Читать книгу Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta - Peter Conradi - Страница 11

See oli tüüpiline vene järjekord. Naised seisid Moskva Tverskaja tänava gastronoomiapoe ees, karvamütsid peas ja pomisesid vaikselt omaette. Ent kui nad lõpuks ähmaselt valgustatud kauplusse pääsesid, siis polnud riiulitel muud kui piim ja leib, ja mõlemad maksid kolm korda rohkem kui eelmisel päeval. Kui see oleks toimunud kusagil mujal, oleks võinud puhkeda rahutused. Ent see oli Venemaa. Naised seisid stoiliselt sabas. Kui muud ei pakuta kui leiba ja piima, siis seda nad ka ostavad, hoolimata sellest, kui palju see maksab.

1992. aasta 2. jaanuaril võis sarnaseid stseene näha kogu riigis. Venemaa vabale turule ülemineku esimene päev osutus määravaks hetkeks. Eelmised kuus kuud olid olnud tunnistajaks poliitilistele sündmustele, iga uus eelmisest dramaatilisem, ning kõik see kulmineerus Nõukogude Liidu lagunemisega. Ent ühelgi neist polnud niivõrd otsest ja vahetut mõju kui Jeltsini valitsuse otsusel lõpetada kontroll hindade üle, mis oli olnud nõukogude elu tunnusjooneks alates 1920. aastatest. Nüüd saabus suur pauk. Mitte ainult piima ja leiva hind ei tõusnud kõrgustesse. Suhkur muutus neli korda kallimaks kui enne, või suisa seitse korda. Viinapudeli hind viiekordistus.

Möödunud paari aasta jooksul olid lääne päritolu tooted hakanud poodidesse ilmuma ja tegutsemas olid ka mõned välismaised restoranid. Kui 31. jaanuaril 1990. aastal esimene McDonald'si ketti kuuluv restoran Puškini väljakul otse Moskva südames oma uksed avas, seisis järjekorras viis tuhat inimest, päeva lõpuks oli restoran teenindanud rekordarvu külastajaid – 30 000. (Veerand sajandit hiljem on ketil üle viiesaja restorani üle kogu Venemaa.) Ronald McDonald oli esimene, talle järgnesid teised. Importnõi sai kõrge kvaliteedi sünonüümiks. Kes tahtis enam pelmeene või borši, kui võis nautida pitsat või sushit? Miks kanda vene riideid, kui on võimalik käia Armani või Versace rõivais, või miks omada Ladat või Moskvitši, kui on võimalik sõita Toyota või BMW-ga. Muidugi juhul kui on raha.

Käsikäes lääne kaupadega tulid lääne ideed. Ideaaliks oli Ameerika-

stiilis demokraatia. Venemaale saabus katkematult USA ja Euroopa nõustajaid demokraatiat ja majandusliberalismi levitama. Riigi uutel juhtidel oli selge, mida teha tuleb: vaja oli vana nõukogude käsumajandus turu­põhise süsteemi vastu välja vahetada. Ainult et kuidas seda teha, oli kaunikesti ebaselge.

Juba Peeter Suure aegadest peale oli Venemaal toimunud võitlus zapadnike („lääne elustiili sisseviijad“) ja slavofiilide vahel. Esimesed olid seisukohal, et riigil tuleb järgida lääneriikide arengumudelit, teised aga rõhutasid õigeuskliku Venemaa unikaalset olemust. Nüüd olid möödunud kuudel aset leidnud dramaatiliste sündmuste tagajärjel ohjad kindlalt zapadnike käes. Uus Venemaa tuli ümber teha Ameerika eeskujul. Nihe oli seda märkimisväärsem, et alates riigi asutamisest pea seitse aastakümmet tagasi oli Nõukogude Liidust saanud alternatiivse maailmavaate keskus, kus peaaegu iga majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise elu aspekt toimis omaenda spetsiifiliste reeglite järgi.

