Читать книгу Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta - Peter Conradi - Страница 9

Nõukogude Liidu asutamine kuulutati välja Moskvas Suure Teatri laval 30. detsembril 1922. aastal. Riigi surmaotsus allkirjastati peaaegu seitse aastakümmet hiljem ühes Valgevene metsas. 1991. aasta 8. detsembril kirjutas Vene Föderatsiooni president Boriss Jeltsin koos oma Ukraina ja Valgevene kolleegidega Belovežje rahvuspargi jahimajas alla lepingule, mis tegi ametlikult lõpu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidule ja asendas selle lõdvemalt seotud üksusega, mille nimeks sai Sõltumatute Riikide Ühendus.

„Meie, Valgevene Vabariik, Vene Föderatsioon (RSFSR) ja Ukraina, Nõukogude Liidu asutajariigid ja 1922. aasta liidulepingu allkirjastajad ...

teatame, et Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit kui rahvusvahelise õiguse subjekt ja geopoliitiline reaalsus lõpetab oma eksistentsi“, olid dokumendi algusread. Jeltsin tervitas iga lepingu artikliga nõustumist neljateistkümnest klaasi nõukogude šampanjaga. Sellele järgnenud kohtumine ajakirjandusega lõpetati pärast paari esimest minutit, kui sai selgeks, et tähistamine oli Jeltsinile halvasti mõjunud, tema räägitust oli vaevu võimalik aru saada.

Leping tähendas, et Nõukogude presidendi Mihhail Gorbatšovi püüded riiki sise- ja välispoliitilisest ummikust välja tuua, millega ta tegi algust 1985. aastal pärast võimule saamist, ebaõnnestusid lõplikult. Eelnevatel kuudel lahkusid viisteist nõukogude liiduvabariiki järk-järgult Gorbatšovi võimu alt. Üks selle protsessi keskseid tegelasi oli Jeltsin – karismaatiline üleelusuurune kuju, kelle punased põsed reetsid nõrkust alkoholi vastu; Jeltsin oli kunagine Gorbatšovi protežee, kes toodi provintsist Moskva linna kommunistliku partei juhiks ja kellele anti koht poliitbüroos.1

Ent meestel tekkis lahkarvamusi, mis olid tingitud Jeltsini kannatamatusest aeglaselt kulgevate reformide suhtes, ning pärast seda, kui Gorbatšov ta kohalt lahti laskis, sai Jeltsinist suur rivaal. Nüüd nautis ta kättemaksu: kasutades ära Gorbatšovi alustatud demokraatlikke reforme, valiti Jeltsin sama aasta juunis suurima vabariigi, Vene Föderatsiooni presidendiks. Vene Föderatsioon oli koduks peaaegu pooltele Nõukogude Liidu 293 miljonist elanikust ning omas suurt rolli ka riigi majanduslikus võimsuses. Kõik see andis Jeltsinile ideaalse võimutoe, millelt oma kunagist mentorit rünnata.

Jeltsin oli tulnud Valgevenesse eesmärgiga leida viis, kuidas liitu säilitada – ehkki Gorbatšovile seal rolli polnud; teda polnud koosolekule kutsutudki, mistõttu kokkusaamisel oli konspiratiivsuse tunnuseid. Kuid Jeltsini lootused lasi põhja opositsioon Ukraina presidendi Leonid Kravtšuki näol, kelle rahvas oli äsja referendumil ülekaalukalt iseseisvuse poolt hääletanud. Et reformitud liit elujõuliseks osutuks, oli vaja kaasata Ukraina, teine kõige võimsam vabariik Venemaa järel, kuid Kravtšuk keeldus allkirja andmast dokumentidele, mis oleks osutanud tsentraalsele kontrollile. Jeltsin muutis taktikat ning soovides meeleheitlikult päästa, mis päästa annab, nõustus ta Ukraina liidri poolt kohapeal kiiresti visandatud lepinguga. Selmet Nõukogude Liitu päästa, mattis ta selle maha.

Järgnevatel päevadel, mil teised nõukogude liiduvabariigid kõhklesid ja lääs vaatas asjade kulgu pealt võlutus- ja õudusseguse tundega, otsis Gorbatšov viise, kuidas Belovežje tehingut kehtetuks tunnistada. Ent ajaloo kulg oli tema vastu. 21. detsembril kirjutati Kasahstani pealinnas Almatõs alla uus leping ülejäänud nõukogude vabariikide juhtide poolt (v.a Gruusia, kes saatis kohale vaatleja ja pidi hiljem ühinema, ning kolm Balti riiki, kes olid samal aastal juba kindlalt oma teed läinud). Kesk-Aasia liidrite nõudmisel lepiti kokku, et neid kõiki peetakse asutajaliikmeteks.

Gorbatšov teatas Nõukogude Liidu presidendi kohalt tagasiastumisest 1991. aasta 25. detsembri õhtul televisioonis. Mõni minut pärast seda, kui ta Kremlist viimast korda lahkus, kell 19.32, langetati punane sirbi ja vasaraga Nõukogude lipp. Kell 19.45 heisati samas kohas Vene Föderatsiooni lipp ning mitme minuti vältel võis kuulda Kremli Spasski tornist kellalööke. Järgmisel päeval andis vabariikide nõukogu ehk parlamendi ülemkoda välja deklaratsiooni sõnumiga Nõukogude Liidu kui toimiva riigi eksistentsi lõpust.

Nõukogude Liidu hävingu seemned külvati selle loojate endi poolt. Tsaariaegne Venemaa oli pigem impeerium kui rahvusriik. Riigis elanud inimesed jaotati venelasteks ja võõramaalasteks, ning polnud kahtlust, kelle käes olid ohjad. Lenini kuulus kirjeldus Tsaari-Venemaast on tuntud fraasina „rahvaste vangla“.

Pärast võimuhaaramist 1917. aastal võtsid bolševikud omaks teist­suguse poliitika: nad asusid heastama sajandeid kestnud venestamist ja hoolimata sellest, et nad pidasid rahvuskultuure vaid kodanlikuks fiktsiooniks, julgustasid nad Nõukogude Liidu territooriumil elava meeletu arvu etniliste rühmade arengut (1926. aasta esimese rahvaloenduse andmetel oli nende arv 176).

