Читать книгу Hipi - Пауло Коэльо - Страница 8

1970. aasta septembris konkureerisid maailma keskpunkti staatuse pärast kaks paika: Piccadilly Circus Londonis ja Dami väljak Amsterdamis. Kuid mitte kõik ei teadnud seda – enamik oleks küsimusele vastanud hoopis nii: „Valge Maja või Kreml.” Need inimesed nimelt said infot ajalehtedest, televisioonist ja raadiost, mis olid kommunikatsioonivahenditena ajale jalgu jäänud ega pidanud enam iial saama sama tähtsaks nagu siis, kui need leiutati.

1970. aasta septembris oli lennukisõit äärmiselt kallis, mistõttu lennukiga reisida sai vaid eliit. Samas see tõsiasi ei kehtinud sajaprotsendiliselt tohutute noortehulkade kohta, kellest rääkides vanad kommunikatsioonivahendid keskendusid vaid välisele aspektile: neil olid pikad juuksed, nad kandsid kirevaid riideid, ei pesnud ennast (mis oli vale, aga noored ei lugenud ju ajalehti ning vanemad täiskasvanud uskusid iga uudist, millega halvustati seda seltskonda, keda peeti „ohuks ühiskonnale ja headele kommetele”) ning seadsid ohtu terve elus läbi lüüa üritavate usinate noormeeste ja neidude põlvkonna, kellele anti halba eeskuju oma lõtvade elukommete ja „vabaarmastusega”, nagu põlastavalt öeldi.Tol aina kasvaval noortehulgal oli oma uudiste levitamise süsteem, mida keegi, absoluutselt mitte keegi väljastpoolt ei suutnud lahti muukida.

„Nähtamatu post” ei sobinud teab kui hästi selleks, et kommenteeridaVolkswageni värsket mudelit või uut pesupulbrit, mis oli äsja kõikjal maailmas turule toodud. Sellega saabusid uudised järgmise teekonna kohta, kuhu suundusid need ülbed, kasimata, „vabaarmastust” harrastavad noored, kes kandsid niisuguseid riideid, mida keegi teine poleks selga pannud.Tüdrukutel olid patsid ja juustesse pistetud lilled, pikad seelikud ja kirjud pluusid, mille all ei kantud rinnahoidjat, ning igat sorti kividest värvilised kaelakeed; poistel aga kuude kaupa pügamata juuksed ja habemed ning suurest kandmisest kulunud, lõhkised teksad – teksad olid väga kallid kõikjal peale Ameerika Ühendriikide, kus neid hakkasid ammu kandma vabrikutöölised ja kus neid võis nüüd näha San Franciscos ja selle ümbruskonnas toimuvatel suurtel kontsertidel.

„Nähtamatu post” toimis tänu sellele, et inimesed käisid tihti niisugustel kontsertidel ja vahetasid mõtteid selle kohta, kus kokku saada või kuidas maailmas ringi reisida, ilma et peaks istuma turismibussi, kus giid maastikke kirjeldab ning nooremad teda kuulates igavlevad ja vanemad silma kinni lasevad. Nii liikus info suust suhu ja kõik said teada, kus toimub järgmine kontsert või kuhu niisama viib uus põnev teekond. Ja rahapuudus ei olnud kellelegi takistuseks, sest selle seltskonna lemmikautor polnud ei Platon ega Aristoteles ega ka ükski kuulsuse staatusesse tõusnud kunstnik. Suur raamat, ilma milleta peaaegu mitte keegi Vanasse Maailma ei sõitnud, oli Arthur Frommeri „Euroopa viie dollariga päevas”.Tänu temale teadsid kõik,kus ööbida,mida vaadata, kus söömas käia, kus kokku saada ja kus sai peaaegu sentigi kulutamata elavat muusikat kuulata.

Frommeri ainus viga oli see, et tol ajal piirdus tema reisijuht Euroopaga. Kas rohkem siis huvitavaid kohti ei olnudki? Kas ei tahetudki sõita Pariisi asemel hoopis Indiasse? Frommer parandas vea mõni aasta hiljem, aga samal ajal kogus „nähtamatu posti” abil tuntust teekond Lõuna-Ameerikasse, Machu Picchu nimelisse kadunud linna, kusjuures kõigile pandi südamele, et sellest inimestele, kes hipikultuurist midagi ei tea, ei räägitaks, vastasel korral ujutavad paiga peagi üle barbarid oma fotoaparaatide ja pikkade (ning kiiresti ununevate) selgitustega selle kohta, kuidas indiaanlased ehitasid linna, mis oli nii hästi peidetud, et seda sai näha vaid ülevalt – ja seda ei pidanud nad võimalikuks, kuna inimesed ju lennata ei oska.