Muutuse kiirus, mida näitas 1992. aasta jaanuaripäeval juhtunu, oli hinge­mattev. Lõpu tegemine hinnakontrollile oli osa laiemast protsessist, mis läks vastuollu kõigega, mida nõukogude inimene oli kasvatatud uskuma. Ostmine ja müümine kasumi saamise eesmärgil oli kunagi leidnud hukkamõistu kui spekulatsioon, selle eest karistati vangipanekuga. Nüüd oli see majanduse aluseks. Rahavahetust teostasid tavaliselt kahtlased isikud tänavanurkadel; nüüd tegid seda finantsasjatundjad, kes istusid ridadena arvutiekraanide ees šikkides kontorites. Järgnesid teised eksootilised kapitalistliku süsteemi ilmingud, nagu laenud, krediitkaardid ja laenud kinnisvara pantimisel. 20. sajandi suurim sotsiaalne, poliitiline ja majanduslik eksperiment oli lõppenud armetu läbikukkumisega ja nüüd oli algamas uus. Venemaa võttis ette sama kaugeleulatuva revolutsiooni nagu 1917. aastal alustatu. Keegi ei peatunud mõtlema, kus see lõpeb.

„Enne 1985. aastat ja Gorbatšovi oli lääs meie jaoks teistsugune, kättesaamatu planeet, just nagu Marss,“ meenutab Aleksander Oslon, arvamusküsitluste veteran, kes on kaardistanud enam kui kaks aastakümmet avalikku arvamust Venemaal ja Nõukogude Liidus.1 „Sinna saadeti kosmoselaevu uurimistööd tegema ja kirjutama ettekandeid sellest, mida leiti. Teadsime, et sellel planeedil on palju häid asju, mida siin saada polnud. Ent samal ajal oli seal ka palju halbu asju, mida me ei soovinud.“

Praegu on 2016. aasta jaanuar ja ma istun Osloniga tema organisatsiooni – Avaliku Arvamuse Sihtasutuse – luksuslikus uues büroos, me räägime Venemaa ja lääne vahelistest suhetest: sellest, kuidas veerand sajandit tagasi need kaks maailma pärast lahus veedetud aastakümneid kokku said ja kuidas nüüd, viimasel paaril aastal, on nad teineteisest taas kaugenenud. Oslonil, kes on üks Venemaa juhtivaid sotsiaalteadlasi, on olnud asjadele lähivaade, ta nõustas Jeltsinit tolle tagasivalimiskampaania ajal 1996. aastal, mis tagasivaates andis tänapäeva Venemaa arengule suuna kätte. Ta on töötanud ka koos Jeltsini järglase Vladimir Putiniga.

Nõukogude Liidu aastatel kujundas välismaailma taju suuresti ametlik meedia. Reisimine oli privileeg, mis oli lubatud vaid vähestele, ja tähtsate sportlaste või Suure Teatri balletiartistide ärakargamine välisreisidel põhjustas vaid aeg-ajalt piinlikkust. Lääs oli võõras paik, isegi riigi liidrite jaoks: kui Nikita Hruštšov käis 1959. aastal 12-päevasel reisil Ameerikas, tundus ta San Francisco supermarketis saadaolevate toodete tohutust valikust tõeliselt üllatunud olevat, ja pettunud, kui jäeti ära reis Disneylandi.

Nõukogude meedias esitatud pilt Ühendriikidest oli vaibumatult vaenulik, seda nähti läbi kitsa marksistlik-leninliku ideoloogia prisma. Ameeriklasi kirjeldati sõjaõhutajate või paksude frakkides ja silinderkaabudes ärimeestena. „Iga marksistlik töö kapitalistlike maade majanduse kohta peab olema süüdistusakt,“ deklareeris Kommunistliku Partei häälekandja Pravda külma sõja algusaegadel.2 Ametliku seisukoha järgi juhtis Ameerikat väike Wall Streetil tegutsev finantskapitali omav klikk. Kõik, alates poliitilistest protsessidest, ajakirjandusest, ühiskondlikust korraldusest, kultuurist ja välispoliitikast, oli allutatud nende huvidele. „Ameerika sarnaneb hoopis rohkem Orwelli teosele „1984“ kui ükski teine riik, mida teame,“ kirjutas ka Nõukogude Liidus tuntud teadlane Frederick Barghoorn 1950. aastal.3 „Nõukogude propaganda kohaselt valitseb Ameerikat jõud ja pettus. Käputäis riigijuhte tõmbab niite, mis paneb alluvad marionettidena tantsima. Sisepoliitika seisneb ekspluateerimises ja mahasurumises ja välispoliitikat iseloomustab pettus ja agressioon.“

