Читать книгу Urho Kekkonen ja Eesti - Pekka Lilja Kulle Raig - Страница 6

Urho Kekkoneni elutööd on palju uuritud ja temast on kirjutatud rohkem raamatuid kui ühestki teisest soomlasest. Põhjus on selge: Kekkonen oli 25 aastat riigi president ja enne seda 20 aastat poliitikas rahvasaadikuna, ministrina ja peaministrina. Seega on ta poliitikat mõjutanud 45 aastat. Tegelikult hakkas Kekkonen ühiskonnaasjades kaasa rääkima juba 14-aastasena, kirjutades artikleid Kajaani ajalehtedesse. Sel ajal ei olnud Eesti veel tema huvi peamine objekt, kuid juba tollastest kirjutistest selgub, et ta jälgis Eesti iseseisvusvõitlust huviga.

Enne ülikooli ei olnud Kekkonen eestlastega kokku puutunud. Südamlik ja emotsionaalne suhtumine Eestisse ja eestlastesse kujunes ülikooliaegsete aadete mõjul. Aated ei tähendanud talle üksnes suuri sõnu, vaid ennekõike tegusid. Seitsmeteistaastase koolipoisina läks Kekkonen vabadussõtta, kus pani Soome iseseisvuse eest mängu kõik, nagu seda tegid ka hõimuvelled, eesti koolipoisid, oma maal. Nende võitlust on kõige mõjusamalt kujutanud Albert Kivikas romaanis “Nimed marmortahvlil”, mille põhjal vändatud filmis tegid kaasa ka soomlased.

Eestist sai Kekkoneni elu lahutamatu osa ülikooliõpingute ajal, aastatel 1921–1926. Estofiiliks kujunemisele aitas kaasa tolle aja aatelise üliõpilaskonna suundumus edendada soomlust ja hõimutööd. Mõjukaim selles vallas oli Akadeemiline Karjala Selts, kuhu kuulus ka Kekkonen. Suutmata leppida sellega, et selts toetas Lapua liikumist7, lahkus Kekkonen seltsist 1932. aastal. Suhted Eestiga aga jätkusid, temast sai aktiivne Soome silla ehitaja, kes otsis ja kasutas uusi koostöövõimalusi. Ülikooli ajalehe Ylioppilaslehti peatoimetajana propageeris ta innukalt Estofennia-ideed, mille sisu oli Soome ja Eesti poliitiline ning kultuuriline lähenemine. Kekkoneni ideaal ei olnud liitriik, nagu seda oli kujutlenud Konstantin Päts, esmalt Eesti iseseisvumise järel ja viimati 1940. aasta suvel enne Venemaale viimist.

Kui Kekkonenist oli 1936. aastal saanud minister, hakkas tema Soome ja Eesti ühist kaitsepoliitikat käsitlevate kõnede entusiasm vähenema, sest Soome välispoliitika hakkas rohkem keskenduma Skandinaaviale. Sellist poliitikat oli Kekkonen aga karmilt kritiseerinud 1920. aastatest alates. Nõukogude Liidu agressioon Baltikumis 1939–1940 ja kallaletung Soomele 1939. aasta novembri lõpus osutasid, et Kekkonenil oli olnud õigus, kui ta hoiatas Soomet ja Eestit idast ähvardava ohu eest. Kahjuks ei suutnud Balti riigid ja Soome Nõukogude Liidu surve all oma kaitsepoliitikat koordineerida, igaüks lootis toime tulla naabrite abita.