Asi polnud pelgalt tsaaride „suurriikliku šovinismi“ heastamises. Lenin mõistis, et nõukogude võimu konsolideerimiseks ei piisa üksi jõust. Tal tuli veenda kümneid miljoneid mittevenelasi, et uus loodav riik on ka nende oma, et neist saaksid aktiivsed osalised suures sotsialistlikus eksperimendis. Ehkki see näis paradoksaalsena, uskus ta, et parim viis selleks on arendada eri keeli ja kultuure, toetada rahvusliidrite teket, kes suudaksid esindada vastavaid rahvaid, ja luua institutsioone, mis julgustaksid massilist osalemist. Neisse paikadesse, kus puudus keel üldse või siis kirjakeel, saadeti kohale lingvistid Moskvast või Peterburist, kes pidid keele „formuleerima“.

Selline poliitika peegeldus uue riigi administratiivstruktuuris. Ehkki tegelik võim kontsentreerus Kremlisse, valitseva Kommunistliku Partei Poliitbüroosse, oli Nõukogude Liit formaalselt jaotatud selliselt, et igal etnilisel vähemusel oli oma rahvuslik territoorium. Peamised ehitus­plokid olid liiduvabariigid, mida lõpuks oli kokku viisteist: need loodi aastatel 1917–1940, neil olid konstitutsioonipõhiselt võrdsed õigused ja võrdne võim, hoolimata erinevustest suuruses, elanikkonnas ja majanduslikus võimsuses.

Igal riigil oli oma Kommunistliku Partei haruorganisatsioon, parlament ja teised rahvusriigi tunnused, nagu lipp, vapp ja hümn.2 Nende kultuurilise identiteedi tunnetust tugevdasid kirjanike liidud, teatrid, ooperiteatrid ja riiklikud akadeemiad, mis spetsialiseerusid vastavate riikide ajaloole, keelele ja kultuurile. Ukrainal ja Valgevenel oli isegi oma esindus ÜRO-s. Igal liiduvabariigi õigust „liidust vabatahtlikult välja astuda“, mille tagas 1924. aasta konstitutsioon, kinnitati ka nende poolt, kes konstitutsiooni 1936. ja 1977. aastal uuega asendasid. Kuidas väljaastumine praktikas välja pidi nägema, selle kohta juhised puudusid, aga nende järele polnud ka vajadust: õigus välja astuda oli samasugune fiktsioon nagu paljud teisedki konstitutsioonis välja toodud õigused.

Vene Föderatsioon – ehk siis oma täieliku nimega Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik – jaotati 1920. aastate alguses umbes kolme­kümneks autonoomseks vabariigiks ja oblastiks, mis jaotusid ise veel suureks hulgaks rahvusüksusteks, suisa regiooni tasemeni välja. Sama lugu oli ka paljude liiduvabariikide puhul. Ühe asjatundja sõnul meenutas Nõukogude Liidu struktuur „hämmastavat ja näiliselt lõppematult üksteise sisse mahtuvate rahvuslike nukkude matrjoškade kollektsiooni“.1

Aastate jooksul võttis poliitika hoopis teise suuna. 1930. aastatel, Stalini võimuloleku ajal, loobuti eraldi rahvusrühmade esiletoomisest, see asendati vene kultuuri ja ajaloo ülistamisega. Venelastest said „sotsialistlike rahvaste peres“ „vanemad vennad“. Kuna silmapiirile kerkis ähvardav sõda Saksamaa vastu, tõsteti rohkem esile nõukogude patriotismi ja valmidust võidelda sotsialistliku isamaa eest. Samal ajal deporteeriti etnilise puhastuse käigus terveid rahvaid ühest maa otsast teise, ning protsess kiirenes pärast Teise maailmasõja puhkemist. Ajavahemikus 1941–1949 saadeti ligikaudu 3,3 miljonit inimest, keda süüdistati koostöös sakslastega või nõukogudevastases tegevuses, Siberisse ja Kesk-Aasia vabariikidesse. Tingimused olid kohutavad: mõnede hinnangute põhjal suri kümnest inimesest enam kui neli haigustesse või nälga. Stalini surmale järgnenud aastatel need „kollaboratsionistid“ küll rehabiliteeriti, kuid paljudel lubati oma esivanemate maale tagasi pöörduda alles aastakümneid hiljem.

1924. aastal võrdles Turkestani Kommunistliku Partei keskkomitee sekretär I. Vareikis Nõukogude Liitu hiiglasliku ühiskorteri kommunalka’ga, mida tuli jagada paljudel nõukogude perekondadel. Igal rahvusrühmal – või siis tema analoogia kohaselt perekonnal – oli õigus eraldi toale. „Ainult vaba rahvusliku enesemääramise kaudu saame sellise korterini jõuda,“ väitis Vareikis, „sest ainult sellise enesemääramise tõttu saab varem rõhutud rahvas lahti oma õigustatud usaldamatusest suuremate rahvaste vastu.“2

Vene teadlane Yuri Slezkine lähtus sellest analoogiast ühes artiklis, mis avaldati 80 aastat hiljem, pärast Nõukogude Liidu lõppu, kus ta võttis luubi alla kommunistide rahvuspoliitika. Selline poliitika kestis aastakümneid, kirjutas ta, isegi kui 1930ndate lõpuks hakkasid venelased, kes asustasid „tohutut saali, koridori ja kööki, kus tehti kõik suuremad otsused, oma naabreid kiusama ja kaunistama endile kuuluvaid kommunaalkorteri osi.“ Ent isegi siis nad „ei väitnud, et terve korter kuulub neile või et teised (suured) perekonnad ei oma õigust omaette tubadele. Üürilised olid üha enam ebavõrdsed, ent asusid kindlalt eraldi.“3

Hoolimata komplitseeritud rahvustepõhise jaotuse süsteemist, mille Lenin oma järeltulijatele pärandas, oli ta eeldanud, et nõukogude rahvaste rahvuslik eneseteadvus kaob lõpuks ära ja asendub ühtse klassiteadlikkusega. Stalin ja tema vahetud järglased surusid igasugused rahvusluse ilmingud brutaalselt maha. Ent kui Gorbatšov hakkas 1980ndate keskel lõdvendama kontrolli poliitilise süsteemi üle, hakkas rahvuslik eneseteadvus ennast taas ilmutama ning segunes üleskutsetega, mis nõudsid poliitilisi ja majanduslikke reforme. Paljude mittevene liiduvabariikide jaoks oli demokraatia nõudmine sünonüümiks autonoomia või isegi iseseisvuse nõudmisele.

