, teeskleb keskendumist. Tema nimi ja nägu on tuntud. Ta on viimane elusolev Pasteuri kamba liige. Kõik teavad, et ta sõidab Saigoni, see on lõpp-peatus, kuhu ta jõuab kohale nädala pärast. Ookeaniaurikuga oleks läinud terve kuu. Aga iga merereisiga sai ta tuua kaasa kastide kaupa varustust, klaasnõusid katsete tegemiseks, seemneid oma põldude tarvis. Sõda lõikab ühendusteed jälle läbi. Esimese ilmasõja ajal oli sama häda ja viletsus.

Viiskümmend aastat tagasi otsustas Yersin Euroopast lahkuda. Esimese maailmasõja ajal viibis ta Aasias ja plaanib seal viibida ka teise ajal. Üksinda. Nagu ta on alati elanud. Või õigemini koos oma väikese kambaga, Yersini kambaga Nha Trangi kalurikülas. Sest elu on näidanud, et sellel üksiklasel on liidriomadusi. Ta on loonud Nha Trangi midagi kommuunilaadset, maailmast eemale tõmbunud ilmaliku kloostri, ja just sinna ongi ta teel. Nagu oleks ta andnud kasinuse- ja tsölibaadivande, ka vendlusevande, tema loodud teaduse ja põllupidamisega tegelev kommuun Nha Trangis meenutab mõnetigi anarhistlikku Colônia Cecíliat või mõnd Fourier’ vaimus falansteeri, mille valge habemega patriarhiks ta on. Yersin ise oleks õlgu kehitanud, kui keegi oleks tema kuuldes selliste arvamustega lagedale tulnud. Kuid tõsi ta on, et mõnevõrra juhuslikult, üsnagi kogemata ja olles ametis hoopis muuga, on ta selleks hetkeks kokku ajanud päris kenakese varanduse.

Ühe ainsa korra tegi ta katset olla nagu teised, vastata normile ja järgida teaduskonna traditsiooni: verivärske arsti, verivärske prantslase ja verivärske teadlasena mõtles ta endamisi, et võiks olla ka verivärske abielumees. Louis Pasteur ju oli abielus ja see ei olnud tema tööd takistanud. Yersinile meeldis käia Pasteuride pool nende Ulmi tänava väikeses korteris õhtust söömas. Need kaks meest pidasid teineteisest lugu, mõlemad karmi ja otsekohese olekuga, vähese jutuga, silmad lume- ja jääkarva sinised. Ka temast võiks saada vana tark mees, kelle eest eakas abikaasa hellalt hoolitseb. Ta oli selles suunas samme astunud, lähenenud asjale samasuguse ratsionaalse meetodiga kui oma sugupuud tõestades. Nagu ikka, pöördus ta ema poole. Kiri Fannyle.

Ema oli talle äsja leidnud esivanemad, leidis otsekohe ka mõrsja. Mina Schwarzenbach. Ühe sõbranna vennatütar. Ilus Mina. Küllap oli ta neitsi ja kurguni valgesse pitsi nööbitud, kuid võimalik, et kahara musta seeliku all pani keskmine sõrm õhtuti leegi lõõmama. Yersin otsustab talle kirja kirjutada. Artiklike difteeriast on selle kõrval lapsemäng. Mitu katsetust lõpetab prügikastis. Armas Mina. Võib-olla ülistab ta Pasteuride vagurat vanapaari. Nende pool toimuvaid õpetatud vestlusi École normale supérieure’i direktori Perrot’ga ja tema lugusid arheoloogilistest ekspeditsioonidest Väike-Aasiasse. See on kohmakas. Mina Schwarzenbach ootab talle pühendatud leegitsevaid aleksandriine. Ta hoiaks neid õhtuti teises käes ja loeks üha uuesti üle. Yersin paneb puusse. Ta saab korvi. Rohkem sellest ei räägita. Ta aimab väga hästi, et kuuesiilu küljes rippuv naine oleks talle kiiresti koormavaks muutunud. Ja eks võib asja hiljem uuesti ette võtta, kui olen maailmale tiiru peale teinud ja küsimuse põhjalikult läbi vaaginud.