Читать книгу Hipi - Пауло Коэльо - Страница 11

Ta oli pärast esimest pikemat reisi mööda poppi hipiteed koju naasmas. Koos kallimaga – too oli temast üksteist aastat vanem, sündinud ja kasvanud kommunistlikus Jugoslaavias, pärit aadliperekonnast, kes oli kaotanud kogu vara, kuid andnud talle hea hariduse, tänu millele ta rääkis nelja keelt, pagenud sealt Brasiiliasse, abiellunud miljonäriga ja tollest juba ka lahku läinud (kui selgus, et mees peab teda 33-aastaselt juba vanaks ja on endale leidnud 19-aastase tüdruku) ning saanud suurepärase advokaadi abiga mehelt kopsaka hüvitise, tänu millele tal polnud elupäevade lõpuni tarvis töötada enam ainsatki päeva – olid nad sõitnud Machu Picchusse Surmarongiga, mis oli nende praegusest rongist üpris erinev.

„Miks seda Surmarongiks kutsutakse?” küsis kallim piletikontrollilt. „Kuristikke ei ole kuigi palju näha olnud.”

Paulot ei huvitanud vastus karvavõrdki, naine aga ei lasknud ennast sellest häirida.

„Kunagi veeti sellega pidalitõbiseid, muid haigeid ja Santa Cruzi piirkonda tabanud raske kollapalaviku ohvreid.”

„Ma kujutan ette, et vagunid on hoolikalt desinfitseeritud.”

„Kui mõned kaevurite arveteklaarimised välja arvata, et ei ole siin hiljem kellegagi midagi halba juhtunud.”

Kaevurid, kellest jutt käis, ei olnud sündinud Brasiilia kaevanduspiirkonnas Minas Geraisis, vaid töötasid ööd ja päevad läbi Boliivia tinakaevandustes. Praegu aga oldi tsiviliseeritud maailmas ja ta lootis, et sel päeval mingeid arveteklaarimisi ei teki. Mõlema rahustuseks oli enamik reisijaid naissoost, kübarad peas ja kirjud kleidid seljas.

Nad jõudsid riigi pealinna La Pazi, mis asub 3610 meetri kõrgusel, ent kuna nad saabusid rongiga, ei pannud nad mäestikuõhu mõju eriti tähelegi. Aga perroonile astudes nägid nad poissi, kelle riietuse järgi võis aru saada, mis hõimu ta kuulus, ning kes istus pisut segasel ilmel maas. Nad küsisid temalt, mis on juhtunud („ma ei saa hästi hingata”). Üks mööduja soovitas närida kokalehti, mida kohalikud kõrgusega harjumiseks ikka kasutasid ning mida oli turul vabalt saada. Poiss tundis ennast juba paremini ja palus, et ta omaette jäetaks – ta kavatses veel samal päeval Machu Picchusse minna.

Hotellis, mille nad välja valisid, kutsus vastuvõtulauas töötav mees Paulo kallima kõrvale, ütles talle paar sõna ning pärast seda registreeris nad sisse. Nad läksid tuppa ja heitsid kohe magama, kuid enne jõudis Paulo küsida, mida too mees oli öelnud.

„Kaks esimest päeva ei tohi seksida.”

Seda oli kerge mõista. Polnud ka vähimatki tahtmist.

Nad veetsid kaks seksita päeva Boliivia pealinnas, ilma et oleksid tajunud hapnikupuuduse – kohalikus keeles soroche – mingitki kõrvalmõju. Mõlemad panid selle koka turgutava toime arvele, ehkki tegelikult puudus siin igasugune seos; soroche tekib inimestel, kes tulevad meretasapinnalt otse suurele kõrgusele – näiteks lennukiga – ega anna organismile aega kohaneda. Nemad aga olid veetnud seitse pikka päeva Surmarongis. See oli kõrgusega kohanemiseks märksa parem ja ühtlasi märksa turvalisem viis – Paulo nimelt nägi Santa Cruz de la Sierra lennujaamas monumenti „Meie kangelaslikele pilootidele, kes on jätnud oma elu töökohustusi täites”.

La Pazis kohtasid nad esimesi hipisid, kes oma vastutust ja solidaarsust tundva hõimu liikmetena kasutasid alati kuulsat tagurpidi pööratud viikingiruuni sümbolit. Boliivias, kus kõik kandsid kirjusid pontšosid, jakke, pluuse ja kuubesid, oli ilma jakile või pükstele õmmeldud ruunimärgita pea võimatu aru saada, kes on kes.

Nood esimesed hipid olid kaks sakslast ja üks kanadalanna. Paulo kallim, kes oskas saksa keelt, kutsuti kohe linna peale kaasa, samas kui tema ja kanadalanna vaatasid teineteisele otsa ega osanud suurt midagi ütelda. Kui ülejäänud kolm poole tunni pärast linnast tagasi jõudsid, otsustati, et pole mõtet siin rohkem raha raisata, vaid tuleks kohe edasi sõita: plaanis oli minna maailmas kõige kõrgemal asuva järveni, sellest laevaga üle sõita, teisel kaldal, Peruu territooriumil, maale minna ja sealt otse Machu Picchusse suunduda.