Esimene avalik rahvuslusepuhang leidis aset 1986. aasta detsembris, kui Kasahhi kommunistliku partei veteranliider Dinmuhhamed Konajev vahetati välja Gennadi Kolbini vastu. Viimane oli aga venelane, kel puudus vabariigiga igasugune side. Gorbatšov oli sel moel püüdnud võidelda kohapealse korruptsiooniga. Ent kasahhid nägid selles traditsiooni lõhkumist: selle kohaselt oli mittevene liiduvabariikide eesotsas alati olnud üks nende rahva seast. Protestide vaigistamiseks kutsuti kohale julge­olekujõud, vähemalt kaks inimest sai surma ja sajad vigastada. Kaks aastat hiljem muutus sajanditevanune tüliküsimus Armeenia ja Aserbaidžaani vahel Mägi-Karabahhia vaidlusaluse territooriumi üle avalikuks sõja­pidamiseks, mis kestab edasi praegugi. Ka Gruusias ja osas Kesk-Aasia riikides lahvatas etnosepõhiseid vägivallapuhanguid, mille põhjuseks olid igi­põlised vastuolud erinevate rahvusrühmade vahel.

See aeg tõi kaasa ka organiseeritud rahvuslike liikumiste esile kerkimise, esmalt Balti liiduvabariikides Eestis, Lätis ja Leedus, seejärel Kaukaasias, Moldovas ja mujalgi. Eesti sammus eesotsas: 1988. aasta aprillis kuulutas endine Eesti valitsuse plaanikomitee ametnik Edgar Savisaar ETV saates „Mõtleme veel“ välja Rahvarinde moodustamise uutmise toetuseks. Ehkki ametlikult oli tegu laiapõhjalise rahvaliikumise ja mitte poliitilise parteiga, hakkas Rahvarinne kiiresti nõudma ühiskonna demokratiseerimist ning Nõukogude Eesti juhtkonna tagurlike tegelaste väljavahetamist reformaatorite vastu. Oma nõudmised tehti teatavaks tervel real massiüritustel: suurim neist oli Balti kett 23. augustil 1989. aastal, mis organiseeriti ühiselt Läti ja Leedu vastavate rinnetega. Selles osales hinnanguliselt kaks miljonit inimest, kes kõik ühendasid käed katkematuks inimketiks 675,5 kilomeetril läbi kolme Balti riigi, tähistamaks Molotov-Ribbentropi pakti 50. aastapäeva; pakti salajased protokollid olid sillutanud teed Balti riikide annekteerimisele Stalini poolt.

Selle asemel, et rahvuslased purustada, hakkasid liiduvabariikide juhid nendega koostööd tegema. Mõju oli kõige märgatavam Balti riikides, kus reformimeelsed kompartei ametnikud sulandusid tõhusalt äsja moodustatud iseseisvuspüüdlusi juhtivate rahvarinnetega. Näiteks Eestis läks Savisaar 1989. aastal valitsusse ning 1990. aastal sai temast ENSV valitsuse juht ehk siis peaminister.

Iroonilisel moel panid Nõukogude Liidu asutajad paika piirid võimalikuks lahususeks tulevikus, kuna olid valinud föderatsioonile struktuuri, mis jaotas riigi rahvuste põhjal: iseseisvuse eest seisjate käsutuses olid ametlikud struktuurid ja valmis piirid eeldatavate iseseisvate riikide jaoks. Tänu esimestele sammudele demokraatia suunas, mis said alguse esimese rahvasaadikute kongressi saadikute valimisega 1989. aasta märtsis, sai liiduvabariikide liidrite legitiimsus tuleneda pigem omaenda valijaskonnast kui Moskvast. Liiduvabariikide parlamendid, kes aastakümneid polnud palju muud kui kummitemplid, hakkasid ise tõeliste seadusandlike organitena käituma. Eestlased näitasid teed: 1988. aasta novembris võttis vabariigi parlament vastu suveräänsusdeklaratsiooni, teatades, et riigi territooriumil kehtestatakse vaid need seadused, mis on nende parlamendi poolt heaks kiidetud. Järgnevatel kuudel toimetas enamik liiduvabariike samamoodi.

Erilist muret valmistas Kremlile olukord Ukrainas. Oma 52 miljoni elanikuga oli Ukrainal nii nõukogude tööstusele kui ka põllumajandusele märkimisväärne tähtsus. Riigi rahvas oli olnud venelastega alati lähedalt seotud: keeled on väga sarnased ja paljudes perekondades leidub mõlema rahvuse esindajaid, suurel määral samamoodi nagu šotlastel inglastega. Ukraina hoiakuid dikteeris olulisel määral nende maa ajalugu: soov iseseisvuda oli eriti tugev lääneosas, mis oli kuulunud Nõukogude Liitu alles Teise maailmasõja ajast, kui see 1939. aasta Molotov-Ribbentropi salajaste protokollide alusel Stalini poolt annekteeriti. Siingi võtsid intellektuaalid ja endised dissidendid ohjad oma kätte, sündmused arenesid sarnaselt Balti riikidega, kes olid Nõukogude Liidu poolt okupeeritud samal ajal kui Ukraina. Ida-Ukrainas olid arusaamad segasemad, eriti tööstuspiirkondades, kus domineerisid venelased ja „venestunud“ ukrainlased, ka oli siin toetus kommunistlikule parteile tugevam.

Kuna oht Gorbatšovi võimule kasvas, asus ta püüdma muuta Nõu­kogude Liitu niimoodi, et see rahuldanuks mõningaid autonoomiaga seonduvaid nõudmisi, ent säilitanuks „keskuse“ – ja rolli enda jaoks – Moskvas. Pärast mitmeid kuid kestnud läbirääkimisi jõuti lõpuks 23. aprillil 1991. aastal kokkuleppele, et Nõukogude Liit muudetakse Nõukogude Sõltumatute Vabariikide Liiduks, iseseisvate vabariikide föderatsiooniks, kel on ühine president, välis- ja sõjaline poliitika. Uuel moodustisel oli lisaboonus –

see säilitas akronüümi NSVL. Kuus liiduvabariiki – Gruusia, Moldova, Armeenia ja kolm Balti riiki keeldusid ühinemast, kuid uue moodustise eduvõimalusi julgustas eelmisel kuul toimunud rahvaküsitlus, kus ülejäänud üheksa liiduvabariigi hääletajaist 76 protsenti otsust toetas. Ametlik uue liidulepingu allkirjastamise tseremoonia määrati 30. augustiks.

