Читать книгу Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta - Peter Conradi - Страница 6

SISSEJUHATUS

Оглавление

Üksteise järel sööstsid suundraketid SS-N-30A Kalibr õhku, leegid koonlana valgustamas Kaspia mere kohal laiuvat hommikutaevast. Kokku oli neid 26, kõik nad tulistati järjestikku õhku neljalt Vene sõjalaevalt. Läände pöörates lendasid nad enam kui 1450 km üle Iraani ja Põhja-

Iraagi kiirusega ligi 1000 km tunnis, enne kui tabasid ühtteistkümmet sihtmärki Süüria linna Aleppo lähistel. Igas raketis sisaldus ligikaudu 450 kg lõhkeainet.

Tegu polnud sugugi kõige tõhusama või kuluefektiivsema rünnakuga mässuliste vastu, kes püüdsid president Bashar al-Assadit kukutada. Pentagoni allikad väitsid, et vähemalt neli raketti, mis sarnanesid USA Tomahawkidega, purunesid tükk aega enne sihtmärgini jõudmist Iraanis – see oli väide, mida Moskva vihaselt eitas. Ent see oli suurepärane võimalus demonstreerida Venemaa kasvavat sõjalist võimsust. Juba mõne tunni pärast ilmus YouTube’is riigi kaitseministeeriumi postitatud kaheminutiline salvestis, mis näitas graafiliselt nende rakettide liikumistrajektoori. Video näitamine langes kokku president Vladimir Putini 63. sünnipäevaga. Presidenti näidati televisioonis koos kaitseministri Sergei Šoiguga. „Fakt, et saatsime Kaspia merelt välja täpsusrelvad umbes 1500 km kaugusele ja tabasime kõiki määratud sihtmärke, näitab sõjatööstustehaste head tööd ja personali häid oskusi,“ ütles Putin oma pöördumises, mis jättis mulje, nagu reklaamiks ta Vene sõjatehnoloogiat.

Suundrakettide löögid leidsid aset nädal pärast seda, kui Vene sõjalennukid olid esmakordselt pakkunud õhukaitset Süüria valitsuse maavägede pealetungile. Järgnevatel päevadel postitas Vene kaitseministeeriumi ametlik Twitteri konto igapäevaselt seiredroonidega ülesvõetud videoklippe, näidates oma õhulöökide surmatoovaid tulemusi Süüria eri kohtades. Ministeeriumi Facebooki lehekülge täiendati selliste detailidega nagu lennurünnakute arv ja tabatud sihtmärgid. Tundus, nagu oleks Kreml jälginud, kuidas USA valitsus ja meedia näitasid Washingtoni sõdu Afganistanis ja Iraagis ning püüdnud nende eeskuju järgida.

Vene televaatajaile, keda eelmised 18 kuud oli pommitatud piltidega Moskva mahitatud separatistide võitlusest Ukrainas, näidati nüüd nende relvajõudude kangelastegusid Süürias. Uue sekkumise pilte saatis teistsugune, kuid sama võimas narratiiv. Kui vaenlast Ukrainas oli kujutatud läbi neofašistliku nostalgiaprisma, näidates neid igatsemas aegu, mil Teises maailmasõjas natsi-Saksamaaga koostööd tehti, siis lahing Süürias oli samamoodi must-valge – see oli võitlus riigi valitud presidendi ja vere­januliste islamistide vahel.

Putini sekkumine Süürias – mis järgnes väljakutsuvale Krimmi poolsaare hõivamisele 2014. aasta märtsis – kriipsutas veelgi alla, kui palju oli muutunud veerandsajandi jooksul, alates sellest, kui äsja iseseisvunud Vene Föderatsioon 31. detsembril 1991 Nõukogude Liidu riismetest esile kerkis. Putini sõnum maailmale oli üheselt mõistetav: Venemaa on tagasi.

Kui George H. W. Bush oma mälestusväärse ainsa presidendiaja viimasel aastal kõnepuldile lähenes, et 1992. aasta jaanuaris riigi olukorda käsitlevat kõnet pidada, siis võis talle uhkeldava kõnnaku andestada. Nüüd olid Ühendriigid ainus üliriik. „Viimase 12 kuu jooksul on maailm olnud tunnistajaks peaaegu piiblimõõtu muutustele,“ ütles Bush Kongressile. „ Ja isegi praegu ... pole ma kindel, et oleme täiesti aru saanud juhtunu täiest mõjust ... Ent sel aastal suri kommunism ... Suurim, mis on maailmas minu, meie eluajal juhtunud. Jumala armust võitis Ameerika külma sõja.“

Bushi hüperbool oli mõistetav. Eelmised neli aastakümmet oli maailm jagatud kaheks rivaalitsevaks laagriks, ühe keskus Washingtonis, teise keskus Moskvas. Kapitalism ja kommunism olid kinni kiilunud globaalsesse võitlusesse mõjuvõimu pärast. Kõiki sündmusi alates Kuubast ja Angolast kuni Vietnamini nähti läbi külma sõja prisma. Kummagi poole tohutud tuumaarsenalid tähendasid täieliku hävingu ohtu, mis oli vaid mõne minuti kaugusel.