Eesti annekteerimine Nõukogude Liitu 1940. aasta suvel oli Kekkonenile katastroof, kuid tema võimuses ei olnud muud, kui tõdeda, et “Eesti on vankade käes”. Seda fakti ei saanud olematuks teha ükski soomlane. Esimesele, aasta kestnud Nõukogude okupatsioonile järgnes Eestis Saksa okupatsioon. Saksamaa ei kavatsenud Eesti iseseisvust taastada ja Kekkonen teadis seda. Jätkusõja ajal, kui ta valitsusse ei kuulunud, oli Kekkonenil võimalik kaitsta Saksa okupatsiooni ja mobilisatsiooni eest Soome põgenenud eesti noormehi, soomepoisse, kes võitlesid eraldi rügemendina Soome armee ridades. Ehkki Kekkonen oli Eduskunta liige, jätkus tal julgust eestlasi aidata. Ta ei hüljanud Eestit raskeimatelgi aegadel, näiteks 1942. aastal avaldas ta ajakirjas Suomen Kuvalehti Eesti olukorda käsitleva artikli, mis oli terane ja hõimurahvast sümpatiseeriv analüüs. Artiklit on Eestiski peetud tähelepanuväärseks, see avaldati 2006. aastal ajakirjas Tuna.

Pärast Jätkusõda, kui poliitiline olukord oli põhjalikult muutunud, okupeeris Nõukogude Liit Eesti uuesti. Eesmärk oli võtta meie riik jäädavalt enda valdusse. Soomes saadi aru, et Eestil pääsu pole, ja Kekkonen, kes tahtis oma poliitilist karjääri edendada, pidi Eesti asja ajamisest paratamatult loobuma. Kuid ta ei unustanud Eestit, mis oli olnud tema noorpõlvemaailma lahutamatu osa. Kekkonen jätkas Eesti hüvanguks tegutsemist niipea, kui avanes esimene võimalus.

See juhtus 1964. aasta märtsis, kui Nõukogude Eesti tollase “presidendi” Aleksei Müürisepa kutsel ja Kremli nõusolekul ühendati Kekkoneni Poola-visiidiga mitteametlik kultuurireis Eestisse. Kekkonen oli tahtnud tulla Eestisse juba 1958. aastal, kui ta esmakordselt külastas Nõukogude Liitu, ent võõrustajad viisid ta Usbekistani. Sellegipoolest ei jätnud Kekkonen Eesti külastamise mõtet. Mõtte elluviimise eest hoolitsesid Kekkoneni lähiringkonda kuulunud akadeemik Kustaa Vilkuna ning professorid Lauri Posti ja Lauri Hakulinen, see “soome-ugri punt”, kes hiljem kulisside taga tugevasti Eesti-reisi õnnestumisele kaasa aitas. Visiidi seisukohast oli olukord 1964. aastal varasemast märksa soodsam, sest Kekkonen oli jõudnud oma positsioone Nõukogude juhtide silmis kindlustada ja Hruštšoviga isegi mõnevõrra sõbruneda.

Soome presidendi külaskäik 1964. aasta 11. märtsist 14. märtsini oli üldse esimene kõrgtasemel Eesti-visiit pärast Teist maailmasõda ning Eestile ja eestlastele seetõttu väga tähtis. Veel olulisem oli aga kõrge külalise sõnum eestlastele: teid ei ole unustatud. 12. märtsil Tartu ülikooli aulas peetud eestikeelne kõne tugevdas rahvuse identiteeti, tähtsustas eesti keelt, andis jõudu vastu pidada. Kõne vapustas lootuse kaotanud eestlasi ja ehkki seda täielikult ei avaldatud, jõudis suur osa kõnest ikkagi rahva sekka.

Pole kahtlust, et Soome presidendi visiit avas kahe maa suhetes uue ajastu ja tõstis koostöö uuele tasemele. Omnia mutantur, nihil interit, kõik muutub, miski ei kao. Taas hakkasid Soome lahel sõitma laevad, aegamööda tihenesid elualade- ja inimestevahelised kontaktid. Mitteametlikuna ja ennekõike mittepoliitilisena mõeldud visiit sai Eestile ja eestlastele õnnistuseks, Kremli seisukohast vaadates olid külaskäigu tulemused aga midagi muud, kui oli soovitud. Praegu näib, et visiidi tähtsus aasta-aastalt kasvab: 2004. aastal Tartus peetud Kekkoneni-teemalisel seminaril väideti isegi seda, et Kekkoneni Eestivisiit lõi esimese mõra impeeriumi alusmüüri.

