Читать книгу Hipi - Пауло Коэльо - Страница 9

Karla istus Dami väljakul ja mõtles,millal see tegelane, kes peab teda maagilisel seiklusel saatma (maagiline oli see muidugi tema arvates), küll kohale jõuab.Ta oli töölt ära tulnud ja ehkki Rotterdamist oleks rongiga kohale saanud vaevalt tunnikesega, oli ta kokkuhoiu mõttes tulnud häälega ja see oli võtnud peaaegu terve päeva. Bussireisi Nepali oli ta avastanud ühest alternatiivsest ajalehest, milletaolisi andsid tohutu armastuse, higi ja vaevaga välja inimesed, kel oli enda arvates maailmale midagi öelda, ning mida seetõttu müüdi väga odavalt.

Ta oli juba nädal aega oodanud ja hakkas närviliseks muutuma.Ta oli rääkinud kümmekonna eri paigust pärit poisiga, aga nemad tahtsid ainult siin sellel väljakul passida ja ainsana pakkus neile mingitki huvi üks fallosekujuline monument, mis pidanuks neisse vähemasti mehelikkust ja julgust süstima. Kahjuks see nii ei olnud – mitte ükski neist ei olnud valmis nii tundmatutesse paikadesse reisima.

Asi ei olnud kauguses, enamik oli pärit USAst, Ladina-Ameerikast,Austraaliast või mujalt kaugelt, kus tuli kulutada tohutu hulk raha lennukipileti peale ja läbida mitmeid piiripunkte, kus neid võidi kinni pidada ja koju tagasi saata, ilma et nad ühte kahest maailma pealinnast nähagi saaksid. Nad jõudsid kohale, istusid igaval väljakul, tõmbasid kanepit, olles rõõmsad, et võivad seda teha politseinike pilgu all, ning hakkasid linnas vohavate sektide ja usundite külge vaat et sõna otseses mõttes kinni jääma. Nad unustasid vähemalt mõneks ajaks selle, mida neile oli eluaeg korrutatud: poeg, sa pead ülikooli minema, juuksed ära lõikama, ära tee oma vanematele häbi, sest teised (teised?) ütlevad, et me oleme sind halvasti kasvatanud, see, mida sa kuulad, EI ole muusika, oleks juba aeg tööle minna, või võta oma vennast (või õest) eeskuju, sest ehkki ta on noorem, on tal juba piisavalt raha, et oma lõbud ise kinni maksta, ja meie käest ei pea ta enam midagi paluma.

Perekonna tänitamine jäi kaugele maha, siin olid nad vabad inimesed, Euroopa oli turvaline paik (kui just ei üritatud pääseda teisele poole raudset eesriiet ja „tungida sisse” mõnesse kommunistlikku riiki) ja nad olid rahul, sest reisides õpitakse kõike edasiseks eluks vajalikku ning liiatigi pole vaja seda vanematele seletada.

„Isa, ma tean, et sa tahad, et ma saaksin hariduse, aga seda jõuan ma omandada ükskõik millal, praegu on mul tarvis kogemusi.”

Ükski isa seda loogikat ei mõistnud ja nii ei jäänudki muud üle kui natuke raha koguda, üht-teist maha müüa ja siis, kui pere magama jäänud, vaikselt kodust välja hiilida.

Hästi, Karlat ümbritsesid vabad inimesed, kes olid otsustanud, et tahavad kogeda asju, mida enamik teisi proovida ei julgeks.Aga miks siis mitte sõita bussiga Katmandusse? Sest see pole Euroopas, vastasid nad. Ja meile on see täiesti tundmatu kant. Kui midagi juhtub, võime alati konsulaati minna ja paluda, et meid koju tagasi saadetaks (Karla ei teadnud küll ainsatki juhtumit, kui see oleks juhtunud, aga sellised jutud käisid ringi ja iga jutt muutub tõeks, kui seda palju korrata).

Ta ootas juba viiendat päeva inimest, keda nimetas mõttes enda „saatjaks”, ning hakkas lootust kaotama – ta kulutas raha öömajale, ehkki oleks sama hästi võinud magada Magic Busis (nõnda nimetati bussi, mis sõidutas saja dollari eest tuhandete kilomeetrite kaugusele).Ta otsustas sisse astuda ühe selgeltnägija juurde, kelle uksest oli iga kord Damile minnes mööda läinud. Koht oli tühi nagu ikka – 1970. aasta septembris olid igaühel paranormaalsed võimed või vähemasti püüti neid arendada. Kuid Karla oli praktiline tüdruk, ehkki samas mediteeris ta iga päev ja oli veendunud, et tal on hakanud välja arenema kolmas silm – nähtamatu punkt silmade vahel –, ning seni oli ta kohanud üksnes valesid poisse, ehkki tema vaist ütles, et neid võib usaldada.