Ent kommunistlikku blokki polnud enam. Viimane Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov püüdis maad päästa seda inimlikumaks muutes, ent päästis hoopis valla jõud, mis riigi hävitasid. Kõigepealt hakkasid lõhenema satelliitriigid, seejärel Nõukogude riik ise. Kui mõned Gorbatšovi kõige lähedasemad liitlased korraldasid viimase katsena riiki päästa 1991. aasta augustis riigipöörde, mis läbi kukkus, andsid nad riigile tahtmatult surmahoobi. Vaid neli kuud hiljem lakkas Nõukogude Liit eksisteerimast. Erakordne eksperiment, mis sai alguse 1917. aastal eesmärgiga luua uut liiki ühiskond, mille taolist varem polnud olemas olnud, oli lõppenud mitte paugu, vaid visinaga. Nagu Francis Fukuyama väitis oma raamatus „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ („The End of History and the Last Man“), mis avaldati paar päeva pärast Bushi kõnet, valitsesid nüüd vaieldamatult kogu planeedil liberaalse demokraatia ja turukapitalismi põhiväärtused, millele olid rajatud Ameerika Ühendriigid.

Kuidas pidi Lääs toime tulema viieteistkümne uue riigiga, mis kerkisid Nõukogude Liidu hukust – ning eriti Venemaaga, kaugelt suurima ja kõige probleemsemaga? Vahest polnud enam tegu vastasega, ent kas oli ta juba liitlane? Ja mis asendaks ohjeldamispoliitikat, millest USA oli juhindunud külma sõja esimestest päevadest alates? Selle küsimuse esitas endine julgeolekunõunik Zbigniew Brzezinski artiklis, mis ilmus mõjuvõimsa ajakirja Foreign Affairs 1994. aasta märtsi-aprillinumbris. Artikkel väljendas meele­heidet Ameerika suutmatuse üle tulla välja „läbikaalutud ja ajalooliselt asjakohase plaaniga, mis järgiks külma sõja aastate suurepärast strateegiat.“

Brzezinski artiklile järgnenud aastate jooksul on juhtunud palju: 1990ndate ja 2000ndate algusaastate katsetav koostöö on asendunud konfrontatsiooniga; Venemaa on annekteerinud Krimmi ja õhutanud sõda Ida-Ukrainas, milles on elu kaotanud üle kuue tuhande inimese – nende seas 298 reisijat Malaisia lennuki pardal, kes lendasid Amsterdamist Kuala Lumpurisse. Venemaa musklite näitamine Süürias on lisanud veel ühe probleemide allika. Kui Ameerika ja Euroopa kommentaatorid kiruvad Putini agressiooni, siis arvamusküsitlused Venemaal näitavad, et võlutus läänest ja kõigest läänelikust on asendunud sellise vaenulikkusega, mida ei nähtud isegi nõukogude riigi tippaegadel. Maailm seisab silmitsi ohuga libiseda uude külma sõtta.

Ent tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et lääs pole ikka veel kokku pannud „hästikaalutud ja ajalooliselt asjakohast“ poliitikat, mida Brzezinski nõudis enam kui kaks aastakümmet tagasi. Krimmi hõivamise tõttu Venemaale kehtestatud sanktsioonid pole sundinud Kremlit tagasi tõmbuma. Hoolimata kõigist katsetest tuua Ameerika välispoliitikasse uus ja mõistus­pärane lähenemine, ei osutunud Barack Obama Venemaaga suhteid ohjates osavamaks kui kaks Bushi ja Bill Clinton enne teda. Üks suuremaid proovi­kive, mis seisab uue presidendi Donald Trumpi ees pärast võitu Hillary

Clintoni üle 2016. aasta presidendivalimistel, on uue mõjusa strateegia kavandamine Kremliga suhtlemiseks. Oma kampaania ajal lubas Trump kasutada Kremli suhtes pigem koostööaldist kui vastanduvat lähenemist. Saab näha, kas tema poliitika toob edu seal, kus ta eelkäijad põrusid.

Samamoodi nagu Ameerikat vapustas küsimus „Kes kaotas Hiina?“, kui esimees Mao saavutas 1949. aastal võidu natsionalistide üle, tuleb nüüd meilgi küsida: „Kes kaotas Venemaa?“

Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta

Подняться наверх