Читать книгу Eesti rahva appikarje. "Võsareporteri" lugu - Peeter Võsa - Страница 5

Veel tänagi võib ajakirjaniku ametit mõnel juhul pidada uhkeks ja tänuväärseks. Ikkagi neljas võim, mille abil saab asju korda ajada ja vajalikku infot levitada. Vajadusel saab selle abil mobiliseerida kogukonda sarnaselt mõtlema ja tegutsema. Saab inimeste ajusid pesta ja nende mõtteid labase jandiga olulistelt teemadelt kõrvale juhtida. Loomulikult saab neid sel moel juhtida ka õigetele mõtetele ja radadele. Kui vaid leiduks keegi, kes ütleks, mis on õige ja mis vale.

Küllap peeti ajakirjandustki selle algaastatel selliseks imeks nagu tänapäeval on internet. Ilma selleta lihtsalt ei saa. Ei saa inimkond klatšita. Ei saa infota. Ei saa värskete ideede ja tehnoloogiliste uuendusteta.

Ei saa kaugete sõpradeta. Ei saa omadega sidet pidamata. Täpselt sama lugu on tänapäeval. On siis tegu tähtsa info vahendamise, lihtsa klatši või nende seguga − see sõltub juba asjaoludest. Rahvas nõuab leiba ja tsirkust, võimurid ihkavad rahvast oma tahtmise järgi tantsima panna, nimetades ideede levitamist infoks. Ajakirjanik on nende kahe vahel edasi-tagasi tõmmata, balansseerides köietantsijana võimumeeste vägivalla ja rahva ihade vahel.

Ajakirjaniku amet oli prestiižne ja tänuväärne siis, kui tema tööd kõrgemalt poolt kontrolliti ning ta ei saanud kirjutada või kajastada igasugust jampsi, mida ajakirjaniku piirideta lendlev mõistus võib välja mõelda. Neil hetkedel on ajakirjaniku roll olnud ka tõepoolest olulise eesmärgiga − liita ühiskonda. Anda kontrollitud, adekvaatset ja läbimõeldud infot. Me ju veel mäletame kas või osaliselt neid aegu? Või on meie peres vähemalt natukenegi neist aegadest räägitud? Ei ole mõtet minna tagasi aega, mil seeni sööv avangardistist isake Lenin pidas kinokunsti kõigist kunstidest kõrgemaks, kuna selle abil sai inimese meeli vangistada. Ei ole vaja teada midagi Konstantin Pätsi kehtestatud vaikivast ajastust Eesti Vabariigis ja reeglitest, mis ajakirjandusele toona kehtisid. Piisab sellest, kui meenutame nõukogude aega.

Ajakirjanik oli sisuliselt „ühiskonna eliit“, mille hulka pääsesid valitud, keda suunati valitud meetoditega. Kontroll iga üksiku ajakirjaniku tegevuse üle oli totaalne. Aga ometi ilmusid lood ja ilmus ka ühiskonnakriitika, mis jättis mulje mõne persooni „julgusest“ ja „teravast keelest“. See kõik oli udu ja mäng. Tegelikult oli kõik avalikkuse ette jõudev peensusteni kontrollitud.

Ei levitatud infot, mis oleks ühiskonda asjatult lõhestanud. Ei räägitud pahedest, et teadmatud ei saaks neist osa. Ei levitatud ühiskonda lõhestavaid kuulujutte ning klatšiks pakuti sageli mõne konkreetse isiku äpardust miilitsa, ühiskondliku moraalitunde või nõukogulike ühiselureeglitega seoses. Ikka osati välja tuua mõni nüanss, mis muutis kogu loo värvikaks ning avalikuks karistamiseks loa saanud kogukonnaliikmed peksid keelt ilma halastuseta.

Sel ajal oli ajakirjaniku amet selline, mille poole tasus püüelda. Pidid kõvasti pingutama selle nimel, et saada „arvamusliidriks“. Iga sinu sõna võeti kui tõde ja keegi ei teadnud, kuidas ühiskonna suunajad ajakirjaniku igapäevatoimetustesse sekkusid. Õpingud, praktika, sobilike selekteerimine ja lõpuks amet, mida polnud igaühel. Kuigi see võit tuli ränkade kaotuste hinnaga, oli see ikkagi võit. Amet oli ihaldusväärne ja mõnus.

Ehk kõige vabamalt tundiski Eesti ajakirjanikkond end vahetult pärast iseseisvumist, kui ajakirjanduse kohalt hakkas kaduma kramplik akadeemilisuse oreool. Ülikoolides on küll noori kolmkümmend aastat järjest õpetatud akadeemilisteks ajakirjanikeks nõukogulike ja vähem nõukogulike põhimõtete järgi, märkamata ühiskondlikke muutusi.

