Читать книгу Kõige tähtsam küsimus - Peep Vain - Страница 6

Päris sageli me teeme asju, mida me justkui peaksime tahtma ja millest keeldumine oleks meie arvates ühiskonna silmis imelik. Kas oled võtnud vastu edutamise teisele ametipostile vaid sellepärast, et ei suutnud äraütlemiseks head põhjust välja mõelda? Sest edasiliikumine karjääriredelil on ju igati loogiline. Aga kas üks korralik karjäär on just see, mida sa tegelikult tahad? Või on see midagi säärast, mida igaüks ning seega ka sina just nagu peaks tahtma?

Ka kooli ja elukutse valikul on inimesed tihtipeale kummaliste tegurite mõju all. Mõnikümmend aastat tagasi läksid hästi paljud TTÜsse (toonasesse TPIsse) õppima sellist ala nagu toiduainete töötlemise tehnoloogia või ühiskondlik toitlustamine. See oli toona peaaegu nagu pilet restorani Kännu Kukk direktoriks või Teise Toidukaubastu juhataja toolile. Ma ei usu eriti, et enamik neist inimestest tundis sisemist tungi just selle ameti järele. Aga see oli sellel imelikul ajal kasulik ja prestiižne. Viimase aja analoog eelkirjeldatule on ilmselt EBSi rahvusvahelise ärijuhtimise eriala. Kümned ja kümned noored läbivad stuudiumi ja saavad vastava diplomi. Kas nad tahtsid lapsena saada rahvusvaheliseks ärijuhiks? Tõesti? Ja mitte bussijuhiks või politseinikuks? Väga ebatõenäoline. Miks nad siis selle eriala valisid? Sest see kõlab nii uhkelt ja paljutõotavalt. Või ehk ka sellepärast, et midagi muud ei osanud valida.

Mulle annab moraalse õiguse sel teemal sõna võtta asjaolu, et tegin ise keskkooli lõpus oma haridusteed puudutava otsuse üsna samamoodi. Lollilt. Mul polnud õrna aimugi, mida edasi õppima minna. Mul polnud humanitaar- ning reaalainete osas mingit eelistust. Olen sellele ajale tagasi vaadates 18aastast Peep Vainu tihti „huvideta noormeheks” nimetanud.

Ülikooli minek tundus mu vanemate tausta ning minu suhtlusringkonda silmas pidades iseenesestmõistetav samm. Kodulinnast kaugemale minek mind ei huvitanud. Kuna mu isa oli lõpetanud Tartu Ülikooli füüsikuna ning mu õde töötas parajasti TPI raadiotehnika kateedris, siis hakkasin nende mõjul uurima sarnaseid võimalusi. Raadiotehnika oli tol ajal inseneri-erialadest vaat et kõige prestiižsem, sinna oli ka reaalne konkurss. Ja nii saigi minust 1986. aastal pärast sisseastumiseksameid raadiotehnika kateedri tudeng. (Ette rutates ütlen, et TPI teklit kandsin küll kõigest aasta, aga sellest hiljem lähemalt.) Läbimõtlematus, enese vähene tundmine ja mugavus viisid mind otsuseni, millel polnud minu tegelike tahtmiste, olemuse ja vajadustega mingit pistmist. Aastaid hiljem küsisin sõbralt, et kas teised kordagi isekeskis ei imestanud, et mida mina küll sellel erialal teen. Sõber vastas, et eks nad imestasid ikka.