Gorbatšov, kes oli eelnevatel kuudel vaheldumisi toetanud reformistide ja reaktsionääride seisukohti, protsessi käigus mõlemaid pooli teineteise vastu meelestades, võis nüüd rahuldust tunda faktist, et oli midagi kaosest päästnud. Ent juba hakkas tehing mõranema: kui 20. august lähenema hakkas, tabasid ukrainlasi kõhklused ja Gorbatšov muretses, et ka Jeltsin keeldub alla kirjutamast. Ent Gorbatšov ei teadnud, et tõeline oht varitses teda vana joone pooldajate poolt, kelle ta ise oli Nõukogude juhtkonnas võtmepositsioonidele määranud.

Just sellise möllu keskel, 29. juulil 1991 saabus president George H. W. Bush Moskvasse tippkohtumisele Gorbatšoviga. Alates Valgesse Majja asumisest pöördelise 1989. aasta alguses oli Bush tervitanud Gorbatšovi valitsusajal Nõukogude poliitikas toimunud kaugeleulatuvaid muutusi, mis võimaldasid Saksamaa taasühinemist ja endiste satelliitriikide, nagu Poola ja Ungari3 vabanemist ilma verevalamiseta. Nõukogude liider oli toetanud ka Kuveidi vabastamist USA juhitud koalitsiooni poolt pärast Saddam Husseini sissetungi ning oli osutunud tuumarelvade kaotamise osas peetavatel läbirääkimistel asjast huvitatud partneriks. Ehkki Gorbatšov oli endiselt avalikult kommunist, tõi ta oma riiki demokraatia elemente osaliselt vabade valimiste näol, tegi lõpu aastakümneid kestnud repressioonidele ja rakendas turureforme, mis avasid nõukogude majanduse maailmale ning andsid seega lääne ettevõtetele uusi võimalusi. Külm sõda näis tegevat teed uuele ajastule, kus suurriigid teevad koostööd.

Vastupidiselt järgmise aasta jaanuaris Bushi kõnest riigi olukorra kohta kõlama jäänud muljele, ei soovinud Ameerika Nõukogude Liidu lagunemist. Bush kartis, et selline protsess oleks vägivaldne ja destabiliseeriv. Samuti valmistas talle muret riigi tohutu tuumarelvade kogus, mis jagunes Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Kasahstani vahel.4 Juba sellise mulje jätmine, et Ameerika soosib riigi lagunemist, seadis ohtu Gorbatšovi positsiooni kõva joont pooldavate kommunistidest kriitikute seas. Bush kirjutas oma memuaarides: „Ükskõik mis moel ja kui kaua see protsess toimuks ning ükskõik millised selle tagajärjed oleksid, soovisin näha stabiilset ja ennekõike rahumeelset muutust. Uskusin, et selle tagaks poliitiliselt tugev Gorbatšov ja tõhusalt toimiv keskne süsteem. Tulemus sõltus sellest, mida Gorbatšov soovis teha.“4

Tippkohtumine, mida nimetati esimeseks pärast külma sõja lõppu, oli Bushi kolmas kohtumine Gorbatšoviga, ent esimene, mis leidis aset Nõukogude Liidu pinnal. Tippkohtumise ametlikuks tähtsaimaks sündmuseks oli strateegiliste relvade vähendamise kokkulepe, tuntud lühendina START, mis esmakordselt kohustas kaht riiki vähendama oma relvastust, selle asemel, et lihtsalt aeglustada tempot, millega varud kasvasid. Kaks poolt lubasid teha koostööd Lähis-Ida küsimustes ja Gorbatšov nõustus lõpetama majandusabi Fidel Castro režiimile Kuubal. Nõukogude liider pidas läbirääkimisi ka finantsabi ja mingisuguses vormis rahvusvahelises valuutafondis osalemise teemal.

Enne teisel päeval Kremli suures palees START-lepingu allkirjastamise tseremooniat veetsid Bush ja Gorbatšov mitu tundi mitteametlikus õhkkonnas Novo-Ogarjovos, Moskvast lääne pool asuvas riigi suvilas. Siin said nad lihtsas riietuses ja ametliku päevaplaanita vabalt rääkida sellest, kuidas külma sõja vastastikusest vaenulikkusest üle saada. Gorbatšov, kes oli kodus kontrolli kaotamas ja vajas meeleheitlikult lääne majandusabi, oli nõrgas positsioonis. Ent kui kaks meest istusid viis tundi ümmarguse laua taga korvtoolides, ühel pool suvila ja teisel pool mets, tuli ta välja ambitsioonika visiooniga, mille kohaselt Nõukogude Liit ja Ühendriigid võiksid teha maailma probleemide lahendamisel koostööd. Tema nägemuses tuli üliriikide vahel valitsenud konfrontatsiooni ajastu koostöö ajastu vastu välja vahetada.

Gorbatšovile tegi Bushi reaktsioon rõõmu, ja ta kirjeldas nende arutelu „säravaima hetkena“ oma uues lähenemises välispoliitikale. Ent ta pettis ennast, kui arvas, et Ameerika on valmis uueks võrdseks partnerluseks. Nõukogude Liidu päevad üliriigina olid lõppenud. Oma memuaarides ütleb Bush nende arutelu kohta vaid järgmist: „Gorbatšov alustas pikka monoloogi, millele mul vaevu õnnestus mingi kommentaar vahele lisada.“5

Tippkohtumine oli esiplaanile toonud ka küsimuse, kuidas tulla toime Nõukogude Liidu lagunemisega. Bush oli oma võõrustajat pahandanud, andes selgelt märku kavatsusest pärast tippkohtumist sõita edasi Ukraina pealinna Kiievisse. Tegu oli vaid viietunnise vahepeatusega, ent sel oli tohutu sümboolne tähtsus. Nagu osutas Sergi Plohhi oma usaldusväärses aruandes Nõukogude Liidu lagunemisest,6 „soovis Valge Maja anda märku, et on aru saanud, et enam ei piisanud Moskva keskvõimuga rääkimisest, vaid nüüd tuli arvesse võtta ka liiduvabariikide arvamust. Ukraina valiti välja põhjusega, mitte ainult oma suuruse, vaid ka selle tõttu, et sealne rahvaliikumine oli populaarne ja rahumeelne, ning riigi juhid soovisid pigem suveräänsust kui täielikku iseseisvust.“