Hruštšovi ajal hoiakud pehmenesid, kuid respekti Ameerika tööstuse ja põllumajanduse vastu lahjendati kriitikaga riigis valitseva tohutu jõukuse vahe, majanduslike puuduste ja sotsiaalse ebaõigluse pihta. Selliseid heakskiidu teeninud autoreid nagu Steinbeck, Sinclair Lewis, Caldwell ja Dreiser loeti nõnda, nagu oleks Ameerika elu 1950. aastatel ikka veel samasugune, nagu nende raamatutes seda kirjeldati kui röövkapitalistide ja ennasttäis kaupmeeste, ekspluateeritud vabrikutööliste, vaesunud rentnike ja pideva lintšimishirmu all kannatavate mustade maad. Esines ka äärmuslikult pingelisi momente, nagu Kuuba raketikriis 1962. aasta oktoobris, kui külm sõda pidi peaaegu eskaleeruma tõeliseks tuumakonfliktiks. „Kapitalism pole mitte ainult ebaõiglane majandussüsteem,“ deklareeris Hruštšov. „See on eluviis, mis viib tähtsate väärtuste korrumpeerumisele.“4 Ta uskus, et NSV Liit elab kapitalistliku Ameerika üle või „matab“ selle.

1970. aastatel tõi mõlemapoolne soov vähendada tuumasõja ohtu ja arendada kaubandust kaasa pingelõdvenduse, mida tähistas terve rida relvastuskontrolli kohta käivaid lepinguid ja mõningane edasine pehmenemine suhtumises läände. 1975. aasta ühine Apollo-Sojuzi missioon, esimene, mille puhul kaks rivaali kosmoses koostööd tegid, oli pöördeline hetk, mis sümboliseeris rahuliku kooseksisteerimise ajastut. Venelased suitsetasid nüüd uut sigaretimarki Apollo-Sojuz, mida toodeti Philip Morrise ja nõukogude Java tubakavabriku ühistööna. Pakke kaunistas kujutis kahe kosmoselaeva ühinemisest. Ent pingelõdvendus jõudis kõigest niikaugele: kaks riiki võisid olla alustanud teineteisega rääkimist, ent jäid geopoliitilises ja ideoloogilises mõttes raevukaiks rivaalideks. Nõukogude meedia tõstis jätkuvalt esile Ameerika elu negatiivset poolt, alates rassismist kuni äärmise vaesuse juhtudeni.

Samal ajal aga tõid üliõpilased ja teised külalised läänest endaga hoopis teistsuguse nägemuse oma maailma elust ning salajaste tänavanurkadel sõlmitud tehingute tulemusel saadi võimalus hankida endalegi mõni selle maailma keelatud viljadest, alates Levi’se teksadest kuni biitlite plaatideni välja. Lääne külalised pöördusid aga omakorda koju muljetega maast, mis oli neile igas suhtes sama eksootiline nagu Ameerika venelastele. 1980. aasta olümpiamängud kuulutasid kahe maailma kokku­saamist. Hoolimata asjaolust, et 65 riiki eesotsas Ameerikaga boikoteerisid mänge protestiks Nõukogude vägede sissetungi vastu Afganistanis, külastas Moskvat ja teisi linnu ligikaudu viis miljonit pealtvaatajat ning kogu ettevõtmisest sai tohutu mastaabiga kultuurivahetus.

