Читать книгу Kõige tähtsam küsimus - Peep Vain - Страница 3

Hea lugeja! Neli aastat tagasi alustasin „Kõige tähtsama küsimuse” kirjutamist. Olin raamatu kirjutamisest mõelnud kolm-neli aastat, kuid tegudeni jõudsin alles 2007. aasta sügisel.

2004. aastal olin kirjutanud valmis müügist kõneleva raamatu esimese peatüki. Paraku kaugemale ma ei jõudnud. Raamatutega on vist nii, et nad sünnivad alles siis, kui autoril on tõeline vajadus midagi öelda. Tagasi vaadates näib, et toona polnud mul suurt tungi (rääkimata tõelisest kõrvetavast seesmisest missioonist) midagi müügi teemadel öelda. Olin müügist ja sellega seonduvast üsna tüdinud. Viimase pika müügikoolituse olin teinud juba paar aastat varem. Küllap sellepärast asi soiku jäigi.

2007. aasta hilissuvel olid asjalood juba teisiti. Olin juba neli aastat edukalt teinud „Saavutama õppimise” koolitusi – Eestis, Lätis ja Leedus rohkem kui 3000 inimesele. Mida aeg edasi, seda enam nägin, kui suurt väärtust loob inimestele positiivses ja toetavas keskkonnas kolm päeva iseendale, et mõelda läbi oma sügavamaid soove, unistusi ja tahtmisi ning teha otsuseid ja plaane nende elluviimiseks. Sain kümneid kirju inimestelt, kes olid oma mõtted ka teoks teinud ning seeläbi oma elu paremasse tasakaalu pannud. Kõik see ajendas mind tahtma teha „Saavutama õppimise” ideid kõigile kättesaadavaks. Sõbrad küsisid, kas ma ei karda, et kui kõik raamatusse kirja panen, siis ei tule enam keegi mu koolitustele. Vastasin, et ei karda. Vastupidi – uskusin, et need, kellel raamatust kasu oli, tulevad kunagi ka koolitustele.

Õnneks olin aasta varem saanud tuttavaks inimesega, tänu kellele alustasin raamatu kirjutamist. Teda tuntakse Eestis Vello Vikerkaare nime all. Istusime ühel augustiõhtul Pirita jahtklubi õues, sõime ning rüüpasime õlut. Tema sõnum mulle oli lihtne: „Sa pead selle raamatu valmis kirjutama. Inimesed vajavad seda. Sa ise vajad seda!” Lühidalt, lasksin tal end ära rääkida ning oktoobris 2007 tegin asjaga algust. Olen hiljem naljaga pooleks öelnud, et kui ma oleksin teadnud, kui suur (ja kui raske) töö on raamatu kirjutamine ning kirjastamine, siis poleks ma seda ilmselt ette võtnudki. Ütlen

„naljaga pooleks”, sest oleksin selle ilmselt ette võtnud ka siis, kui oleksin osanud kogu töö mahtu ette näha.

Pärast kahteteist kuud ning kahteteist mustandit oli raamat lõpuks valmis ja esimene trükisoe eksemplar mu käes. Kaks nädalat hiljem korraldasime koos Eesti Päevalehe kirjastusega raamatu esitluse. Toona, kui plaanisin seda müügiraamatut kirjutada, olin fantaseerinud, et kas ja kui lihtne oleks Eestis müüa 10 000 (enda) raamatut. Toona tundus see ulmeline number. Esimese kolme kuuga olid „Kõige tähtsama küsimuse” kolm esimest trükki peaaegu läbi müüdud – kokku 12 000 eksemplari. Raamat oli õige mitu nädalat edetabelite tipus, kuni Mihkel Raua „Musta pori näkku” selle sealt ilma pikema jututa eemale peletas.

Lennart Meri surematut fraasi kasutades, ma ei tahtnud mitte sellest rääkida. Tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas mõni kuu hiljem sain ühelt võhivõõralt noormehelt järgmise sisuga e-kirja.

Tere!

Olen üks tavaline eesti üliõpilane. Hetkel välis maal end täiendamas, kuid siiski täiesti tavaline Saaremaa poiss. Tahtsin Teid lihtsalt tänada. Nagu ütlesite oma hiljuti ilmunud raamatus, on inimesel vaja suunda – seda olete Te mulle and nud. Soetasin mõni hea aasta tagasi Teie audio programmi ning olen seda läbi ja lõhki „kapsaks kuulanud” – eriti siis, kui raske moment ja moti vatsiooni on vajaka. Rääkimata siis vastilmunud raamatu läbitöötamisestlugemisest.