Vaid umbes nädal enne sõitu oli Kreml püüdnud veenda Bushi oma reisi Kiievi osa ära jätma, tuues põhjenduseks täpsustamata pingeid Kiievis. Ent Valge Maja jäi endale kindlaks ja Bush eitas igasuguseid halbu kavatsusi. Ta rõhutas: „Tahan teile kinnitada, et reisil Kiievisse ei tee mina ega mu saatjad midagi, mis komplitseeriksid olemasolevaid probleeme või sekkuksid küsimusse, millal Ukraina võiks liiduleppele allkirja anda.“7

Bush pidas oma sõna. Ukraina parlamendile – ülemraadale – peetud kõnes kiitis ta Gorbatšovi alustatud reformide eest ja kirjeldas „vale valikuna“ otsust valida tema ja iseseisvust pooldavate liidrite vahel. Ehkki tõotanud toetada neid, kes püüdlevad vabaduse, demokraatia ja majandusvabaduse poole, lisas Bush: „Vabadus pole sama mis iseseisvus. Ameeriklased ei toeta neid, kes ihalevad iseseisvust selleks, et asendada kaugemal asuv türannia kohaliku despotismiga. Nad ei aita neid, kes edendavad enesetapjalikku vihkamisel põhinevat natsionalismi.“8

Bushi sõnad peegeldasid tasakaalustatud tegevust, mida tema administratsioon püüdis arendada: ehkki nad elasid kaasa Ukraina ja teiste liiduvabariikide püüdlustele, ei soovinud nad ohtu seada oma suhteid Nõukogude juhtkonnaga, eriti tuumarelvade üle peetavatel läbirääkimistel – selles punktis oli Bush Kravtšukiga avameelne. „Selles küsimuses tuleb olla tasakaalukas ning ma soovin keskvõimu respekteerida,“ sõnas Bush Ukraina juhile, rõhutades oma „sügavat austust president Gorbatšovi vastu.“9 Ehkki parlament tervitas Bushi kõnet püsti tõustes ja aplausitormiga, mõistis selle hukka Ruhh – rühmitus, mis juhtis Ukraina iseseisvuspüüdlusi. Selle esimees Ivan Dratš ütles reporteritele, et arvas Bushi olevat „Gorbatšovi hüpnoosi mõju all.“ Teine iseseisvusmeelne poliitik, Stepan Pavljuk, pahandas, et Ameerika liider ei kiitnud heaks ukrainlaste võitlust totalitaarse riigi vastu. Isegi Gruusia valitsus, kes pidas oma lahingut iseseisvuse eest, sekkus ja pilkas Bushi. „Miks ta ei kutsunud Kuveiti üles Iraagiga liidulepingut allkirjastama?“ küsiti nende seisukohavõtus.10

Bushi soovi säilitada Nõukogude Liit võeti halvakspanuga vastu ka paljude inimeste poolt tema koduriigis, eriti aga 750 000 Ameerika ukrainlase poolt, kes tavaliselt vabariiklaste poolt hääletasid. Konservatiivist New York Timesi kolumnist William Safire ristis Bushi sõnavõtu populaarseks saanud nimega „Kõne à la Kiievi kotlet“. Ta väitis oma armutus kirjutises, et Bush „pidas ukrainlastele loengu enesemääramise vastu, asetades Washingtoni rumalal kombel Moskva tsentralismi poolele ja seega vastu ajaloo arengule.“11

Ent sündmused arenesid kiiremini kui Bush – või kes iganes – oleks ennustada võinud. 18. augustil, vaid pisut üle kahe nädala ajast, mil Ameerika president Ukraina poole teele asus, võtsid kaheksa kõrget nõukogude ametnikku enda poolt väljakuulutatud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee nimel Nõukogude Liidu valitsuse enda kontrolli alla. Krimmis puhkusel viibiv Gorbatšov pandi koduaresti. Ent intriigisepitsejatel ei jätkunud otsustavust ja halastamatust kella tagasi keerata, nende ebatõhusus tuli selgelt välja pressikonverentsil, kus asepresident Gennadi Janajev oli niivõrd närvis – ja arvatavasti ka purjus – et tal käed värisesid, kui ta teatas, et Gorbatšov „puhkab“ ja et nüüd on tema riigi eesotsas.

Jeltsin oli see, kes mehed paika pani. Tuginedes oma autoriteedile Venemaa presidendina ning tohutule populaarsusele moskvalaste seas, tormas ta Venemaa parlamendihoonesse Valgesse Majja, kuhu oli kogunenud vastuhakuks meelestatud rahvas, hoolimata ähvardavatest tankidest tänavatel. Üheks riigipöördekatse kõige mõjusamaks kujundiks saanud hetkel ronis Jeltsin ühele tankidest ja luges ette pöördumise Venemaa rahvale. Tanki meeskond ei teinud midagi tema peatamiseks. Intriigi sepitsejad polnud mõistnud, et edukas riigipööre tähendab seda, et armee peab olema nende poolel. Vähem kui 72 tunni pärast oli riigipöördekatse läbi kukkunud ja farsiks muutunud, ent see muutis ajalugu viisil, mida mitte keegi – kindlasti mitte vandenõulased ise – poleks suutnud ette näha.

Gorbatšov, kes saabus Moskvasse tagasi 22. augusti esimestel tundidel, püüdis uuesti olukorda kontrolli alla saada. Mõistes Kommunistliku Partei juhtivate liikmete, kellest enamiku oli ta ise kohale määranud, korraldatud riigipöördekatse keerulisust, saatis ta keskkomitee laiali ning läks selle juhina erru. Ent nende kolme äreva päeva jooksul oli jõudude tasakaal riigis muutunud: Jeltsini kartmatu vastuhakk vandenõulastele oli ta positsiooni hüppeliselt tõstnud ning nüüd tegutses ta kiiresti, tugevdamaks Vene Föderatsiooni valitsuse võimu, mille eesotsas ta seisis, ning tehes seda Gorbatšovi ees vastutavate nõukogude võimude arvelt.

Ent Jeltsin ei soovinud Nõukogude Liidu lagunemist sugugi enam kui Gorbatšov. Kui Ukraina parlament kuulutas 24. augustil välja vabariigi iseseisvuse, hoiatas Jeltsini pressisekretär, et Venemaa võib kätte maksta, nõudes osa Ukraina territooriumist – nimetades seejuures Krimmi ja Ida-Ukraina Donetski regiooni, aga ka Gruusias asuvat Abhaasiat ja osa Põhja-Kasahstanist.