Olümpiaga tekkinud elevus aga kahvatus nende muutuste kõrval, mis toimusid pärast Gorbatšovi võimuletulekut 1985. aastal; tema glasnostipoliitika lõdvendas kontrolli meedia üle ja tegi võimalikuks vabalt rääkida mitte ainult välismaailmast, vaid ka tumedatest peatükkidest Nõukogude Liidu minevikus. Lõpuks ometi võis kõnelda tõtt salaprotokollidest, mis lisati Molotov-Ribbentropi paktile 1939. aastal, millega Stalin ja Hitler jagasid omavahel suured alad Ida-Euroopas, aga ka 22 000 poolaka massimõrvast Katõnis 1940. aasta aprillis-mais. Nõukogude Liit oli Katõni massimõrva alati ajanud sakslaste kaela, ent nõustus nüüd, et veresaun oli NKVD töö.5

Esimest korda võisid inimesed nüüd lugeda avalikult selliseid raamatuid nagu Boris Pasternaki „Doktor Živago“, Vassili Grossmani „Elu ja saatus“ ja Anatoli Rõbakovi „Arbati lapsed“. Keelatud autorite nimekirjast eemaldati Ossip Mandelštam, Vladimir Nabokov ja Nikolai Gumiljov.

Ajalehtede ja kirjandusajakirjade tiraažid tõusid uutesse kõrgustesse tänu varem keelatud tööde avaldamisele järjejuttudena. Ühe julgema ajakirja – Ogonjoki müük ulatus viie miljoni eksemplarini nädalas, Literaturnaja Gazetal oli see kaheksa, Izvestijal kaksteist ja Komsomolskaja Pravdal 20 miljonit. Mitte eriti kutsuva pealkirjaga ajakirja Argumentõ i Faktõ luges 25 miljonit inimest.

Samal ajal liberaliseeriti rangeid seadusi, mis juhtisid majandustegevust. Gorbatšovi ajal lubati tekkida eraettevõtlusel nn kooperatiivide liikumise näol; nimi pandi selline, et säilitada välist sotsialistlikku ühetaolisust. 1980ndate lõpus hakkasid Moskva tänavatele ilmuma kooperatiivsed restoranid, mis pakkusid maitsvamat, ehkki kallimat alternatiivi hiiglaslikele riigi poolt käitatavatele rajatistele.

Tänavaäärsed ja raudteejaamades leiduvad kioskid hakkasid müüma Soome õlut ja Ameerika šokolaadi. Ka teistes sektorites hakkasid tekkima kooperatiivid, näiteks väikesed tootmisettevõtted. Just siin said tulevased oligarhid oma esimesed kogemused ja oskused: meediamagnaat Vladimir Gussinski alustas vaskkäevõrude müügiga, mis olid valmistatud transformaatoritelt maha võetud traadist; Mihhail Fridmani kooperatiiv varustas riiklikke firmasid aknapuhastusvahenditega; Boriss Berezovski, ettevalmistuselt matemaatik, teenis oma raha autoäriga; Roman Abramovitš müüs oma Moskva korteris imporditud kummiparte.

„Sellised arengud šokeerisid Nõukogude Liidus elavaid inimesi. Kõik oli täiesti uus,“ ütles Oslon. „Läänest sai eeskuju ja me tahtsime seda jäljendada. Me soovisime väga paljusid tooteid: vorste, arvuteid, vabadust, võimalust töötada ja rikkaks saada. Ja kõik see näitas kätte, kui valesti oli kõik Nõukogude Liidus ja kui hästi oli kõik paigas läänes.“

„See oli ikka veel erinev planeet, ent nüüd oli see lähemal, see oli käeulatuses asuv tsoon. Meil polnud tarvis kosmoselaeva Marsile lendamiseks, nüüd võisime minna lennukile ja lennata USA-sse. Seal käinud inimesi leidus vähe, ent võimalus ise tähendas, et planeet oli lähemal. Ent ikkagi jäi see täiesti teistsuguseks planeediks.“

