Читать книгу Kõige tähtsam küsimus - Peep Vain - Страница 7

Mõni aasta tagasi oli mul võimalus oma tegelike tahtmistega päris tõsiselt tegeleda. Minus tekkis ja süvenes soov õppida psühholoogiat. Võib-olla isegi minna doktorantuuri. Ja kuna ma tavaliselt järgin ka ise neid ideid, mida teistele õpetan, siis loomulikult esitasin endale küsimuse: „Peep, kas sa ka tegelikult tahad psühholoogiadoktori kraadi?” Esimene spontaanne vastus kõlas: „Selge see, et tahan.” Ma kujutasin endale ette, kui palju kaalu annaks kolm tähte PhD juurde minu lühikesele ja inglise keeles naljakalt kõlavale nimele. Peep Vain, PhD. Mul polnud aimugi, mida doktorantuuri läbimine endast kujutab. Ma ei teadnud isegi, kaua see aega võtab. Teadsin, et tuleb teha uurimustöid, ja siis veel kirjutada teaduslik töö. Kui raske see ikka olla saab? Loomulikult mõtlesin doktorikraadile mõnest heast ülikoolist. Kui juba, siis juba.

Tegelik tõde on see, et ma ei teadnud isegi seda, milline psühholoogia haru mind kõige enam huvitab. Samas olin üsna kindel, et tahan taas õppima minna. Kuid mõte täismõõdus akadeemilisest õppest hirmutas. Ning tõele au andes ei suutnud ma ette kujutada isegi aastast pere ja firma juurest äraolemist. Ja nii rumal ma ka ei olnud, et arvata, nagu saaks ma doktorantuuri ühe aastaga läbitud.

Õnneks sundis mind tempot maha võtma ning asja üle põhjalikult järele mõtlema ka asjaolu, et maailma tippülikooli kraad ei maksa üldse vähe. Ja kuna ma pole raha suhtes ükskõikne, siis vaatlesin oma plaani ka sellest küljest. Väljavaade kulutada igal aastal sellele sadu tuhandeid kroone (millele lisanduks ka töölt eemalolekust tulenev alternatiivkulu) pani mind asja põhjalikumalt uurima. Mida see doktorikraad endast ikkagi kujutab? Kui suurt pingutust see eeldab? Kas seal oleks vaja kogu aeg kohal viibida? Kas maailma tippülikooli minek on tegelikult mõttekas? Kui mõttekas see kõik ikkagi minu jaoks oleks? Kas psühholoogia tegelikult mind üldse nii väga huvitab?

Mu hea tuttav, psühholoog Mare Pork (PhD loomulikult), oli mõni aeg varem saanud tuttavaks Manfred Kets de Vriesi nimelise mehega. Ta on üks väheseid, kes suudavad psühhoanalüüsi teemad edukalt siduda juhtimise ja ärimaailma teemadega. Kets de Vries on õppejõud INSEADi ülikoolis Prantsusmaal ning oma valdkonna üks viljakamaid ja parema kirjastiiliga autoreid üldse.

Tema nime taga ei seisa mitte ainult PhD, vaid veel terve rida tähti. Ma olen ikka tahtnud kohtuda ja vestelda oma valdkonna parimatega. Loomulikult hakkas mu peas küpsema plaan nõu küsida.

Niisiis helistas Mare Pork minu palvel ja kuulas maad. Ning üllatus-üllatus, professor ei vastanudki, et olgu, võtku Peep aga õlled kaasa ja astugu läbi. Ta pani ette, et ma osaleksin tema juhendatud INSEADi psühholoogiaprogrammis nimetusega CCC (Coaching and Consulting for Change). See on magistrantuurivääriline õppekava, kuigi INSEAD magistrikraadi selle eest ei anna.

Eks mu ego sai pisut pihta, et professor Manfred F. R. Kets de Vries, PhD, ei tõtta kohe vastu võtma Peep Vainu, BS (teaduste bakalaureus), et pidada maha meestejutt hariduse väärtuse teemadel. Peale selle, programmis osalemine maksis pool kuningriiki ning see kestis poolteist aastat. Esimene reaktsioon oli öelda – unustage ära. Ma tahtsin ju ainult veidi juttu ajada.

Aga siis, osalt tänu juhtunu tõttu vaiksemaks ja pisemaks muutunud egole, hakkasin seda programmi lähemalt uurima. See polnud loomulikult doktorantuur, kuid võis olla samm sinnapoole, kui ma seda tõepoolest oleksin tahtnud. Programm tundus tõeliselt huvitav. Mõtlesin, et see võib olla hea võimalus proovida omal nahal, kuidas akadeemiline keskkond mulle tegelikult istub.

Programmis osalemiseks oli vaja läbi teha omalaadne sisseastumine. Osa sellest oli ka vestlus. Uudishimulikult, kuid siiski veel ilma tõsiste kavatsusteta sõitsin ma Prantsusmaale, Fontainebleau’sse. Mul oli üllatavalt asjalik vestlus ühega programmi kolmest peamisest õppejõust. Sellel vestlusel oli kaks tulemust. Esiteks tekkis mul tõsine soov see õppekava läbi teha. Teiseks hakkasin mõistma, et doktorikraad psühholoogias pole tegelikult see, mida ma tahan. Otsisin ikkagi praktilise väärtusega teadmisi – nii professionaalses kui isiklikus mõttes. Ja ma ei tahtnud maksta kolme ego upitava tähe eest nii kõrget hinda aja, raha ja jõupingutuse kujul.

Tol aastal jätsin siiski INSEADi minemata. Kuid ma tegin seda aasta hiljem ning 2006. aasta lõpuks sain programmiga ühele poole. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda selgemalt tean, et ma ei taha ega vaja doktorikraadi. Ning ma ei usu, et ma kunagi seda teen. Muidugi ei ole siinkohal tegemist lubadusega.

Usun, et sa mõistad, mida ma tahan öelda. Sageli me ei tea, mida me tahame. Või ei mõista, millist vajadust püüame ühe või teise tahtmise abil rahuldada. Ning liiga sageli oleme liiga hõivatud, et üldse asjade üle põhjalikumalt järele mõelda. Luba, ma ütlen nüüd järgmist: ma loodan tõsiselt, et sa avastad selle, mida sina tegelikult tahad ja vajad, hoopis väiksema kuluga, kui maksab üks Prantsusmaa-reis, rääkimata doktoriõppest.