Ukrainlased olid maruvihased. Püüdes olukorda maha rahustada, saadeti Kiievisse delegatsioon eesotsas Jeltsini asepresidendi Aleksandr Rutskoiga. Kahe riigi vaheline lõhe ilmnes, kui delegatsiooni liige, Leningradi linnapea ja juhtiv reformaator Anatoli Sobtšak väljus läbirääkimisteruumist, et kõnelda Ukraina parlamendi ette kogunenud rahvaga. Sobtšak ütles: „Tähtis on, et oleksime koos“ – ja sellele vastati vaid vile ja mahakarjumisega. See, mida venelased nägid „kokkukuuluvusena“, oli paljude ukrainlaste jaoks suurema naabri domineerimine.

Kõnelused lõppesid sellega, et Venemaa tunnustas Ukraina õigust iseseisvusele. Kaks poolt leppisid samuti kokku jääda kindlaks 1990. aastast pärinevale lepingule, mis kinnitas vastavad piirid. Kasahhi liider Nursultan Nazarbajev, keda Venemaa territoriaalsed nõudmised samuti muretsema panid, nõudis, et Rutskoi delegatsioon lendaks tema vabariiki, et anda seal samasugused garantiid. Ent venelased uskusid siiski jätkuvalt föderatsiooni ja pidasid Ukraina iseseisvusdeklaratsiooni pelgalt kavalaks võtteks paremate tingimuste väljarääkimiseks – see oli süüdistus, mida Kiievi ametnikud vihaselt eitasid.

Nüüd oli liiduvabariikidel võimalus tegutseda. Balti riigid kasutasid riigipöördekatset oma iseseisvuse maksmapanekuks – Ühendriigid tunnustasid seda 2. septembril ja Nõukogude Liit neli päeva hiljem. Üksteise järel tegid sama teised liiduvabariigid – ehkki samasugust tunnustamist ei järgnenud. Isegi poolfeodaalses Kesk-Aasias, kus nõudmine iseseisvuse järele oli olnud nõrgem ja kus majanduslikke sidemeid Venemaaga nähti ellujäämiseks olulistena, tervitasid vabariikide juhid võimalust saada pigem suveräänse riigi presidendiks kui olla Kremli etturiks.

Nõukogude Liidu kollaps lähenes veelgi 1. detsembril, kui ukrainlastelt küsiti, kas nad toetavad parlamendi poolt 24. augustil väljakuulutatud suveräänsusdeklaratsiooni. Jaatavalt vastas muljetavaldav 92,3% ning riigi lääneosas lähenes protsent sajale, valimistel osales enam kui 84% elanikkonnast. Pettumus Nõukogude Liidus oli niivõrd suur, et isegi Krimmi poolsaarel, kus enamik elanikkonnast olid venelased, hääletas 54% iseseisva Ukrainaga ühteheitmise poolt. Nüüd oli liidu saatus otsustatud.

Nädal aega hiljem helistas Jeltsin Belovežje kohtumise lõpus Bushile, öeldes, mida otsustati, rõhutades, et tema ja kaks teist paktile allakirjutanut olid kokku leppinud võtta vastutus Nõukogude Liidu võlgade eest ja hoida riigi suurt tuumarelvastust üheainsa poole vastutusalas. Bush oli mõlema punktiga nõus, kuid ei soovinud seda tohutut muutust liiga ennatlikult heaks kiita või laita, vastates vaid: „Ah nii.“ Alles seejärel helistas Jeltsin Gorbatšovile. Viimane oli raevus riigi hävitamise pärast, viha suurendas tõsiasi, et Bush oli asjast enne teda teada saanud.

Kui Nõukogude Liit 1991. aasta lõpus lõhenes, siis toimus see 1977. aasta konstitutsiooni artikli 72 põhjal, mis andis igale liiduvabariigile õiguse liidust lahkuda. Vabariikidevahelised piirid, mis senini olid olnud administratiivsed jaotused, muutusid riigipiirideks äsja väljakuulutatud suveräänsete riikide vahel. Nõukogude Liitu oli alati kujutatud kui rahvaste vabatahtlikku liitu. Nüüd oli kõik need aastad aetud rahvuspoliitika jõudnud loogilise lõpptulemuseni.

Et kõik see juhtus suhteliselt rahumeelselt, on tähelepanuväärne, eriti võrreldes terve rea sõdadega, mis järgnesid Jugoslaavia lagunemisele umbes samal ajal. Mõlemad riigid olid kokku lapitud erinevatest etnilistest ja rahvusrühmadest, kel olid omavahelised hõõrumised juba vanast ajast, lisaks potentsiaalsed territoriaalsed vaidlused, mis olid autoritaarse valitsemise aastakümnete vältel maha surutud. Venemaa domineeris Nõukogude Liidus majanduslikult ja poliitiliselt isegi suuremal määral kui Serbia Jugoslaavias. Suur arv venelasi nagu ka serblasi elas oma koduvabariigi piirest väljaspool. Serbia (ja hiljem Jugoslaavia) juht Slobodan Milošević kasutas olukorda ära, püüdes luua Suur-Serbiat, millel olid aga hävitavad tagajärjed nii tema riigile kui ka naabritele.

Ent kuigi Jugoslaavia koosseisu kuuluvad vabariigid olid mässitud riigi territooriumil raevutsenud sõdadesse, mis kestsid suures jaos läbi 1990. aastate, siis Nõukogude Liidu viieteistkümne liiduvabariigi piire suures osas aktsepteeriti, ehkki need olid kokkuleppelised – mõnel juhul meelega – sest need pandi nõukogude ajal paika mitte niivõrd rahvusrühmi ühendama kui lahutama. Sellise rahuliku ülemineku eest võib suures osas tänulik olla Jeltsinile.

Erinevalt Miloševićist polnud ta huvitatud rahvusliku vihkamise õhutamisest. Kaugel sellest: Jeltsin sai aru, et ainus viis Venemaa demokraatlikuks muuta oli võimaldada teistele vabariikidele nende vabadus. Nagu teda ümbritsevad reformaatorid ütlesid, oli valida autoritaarse Nõukogude Liidu ja demokraatliku Venemaa vahel. Sel põhjusel ei soovinud Jeltsin kasutada jõudu, et peatada Ukraina iseseisvumissoovi. Samuti ei püüdnud ta, hoolimata esialgsest mõõgaga vibutamisest, muuta Ukraina piire. Rahvustevaheline vägivald leidis aset Kaukaasias ja Kesk-Aasias, ja ehkki konfliktid toimusid peamiselt mittevene rahvuste vahel, nägid siiski nii mõnedki Venemaa kätt Gruusias ja Moldovas konflikte õhutamas.