Mees, kelle ülesandeks sai Venemaa ümbertegemine planeet Ameerika näo järgi, oli Jegor Gaidar, lapsenäoga majandusteadlane vanast kommunistide perekonnast. Tema vanaisa Arkadi oli sõjakangelane, kes hiljem tegi endale nime lastekirjanikuna; isa Timur oli aga Pravda sõjakorrespondent, kes oli osalenud võitluses Sigade lahe invasiooni ajal. Ehkki Gaidar oli kõigest 35-aastane, oli tal juba selja taga soliidne akadeemiline karjäär uurijana mitmes instituudis ja ta oli olnud ka ideoloogilise ajakirja Kommunist toimetaja. 1991. aastaks oli kontakt lääne majandusteadlastega teda veennud, et vaja on radikaalset muutust ja ta hakkas enda ümber koguma sarnase mõtteviisiga inimesi. Sama aasta novembris, Nõukogude Liidu lõpupäevil, nimetas Jeltsin ta majandusministriks ja Venemaa Vabariigi asepeaministriks.

Majandus, mille Gaidar päris, oli hukatuslikus seisus. Kommunistlik tsentraalse planeerimise süsteem, kus kõik tootmisvahendid olid riigi omanduses ja kõike juhiti üksteisele järgnenud viisaastakute plaanide alusel, oli omadega läbi. Selline süsteem oli väidetavalt võimaldanud Nõukogude Liidul mobiliseerida ressursid, mida ta vajas võiduks natsi-Saksamaa üle, ent oli võimetu rahuldama kahekümnenda sajandi lõpu muutunud vajadusi. Lõhe Nõukogude Liidu ja lääne elustandardite vahel kasvas iga aastaga.

Majandust oli takistanud langus naftatootmises, riigi peamises ekspordi­allikas. Naftaväljad olid tühjaks pumbatud ja uute arendamine oli aeglustunud. Siis aga oli nafta hind 1980ndate keskel järsult langenud. Nüüd Nõukogude Liit mitte ainult ei müünud vähem naftat, vaid sai barreli eest ka vähem dollareid. Lisage siia terve rida kehvi saagiaastaid ja tööstuses esinenud rahutusi, mis tekkisid lõdvemates poliitilistes oludes, ja võis olla kindel, et majandus oli teel kriisi suunas. Algselt reageeris Kreml välismaalt laenu võtmisega, ent 1990. aastaks oli juurdepääs välismaisele krediidile peaaegu kadunud.

Gaidar teadis, et vaja on drastilisi tegusid. Ta plaani esimene faas oli teha lõpp kontrollile hindade üle. Loogika oli lihtne: hindadel on turu­süsteemis eluliselt tähtis osa, sest nad tasakaalustavad pakkumist ja nõudlust. Samuti määravad nad ära ressursside jaotamise: kõige lihtsamal viisil näeb see välja nii, et kui tekib nõudmine toote järele, siis tõuseb ka toote hind, ja ettevõte, mis eset toodab, suurendab toodangut ja turule sisenevad tema rivaalid. Ent tsentraalse planeerimise puhul seda ei juhtu, sest siin pannakse hind paika planeerijate poolt, kes, olgu nad nii vilunud kui tahes, ei suuda kunagi simuleerida miljardite tarbijate tehtavate otsuste mõju.

Gaidari määramine tekitas üllatust ja oli avalikuks tõestuseks Jeltsini valmidusele mõelda radikaalselt. Kuigi Gaidar oli kahtlemata suurepärane teoreetik, polnud ta kunagi töötanud valitsuses või tööstuses. Sama kehtis ka tema kolmekümnendates aastates kaaslaste kohta, kelle ta endaga kaasa tõi. Ent üks nõustajaist oli Ameerika akadeemik Jeffrey Sachs, kel olid praktilised kogemused. 1985. aastal oli Sachs, toona Harvardi ülikooli majandusteaduse professor, aidanud Boliivia valitsusel taltsutada 24 000% hüperinflatsiooni; seejärel oli ta 1989. aastal etendanud võtmerolli Poola edukal üleminekul tsentraalselt planeerimiselt turumajandusele. Nüüd võttis ta vastu oma elu seni kõige raskema väljakutse.

