Читать книгу Siiditeed - Peter Frankopan - Страница 4

Lapsepõlves oli üheks minu hinnatumaks aardeks suur maailmakaart. See oli kinnitatud mu voodi kohale seinale ja ma vaatasin seda igal õhtul enne uinumist. Peagi olid mul peas kõigi maailma riikide nimed, asukohad ja pealinnad, lisaks tundsin kõiki ookeane ja meresid ning jõgesid, mis neisse suubusid, teadsin ka suuremate mäeahelike ja kõrbete nimesid, mis olid pandud kirja kursiivis, tulvil seiklusi ja ohte.

Teismelisena hakkasin tundma aga muret koolis õpetatava ajaloo üha kitsamaks muutuva geograafilise fookuse üle – see keskendus üksnes Lääne-Euroopale ja Ameerika Ühendriikidele ning jättis suurema osa ülejäänud maailmast puutumata. Meile räägiti Suurbritannias tegutsenud roomlastest, 1066. aasta normannide vallutusest, Henry VIII-st ja Tudoritest, Ameerika Iseseisvussõjast, Victoria ajastu industrialiseerimisest, Somme’i lahingust ja Natsi-Saksamaa tõusust ja langusest. Ent kui vaatasin üles oma kaardi poole, siis nägin, et väga paljud ja suured maailma piirkonnad olid tundides jäänud täielikult tähelepanuta.

Sain vanematelt oma neljateistkümnendaks sünnipäevaks antropoloog Eric Wolfi raamatu, mis süütas minus tõelise kire. Wolf kirjutas, et tsivilisatsiooni laialt aktsepteeritud laisa ajaloo kohaselt “sai Vana-Kreekast alguse Rooma, Roomast kristlik Euroopa, kristlikust Euroopast renessanss, renessansist valgustusajastu ning valgustusajastust poliitiline demokraatia ja tööstusrevolutsioon. Demokraatiaga läbipõimunud tööstus pani omakorda aluse Ameerika Ühendriikidele, mis kehastas õigust elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele.”¹ Mõistsin kohe, et mulle oli räägitud täpselt seda: lääne poliitilise, kultuurilise ja moraalse võidukäigu mantrat. Aga see kirjeldus oli puudulik, kuna ajaloo käsitlemiseks oli olemas ka teisi võimalusi, mille puhul ei tule minevikku vaadelda lähiajaloo võitjate perspektiivist.

Olin kütkestatud. Ühtäkki oli mulle selge, et piirkonnad, millest meile koolis ei räägitud, olid läinud kaduma – et Euroopa tõusu rõhuv lugu oli need lämmatanud. Palusin isa, et ta viiks mu vaatama Herefordi katedraalis asuvat mappa mundi kaarti, mille keskpunktiks on Jeruusalemm ning millel Inglismaa ja teised lääneriigid on lükatud tähtsusetutena kaugele ääremaadele. Kui lugesin araabia geograafidest, kelle teostele lisatud kaardid jätsid mulje, nagu oleks need tagurpidi, nende keskel laiumas Kaspia meri, siis olin sellest võlutud – täpselt nagu ka siis, kui sain teada, et ühe Istanbulis asuva tähtsa keskaegse Türgi kaardi keskmes oli linn nimega Balasagun: ma polnud sellest mitte kunagi kuulnud, seda polnud ühelgi kaardil ja selle asukoht oli alles hiljuti täiesti teadmata, kuigi seda oli kunagi peetud maailma keskpunktiks.²

Tahtsin teada rohkem Venemaa ja Kesk-Aasia, Pärsia ja Mesopotaamia kohta. Tahtsin mõista kristluse alguslugu Aasia perspektiivist, mida olid ristisõjad tähendanud keskaja suurlinnades – näiteks Konstantinoopolis, Jeruusalemmas, Bagdadis ja Kairos – elanud inimestele. Tahtsin õppida tundma ida suuri impeeriume, mongoleid ja nende vallutusi ning mõista, kuidas olid kaks maailmasõda välja näinud Afganistani ja India vaatenurgast, mitte Flandria või idarinde seisukohast.

Mulle langes osaks erakordne õnn, kui mul avanes koolis võimalus õppida vene keelt, minu õpetajaks väljapaistev Dick Haddon, kes oli teeninud mereväeluures ja uskus, et ainsaks viisiks mõista vene keelt ja vene hinge on õppida tundma selle hiilgavat kirjandust ja rahvamuusikat. Mul oli veelgi rohkem õnne, kui ta asus huvilistele pakkuma ka araabia keele tunde, tutvustades poolele tosinale õpilasele islami kultuuri ja ajalugu ning hämmastades meid klassikalise araabia keele iluga. Need keeled aitasid mul astuda maailma, mis ootas vaid avastamist või ehk pigem taasavastamist, nagu ma peagi taipasin, vähemalt läänemaailma jaoks.