Niisiis otsustas ta pöörduda selgeltnägija poole, eriti sellepärast, et lõputu ootamine (möödunud oli juba peaaegu nädal, terve igavik!) oli viinud ta nii kaugele, et ta oli hakanud kaaluma naisterahva seltsis teeleminemist, mis võis olla sama hea kui enesetapp, eelkõige sellepärast, et läbi tuli sõita paljudest riikidest, kus kahesse omapäi reisivasse naishinge oleks kindlasti halvasti suhtutud ja halvimal juhul, nagu oli öelnud tema vanaema, oleks nad võidud ka „valgeteks orjadeks” müüa (temale mõjus see sõnapaar erootiliselt, aga omal nahal ei tahtnud ta seda siiski ära proovida).

Selgeltnägija, kelle nimi oli Layla ja kes oli Karlast pisut vanem, üleni valgesse riietatud, näol niisuguse inimese õnnis naeratus, kes on kontaktis Ülima Olendiga, võttis Karla vastu kummarduse saatel (küllap mõtles ta, et „lõpuks ometi teenin välja tänase üüriraha”), palus tal istuda, mida ta ka tegi, ning kiitis teda, sest Karla olevat valinud täpselt ruumi energeetilise keskpunkti. Karla püüdis end veenda, et tal on tõepoolest õnnestunud oma kolmas silm avada, kuid alateadvus hoiatas teda, et küllap ütleb Layla sedasama kõigile – või vähemasti neile vähestele, kes tema juurde sisse astuvad.

Kuid see polnud tähtis.Viiruk pandi põlema („See on Nepalist,” ütles selgeltnägija, kuid Karla teadis, et see on valmistatud siinsamas lähedal – viiruk oli kaelaehete, batikapluuside ning riietele õmblemiseks mõeldud hipisümbolite, lillede ja Flower Power aplikatsioonide kõrval üks hipitööstuse tähtsaimaid tooteid). Layla võttis kaardipaki ja hakkas kaarte segama, palus Karlal tõsta, tõmbas välja kolm kaarti ning hakkas neid äärmiselt traditsiooniliselt tõlgendama. Karla katkestas tema jutu.

„Ma ei tulnud selleks siia.Tahan ainult teada, kas ma leian seltsilise, et minna samasse paika, kust te ütlete …” – ta rõhutas sõnu „kust te ütlete”, kuna ei tahtnud, et halb karma teda saadaks; öelnuks ta vaid seda, et tahab minna samasse paika, oleks ta võinud sattuda Amsterdami eeslinna, kus asus viirukivabrik – „... kust te ütlete viiruki pärit olevat.”

Layla naeratas, kuigi õhkkond oli täielikult muutunud – tema sisimas pulbitses raev, sest teda oli nii pidulikul hetkel segatud.

„Muidugi leiad.” Selgeltnägijate ja kaardipanijate kohus on alati öelda seda, mida kliendid kuulda tahavad.

„Ja millal?”

„Enne kui järgmine päev õhtusse jõuab.”

Mõlemad olid üllatunud.

Karla tundis esimest korda, et teine räägib tõtt, sest tema toon oli positiivne, kindel, otsekui tuleks hääl mingist teisest dimensioonist. Layla omakorda oli ehmunud – mitte alati ei läinud asjad niimoodi, ja kui seda ette tuli, kartis ta, et saab karistada, kuna on tseremoonitsemata sisenenud tollesse maailma, mis näib ühtaegu võlts ja tõene, ehkki ta õigustas ennast oma igaõhtustes palvetes, öeldes, et ta ei tee ju muud kui aitab teisi, sisendades neisse rohkem positiivsust, kui nad ise olid valmis uskuma.

Karla tõusis „energeetilisest keskpunktist” kohe püsti, maksis poole seansi tasu ja lahkus, et olla platsis enne, kui seltsiline kohale jõuab. „Enne kui järgmine päev õhtusse jõuab” oli umbmäärane, see võis tähendada ka tänast päeva. Igatahes oli ta nüüd millegipärast kindel, et ootab kedagi konkreetset.

Ta läks oma harjumuspärasele kohale Damil, avas raamatu, mis tal pooleli oli ja mida siis vähesed teadsid – ja see tõstis autori kultuskirjaniku staatusesse –, J. R . R.Tolkieni „Sõrmuste isanda”, mis pajatas samasugustest müütilistest paikadest nagu maa, kuhu temagi kavatses sõita.Ta tegi, nagu ei kuuleks poisse, kes tulid teda aeg-ajalt segama mõne nõmeda küsimusega või tobeda ettekäändega veelgi tobedamaks vestluseks.