Pärast taasiseseisvumist tekkis ajakirjandusse igat sorti kummalisi tegelasi. Rahvas nõudis leiva kõrvale tsirkust, ettevõtjad asutasid aina uusi ajalehti ja välja­ andeid ning tööd sai kirev ja omapärane seltskond. Kogu asja tipuks oli ajalehe Post ilmuma hakkamine, kus valimatult avaldati väljamõeldisi ja kahtlase väärtusega uudiseid. N-ö Eesti oma The Sun. Sellest hetkest algas võitlus ajakirjanduse vaba mõttelennu ja kontrollimatu tegevuse vastu. Küll vorbiti seadusi ja mõeldi välja karistusi, kuidas ajakirjandust ohjes hoida, kuid ajad muutuvad nii kiiresti, et seadusandja ei suutnud muutuvate oludega kohe kuidagi sammu pidada. Kas või juba ainuüksi tehnoloogia areng on muutnud viimase kahekümne aastaga maailma selliselt, et igal pool iga seadus sugugi ei tööta. Üleüldine liberaalne ellusuhtumine omakorda tekitas just nagu peataoleku, kus ei sobinud ajakirjanikele taas kohe päitseid pähe panema hakata. Need küll pandi. Hoopis hiljem.

Iseküsimus on muidugi see, et küllap suudetakse seadustegagi olla piisavalt päevakajalisel tasemel, kui nende väljamõtlemisega tegeleksid juristide asemel hiromandid. Aga et ei ajakirjanduses, juristide hulgas ega muudes ametites ilmsete selgeltnägemise võimetega inimesi ei tööta, peab leppima sellega, mis on. Ja tavaliselt on ikka nii, nagu on. Enamjaolt pole „on“ küllalt hea.

Et avaliku meedia nautlejatel oleks hea teha erinevaid valikuid, toimus pärast taasiseseisvumist ajakirjandusturu kiire jagamine erinevate poliitiliste jõudude vahel. See toimus vabariigi algaastatel. Iga väljaanne leidis endale omanikud toonase eliidi hulgast. Näiliselt kiideti ajakirjandusvabadust, aga päriselt vabu väljaandeid ... kas pole üldse või on need müügilettidelt kadunud nii kiiresti, et nende nimedki ei taha enam hästi meelde tulla. Kui meediaorganisatsioon ei sõltunud millestki muust, siis rahast sõltume me kõik, kas tahame seda tunnistada või mitte.

Ajakirjandusturu jagamise ja uute niššide leidmisega seoses algasid emakeelses perioodikas suured muutused. Näilise vabaduse ja uute võimaluste tuules sündis ajalehti nagu seeni pärast vihma ning raadioja telejaamad paljunesid pooldumise teel geomeetrilises progressioonis nagu amööbid. Kõik, kellel ei olnud seni suuremat võimalust avalikus elus kaasa lüüa, said oma võimaluse. Igasugused liputajad, omasooiharuse aktivistid, ökonaudid ja lamemaalased said oma võimaluse. Usukuulutajad, aktivistid, new age liikumised ja muu säärane sai kõvasti hoogu juurde. Ega kõik uus pole seetõttu veel halb. Lihtsalt sündmustekeerise ja uute ideede tulva tasakaal oli enam kui vaba. Isegi hullumiseni vaba.

Ei-ei, see ei tulnud üleöö ja ootamatult nagu talvine lumesadu linnakoristajatele. See tuli tasahiljukesi uute turuniššide avanedes. Tekkisid uued ajalehed, raadio- ja telejaamad. Kõikjale ei jagunud tegijaidki. Aga tahe oli suur ja varajase röövkapitalismi tõttu otsiti rahateenimise võimalust kõikjalt. Rahva ihade rahuldamisest sai üpris suur äri. Senise ühe riikliku telekanali asemele tekkis mitu uut. Raadiojaamu sündis juurde ja kirjutav press proovis hambaid teritada eri valdkondades. Küll katsetati akadeemilisemastki akadeemilisemat ning prooviti ka päris kollaseks minna. Mõni nišš osutus üsna õigeks valikuks, teine meediakanal kiratses algusest peale ja jäi seda tegema kuni oma kuulsusetu lõpuni.

