Читать книгу Urho Kekkonen ja Eesti - Pekka Lilja Kulle Raig - Страница 4

Jaakko Kalela, Soome Vabariigi suursaadik Eestis

Urho Kekkoneni välisnõunik 1973–1982

Urho Kaleva Kekkonen astus 1920. aastatel Soome poliitikasse andunud fennomaanina. Tema unistus oli selline Soome, kus domineerib soome keel ja kuhu kuuluvad Karjalas elavad lähimad sugulasrahvad. See idee tõi kaasa loomuliku huvi kõigi soome-ugri rahvaste ja nende kultuuri vastu.

Kekkoneni poliitiline aktiivsus kestis ühtejärge kuus aastakümmet, mille jooksul Soome ja tema välispoliitiline keskkond põhjalikult muutusid. Koos olude muutumisega muutusid ka Kekkoneni poliitilised seisukohad. Fennomaanist sai skandinavist ja rahvuslasest ÜRO toetaja ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) primus motor. Antikommunist muutus sildade ehitajaks nii kodus kui ka rahvusvaheliselt.

Üks asi siiski ei muutunud kunagi, nimelt huvi soome-ugri rahvaste vastu. Tema lähimad eluaegsed sõbrad olid soome-ugri keelte uurijad, neist kõige lähem akadeemik Kustaa Vilkuna. Eriti südamelähedased olid Kekkonenile eestlased ja ungarlased. Enne Teist maailmasõda oli ta aktiivne Soome ja Eesti koostöö arendaja, nagu käesolevas raamatus räägib Pekka Lilja. Sõda muutis olukorda täielikult.

Eesti saatus oli muutuda Nõukogude Liidu osaks. Eestis käimist raskendati kavakindlalt ja tekkis küsimus, kas välismaalaste kontaktid Eestiga kinnitavad nõukogude võimu Eestis või seavad selle kahtluse alla. Sama käis ka kommunistlikuks muutunud Ungari kohta, eriti pärast 1956. aasta rahvaülestõusu, mis toimus varsti pärast Kekkoneni presidendiks saamist. Rahvusvahelise õiguse kohaselt jäi Ungari siiski iseseisvaks riigiks ja Kekkonen üritas Ungarit võimalikult tihti külastada või seal puhkust veeta kuni oma presidendiaja lõpuni. Ungaris ei olnud ohtu, et ungari keel ja kultuur võiksid kaduda. Kekkonenile oli sealsele ühiskonnakorrale vaatamata tähtis, et jätkuksid traditsioonilised Soome-Ungari suhted.

Eestiga olid lood hoopis keerulisemad. Kekkonen ja Vilkuna kartsid, et nii väikese maa rahvas, keel ja kultuur võivad aja jooksul sulanduda domineerivasse nõukogude kultuuri. Seepärast seadsid nad eesmärgiks avada otsetee Soomest Eestisse, mis aitaks tugevdada eestlaste kultuuriidentiteeti. Selle saavutamiseks olid nad valmis mängu panema oma usalduslikud suhted Kremliga.

1955. aastal valiti Vilkuna peaminister Kekkoneni ettepanekul Soome – Nõukogude Liidu teaduslik-tehnilise koostöökomitee Soomepoolseks esimeheks. Kohe komitee esimesel koosolekul esitas Vilkuna sooviavalduse külastada välismaalastele suletud Tartut. Seda talle ka võimaldati. Pärast reisi esitas Vilkuna eesti akadeemiliste ringkondade olukorra kohta põhjaliku hinnangu. Järgmisel aastal valiti Kekkonen presidendiks ja tõenäoliselt juba siis hakkasid Kekkonen ja Vilkuna koos sõpradega kavandama presidendi „kultuurivisiiti“ Eestisse.

Kulle Raig kirjeldab käesolevas raamatus üksikasjalikult, kuidas kava – rangelt esialgse otsuse raames püsides – ellu viidi. Rõhk asetatakse kultuurile ja eestluse õhutamisele. Poliitilised vestlused minimeeritakse. Kekkoneni kõnedes välditakse nõukogude võimu mainimist. Avalike esinemiste keel oleks eesti keel, millega võiks Kekkonen demonstreerida ikka veel head keeleoskust. Keeleoskus nagu ka valitud kohtumised vanade tuttavatega aitaksid ehitada silda, mis juhataks vanasse, iseseisvasse Eestisse.

Kekkonenil õnnestus teha elustav süst eestlusele ja eestlaste eneseväärikustundele, kuid sise- ja välispoliitiliselt pidi ta selle eest maksma üsna kõrget hinda. Väljaspool Eestit – Soomes ja mujal Läänes – peeti visiiti NSV Liiduga kaasajooksmiseks. Eriti solvas väliseestlasi Kekkoneni järeldus, et eestlus võib säilida ainult Eestis ja seetõttu tuleb suhted väliseesti organisatsioonidega katkestada. Ka Moskvas ei oldud visiidi lõpptulemusega rahul, ehkki avalikult seda ei saanud öelda. Visiidi kõige suurem õnnestumine oli see, et kõrvaldati takistus soomlaste ja eestlaste omavahelise suhtlemise teelt.

Kekkoneni Eesti-reis oli hästi ajastatud. Kui esimesel presidendiperioodil oli tal olnud sisepoliitikas ja suhetes NSV Liiduga suuri raskusi, siis nn noodikriis ja 1962. aasta presidendivalimised tugevdasid presidendi positsiooni nii kodus kui ka suhetes Kremli juhtidega, eriti Hruštšoviga. Pärast seda, kui 1962. aastal olid lahenenud Berliini kriis ja Kuuba raketikriis, järgnes külmas sõjas paariaastane sula, mis lõppes Hruštšovi kõrvaletõrjumisega 1964. aastal. Kekkoneni visiit toimus selle perioodi lõpupoolel. Järgmisel aastavahetusel, kui võimul oli Brežnev, olnuks samasuguse visiidi teokstegemine palju vaevarikkam.

Kekkonen jäi elu lõpuni estofiiliks ja hoidis kontakte eestlastega nii otse kui ka oma fennougristidest sõprade kaudu, kuid 1964. aasta talve dramaatiline teerajamine on siiski tema viimane silmapaistev ettevõtmine eestlaste heaks. Võib-olla oli talle solvav see, millist vastukaja tekitas kultuurivisiit rahvusvahelises avalikkuses. Kuid tamm oli lõhutud ja miski ei suutnud enam veevoolu takistada, tuli see siis tõusuveena või oma teed otsivate väikeste niredena.

Urho Kekkonen suri 1986. aastal, ainult kaks aastat enne laulvat revolutsiooni. Ta ei näinud iseseisva Eesti uuestisündi, mis oleks andnud talle võimaluse tulla tagasi noorusajal armsaks saanud Tallinna ja Tartusse, oma vanale kodumaale, nagu ta oli Eestit nimetanud Tallinna lennuväljal 11. märtsil 1964. aastal peetud kõnes. Tema südant oleks kindlasti soojendanud teadmine, et eesti suusasõbrad korraldavad ikka veel igal aastal “Kekkoneni suusaretke” samal Kääriku rajal, kus ta 1964. aastal suusatas end sporti armastava eesti rahva meeltesse ja mõtetesse.