Selge oli see, et protsess kujuneb valulikuks. Kui Nõukogude Liit lagunema hakkas, oli Kreml seisnud silmitsi tööliste üha kasvava nõudmisega saada suuremat palka. Riik oli suuresti alla andnud, trükkides raha juurde ja viies riigieelarve puudujäägi peaaegu 20%-ni sisemajanduse kogutoodangust. Ent kaupade ja teenuste pakkumises vastavat suurenemist ei järgnenud. Selle tulemusena liikus majanduses palju raha, mida ei saadud kulutada: see tekitas järjekordi, puudust ning allasurutud inflatsiooni vormi, mida tuntakse „raha üleküllusena“. Kui 1992. aasta alguses hindu enam ei kontrollitud, langes rubla väärtus vältimatult, õhutades edaspidi inflatsioonispiraali. Kommunismi tingimustes oli inimestel raha, ent polnud midagi osta. Nüüd hakkasid tühjad riiulid täituma, ent inimesed ei saanud endale pakutavat lubada.

Gaidar teenis ära avalikkuse erilise pahameele. Jeltsini üha skeptilisemaks muutuv asepresident Aleksander Rutskoi pilkas teda ja ta kaasreformaatoreid, kutsudes neid „poisteks roosades pükstes“. Kuna nende ideed põrkusid vana nõukogude võimuaparaadi omadega, läkski sõda lahti. Rääkimata majandusreformide toetamisest, blokeeris parlament, kus domineerisid kommunistid, Gaidari iga sammu. Reformaatorid leidsid end vastasseisus Vene keskpangaga, mida juhtis Viktor Geraštšenko, parlamendi poolt ametsisse määratud truu nõukogude mõttelaadi toetaja.

Tavapärase majandusteooria järgi saab hüperinflatsiooniga võidelda rahaga varustamist katkestades. Geraštšenko uskus aga vastupidist, et probleemiks oli raha vähesus majanduses. Jeffrey Sahcsi ehmatuseks plaanis ta rahahulka suurendada umbes 30% kuus, et saada tehased uuesti tööle. Geraštšenko väitis, et niiviisi suurendatakse toodangut, saadetakse turule rohkem kaupu ja alandatakse hindu. Tal polnud õigus: 1992. aasta detsembris ulatus inflatsioonimäär kõigi aegade kõrgeima näitajani – 2333,30%. Hiljem nimetas Sachs Geraštšenkot „maailma halvimaks keskpankuriks“ – see oli fraas, mis sai kuulsaks. Püüdeid raha juurdevoolu kontrollida muutis veelgi keerulisemaks rubla jätkuv kasutamine ülejäänud 14 endises nõukogude liiduvabariigis, mis jätkasid ka rahatrükki, ja kuna seda sai kasutada välismaal kaupade ostmiseks, oli stiimuleid protsessi peatamiseks vähe.

Raske on nuriseda Gaidari kavatsuste aluseks olnud loogika üle. Tänu hinnamehhanismi sissetoomisele loodi side tarbimise ja tootmise vahel. Poed, mis olid aastakümneid sünged kohad, kus plakatid kuulutasid „kingad“ või „leib“, hakkasid üha enam sarnanema oma lääne vastetega, sest nende roll oli muutunud nappide ressursside jaotajatest kaubanduslikeks üksusteks, kes võistlesid tarbijate rublade eest. Vanasti oli ainult ühte sorti pesupulbrit, mis aeg-ajalt riiulitele ilmus, tekitades ärevuspuhanguid, kui läks liikvele kuuldus selle saabumisest. Nüüd oli neid mitmeid, kõik veidi erinevad. Sama kehtis kohvi, küpsiste ja helveste kohta. Lettidele hakkasid ilmuma deodorandid, juuksepalsam ja tampoonid. Tegu oli täiesti uue maailmaga ning venelased püüdsid selle reegleid mõista. Kuidas nad peaksid käituma? Ja mida nad peaksid ostma? Reklaamitööstus, mis nõukogude perioodil oli olnud ametliku propaganda tööriistaks, pakkus juhatust.