Kekkonenil ei olnud ühegi riigiga nii emotsionaalset ja sooja suhet kui Eestiga, ent poliitiliselt ei olnud Eesti talle kui Soome presidendile nii oluline. Ei olnud ju Eesti riikigi, kellega oleks tollal saanud suhelda! Ja ikkagi tundub, et Kekkoneni-uurimustes on Eestile pööratud põhjendamatult vähe tähelepanu. Eestist on juttu Ari Uino töös, mis käsitleb Kekkoneni noorusaega, ja üsna suurt tähelepanu on pühendanud Kekkoneni Eesti-visiidile Juhani Suomi, kuid näiteks Martti Häikiö oma Rahvusbiograafia-sarja põhjalikus artiklis Kekkonenist ei kasuta kordagi sõna “Eesti”, küll aga tehakse juttu Vene-vihast, keeleküsimusest ja Ida-Karjalast. Eesti teadlased ei ole koostanud ühtki Kekkoneni käsitlevat monograafiat ja Kekkoneni teoseid on eesti keeles ilmunud vaid üks – “Tamminiemi”. Siiski on Eestis avaldatud kümneid Kekkoneni käsitlevaid artikleid, eriti tema Eesti-visiiti kirjeldavaid. Pekka Hyvärineni “Soome mees. Urho Kekkose elu” ilmus eesti keeles 2006. aastal ja on esimene Eestis ilmunud Kekkoneni elulugu.

Kui otsida Eestist Kekkoneniga võrreldavat riigimeest, peatub mõte president Konstantin Pätsil (1874–1956). Mõlemad sündisid Vene keisririigis, oma riigi iseseisvus oli mõlema suur unistus, mille teostamisel nad ise osalesid. Nii üks kui ka teine oli oma riigi arengu pikaaegne, tugev ja kõrgeimal tasemel mõjutaja. Mõlemad kuulusid põllumeeste erakonda – Kekkonen Maaliitu ja Päts Põllumeeste Kogusse. Mõlemad ründasid paremäärmuslasi – Kekkonen IKL-i ja Päts vapse, Vabadussõjalaste Liitu. Mõlemat on nimetatud diktaatoriks. Mõlemale oli tähtis suhe vennasmaaga – Pätsile kui Soome-Eesti liitriigi initsiaatorile ehk veelgi tähtsam kui Kekkonenile. Mõlemad saavutasid oma võimu tipul vaieldamatu maa isa positsiooni. Mõlemale kujunes saatuslikuks maaks Nõukogude Liit ja mõlemat on pärast surma kritiseeritud selle eest, et nad olid Nõukogude Liidu nõudmisi rahuldades liiga järeleandlikud. Kõigest hoolimata on mõlemad jäänud igaveseks rahva mällu kui oma riigi ajaloo suurimad isiksused.

Eesti oli Urho Kekkoneni noorusarmastus. Ta pidas Eestit meeles ka elu lõpuaastatel. Kekkoneni suur unistus 1920. aastatel oli Estofennia, Soome ja Eesti tugev side, kuid Eesti iseseisvuse taastamine jäi tal nägemata. Ta oli surnud kaks aastat enne seda, kui eestlased uuesti heiskasid sinimustvalge pärast 1940. aastal alanud okupatsiooni. Vaevalt oskas Kekkonen unistada nii tihedatest sidemetest, nagu praegu on Soome ja Eesti koostöös kõigil elualadel. Soome sild ei ole enam lihtsalt fraas, vaid elav tõelisus, mille loomisse on Kekkonen oma mitmekülgse tegevusega andnud suure panuse.

7 Lapua liikumine – Vaasa läänis Lapua kirikukülas alguse saanud äärmusparempoolne liikumine (1929–1934), püüdis teha relvastatud riigipööret, mis aga ebaõnnestus.