Ent meelerahu, millega venelased tundusid aktsepteerivat maade kaotust, mis nende valitsuse all olid olnud, enamikul juhtudel suisa sadu aastaid, oli petlik. Rahva jaoks, keda oli kasvatatud uskuma ühtsesse lahutamatusse nõukogude rahvasse, oli suure osa oma territooriumi kaotamine teist korda sajandi jooksul suur löök rahvusliku uhkuse pihta. Alates 16. sajandist oli Venemaa laienenud, peatudes ainult siis, kui sattus vastamisi tugevate jõududega: Saksamaa (ja Austria) läänes, Hiina ja Jaapan idas ning Briti impeerium lõunas. Kuni 1991. aastani oli nende piiride vahelisel maal – umbes ühel kuuendikul maakerast – domineerinud Venemaa, olgu tal siis nimeks Vene impeerium või Nõukogude Liit. Territooriumi ulatus tagas nn „strateegilise jõu“, mida Venemaa vajas enda kaitsmiseks, ja mida ta kasutas, et välja ajada kõigepealt Napoleon ja seejärel Hitler. Venemaa soov säilitada oma mõjuvõim nende maade – eriti Ukraina – üle ja siduda nad kokku, peegeldus Belovežjes väljendatud toetuses ideele luua Sõltumatute Riikide Ühendus.

1990. aasta septembris, kui Nõukogude Liit hakkas lagunema, oli Vermontis eksiilis elav dissidendist kirjanik Aleksandr Solženitsõn oma essees pealkirjaga „Venemaa taasülesehitamine“ hoiatanud püüete eest hävitada riigi slaavi tuuma. Kui eraldusid Baltimaad, Kesk-Aasia ja Kaukaasia liidu­vabariigid, väitis ta, et neid tuleks tagant julgustada – ent slaavlased peaksid jääma kokku ühte riiki. Hoolimata sellest, et ta oli tulihingeline kommunismivastane, oli Solženitsõn ka vana stiili vene natsionalist. Eriti kriitiline oli ta nende suhtes, kes püüdsid „ära hakkida“ Ukrainat, mida ta pidas Venemaast eraldamatuks, eriti Krimmi ja teisi osi lõunas ja idas, mis polnud „vana Ukraina“ osad.

„Eraldada tänapäeval Ukraina, tähendaks lõigata sisse miljonite inimeste ja perede ellu,“ kirjutas ta essees, mis avaldati ka Komsomolskaja Pravdas, kõige suurema läbimüügiga vene ajalehes.12 „Need kaks rahvast on teineteisega segunenud, seal on terveid piirkondi, kus domineerivad venelased, paljude inimeste jaoks on raske valida kahe rahvuse vahel; paljud teised on erinevat päritolu ja palju on segaabielusid (abielud, mida pole tegelikult kunagi „segaabieluks“ peetud). Tavainimeste tasandil pole venelaste ja ukrainlaste vahel jälgegi sallimatusest.“ Veidi vastuokslikum oli tema pakutu, et ka Kasahstani põhjaosa peaks olema slaavi tuumiku osaks.

Venelaste ahastusele Nõukogude Liidu lagunemise üle lisandus mure nende 25 miljoni kaasmaalase saatuse pärast, kes pärast 1991. aasta detsembrit leidsid end valel pool uue iseseisva Venemaa piiri – just samamoodi nagu saksa natsionalistid tegid 1920. ja 1930. aastatel kihutustööd kümne miljoni rahvuskaaslase pärast, kes elasid väljaspool Weimari Saksamaa piire. Protsessis, mis sai alguse tsaaride valitsusajal ja jätkus nõukogude ajal, olid venelased koloniseerinud Baltimaad, Kaukaasia ja Kesk-Aasia mitte ainult riigi varustamiseks oskustöölistega, vaid ka sihiliku venestamispoliitika eesmärgil. Nüüd aga leiti end üleöö võõral maal elamas.

Kolonisaatorite saatus on üks kõige hädaohtlikumaid küsimusi, mis kaasneb iga impeeriumi lagunemisega: nad võivad muutuda privilegeeritud eliidist vihatud vähemuseks. Probleem muutub palju suuremaks koloniseeritud piirkondadega otsekokkupuutes olevate impeeriumide puhul, nagu Nõukogude Liit. Erinevalt brittidest Indias või prantslastest Aafrikas nägid vähesed teistesse liiduvabariikidesse elama asunud venelased end koloniaalvõimu esindajatena. Kuna nad olid üles kasvatatud propaganda saatel, mis ülistas nõukogude rahvaste ühtse pere vendlust, nägid nad ennast liikumas ühe maa erinevate piirkondade vahel paremate võimaluste otsingul, sarnaselt ameeriklastele, kes suunduvad Suure Järvistu ja Kesk-Lääne põhjaosa mahakäinud piirkondadest Californiasse tööd otsima.

Nende positsioon muutus eriti problemaatiliseks Balti riikides. Ehkki nõukogude ajaloo ametlik versioon ütles, et Eesti, Läti ja Leedu liitusid Nõukogude Liiduga 1940. aastal vabatahtlikult, oli tõde teine – need maad, saanud tsaristliku Venemaa alt pärast Esimest maailmasõda vabaks, olid Nõukogude Liidu poolt okupeeritud – see oli seisukoht, mida toetasid teiste seas ka Ühendriigid ja Suurbritannia.

Uuesti iseseisvunud Balti riikide juhid pidasid sinna elama asunud venelasi illegaalse okupatsioonivõimu esindajaiks ning ei soovinud neile seetõttu automaatselt kodakondsust anda. Iseseisvumise tagajärjel peeti umbes 30% Eesti elanikest riigita kodanikeks. Iseenesest oli selline poliitika loogiline ja ei põhinenud rahvusel kui sellisel; väikesest vene vähemusest, kes olid maal elanud tsaariajast saadik ja olid paremini integreeritud, said kõik kodakondsuse. Ent vältimatult kutsus see esile Venemaa-poolseid süüdistusi diskrimineerimises ning pani eurooplased kulmu kergitama.