Õigluse huvides tuleb öelda, et oli veel teinegi tohutu bestseller, mis polnud vahest nii populaarne nagu Frommeri raamat ning mida lugesid noored, kes olid sotsialistliku, marksistliku, anarhistliku perioodi juba läbi teinud – kusjuures kõik olid sügavalt pettunud süsteemis, mille olid välja mõelnud inimesed, kelle arvates oli paratamatu, et „kogu maailmas võtavad võimu töölised”.Või et „usk on rahvale oopium”, mis tõendas selgelt, et inimene, kes võib midagi nii juhmi öelda, ei taipa rahvast midagi ja oopiumist veel vähem. Need kirevalt ja kehvasti riides noored uskusid nii Jumalat, jumalaid kui ka jumalannasid, ingleid ja muud seesugust. Ainus probleem seisnes selles, et too raamat pealkirjaga „Võlurite hommik”, mille autorid olid prantslane Louis Pauwels ja Nõukogude Liidust emigreerunud Jacques Bergier – matemaatik, endine spioon ja väsimatu okultismiuurija –, väitis täpselt vastupidist kui poliitikaõpikud: maailmas on nii palju ülimalt huvitavat, siin leidub alkeemikuid, võlureid, katareid, templirüütleid ja mida kõike veel; erilist müügiedu raamat ei saavutanud, kuna see oli üüratult kallis ja iga eksemplari luges vähemalt kümme inimest. Ka Machu Picchust oli raamatus juttu ja kõik tahtsid sinna, Peruusse, ning nõnda oli seal noori kõikjalt maailmast (olgu peale, „kõikjalt maailmast” on kerge liialdus, kuna neil, kes elasid Nõukogude Liidus, ei olnud kerge kodumaalt välja pääseda).

Kuid tulgem oma loo juurde tagasi: kõikjalt maailmast pärit noored, kel oli õnn omada hindamatut varandust nimega „pass”, kohtusid niinimetatud hipiteedel. Keegi ei teadnud täpselt, mida tähendas sõna „hipi”, ja sel polnud ka mitte mingisugust tähtsust.Võib-olla tähendas see „suurt juhita hõimu” või „ohutuid heidikuid” või ka kõike muud, mis selle peatüki alguses juba öeldud sai.

Passe, neid riigi antud vihikukesi, mida kanti vöökotis koos rahaga (oli seda siis palju või vähe), sai kasutada kahel otstarbel. Esiteks, nagu me kõik teame, pääses nende abil üle piiri – juhul muidugi kui piirivalvurid ei lasknud ennast mõjutada loetud uudistest ega otsustanud inimest tagasi saata, kuna nad polnud harjunud niisuguste riiete ja lillede ja kaelaehete ja helmeste ja niisuguste naeratustega, mis jätsid mulje, et inimene on pidevas ekstaasis – enamasti ja täiesti ebaõiglaselt arvati tegu olevat saatanlike narkootikumidega, mida noored ajakirjanduse väitel aina suuremates kogustes tarvitasid.

Passi teine otstarve oli aidata selle omanik välja ekstreemsetest olukordadest – kui raha otsa sai ja kellegi käest polnud juurde ka küsida. „Nähtamatu post” andis alati infot selle kohta, kus saaks passi maha müüa. Hind sõltus riigist: Šveitsis on kõik inimesed pikad, blondid ja heledate silmadega ning selle riigi pass maksis õige vähe – kuna seda sai müüa vaid pikkadele, blondidele ja heledate silmadega inimestele, ei olnud see just kõige nõutum. Kuid Brasiilia pass maksis mustal turul terve varanduse – kuna sellel maal leidub peale pikkade, blondide ja heledasilmsete ka nii pikki kui lühikesi tumedate silmadega mustanahalisi, mandlisilmseid idamaalasi, mulatte, indiaanlasi, araablasi, juute. Ühesõnaga, tegemist on tohutu kultuuride seguga, tänu millele osutus selle riigi dokument üheks maailma ihaldatuimaks.

