Читать книгу Kõige tähtsam küsimus - Peep Vain - Страница 5

See küsimus on nagu sibul, mida kiht kihi haaval koorides avastame järjest uusi tähendusi. Või nagu hulktahukas, millel on hoopis rohkem külgi, kui esmapilgul võiks oletada.

See küsimus viitab sinu päris oma tahtmistele. Esiteks kätkeb ta endas ideed vabast tahtest ja valikute tegemise võimest. Teiseks on ta seotud eesmärkidega ning sellega, millele ühel tavalisel päeval kõige enam tähelepanu pöörata. Kolmandaks aitab ka enda vastu ausam olla. Ning neljandaks ja veelgi sügavamale minnes sunnib ta mõtlema sellele, millised vajadused on meie tahtmiste taga.

Seda meie raamatu keskset küsimust võib ka teistmoodi lahata. Kõige üldisemalt küsib ta seda, millist elu sa endale ideaalis soovid. Kuigi sõna eluplaan kõlab eesti keeles banaalselt ja sõna visioon on üsna ära leierdatud, sisaldavad nad siiski piisavalt sügavat tähendust. Mõlemad viitavad targalt unistamisele ning julgusele tulevikku veidi kaugemale kui paar aastat ette kujutada.

Nad peidavad endas ka veendumust, et meie elu on väga suures osas oma teha.

Igapäevasemalt ja arusaadavamalt, aga samas ka valusamalt kerkib küsimus „Mida sina tegelikult tahad?” üles väikeste ja suurte valikute puhul. Kas teha homsed koolitükid täna ära või minna hoopis sõpradega välja? Kas minna ülikooli või hoopis maailma avastama? Kas valida eriala, mida vanemad soovitavad, või see, mis endale õige tundub? Millist rooga restoranis valida? Kas osta uus auto või oodata? Kas minna perega laste talvevaheajal puhkama suusamäele või palmi alla? Kas võtta vastu ahvatlev projekt ja riskida ülekoormusega? Või leida endas jõudu öelda viisakalt ei? Kas teha lõpparve tippspordiga või jätkata veel järgmise olümpiani? Kas viia firma börsile või mitte? Kas võtta endale veel tükk liisingut kaela või mitte? Kas kannatada veel aasta või paar ülemuse vaimset terrorit või lüüa kohe uks kinni? Kas tuua maailma veel üks laps või mitte? Loetelu võiks jätkata sõna otseses mõttes lõputult.

See küsimus, millest siin kõneleme, ei ole kahjuks iseenesestmõistetav. Üks meie koolitusel viibinu kirjutas tagasiside ankeedis: „See on mu elus esimene kord, kui mul on kolm päeva ainult enese peale mõtlemiseks.” Mehel oli naine, kaks last, koer, kass, täiskohaga töö, pangalaen ja sadu muid kohustusi. Nii nagu meil kõigil. Muidugi oli ta varemgi pealiskaudselt tegelnud küsimusega, mida endale tahta (millist autot, mobiili, puhkusereisi), kindlasti oli ta hetkeks elu mõtte juures peatunud, kuid mitte kunagi polnud ta vaikuses ja rahus saanud endalt küsida: „Mida ma tegelikult oma elult tahan?”

Mind ennast aitab see küsimus kõige praktilisemalt aasta eesmärkide seadmise ning tegevusfookuste valimise juures. Kui ma oma aastat planeerides küsin endalt, mida ma tegelikult tahan, siis pean silmas kahte asja – milliseid projekte ja tegevusi ma kõige tähtsamaks pean, milliseid eesmärke ma sean ning kuidas ma loodan tulemust tunnetuslikult kogeda. Ehk see on nagu sõelumine, milliste asjade ärategemine aitaks mul säilitada seda, mis on mu elus hästi, ning viia lähemale sellele, mida ma pikemas plaanis soovin. Ning kui palju pingutust, stressi, lõbu, rõõmu ja rahu ma selles aastas loodan kogeda. Mis aasta see üleüldse olema saab. Kas arengu, pingutuse, või hoopis kergemalt võtmise aasta? Tööle keskendumise? Perega olemise? Muutuste või stabiilsuse aasta?