Teised endised liiduvabariigid ei pidanud sisserännanuid illegaalseteks okupantideks ja järelikult ei võetud ka sellist kompromissitut hoiakut vene vähemuse suhtes. Ent kõik olid teadlikud sajandeid kestnud venestamise mõjudest. Eriti kehtib see Ukraina puhul, ehkki rahvustevaheline eraldusjoon oli seal ähmane suure arvu rahvuselt ukrainlaste tõttu, kes pidasid paremaks rääkida pigem vene kui ukraina keelt, ent olid samas lojaalsed pigem Kiievile kui Moskvale.

Mõned Kremli tegelased said kiiresti aru, et see uus diasporaa võib osutuda potentsiaalseks väärtuseks. Paljutsiteeritud artiklis, mis avaldati 1992. aasta novembris, pakkus Vene teaduste akadeemia Euroopa instituudi asedirektor Sergei Karaganov, et Venemaal on õigus tõusta miljonite oma kaasmaalaste kaitsele Baltimaades ja mujal endises Nõukogude Liidus. Kaugel sellest, et leinata nende kaotust, kes jäid valele poole piiri, väitis Karaganov, et Kreml peaks nägema neis tööriista, mis aitaks säilitada mõjuvõimu endiste liiduvabariikide üle. See oli idee, mis sai tuntuks Karaganovi doktriinina. Veidi pärast artikli ilmumist ajakirjas Diplomatitšeskii Vestnik, hakkasid Kremli välispoliitilised väljaütlemised rõhutama, et vägede väljaviimine Eestist sõltub lõpu tegemisest vene keelt kõnelejate väidetavale „süstemaatilisele diskrimineerimisele“.

1991. aastale järgnenud aastatel heitsid kommunistid ja vene natsionalistid Nõukogude Liidu lõppemise idee kõrvale – nad moodustasid „puna-pruuni“ rinde, mis nägi sündinut mõne hullumeelse kuuna, mille vältel rahvad, kes olid sajandeid koos elanud, olid nüüd mõnede võimujanuste poliitikute mahhinatsioonide tõttu üksteisest lahti rebitud. Samamoodi nagu Weimari vabariigi tsiviiljuhte süüdistati parempoolsete äärmuslaste poolt selles, et nad Esimese maailmasõja lõpupäevil surusid Saksamaale liitlastega kokkuleppele minnes noa selga, levis nüüd ka legend „Belo­vežje reeturitest“.

Sellele narratiivile lisas tahtmatult hoogu Bush, kes, alustades 1992. aasta jaanuaris oma kõnet käsitlusega olukorrast riigis, püüdis end kujutada mehena, kes tegi lõpu kommunismile ja Nõukogude Liidule, ning seda tehes „võitis“ külma sõja. Ent see oli tegelikult ajaloo ümberkirjutamine. Kaugel sellest, et suruda peale Nõukogude Liidu lagunemist, oli Bush oma „Kiievi kotleti“ kõnes – ja erakõnelustes Jeltsini ja Kravtšukiga –

selgeks teinud, et Ameerika soovis näha Ukrainat ja teisi liiduvabariike astumas Gorbatšovi pakutavasse vabatahtlikku liitu. Erand tehti vaid Balti riikidele. Ka ei saanud Bush nõutada endale kommunistliku partei monopolile lõpu tegemise au: see jääb Gorbatšovile, isegi kui ta seda ehk ei oleks teinud, kui ta oleks ette näinud, kuidas hääletajad selle vastu pöörasid.

Mis puudutab külma sõda, siis oli see tegelikult lõppenud kaks aastat varem Berliini müüri langemisega, nagu kinnitasid Gorbatšov ja Bush sündmusele järgneval kuul 1989. aasta detsembris Malta tippkohtumisel, mil Nõukogude liider deklareeris: „Me teatasime mõlemad, et maailm lahkub ühest – külma sõja ajastust ja astub teise ajastusse.“

„On fakt, et külma sõja lõpp, lõpp kommunismi valitsemisele Nõu­kogude Liidus ja Nõukogude Liidu enese lõpp, on kolm eraldi sündmust, mis on omavahel seotud, aga mitte identsed,“ täheldas Jack Matlock, kes oli Ameerika Ühendriikide suursaadik Nõukogude Liidus veel veidi enne riigipöördekatset.13 „USA suhtumine neisse kolme sündmusse erines suuresti, ja meie panus neisse erines suuresti.“

Ent 1992. aastaks seisid Bushil ees valimised ja kuna Ameerika majandusel läks hästi, siis lootis ta Valgesse Majja tagasi saada hääletajate abiga, kes tunnustavad ta edukust möödunud aasta dramaatiliste sündmuste käsitlemisel Nõukogude Liidus ja Kuveidis.

1990ndate alguses oli sellistel argumentidel enamiku venelaste seas vähe kaalu, sest oldi mures enda ja oma pere ülalpidamise pärast majanduslikult rasketel aegadel, mis järgnesid Nõukogude Liidu lõpule. Ent aja möödudes asendus see venelaste tunnetusega, et neid on ohvriks toodud ja ära kasutatud. Jack Matlock on väitnud, et selline Ameerika triumfeeriv hoiak pidi kahjustavalt mõjuma ka USA järgnevate aastate välispoliitikale, julgustades liigset toetumist sõjalise jõu kasutamisele. „Lõppude lõpuks oli loogiline, et kui sõjaline surve kukutas kommunismi ja suunas NSVL järglasriigid demokraatia ja turumajanduse teele, siis pidi see olema usaldusväärne vahend mitte ainult võimalikele ohtudele reageerimiseks, vaid ka teiste välispoliitika aspektide, kaasa arvatud demokraatia, levitamiseks,“ kirjutas ta.14

1 Tegelikult oli Jeltsin mitte täieõiguslik, vaid pigem poliitbüroo hääleõiguseta kandidaat­liige.

2 Erandiks oli Venemaa.

3 Saksa Demokraatlik Vabariik, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria olid olnud suurema sotsialistliku bloki liikmed; neil maadel oli kommunistlik valitsus, nad kuulusid Varssavi pakti maade hulka ning olid otseselt Nõukogude Liidu mõju all.

4 Ainsaks erandiks olid kolm Balti riiki, keda USA koos Suurbritannia ja veel mõne riigiga oli alati pidanud ebaseaduslikult okupeerituks ning kelle iseseisvust Ameerika Ühendriigid olid pikka aega nõudnud.