Kui pass oli müüdud, läks selle algne omanik oma riigi konsulaati, teeskles, et on hirmunud ja masenduses, ning ütles, et talle tungiti kallale ja ta rööviti paljaks – läinud on nii raha kui ka pass. Rikaste riikide konsulaadid tegid abivajajale uue passi ja pakkusid võimalust tasuta kodumaale sõita, kuid see pakkumine lükati otsekohe tagasi ettekäändega, et „keegi on mulle suure summa võlgu ja ma pean enne oma raha kätte saama”. Vaesed riigid, kus oli enamasti võimul range, sõjaväeline režiim, korraldasid tõelise ülekuulamise, et kontrollida, ega taotlejat pole kantud vastuhakkamise pärast tagaotsitavaks kuulutatud „terroristide” nimekirja. Kui ametnikud olid kindlaks teinud, et tüdruku (või poisi) toimik on puhas, pidid nad vastu tahtmist uue dokumendi välja andma. Kojusõiduvõimalust muidugi ei pakutud, kuna riigis ei olnud keegi huvitatud nende jõletiste halvast mõjust noorsoole, keda kasvatati nii, et nad õpiksid austama Jumalat, perekonda ja eraomandit.

„Hipiteede” juurde tagasi tulles: pärast Machu Picchut oli järg Boliivias asuva Tiahuanaco käes. Edasi tuli Tiibeti linn Lhasa, kuhu oli väga raske pääseda, kuna „nähtamatu posti” kinnituse kohaselt pidasid mungad seal Hiina sõdurite vastu sõda. Muidugi oli seda sõda raske ette kujutada, aga kõik uskusid ega hakanud pikka reisi ette võtma, kuna teekonna lõpus ähvardas oht munkade või sõdurite kätte vangi langeda. Liiatigi olid tolle aja suured filosoofid, kelle teed olid just sama aasta aprillis lahku läinud, pisut aega enne seda teatanud, et kogu maailma tarkuse leiab Indiast. Sellest piisas, et noored kõikjalt maailmast võtsid suuna sinna, et otsida tarkust, teadmust, gurusid, vaesena elamise tõotusi, valgustust ja kohtumist My Sweet Lord’iga.

Samas andis „nähtamatu post” teada, et biitlite suur guru, joogi Maharishi Mahesh olevat üritanud võrgutada ja voodisse meelitada näitlejanna Mia Farrow, kes oli pikki aastaid kannatanud õnnetult lõppenud armusuhete tõttu ja sõitnud biitlite kutsel Indiasse, ilmselt selleks, et leida leevendust seksuaalsusega seotud traumadele, mis näisid teda jälitavat nagu halb karma.

Paraku viitab kõik sellele, et Mia Farrow’ karma sõitis Johni, Pauli, George’i ja Ringo seltsis temaga kaasa. Naise sõnul mediteeris ta parasjagu suure guru koopas, kui too temast kinni haaras ja üritas temaga vägisi vahekorda astuda. Selleks ajaks oli Ringo juba Inglismaale naasnud, kuna tema naine ei sallinud India toitu, ja ka Paul oli otsustanud retriidist lahkuda, olles veendunud, et see ei vii teda kuhugi.

Ainult George ja John olid veel Maharishi templis, kui pisarais Mia neid otsima tuli ja rääkis, mis oli juhtunud. Mõlemad mehed pakkisid otsekohe kohvrid ja kui Valgustatu tuli pärima, mis lahti on, vastas Lennon teravalt:

„Sittagi sa valgustatud oled! Ja sa tead seda väga hästi.”

Kuid 1970. aasta septembris valitsesid maailma naised – õieti hipineiud. Mehed lonkisid ringi, teades, et moega tüdrukuid ei veetle – selles asjas olid tüdrukud märksa asjatundlikumad –, mistõttu nad otsustasid jäädavalt leppida sellega, et sõltuvad naistest, ning manasid ette löödud ilme, millest aimus sõnatu palve: „Kaitse mind, ma olen üksi ega suuda kedagi leida, maailm on mu vist unustanud ja armastus igaveseks maha jätnud.” Naised valisid endale ise mehi ega mõelnud kordagi abiellumise peale, nemad tahtsid vaid meeldivalt ja lõbusalt aega viita, mille juurde käis ka intensiivne ja loominguline seks. Ning lõplik sõna jäi nii olulistes kui ka tähtsusetutes küsimustes ikka naistele. Seetõttu otsustati kohe, kui „nähtamatu post” andis teada Mia Farrow’ ahistamisest ja Lennoni lausest, leida uus sihtpunkt.

Tekkis uus „hipitee”: Amsterdamist bussiga Nepali Katmandusse, kusjuures sõit läks maksma umbes sada dollarit ja viis läbi väga põnevate riikide:Türgi, Liibanoni, Iraani, Iraagi,Afganistani, Pakistani ja ka India (öeldavasti Maharishi templist kauge kaarega mööda). Reis kestis kolm nädalat ja selle käigus läbiti absurdne hulk kilomeetreid.