Читать книгу Eesti rahva appikarje. "Võsareporteri" lugu - Peeter Võsa - Страница 6

Poliitiline olukord kogu riigis oli selline, et vaoshoitud opositsioonile oli antud võimalus end teostada pealinnas ja veel mõnes kohalikus omavalitsuses. Riiki seevastu valitsesid ühed ja samad persoonid, nagu nendeta ei olekski kuidagi võimalik. Pole siis ime, et seadusi võeti vastu vaid mõne üksikisiku pärast või survel. Riik ja rahvas käisid eri jalga. Toompeal sõimati maksumaksjaid nii, et suu vahus. Et kala mädaneb peast, siis õppisid kõik pisemad asjamehed suurematelt. Rahva rahulolematu nurin kasvas. Vastuseks nurinale ametnikkond urises. Situatsioon oli selline, et tundus olevat õige hetk olukorrale veidi hagu alla laduda ...

Küll sõimati ja õõnestati riiki, kuid mingeid muutusi ei toimunud. Riiklikul tasemel sündinud rahalisi tehinguid võis kui tahes avalikult sõimata, vanker sõitis edasi täpselt sama õlitatud sahinaga nagu varemgi. Prokuratuuri tegemisi ei kontrollinud keegi. Vargusi õigustati, kui nendega vahele jäädi. Just sel ajal toimusid rahva seljataga kõige ägedamad vargustehingud, mida teostasid need, kes oleksid pidanud olema eeskujuks ja ühiskonna „isakesteks“. Rahvas oli riigist eraldatud.

Sama kehtis opositsiooni kohta, kelle ambitsioone toitis mõni üksik jõukas kohalik omavalitsus. Kuhu sa ka ei vaadanud, hangeldati teede, majade, haiglate ja hooldekodudega. Sünni, surma ja hariduseni välja. Suurematele kohalikele omavalitsustele võib ette heita mida tahes, aga kõige hullemasse olukorda jäid väikevallad, mille liitmise vajaduse kohta käisid jutud juba iidamast-aadamast. Sellistes omavalitsustes, hoolimata sellest, milline partei parasjagu ka võimul polnud, kujunes välja olukord, kus kogu kohaliku eluolu üle otsustasid mõned üksikud rikkad ärimehed, kellele kuulus praktiliselt kõik − nii põllumaa, metsandusettevõte, pood kui ka haigla. Selline asjakorraldus on midagi hoopis muud kui demokraatlik. Mida enam inimesed väikevaldadest lahkusid, seda suurema võimu sellised kohaliku tähtsusega „kröösused“ said.

Kirjeldatud tendents pole tänaseni lõppenud, sest üha hoogustuv linnastumine aina süvendab selliseid protsesse. Järjest suuremad maapiirkonnad jäävad töö ja elatusvõimaluseta ning plindrisse sattunud inimesed võtavad ette järjest meeletumaid samme enda elus hoidmiseks. See, mis maale alles jääb, on ammu kellegi oma ning nn pisikesel inimesel ei olegi enam midagi muud ette võtta kui kas ära kolida või olukorraga leppida ja vaikselt hääbuda. Selles pole kahtlustki − eestlane kaotab oma maa. Annab käest ära.

Hääbumisel on igasuguseid ilminguid. Siin ei saa millegi üle imestada või võtta midagi kui enesestmõistetavat. Kellel aru ja pealehakkamist, on põgenenud. Neid, kes kohapeal hakkama saavad, on vähe ja ülejäänud seltskond nii kirju, et vahel ei tahaks silmi-kõrvu uskudagi. Plindrisse jäänud inimene võib kaotada kõik − isegi mõtlemisvõime. Just selliseid olukordi tuli liialtki sageli dokumenteerida üksildusse jäänud inimeste puhul. Nende puhul, kes veel ei olnud külast põgenenud.

Need inimesed ei ole veel oma kodukandist ära kolinud, aga kohe-kohe on see aeg ees ja nad hakkavad seda massiliselt tegema. Mõni püüab veel kauget kodumaja remontida, aga selle hooldamine muutub järjest enam aega ja raha nõudvaks. Naabrid, kes lootuse kaotanud, sirutavad maialt kätt naabri maise varanatukese järele. Ettevõtjad on lihtsad töökad inimesed, kellel on elus olnud kas pisut enam sihikindlust, õnne või veel midagi, millele ei oska esialgu nime anda. Nende toel ja turjal elavad need, kes end liigutada jaksavad. Vahepeal tööd rügades ja vahepeal valla või riigi toel endal sotsiaalrahadega hinge sees hoides. Just eestlase olelusvõitlust omaenese kodus käis „Võsareporter“ kõige sagedamini filmimas.

Kui siia lisada veel töörahva muud probleemid, saab kokku päris plahvatusohtliku kokteili. Olukorrale lisavad veelgi värvi ajapikku alla käinud haridussüsteem, maalaste alalõpmata tühi kõht ja nigelad väljavaated oma unistuste realiseerimiseks, põlvest-põlve kestev alkoholism ja plaanitu lastetegu. Kui see kõik segada pideva sõjaka valmisolekuga rünnakute kaitsmiseks ja inimese realiseerumata põhivajadusega olla kellelegi tarvilik, saamegi kokku elu Eesti väikelinnas või külas. Eheda elumahla, mille konkreetne telesaade valas ülejäänud ühiskonna ette eriti tummise tõmmisena.

Need, kes rahva kirgede ja tunnetega mängivad, teavad teistest paremini, et ärksale ja andekale inimesele on kindlasti oluline hea haridus ja hea amet. Aga kui selsamal ärksal ja hakkajal pole oma oskustega midagi peale hakata, piisab enda hästi tundmiseks sellestki, kui saab elada kellegi teise elu. Kui enda oma ei anna võimalust soovitu realiseerimiseks, siis sünnibki ebaterve uudishimu.

Kellel kui palju raha on, kes mida sööb, kes kus käib ja kuidas elab − see on valusalt sageli eesti rahva elu eesmärk. Saaks naabrit taga rääkida. Saaks teda nii taga rääkida, et suust tatti pritsib. Ja saaks seda teha peenikese ja kriiskava häälega hinnanguid andes − see on sageli hätta sattunud eestlase elu eesmärk.

Lihtsad ja toredad inimesed. Ise kaelani hädades, millel nimeks ahnus, alatus, salakavalus, vihkamine ja põlastus. Olukorras, kus ootamas nälg, külm, viletsus, puudus ja haigused. Aga anna sellistele teotahtelistele ja tegutsemisaldistele inimestele võimalus teisi hinnata! Millised säravad ideed sealt tulevad! Halvustavad, põlastavad, salakavalalt auku meelitavad, ahnusest nõretavad ja kätte­ maksust kurikibedad on need hinnangud. Imelikud on sageli meie rahva soovid nii isikliku kui ka ühiskondliku elu osas.