Читать книгу Urho Kekkonen ja Eesti - Pekka Lilja Kulle Raig - Страница 5

Eestlased ja soomlased on alati olnud lähedased. Soome laht on meid ühendanud, mitte lahutanud, ja tõendeid selle kohta on palju. Põhjaeesti rannikumurre on soome keelele lähedane nii foneetiliselt kui ka sõnavaralt ning Päris-Soome1 maakonnas, Rauma kandis ja Lõuna-Soome rannikul leidub palju eestlaste jälgi.

Enne 20. sajandit ei olnud soomlastel ega eestlastel oma riiki. Kordamööda valitsesid eestlasi taanlased, sakslased, poolakad, rootslased ja venelased. Ja jälle venelased, viimati aastail 1940–1991 nõukogude impeeriumis. Soomes kuulus ülemvõim eri aegadel rootslastele või venelastele. Üsna kaua, üle kahe ja poole sajandi, olime sama riigi koosseisus: aastatel 1561–1721 Rootsi ja aastatel 1809–1917 Vene riigis. Ajalugu kipub korduma: 1. maist 2004 kuulume jälle ühisesse õigusruumi, oleme osa Euroopa Liidust.

Soome sai iseseisvaks 6. detsembril 1917, Eesti veidi hiljem, 24. veebruaril 1918. Eesti olukord oli raske: Saksa väed tõmbusid Baltikumist tagasi, nende asemele tungis Punaarmee. Soomes saadi aru, et Eesti iseseisvuse säilimine on tähtis ka Soomele, ja seetõttu abistati vennasrahvast relvade ja rahaga. Peale selle lubati värvata vabatahtlikke. Eesti bolševikest vabastamise lahingutes osales üle 3000 põhjapoja. Eriti paistsid Soome vabatahtlikud silma Vabadussõja ühes otsustavas heitluses, 1919. aasta jaanuari lõpus Lõuna-Eestis Valga lähedal peetud Paju lahingus, kus paljud neist langesid. Soomlased ja eestlased tundsidki suurimat vastastikust sümpaatiat Eesti Vabadussõja ajal.

Elu tegi siiski oma korrektiivid. Soome tunnustas Eesti iseseisvust de jure alles 1920. aastal, kuigi tunnustust oli taotletud palju varem. Samuti lükkas Soome tagasi Pätsi ettepaneku, mille kohaselt Eesti ja Soome oleksid moodustanud liitriigi. Kõigele lisaks jättis Eduskunta ratifitseerimata 1922. aastal nn ääreriikide vahel sõlmitud lepingu, millele välisminister Rudolf Holsti oli jõudnud juba allagi kirjutada. Leping oleks eeldanud Venemaast Esimese maailmasõja ajal lahku löönud Balti mere äärsete riikide Eesti, Läti, Leedu ja Poola tihedat ja mitmekülgset koostööd, millesse püüti kaasata ka Soomet. Soome aga leidis, et lepingus osalemine ei ole kooskõlas tema rahvuslike huvidega. Pärast Soome kõrvalejäämist loobusid koostöökavatsusest ka Poola, Eesti, Läti ja Leedu.

Sellega oli Soome Baltikumi-poliitika lõppenud, kuid kahe rahva mitteametlikud suhted üha tihenesid. Koostööd tegid õpetajad, juristid, arstid, kirjanikud ja teadlased. Aja märgiks said hõimutöö ja aatelisus, mis tiivustasid läbikäimist veelgi. Aktiivseimad suhtlejad olid üliõpilased: 1920. aastate alguses sündisid nii Tartus kui ka Helsingis Soome-Eesti üliõpilasklubid, toimus elav üliõpilasvahetus. 1923. aastast hakati regulaarselt korraldama Soome, Eesti, Läti ja Leedu üliõpilasorganisatsioonide vahelisi konverentse, SELL-i konverentse ja nn SELL-i mänge. Üliõpilaste aktiivsus korvas Soome ametliku poliitika, mis oli jätnud Baltikumi tähelepanuta.

Tegusalt võttis hõimu- ja üliõpilaskoostööst osa ka noor Urho Kekkonen, kes oli mitme Eestit käsitleva avalduse algataja ja tuntud nii SELL-i mängudes osaleva sportlasena kui ka võistluste korraldajana. Tollastelt noortelt tuli hämmastavalt julgeid ja radikaalseid algatusi. Nad nõudsid riigivõimult Baltikumi-poliitika asjus korduvalt aru ja eeskätt tegid seda Soome noored, eestlased panid hõimutöös suuremat rõhku kultuurile.

