Читать книгу Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta - Peter Conradi - Страница 5

Läksin Moskvasse tööle 1988. aasta augustis Reutersi uudiste­agentuuri noore korrespondendina. Saabusin sinna koos oma naise Robertaga, olles sõitnud autoga läbi Euroopa ja väisanud seejuures Ukrainat, jõudes ohtlikult lähedale Tšornobõli tuumajaamale, kus kaks aastat varem oli toimunud plahvatus. Meie uus läikiv kombi-Volvo oli nii täis tuubitud, et tagauste avamisel hakkas kõik välja valguma. Riiete, kingade ja maja­pidamistarvete segadiku all oli peidus üle saja veinipudeli. Tulevased kolleegid olid mind hoiatanud, et Venemaa kauplustest on veini raske leida –

nagu ka kõike muud. Neil oli õigus.

Meie koduks sai väike sünge esimese korruse korter linna põhjaosas Riia turu lähedal asuvas välismaalastele mõeldud kompleksis. Sama maantee ääres asus rahvamajandussaavutuste näitus (VDNH), mis oli selleks ajaks juba suisa naljanumber. Meie elamu väraval asuvas kongis kontrollis politseinik kõigi dokumente, kes sisse tulid ja välja läksid.

Reutersi kontor paiknes üsna suurejoonelises kompleksis Sadovaja Samotetšnaja tänaval, mida välismaalaste seas tunti Sad Sami nime all. Oma lood kirjutasime valmis algelistel arvutitel, mis esmalt muutsid sõnad aukudeks perforeeritud paberil, seejärel söödeti need teleksisse. Diplomaatilist korpust teenindava direktoraadi poolt (tegu oli välismaalaste eest hoolitseva kõikvõimsa organisatsiooniga) palgatud kolmest tõlgist koosnev meeskond jälgis meid vahetuste kaupa. Kõik nad olid KGB palgal. Õhtuti käisime erakordsetel 19. sajandi lõpu meeleolu meenutavatel pidudel.

Oma Volvoga, millel oli nüüd numbrimärk K001 (K tähistas korrespondenti ja 001 Suurbritanniat) Moskvas ringi sõites pidasime enesestmõistetavaks, et meid jälgiti. Koju jõudes leidsime sageli, et sahtel, kus dokumente hoidsime, oli lahti jäetud. Mõnikord helises mõni minut hiljem telefon, ent toru teises otsas valitses vaikus. Niina, kes igal hommikul käis meil, et mulle vene keelt õpetada, moodustas oma grammatikat puudutavad küsimused selliselt, et saada teada üksikasju mu isikliku elu kohta. Eriti huvitasid teda meie vene sõbrad. Kui tahtsime Moskvast välja sõita, pidime sellest oma valvuritele 24 tundi ette teatama – tundlike paikade puhul 48 tundi – et jätta aega jälgimismeeskondade organiseerimiseks.

Isegi oma lõpupäevil oli Nõukogude Liit üks veider koht, kus miski ei toiminud päris samamoodi kui läänemaailmas. Ent tänu Mihhail Gorbatšovile, kes 1985. aastal võimule tuli, muutus riik kiiresti. Järgnevatel aastatel oli mul privileeg lausa esimesest reast jälgida, kuidas alates bolševike võimuletulekust 1917. aastal üles ehitatud poliitiline, majanduslik ja sotsialistlik süsteem otse meie silme all lagunes ja midagi metsikut, uut ja varem läbiproovimatut selle asemel koha sisse võttis. Õhus oli vabadust ja elevust, aga ka halbu eelaimdusi ja hirmu selle igavese vene kaose ees. Kui ma 1995. aasta lõpuks lahkusin, puudus kindlus tulevikus valitava tee suhtes.

Moskva, kuhu ma 2016. aastal tagasi pöördusin, et käesoleva raamatu jaoks uurimistööd teha, oli hoopis teistsugune linn. Inimesed kurtsid rubla kursi languse, lääne sanktsioonide ja selle üle, kui raskeks elu on muutunud. Ometi rabas mind, kui jõukas kõik võrreldes minu seal veedetud ajaga välja nägi. Vahepealse kahe aastakümne vältel olid venelased hakanud iseenesestmõistetavaks pidama kauplusi, baare, restorane ja teisi kaasaegse arenenud majanduse tunnusmärke, mis olid tundunud nii eksootilised, kui esimene McDonald's 1990. aastal Moskvas avati.

Ent optimism ja eufooria, mis mu varasel Moskva perioodil linnas valitsesid, olid juba tükk aega tagasi asendunud resignatsiooni, kurbuse ja haavatud rahvusliku uhkusega.

Käesolev raamat seab eesmärgiks jälgida, kuidas on Venemaa viimase veerandsaja aasta jooksul muutunud, lähtudes riigi suhetest läänemaailmaga. See on lugu suurtest ootustest ja heast tahtest, ent ka mõistmatusest ja luhtunud võimalustest.

Peter Conradi

London, detsember 2016