Читать книгу Hipi - Пауло Коэльо - Страница 10

Paulo ja argentiinlane olid kõikvõimalikud jutud juba ära rääkinud ja vaatasid nüüd seda tasast maad, ise tõeliselt kohal viibimata – ühes nendega reisisid ka mälestused, nimed, uudishimu ja ennekõike tohutu hirm selle ees, mis võib juhtuda Hollandi piiril, kuhu pidi jõutama paarikümne minuti pärast.

Paulo üritas oma pikki juukseid jakikrae alla toppida.

„Kas sa arvad, et saad niimoodi piirivalvurid ära petta?” küsis argentiinlane. „Nemad on kõike näinud, absoluutselt kõike.”

Paulo lõi käega.Ta küsis, kas argentiinlane ei pabista.

„Muidugi pabistan. Põhiliselt sellepärast, et mul on juba kaks Hollandisse sisenemise templit passis. Nad vaatavad, et ma käin päris tihti. Ja see saab tähendada ainult üht.”

Narkootikumidega kaubitsemist. Kuid niipalju kui Paulo teadis, oli narkootikume Hollandis vabalt saada.

„Absoluutselt ei ole! Opiaatide eest on karistused karmid. Kokaiiniga sama lugu. LSD-d nad ei suuda kontrollida, sellega on nii, et võid lihtsalt raamatulehe või riidetüki segu sisse kasta, pärast lõikad tükkideks ja müüd need maha. Aga kõik, mida osatakse tuvastada, võib su vangi viia.”

Paulo mõtles, et parem on jutuajamine sellega lõpetada; ta oleks kangesti tahtnud küsida, kas argentiinlasel on midagi kaasas, kuid ainuüksi teadmine oleks temast kuriteo kaassüüdlase teinud. Kord oli ta juba kinni võetud, ehkki ta oli täiesti süütu – see juhtus riigis, kus kõigi lennujaamade ustele olid kleebitud sildid kirjaga BRAZIL: LOVE IT OR LEAVE IT.

Nagu ikka on mõtetega, mida üritame peast välja saada, sest need kannavad endas tohutut negatiivsust – mis tekitab veelgi rohkem halba energiat –, ei pannud 1968. aastal juhtunu meenutamine mitte üksnes tema südant pekslema, vaid tõi talle üksikasjalikult silme ette tolle õhtu ühes restoranis Paraná osariigis Ponta Grossas; see Brasiilia osariik on tuntud selle poolest, et seal on võimalik hankida blondide ja heledasilmsete inimeste passe.