Tänapäeva maailmas kulutatakse rohkelt aega ja ressursse, et hinnata, kuidas mõjutab ülikiire majanduskasv Hiinat, kus nõudlus luksuskaupade järele kasvab prognoosi kohaselt järgmisel kümnendil neljakordseks, või kuidas mõjutavad ühiskondlikud muutused Indiat, kus mobiiltelefonid on inimestele kättesaadavamad kui vesiklosetid.³ Kumbki neist pole aga ideaalseks fookuseks maailma mineviku ja oleviku vaatlemisel. Maakera tegelikuks teljeks oli mitmete aastatuhandete vältel hoopis ida ja lääne vaheline piirkond, mis ühendas Euroopat Vaikse ookeaniga.

Üldistavalt Vahemere idakaldalt ja Musta mere äärest Himaalajani ulatuva ida ja lääne vahelise piirkonna keskpunkt võib esiti näida vähetõotava paigana, mille fookusest maailma kaeda. See on piirkond, mis on nüüdsel ajal koduks eksootilistele perifeeriariikidele, näiteks Kasahstanile ja Usbekistanile, Kõrgõzstanile ja Türkmenistanile, Tadžikistanile ja Kaukaasia riikidele. See on piirkond, mida seostatakse ebastabiilsete, vägivaldsete ja rahvusvahelist julgeolekut ohustavate režiimidega, näiteks Afganistani, Iraani, Iraagi ja Süüriaga, või demokraatia parimate tavadega pahuksis olevate riikidega, näiteks Venemaa ja Aserbaidžaaniga. Üldiselt näib, et piirkond on koduks mitmetele läbikukkunud või läbikukkuvatele riikidele, mida juhivad diktaatorid, kes võidavad valimisi enneolematu häälteeduga ning kelle pereliikmetele ja sõpradele kuuluvad riigis ulatuslikud ärihuvid, tohutud varad ja poliitiline võim. Need on paigad, kus inimõiguste seis on kehv, kus usku, isiklikke veendumusi ja seksuaalsust väljendavad vabadused on piiratud ning kus riigivõimule allutatud meedia dikteerib, mida tohib ajakirjanduses avaldada ja mida mitte.⁴

Ehkki need riigid võivad näida meile metsikuna, pole need kolkad ega tähtsusetud tühermaad. Ida ja läänt ühendav sild on tegelikult tsivilisatsiooni risttee. Need riigid ei asu kaugeltki meie globaalse küla ääremaal, vaid hoopis selle keskmes ja on seda teinud ajaloo algusest saati. Just seal sündis tsivilisatsioon ning loodi uskumuse järgi inimkond – laialt levinud arusaama järgi asus just Tigrise ja Eufrati vahelistel viljakatel maadel Eedeni aed, mille “Issand Jumal istutas”, lastes “maast tõusta kõiksugu puid, mis olid armsad pealtnäha ja millest oli hea süüa”.⁵

Just sellele ida ja läänt ühendavale sillale kerkisid ligi 5000 aastat tagasi suured metropolid nagu Harappa ja Mohenjo Daro, mis asusid Induse jõe ääres ning kujutasid muistse maailma imesid: linnade elanike arv küündis kümnetesse tuhandetesse ja nende tänavavõrgustik oli varustatud keeruka kanalisatsioonisüsteemiga, midagi samaväärset võis Euroopast leida alles tuhandeid aastaid hiljem.⁶ Teised suured tsivilisatsioonikeskused, nagu Babülon, Niineve, Uruk ja Akad Mesopotaamias, olid kuulsad oma hiilguse ja arhitektuuriliste uuenduste poolest. Üks Hiina geograaf kirjutas samal ajal – enam kui kaks tuhat aastat tagasi –, et Oxose (Amudarja) jõe ümbruses (ja praeguse Põhja-Afganistani territooriumidel) asunud Baktria riigi elanikud olid legendaarsed läbirääkijad ja kauplejad ning et selle pealinna turul osteti ja müüdi kõike, mida oli sinna laia ilma kaugetest paikadest kokku toodud.⁷