Kõige kärmemad, nutikamad ja kõige vähem südametunnistust omavad inimesed õppisid kiiresti, kuidas erakordseid majanduslikke võimalusi ära kasutada. Ent enamik nägi vaeva, eriti vanemad põlvkonnad. Keskmine elatustase langes aasta-aastalt, kuna palk ei suutnud hindadega sammu pidada ja tööstused lõpetasid tegevuse. Tööstuslik tootmine kukkus kokku. Neil, kes said pensioni või muid kindlaksmääratud riigipoolseid makseid, läks veelgi halvemini, sageli tuli neil kuid läbi ajada ilma mingi rahata. Babuškad – vanemaealised naised – seismas maantee kõrval ja müütamas oma kasinat vara – see muutus varsti enamikus linnades tavaliseks pildiks.

Moraal muutus mittekohustuslikuks: krahmamise röövsaak oli niivõrd suur, et kaubandusrivaalid läksid varsti üle vägivallale ja organiseeritud kuritegevus varjutas äritegevuse. Haavatavad inimesed langesid saagiks trikitajatele, kes olid valmis jätma neid ilma ükskõik millisest varast, mis iganes see oli: inimestel õnnestus „privatiseerida“ riigile kuuluv korter, kus nad olid eluaeg elanud, ainult selleks, et lasta end veenda sellest murdosa korteri väärtuse eest ilma jääma. Teised panid oma raha investeerimisfondi, mis lubas kasumit, mis oli liiga suur, et usutav olla; need püramiidskeemid varisesid varsti kokku, viies endaga kaasa investorite säästud. Oli ka geograafilises mõttes tasakaalu puudumist: algselt koondus enamik muutusi Moskvasse ja Peterburi, ning uue Venemaa provintsides ringi sõites oli esimestel aastatel tunne, nagu reisiks ajas tagasi.

Loomulikult kahjustasid enamikku elanikkonnast puudutavad raskused reformaatorite üritust, eriti kui selle kõrvale panna alles esilekerkiva ärimeeste klassi praaliv jõukus. Tagasihoidlikkus oli uusrikastele võõras mõiste, paljud neist tundusid olevat alles äsja koolipingist tõusnud. Vaevalt suutelised oma head õnne mõistma, seilasid nad mööda tänavaid oma ekstraklassi BMW ja Mercedese limusiinides, sõid kalleimates restoranides, kus ainult üks söögikord võis maksta enam kui töötaja keskmine palk, ning jõid ööklubides šampanjat.

Kõige selle mõju enamikule rahvast, kes ikka veel rügasid riigi heaks ja said selle tasuks kahaneva rahahulga, oli arusaadav. Nõukogude Liit oli olnud võrdväärsete riik, välja arvatud nomenklatuuri hulka kuulunud isikud – valitsev klass, kes oli nautinud oma privileege diskreetselt suletud uste taga. Paljudel venelastel kipitas hingel viis, kuidas need uued venelased olid oma raha teeninud: enamik oli rikastunud kaubanduse või finantsteenuste osutamise kaudu – kommunismiajal mõisteti need tegevused hukka spekuleerimisena – või siis riigi omandi riisumisena.

Selliste kaugeleulatuvate majandusreformide rakendamine oleks olnud juba siiski küllalt raske, kui oleks olnud lai poliitiline konsensus, nagu oli Poolas, kus muutused algasid 1989. aastal. Ent uuenduste läbiviimine Venemaal, kus poliitiline ladvik oli teravalt jaotunud reformaatoriteks ja kommunistideks, oli palju raskem. Sachs meenutas kaks aastakümmet hiljem: „Nõukogude ajastu süsteemi lammutamine tundus olevat moraalselt igati õigustatud missioon. Ma tõesti lootsin ja isegi ootasin, et Venemaa tunneb uue vabaduse üle vaimustust. Selles ma mõnevõrra eksisin. Vaimustuse periood oli märkimisväärselt lühike, ja poliitilise viisakuse periood veelgi lühem.“5

5 NKVD oli KGB eelkäija.