Tänan kõige eest. Sisetunne ütles, et on õige selline tänuavaldus Teie poole teele saata.

Tänades oma elu kujundamise eest,

Kaarel

Kui seda kirja Vello Vikerkaarele näitasin, oli ta vastus lihtne ja lühike. „Juba ainuüksi selle noormehe pärast tasus sul see raamat valmis kirjutada.” Vello vastusega oli raske mitte nõustuda. Tänaseks on ka raamatu neljas trükk ära müüdud. Hoiad oma käes viienda trüki raamatut. Seda trükki ette valmistades mõtlesin, kui aktuaalne ja vajalik on raamat täna, kolm aastat hiljem. Selle ajaga on palju juhtunud ja palju muutunud. Masu on meid kõiki raputanud ja heas mõttes alandlikumaks teinud. Rahal on teine väärtus. Töökus on taas ausse tõusnud. Me oleme kokkuhoidlikumad. Möödunud suvel lugesin Delfist, et Eesti inimesed on paradoksaalsel moel tänu masule heatujulisemaks ja positiivsemaks muutunud. Suved on soojemad ja talved külmemad. Ka minu elus on toimunud mitmeid muutusi. Olen taas pidanud ameerikaliku intensiivsuse ja eestiliku visadusega tööd tegema, sealhulgas omajagu palju ka müüma. Oma firmas nimetame seda kenasti „inimeste koolitustele kutsumiseks”. Mu isiklikus elus on toimunud pöördelisi sündmusi, millest osa on olnud rasked ning millest on olnud palju õppida.

Kõigele sellele mõeldes leidsin, et „Kõige tähtsam küsimus” on täna isegi veel aktuaalsem kui kolm-neli aastat tagasi. Olukorras, kus elu viskab ette muutusi, mida me „tellinud” pole, tekib meil loomulik instinkt muutuste vastu võidelda. Kui paljud eesmärgid ei täitu, võib tuleviku kavandamine ja plaanide tegemine hakata tunduma mõttetuna. Edule orienteeritud mõtteviis ja hoiak võib asenduda pelgalt ellujäämise ja ots otsaga kokku tulemise hoiakuga.

Milline raamat see on? Kui püüda leida sobivat analoogi, võrdleksin seda pika, lausa mitme õhtu pikkuse hubase vestlusega kamina ees. Selles minu ja sinu kujuteldavas vestluses on kolm osa. Kõigepealt üks ideede jada, mis on peatükkide kaupa välja joonistatud. See on nagu meie vestluse „kaart”, mille abil edasi liigume.

Siis tuleb terve hulk küsimusi, mis ma esitan. Usun, et nende üle mõtisklemine ning veel enam neile kirjalikult vastamine annab su kogemusele palju juurde. Mõnes mõttes on just need küsimused kõige olulisem osa sellest raamatust, sest nad tegelevad kõige tähtsamaga. Pean silmas sinu elu, selle kvaliteeti, probleeme, su soove ja unistusi.

Kolmandaks, panin kirja õige mitu enda elust pärit näidet. Need aitavad sul veidi mind, aga mis peamine – iseennast paremini mõista ja esitatud ideedest ning praktilistest soovitustest aru saada. Lisaks enda lugudele toon sisse näiteid ka teistelt inimestelt, kellega olen kokku puutunud ja koos töötanud.

See raamat ei püüa hiilata akadeemilise õpikutarkusega. Niisuguseid raamatuid, mis seda pakuvad, on juba piisavalt. Tahtsin, et see raamat, mida käes hoiad, oleks sama lihtne ja vahetu nagu mu koolitused.

Loodan, et „Kõige tähtsama küsimuse” lugemine (või uuesti ülelugemine) toob su mõtetesse vajalikku selgust ning suurendab optimismi ja eneseusku. Nagu oma koolitusigi alustades ütlen, loodan, et teed selle raamatu lugemise järel ära vähemalt ühe oma elus tähtsa asja. Asja, mida sa muidu võib-olla üldse kunagi teinud poleks – või oleksid teinud palju-palju hiljem.

Nii et head lugemist, head oma tähtsate tahtmiste üle mõtisklemist ja kõige enam teokstegemist. Õige hinnaga ja õigel ajal. Nii, et su elu oleks ikka paremas tasakaalus. Nii, et ühel heal päeval kõigele tehtule tagasi vaadates oleks sul rinnus vaikne uhkus ja soe rahulolu, mitte aga nukrus ja kahetsus.