Mõnes valdkonnas aga tegid soomlased ja eestlased sellist koostööd, mis oli seadustega vastuolus. Näiteks hakkas aastasadu kestnud kaubavahetus, nn sõbrakaubandus, asenduma piirituseveoga, kui Soomes oli 1919. aastal kehtestatud keeluseadus. Eesti salapiirituse vedajaile oli see tõeline kuldaeg: põhjarannikule, eeskätt Viinistusse ja

Käsmu, kerkisid järjest uhkemad piiritusekuningate häärberid. Tänu hästi toimivale müügivõrgule oli illegaalne tegevus tulus ka soomlastest partneritele, kellest tuntuim on tõenäoliselt salapiiritusega rikkaks ja kuulsaks saanud Algot Niska. Ebaseadusliku tulu saamine, eriti aga Eesti soovimatus olukorra muutmiseks midagi ette võtta, ärritas soomlasi, ent salakaubandus hakkas lõppema alles siis, kui Soome oli keeluseaduse 1932. aastal tühistanud.

Vastastikust armastust murendasid muudki seigad. Eestlased leidsid, et soomlased on oma vabatahtlike tähtsust Eesti Vabadussõjas ülehinnanud. Põhjapoegade kangelaskuju hakkas tuhmuma pärast seda, kui avalikkus oli saanud teada seikadest, mis heitsid vabatahtlike käitumisele halba varju. Soomlased aga leidsid, et nende ennastohverdavat panust võitluses Eesti iseseisvuse ja vabaduse eest ei ole eestlased vajalikul määral hinnanud.

Oli ka teist laadi lahkhelisid. Tartu rahuga oli Eesti saanud endale väikese tüki Ingerimaast. Soome arvates üritasid eestlased seda Narva-tagust Rosona jõe käärus olevat ala sundeestistada, kuigi seal tegutsesid vabalt soomekeelne algkool ja soome kirik. Eesti aga pidas soomlaste muret oma siseasjadesse sekkumiseks.

MituaastatkestvaksjasügavakskonfliktiksmuutusSoometeatud ringkondade – need olid esmajoones Akateeminen Karjala-Seura2 (AKS) ja Isänmaallinen Kansanliike3 (IKL) – toetus laialisaadetud Eesti Vabadussõjalaste Liidule ja selle juhile Artur Sirgile. Sirgi pidulik matus 1937. aasta sügisel Helsingis kutsus Eestis esile protesti. Saadik Hans Rebane sai Tallinna peakorterist noomida, sest ta ei olnud tõhusalt reageerinud Soome lehtedes ilmunud Eestit ja Pätsi valitsust halvustavatele artiklitele.

Ärkamisajast alates olid eestlased Soomet imetlenud ja samal ajal kannatanud alaväärsustunde all, kuid kolmekümnendatel aastatel hakkas olukord muutuma. Jõudsalt arenev isamaa pakkus eestlastele uusi väljakutseid ja võimalusi ning lahetagune naaber hakkas oma külgetõmbejõudu kaotama. Nüüd oldi peaaegu võrdsed partnerid nii majanduslikult kui ka vaimselt. Eriti just vaimselt, ega muidu oleks Tulenkantajat4 käinud Eestist Euroopat otsimas. Võib arvata, et nad olid innustust saanud Eino Leinost, kelle arvates oli Eestis alati teraselt, “kõrv vastu maad” jälgitud seda, mis toimub Euroopas. Soome haritlaskonna hüüdlauseks sai “Eesti kaudu Euroopasse!”. Mõistagi paitas see eestlase kõrva.

1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi mõjupiirkondade jagamise leping sai saatuslikuks nii Eestile kui ka Soomele. Eesti andis Nõukogude Liidu baasidenõudmisele järele, Soome mitte. Nõukogude Liit tõi 1939. aasta sügisel Eestisse kümneid tuhandeid mehi, kuna Eesti oma kaitsejõududes oli vaid 16 000 meest. Eesti ei olnud enam oma maa peremees.