See on piirkond, kus tärkasid maailma suured religioonid, kus üksteisega asusid heitlusse judaism, kristlus, islam, budism ja hinduism. See on eri keelkondade võitlustander, kus indoeuroopa, semi ja hiina-tiibeti keelte kõrval kõlasid ka altai, turgi ja kaukaasia keeled. Seal sündisid ja surid suured impeeriumid, kus kultuuride ja rivaalitsevate jõudude vaheliste kokkupõrgete tagajärgi oli tunda ka tuhandete kilomeetrite kaugusel. See paik avas uusi viise, kuidas minevikku vaadelda, ja näitas, et maailm oli ja on läbinisti ühendatud, et ühel mandril toimunu avaldas mõju teisele, et Kesk-Aasia steppidel toimunu järelmõjud olid tuntavad Põhja-Aafrikas, et Bagdadi sündmused mõjutasid Skandinaaviat, et Ameerikas tehtud avastused muutsid Hiinas kaupade hindu ja põhjustasid Põhja-India hobuseturgudel nõudluse järsku kasvu.

Need tõuked kandusid edasi mööda võrgustikku, mis hargnes laiali sadades eri suundades, kulgedes mööda teid, millel on rännanud palverändurid ja sõjamehed, rändrahvad ja kaupmehed, millel on ostetud ja müüdud kaupu ning millel on vahetatud, kohandatud ja viimistletud uusi teadmisi. Nendel pole liikunud aga ainult õitseng, vaid ka surm ja vägivald, haigused ja katastroofid. Üheksateistkümnenda sajandi lõpul andis silmapaistev Saksa geoloog, Ferdinand von Richthofen (tema onu oli kuulus Esimese maailmasõja lahingulendur, kes sai endale hüüdnimeks Punane Parun), sellele ebamäärasele ühendusteede kogumile nime, mis püsib siiani: “Seidenstraßen” – Siiditeed.⁸

Need teed toimivad maailma kesknärvisüsteemina, ühendades rahvaid ja paiku, püsides pinna all peidus ja olles palja silmaga nähtamatud. Täpselt nagu anatoomia selgitab, kuidas töötab inimkeha, nii saame neid seoseid mõistes teada, kuidas töötab maailm. Maailmaosa suurest tähtsusest hoolimata on peavoolu ajalugu selle siiski unustanud. Osaliselt on selle põhjuseks niinimetatud orientalism – kalk ja ülekaalukalt negatiivne arusaam idast kui vähearenenud ja lääne mõistes alamast piirkonnast, mis ei vääri seetõttu tõsist teaduslikku uurimist.⁹ Teisalt tuleneb see ka meie mineviku narratiivist, mis on muutunud nii dominantseks ja kujunenud nii kindlaks, et selles pole kohta piirkonnale, mida on pikka aega peetud Euroopa ja lääne ühiskonna esiletõusu loos perifeerseks.

Tänapäeval näib, et Afganistanis asuvad Jalālābād ja Herāt, Iraagis asuvad Al-Fallūjah ja Mosul ning Süüriasse jäävad Homs ja Aleppo on saanud usulise fundamentalismi ja sektantliku vägivalla sünonüümiks. Olevik on mineviku maatasa teinud: läinud on need ajad, mil Kabuli nimi täitis inimeste mõtteid piltidega aedadest, mille oli loonud suur Babur, India mogulite riigi rajaja. Tema Bagh-i-Wafa’ (Truuduse aia) juurde kuulus veesilm, mida ümbritsesid apelsini- ja granaadipuud ja ristikheinaväli – Babur tundis selle üle suurt uhkust: “See on aia parim osa, eriti kaunis vaade avaneb sellele apelsinide küpsemise aegu. Tõesti, selle aia asukoht on imeline!”¹⁰

Täpselt samamoodi on tänapäevased arusaamad Iraanist varjutanud selle kaugema ajaloo hiilguse, kuigi selle eelkäijat, Pärsiat, peeti hea maitse kehastuseks kõiges, alates õhtusöökidel pakutavatest puuviljadest kuni Pärsia legendaarsete kunstnike loodud hämmastavate miniatuurportreedeni ja kuni paberini, millele õpetlased oma teoseid kirjutasid. Iraani idaosas asuva Mashhadi linna raamatukoguhoidja, Simi Neyshābūrist, pani umbes 1400. aastal kirja kauni läbikaalutud teksti, märkides hoolika täpsusega üles tema kirge jagava raamatusõbra nõuanded. Ta soovitab siiralt, et kõik, kes mõtlevad kirjutamise peale, peaks arvestama, et parimat kalligraafiapaberit toodetakse Damaskuses, Bagdadis ja Samarkandis. Mujal toodetud paber on “üldiselt kare, muutub kergesti laiguliseks ja pole vastupidav”. Pidage meeles, hoiatab ta, et enne paberile tindi kandmist tasub seda kergelt toonida, “kuna valge on silmadele karm ja kõigi teadaolevate kalligraafiliste teoste peakoopiate puhul on kasutatud toonitud paberit”.¹¹

