Читать книгу Katk ja koolera - Patrick Deville - Страница 4

Vana mees lehitseb märkmikku, jääb siis mootoripõrinas tukkuma. Juba mitu päeva pole ta sõba silmale saanud. Kollase käelindiga tsiviilkaitse vabatahtlikud olid hotelli enda valdusse võtnud. Öösiti õhuhäired. Toolid istumiseks maa-aluses varjendis, keldri tagumises otsas pudelirivide vahel. Tema suletud laugude taga päikese mänglemine mereveel. Fanny nägu. Noorpaari reis Provence’i, Marseille’ni välja, et püüda putukaid. Kuidas kirjutada poja lugu, rääkimata isast? Isa lugu jäi lühikeseks. Poeg temaga ei kohtunudki.

Vaud’ kantonis Morges’is valitseb kõigis peredes, nii ka Yersinide pool, kui mitte päriselt vaesus, siis range kasinus küll. Iga sent on arvel. Teenijatüdrukud saavad endale emade kulunud undrukud. Tema isal õnnestub eratunde andes vahelduva eduga Genfi ülikoolis käia, mõnda aega õpetab ta põhikoolis, on kirglik botaanika- ja entomoloogiahuviline, elujärje parandamiseks asub aga ametisse püssirohuvabriku kontoris. Ta kannab pikka musta taljes teadlasekuube ja torukübarat, teab mardikalistest kõike, tema erihuvi on sihktiivalised ja tirtslased.

Ta joonistab ritsikaid ja kilke, surmab neid, uurib mikroskoobi all kattetiibu ja tundlaid, saadab oma uurimustöö kokkuvõtteid Vaud’ Loodusteaduste Seltsile ja isegi Prantsuse Entomoloogiaseltsile. Siis aga saab temast püssirohuvabriku juhataja ja see juba on midagi. Ta jätkab uurimistööd maakilkide närvisüsteemist ja moderniseerib püssirohuvabrikut. Laup lömastab viimase kilgi. Käsi paiskab viimses krambis ümber purgid. Alexandre Yersin on surres kolmekümne kaheksa aastane. Roheline põrnikas ronib tal üle põse. Rohutirts jääb juustesse kinni. Kartulimardikas poeb sisse avatud suust. Tema noor naine Fanny ootab last. Juhataja lesk on sunnitud püssirohuvabrikust ära kolima. Pärast matusekõnet, keset pesupampe ja nõude virnu, sünnib laps. Ta saab endale surnud isa nime.

Ema ostab Morges’is, otse klaari ja karge veega Genfi järve kaldal Viigipuude maja, rajab sinna tütarlaste pansionaadi. Fanny on elegantne ja tunneb kombeid. Ta õpetab tüdrukutele käitumist ja köögindust, veidike maalimist ja muusikat. Poeg tunneb terve elu nende tegevuste vastu põlgust, ei tee vahet tõelisel ja ajaviiteks tehtud kunstil. Kogu see maalikunsti ja kirjanduse tühi-tähi tuletab talle meelde nende tütarlaste tühisust, keda ta oma kirjades nimetab pärdikuteks.

Nii võib päris metslaseks minna, kui päevad läbi sead püüniseid, korjad linnupesadest mune, süütad luubiga lõkkeid, jõuad koju pealaest jalatallani porisena, nagu tuleksid sõjast või džungliretkelt. Poiss hulgub üksinda ringi, ujub järves või meisterdab tuulelohesid. Ta püüab putukaid, joonistab nad üles, torkab nõela otsa ja kinnitab kartongile. Ohverdusriitus äratab surnud ellu. Ta pärib isalt – nagu sõdalaste hõimus päritakse piik ja kilp – putukanäidised, leiab pööningult kohvrist mikroskoobi ja skalpelli. Temagi on Alexandre Yersin ja temagi on entomoloog. Surnu kollektsioonid on hoiul Genfi muuseumis. See võib elus eesmärk olla küll: pühenduda jäägitult uurimistööle, kuni lõhkeb veresoon ajus.

Kui putukate piinamine kõrvale jätta, on meelelahutusi Vaud’s läbi aegade olnud napilt. Paljast mõtetki neist on kahtlaseks peetud.

Elu selles maanurgas tähendab elamise patu lunastamist. Yersinide perekond teeb seda evangeelse vabakiriku rüpes, mis pärast kirikutüli Lausanne’is on Vaud’ protestantlikust kirikust lahku löönud. Koguduse liikmed keelduvad riigi abist oma pastoritele palga maksmisel ja pühakodade ülalpidamisel. Elades ise kasinuses ja puuduses, pingutavad koguduseliikmed püksirihma, et oma hingekarjaste vajaduste rahuldamisega toime tulla. Preestri ülalpidamine on hoopis teine lugu, isegi kui tollel juhtub olema hea isu. Et olla Jumalale meelepärane – olge viljakad ja saagu teid palju –, on pastor pöörasel kiirusel paljunev liik. Hiigelpesakonnad, nokad õieli. Teenijatüdrukud võivad emade kulunud undrukutest suu puhtaks pühkida. Koguduse liikmed ehivad end elitismi ja moraalikindlusega. Nemad on ühegi plekita, kõigest maisest priid, usuaristokraadid.

Noor mehehakatis olevat sellest pühapäevade sinipakase kõrgist jäisusest saanud kaasa äärmise otsekohesuse ja põlguse siitilma hüvede vastu. Põnnina õpib ta igavusest, teismelisena juba innuga. Ainsad meesterahvad, keda Viigipuude maja väikeses lillelises salongis võõrustatakse, on ema sõbrad arstid. Ühel hetkel tuleb langetada valik Prantsusmaa ja Saksamaa ning kahe erineva ülikoolimudeli vahel. Reini jõest ida pool suurtes auditooriumites teoreetilised loengud, teadust jutlustamas musta kuue ja kummikraega õpetlased. Pariisis jagatakse õpetust patsiendi voodipeatsis ja valges kitlis, seda kutsutakse patronaalseks mudeliks ja sellele pani aluse René Laennec.

Valik langeb Marburgi kasuks, põhjuseks ema ja tema sõbrad. Yersin oleks eelistanud Berliini, aga läheb provintsi. Fanny üürib pojale toa ühe lugupeetud professori juures, too on oma ala tõeline tipp, kes ülikoolis kuulutab teadust, kirikus aga kuulab jumalasõna. Yersin kuuletub, ta tahab saada oma elu peale. Liikuda edasi. Tema unistused on nagu lapsel. Algab kirjavahetus Fannyga, mis kestab kuni viimase surmani. „Kui ma saan doktoriks, siis ma võtan Su kaasa ja me läheme elama Lõuna-Prantsusmaale või Itaaliasse.”

Prantsuse keelest saab salakeel, ema keel, aare, õhtute keel, milles ta kirjutab Fannyle.

Ta on kahekümnene ja elab nüüdsest oma elu saksa keeles.