Kui Mainilas olid kahuripaugud5 kõlanud, hakkas Nõukogude Liit kasutama baase Soome-vastasteks õhurünnakuteks. Kahjuks ei suutnud Eesti riik – niipalju kui teda alles oli – hävitustööd takistada, kuid rahva poolehoid soomlastele oli suur. Soome suursaatkonda Toompeal hakkas tulema annetusi, peamiselt raha ja rõivaid. Pärast Talvesõda sai Eesti siiski võimaluse abi pakkuda: riigid sõlmisid lepingu, mille järgi ostis Soome Eestist krediidi alusel kaupa miljoni dollari väärtuses. Ajalooline on seik, et lepingu valmistas ette ja sõlmis president Lennart Meri isa Georg Meri, tollase välisministeeriumi kaubanduspoliitika osakonna juhataja. Sõjast kurnatud Soome lapsi toodi suveks Eestisse puhkama ja seda korraldasid Suomalaisuuden Liitto6 sugulasrahvaste osakond ning Soome-Eesti Selts, mille esimees oli Urho Kekkonen. Kohe pärast seda, kui esimene sajast lapsest koosnev rühm oli 1940. aasta juunis Eestisse jõudnud, okupeeris Nõukogude Liit Eesti ja lapsed tuli saata koju tagasi.

Ebaausate valimistega kokku saadud riigikogu kuulutas 1940. aasta juuli lõpus Eestis välja nõukogude võimu. Helsingisse teatas juhtunust Soome suursaadik Tallinnas J. P. Hynninen, kes ütles, et oli just osalenud iseseisva Eesti riigi matusel. Finis Estoniae – nende sõnadega lõpetas saadik oma ettekande.

President Päts vangistati 30. juulil ja küüditati koos perega Nõukogude Liitu. Sama päeva hommikul oli ta teinud Soomele veel kord ettepaneku moodustada liitriik. Pätsi esimesest selle sisuga ettepanekust oli möödas 22 aastat. Uus meeleheitlik katse aga ei suutnud olukorda enam muuta. Ametlikult katkesid Soome ja Eesti suhted 6. augustil 1940, kui Eesti liideti Nõukogude Liiduga. Eesti saadik Helsingis, endine merejõudude ohvitser ja rahvusvahelise mereõiguse spetsialist Aleksander Warma teatas, et katkestab saatkonna töö. See sõnavalik – katkestab, mitte ei lõpeta! – andis 51 aastat hiljem Eestile võimaluse jätkata saatkonna tegevust, Soomele aga võimaluse taastada diplomaatilised suhted Eestit uuesti tunnustamata. Soome ei olnud Eesti liitmist Nõukogude Liiduga de jure kunagi tunnustanud, kuigi de facto kohtles teda kogu sõjajärgse aja kui nõukogude impeeriumi osa.

Elus juhtub sageli, et ausse tõusevad vanad asjad. Eestis on jälle hakatud pidama hõimupäevi ning Venemaal elavate soome-ugri rahvaste aitamiseks teevad Soome, Eesti ja Ungari ka ametlikku koostööd. Näiteks 2005. aasta aprillis teatasid Soome, Eesti ja Ungari europarlamendi saadikud, et annavad Venemaal ahistavates oludes elavate maride olukorra arutada Euroopa Liidule. Hõimuaade ei ole surnud, kuigi Nõukogude Liidu ajal tuli sellele külge kleepida nõukogude rahvaste sõpruse silt. Praegu on Soome ja Eesti poliitiline koostöö, mida Kekkonen pidas hädavajalikuks, tugevam kui kunagi varem.

Mida ütleks Kekkonen nüüd, kui kaitseministrid Jaak Jõerüüt ja Seppo Kääriäinen 2005. aasta 3. mai ajalehes Helsingin Sanomat tehtud avalduses tunnevad heameelt selle üle, et Eesti võtab endale ülesande hoolitseda NATO Soome-sidemete eest? Kekkoneni soovitused ellu viinud kaitseministrid tõdesid, et Eestit ja Soomet liidavad ühised ajaloolised kogemused ning keeleline ja geograafiline lähedus, mis on kaitsekoostöötahet tugevdanud. Estofennia-idee ei läinudki koos Kekkoneniga hauda, vaid elab edasi.

1 Soome k. Varsinais-Suomi.

2 Eesti k. Akadeemiline Karjala Selts, edaspidi ka AKS.

3 Eesti k. Isamaalik Rahvaliikumine, edaspidi ka IKL; Soome erakond 1932–1944.

4 Tulenkantajat – Soomes 1920. aastatel tegutsenud kirjanikerühmitus, kelle üks loosung oli “Eesti kaudu Euroopasse!”.

5 Nn. Mainila lasud: NSVL lavastatud piirikonflikt, mis sai Talvesõja ajendiks

6 Eesti k. Soomluse Liit.