Читать книгу Jõud. Kuidas luua vabadusest ja vastutusest kantud töökultuuri - Patty McCord - Страница 5

Eessõna

Karoli Hindriks Jobbaticali asutaja ja tegevjuht

Mulle meeldib oma tiimiliikmetelt küsida: “Mis on kaks asja, mida ma tegevjuhina teen hästi, ja kaks, mida võiksin teha paremini?” Nii ma siis küsisingi just selle küsimuse ühel varakevadisel märtsikuu päeval finantsjuhi Adrian Suareze käest, kes oli vaid mõni nädal varem perega Floridast Eestisse kolinud. Olime parasjagu Tallinna vanalinnas jalutades koosolekut pidamas. Adrian, püüdes jäisel munakiviteel tasakaalu hoida, teatas mulle: “Ütlen praegu ainult ühe asja, mida võiksid paremini teha: palun vaata lõpuks läbi see Netflixi töökultuuri käsiraamat!” Pean tunnistama, et ta oli mulle seda ühe korra juba soovitanud, kuid ma polnud seda ette võtnud.

See ettepanek tõi mind aegamööda Patty McCordi raamatuni, kuna just tema oli Netflixi asutaja Reed Hastingsi kõrval üks ettevõtte töökultuuri käsiraamatu loojaid.

Patty McCordi raamat „Jõud“ lõi mulle puuga pähe. See esitab väljakutseid paljudele arusaamadele, mida juhtimisraamatute peavool on meie mõtetes kujundanud. Ja seda Netflixi kultuuri näitel ‒ teatavasti on see kollektiiv tänaseks televisiooni- ja filmitööstust tundmatuseni muutnud.

Kas olete kunagi mõelnud, et võiksite oma töötajatele soovitada pidevalt konkurentide juures tööintervjuudel käimist? Minul polnud see küll kunagi enne pähe tulnud, eriti mõeldes maailmas valitseva talendipuuduse peale. Patty selgitab aga, miks seda Netflixis tehakse, ja see kõlab täiesti loogiliselt.

Eriti silmi avavad olid Patty mõtisklused meeskonna ehitamise teemal. Ränioru näitel on jäänud mulje, et tehnoloogiamaastikul võidab töötajate meelitamise konkurentsis see, kellel on kontoris parem mängunurk ja rohkem tasuta õlut. Patty seab selle arvamuse kahtluse alla. Tema sõnul pole ettevõtte roll mitte töötajaid hellitada ja välja koolitada, vaid tuleb luua keskkond, kus iga spetsialist saab oma jõudu ja teadmisi maksimaalselt kasutada. Kui töötaja oskused ja ettevõtte sihid enam kokku ei klapi, siis ei pea tööandja talle uut töökohta leidma või lihtsalt sooja kohta hoidma. Ettevõtte roll on saata selline töötaja tagasi laia maailma leidma ettevõtet, kus ta saab enda tugevusi maksimaalselt kasutada. Nii on ka inimesele endale parem.

Patty sõnul on tähtis see, et lahkuminek poleks inimestele üllatus. Netflixis jõuti selleni radikaalse läbipaistvuse kaudu. See oli minu jaoks Patty raamatu üks suuremaid õppetunde ‒ kuidas jõuda selleni, et töötaja teab, kuidas tal läheb? Ja et lahkuminekud oleksid vaid loogiline asjade käik ning mitte maavärin tervele ettevõttele? See on miski, mille kallal olen pärast raamatu lugemist kõvasti tööd teinud. Sellise läbipaistvuse poole pürgimine on nii mulle kui ka kollektiivile kergendust toonud.

Vaid kaheksa kuud pärast seda, kui kolleeg soovitas mulle Netflixi töökultuuri käsiraamatut, oli mul võimalus arutleda sel teemal Patty McCordi endaga, jalutades tema California kodu ümbruses. Nimelt olime mõlemad kutsutud Kanadasse ühele lavale esinema. Meil tekkis hea klapp ja Patty kutsus mu külla. Üks parimaid küsimusi, mille Patty mulle esitas, oli: “Kui see inimene astuks täna uksest sisse, siis kas võtaksid ta tööle samale positsioonile?” Kui vastus on ei, siis on töötaja ja ettevõte lahku kasvanud. Kõhklemisega lükkad ainult edasi oma ettevõtte arengule vajalikku otsust.

Maailmas, kus peame õhku ahmides muutustega sammu pidama ja parimal juhul neid ise vedama, on meil vaja muuta organisatsioonide ehitamise kohta kehtivaid mõttemalle. Patty McCordi “Jõud” aitas minul ja Jobbaticali kollektiivil ümber mõtestada, millist kultuuri ja väärtusi ettevõttes näha soovime. Soovitan hoida oma meele avatud.

Head lugemist!