Ajapikku loksus reklaamiturg paika ja ajakirjandusväljaannete elus saabus suhtelise stabiilsuse ajastu, kus omavahel võisteldi lugejate-vaatajate-kuulajate pärast. Ikka nii, et igaüks kergitas oma saba ning paremate võimaluste loomiseks koondusid tele-ajalehed-raadiojaamad kontsernidesse, kes aitasid kitsad ajad üle elada. Vahepealsed kõikvõimalikud katsetused ja uute teemade valiku kompimine oli suuresti lõppenud ning saabunud oli enamvähem stabiilne ajajärk, kus ajakirjandus elas oma kirevat elu suhtelise rahulolu staadiumis. Kui majandusvapustused ka puudutasid meediaväljaandeid või ajakirjanikke, siis üldist olukorda see ei muutnud. Kõik, mis kodumaal selles vallas ette võeti, oli lihtsalt ja tasuta kättesaadav ning nauditav.

Umbes sellises vaikses ja sumbunud tiigivees „Võsareporter“ sündiski. Riigi majanduselu oli juba pikemat aega tühikäigul tiksunud. Kas elu oli hea või halb, selle kohta teeb kunagi järelduse ajalugu. Igatahes varajastel 2000-ndatel välja kujunenud seisak hakkas igas asendis tasahiljukesi tunda andma. Tallinna elul ei olnud suuremat vigagi. Pealinnas raha liikus ja elu käis. Maapiirkondades aga hakkasid tunda andma inimeste väljarände tulemused. Kõik kokkukuivav ja kahanev oli kiratsev ja hädaline. Raha jäi seal järjest vähemaks, ametnike enesekindlus ja üleolek kasvas. See oli hea pinnas erisuguste ajakirjanduslike intriigide punumiseks.

Kindlameelsed ametnikud, kes teadsid, et neil on alati õigus, olid muutunud ajakirjanduse suhtes põlastavaks ning oma töö suhtes sageli hooletuks.

See oli üleüldine tendents. Kindlasti oli kõikjal ka teistsuguseid näiteid, aga „Võsareporter“ neid spetsiaalselt ei otsinud. Saade keskendus kitsaskohtadele. Rahanappus, suurenev vaesus ja inimeste Eestist põgenemine olid võtnud enneolematu hoo. Ei leidunud jõudu, kes oleks suutnud või tahtnud sellele vastu seista. Üle maa sirutusid häda, viletsuse, lootusetuse, lolluse ja joomarluse tumedad tiivad.

Niisiis, kui kogu aeg on väidetud, et eestlane „pole iial varem nii hästi elanud kui praegu“, siis sama edukalt võiks väita, et eestlane pole iial nii palju hädaldanud kui praegu. Just nimelt heaoluühiskonna rikkalikke vilju maitsta saanud ja nende maitsmist näinud inimesed ihalesid midagi enamat kui seda, mis oli koduhoovil kindlalt käes. Nii kummaline kui see ka pole, rääkis „Võsareporter“ nõukogude inimestest ja nõukogude inimeste mõttelaadist. Sageli kandus vana mõttemall tänasesse päeva ja inimeste ootused ühiskonnale olid need, mida tänapäeva ühiskond polnud kohe kindlasti võimeline täitma.

Kahtlemata oli ka neid lugusid, kus tõepoolest tuli käia täiesti reaalseid ja kahetsusväärseid juhtumeid arutamas ning tagant utsitamas neid, kes oleksid pidanud pisut rohkem tegema või veelgi rohkem tegemata jätma. Aga üldine õhustik oli saatel siiski pisut ülemeelik ning lähtus toonase teletegemise kindlast põhimõttest − televisioon, see on meele­ lahutus. Selleks ajaks ei olnud tõsistel teemadel tõsiselt rääkimine enam mõeldav. Rahvas ootas lõbu ja emotsioone.

Need ajad, mil televisiooni kaudu püüti edasi anda asjalikku ja igati kontrollitud infot, olid nüüdseks mööda saanud. Rahva meeled olid ergud ainult madalate kirgede osas. Aga et lõbu, lust, tagarääkimine ja hinnangute andmine saaksid natukenegi inimlikuma kuue selga, tuli leida n-ö probleeme. Olid need suured või väikesed, ei omanud mingit tähtsust. Tähtsust omas see, et käsitletud juhtumid järgiksid ajakirjanduse kuldreeglit − need pidid olema kas naljakad või kummalised. Just see oli tolle aja ajakirjanduse põhiline eesmärk. Uudis pole mitte see, kui koer hammustab inimest, vaid see, kui inimene hammustab koera. Selle põhimõtte järgi saade sündiski.

Ei olnud mõttes muud kui ühe lõbusa ja tegusa ettevõtmise loomine, mille eesmärk oleks natukene raha teenida ja võita end vaatama laiad rahvahulgad. Mis tegelikult saama hakkab, ei osanud esimese saate eetrisse minnes veel keegi öelda.

Iga uue hooaja algus oli omamoodi erinev, kuid peamine eesmärk jäi alati samaks − tormata appi oma rahvale.