Paljud paigad, mille nimed on vajunud nüüdseks unustuse hõlma, olid kord võimsad, näiteks Merv, mida üks kümnenda sajandi geograaf kirjeldas kui “veetlevat, kaunist, elegantset, hiilgavat, suurt ja meeldivat linna” ning kui “maailma ema”, või nüüdse Teherani lähistel asunud Rey (Šahr-e Rey), mis oli umbes samal ajal ühe teise kirjamehe jaoks nii hunnitu, et seda võis pidada “maa peiuks” ja maailma “kauneimaks loominguks”.¹² Need linnad olid pärlite kombel lükitud Aasia selgroole, ühendamas Vaikset ookeani Vahemerega.

Linnastunud keskused kannustasid üksteist tagant, kui valitsejate ja eliidi vahelise rivaalitsemise tulemusena hakkasid kerkima üha ambitsioonikamad ehitised ja uhkemad monumendid. Kogu piirkonnas rajati ääretult mastaapseid ja tohutut kultuurilist mõju omavaid raamatukogusid, pühakodasid, kirikuid ja observatooriumeid, mis ühendasid Konstantinoopolit Damaskuse, Esfahāni, Samarkandi, Kabuli ja Kaxgariga. Need linnad said koduks geniaalsetele õpetlastele, kes sammusid oma eriala esirinnas. Tänapäeval teame vaid käputäit nimesid – näiteks Ibn Sina, keda tuntakse ka Avicenna nime all, al-Bīrūnī ja al-Khwārizmī (al-Horezmi) –, mis kuulusid astronoomia ja meditsiini suurmeestele, kuid nende kõrval oli veel palju teisi. Sajandeid enne varauusaja algust ei asunud maailma suurimad hariduskeskused, tolle aja Oxfordid ja Cambridge’id, Harvardid ja Yale’id, sugugi Euroopas ega läänes, vaid hoopis Bagdadis ja Balkhis, Buhhaaras ja Samarkandis.

Siiditeede ääres tärganud kultuuride, linnade ja rahvaste kiirel arengul ja edusammudel oli loogiline põhjus: teadmistega kauplemise ja vahetamise käigus õppisid ja laenasid nad üksteiselt, stimuleerides nii filosoofia, teaduse, keele kui religiooni edasiseid arenguid. Progress oli hädavajalik – seda teadis enam kui kaks tuhat aastat tagasi Kirde-Hiinas Aasia kaugel ääremaal asunud Zhao kuningriigi üks valitsejatest. “Andest järgida varasemate aegade kombeid,” kuulutas kuningas Wu-ling 307. aastal e.m.a, “ei piisa tänapäeva maailma parandamiseks.”¹³ Mineviku valitsejad mõistsid, kui oluline oli ajaga kaasas käia.

Varauusajal siirdus kahe suure 1490. aastatel aset leidnud mereekspeditsiooni toel progressi kese aga uude kohta. Pikaajaliste kaubandussüsteemide rütmi katkemisele panid aluse kõigest kuue aasta vältel tehtud avastused. Esiteks purjetas Christoph Kolumbus üle Atlandi ookeani, sillutades tee kahe seni puutumata suure maamassiivini ning Euroopa ja veelgi kaugemate paikade vahele, ning teiseks õnnestus Vasco da Gamal vaid mõne aasta pärast edukalt purjetada ümber Aafrika lõunatipu ning suunduda sealt edasi Indiasse, avades nii uue meretee. Need avastused muutsid suhete ja kaubanduse mudeleid ning nendega kaasnes märkimisväärne muutus maailma poliitilises ja majanduslikus raskuskeskmes. Lääne-Euroopast sai äkitselt kauge ääremaa asemel laiaulatusliku kommunikatsiooni-, transpordi- ja kaubandussüsteemi kese – uus ida ja lääne vaheline keskpunkt.

Euroopa tõusuga kaasnes äge võimuvõitlus ning heitlus õiguse üle valitseda minevikku. Arveteklaarimise käigus kujundati ümber ajalugu, et see rõhutaks sündmusi, teemasid ja ideid, mida saaks kasutada kõikjal ressursside ja mereteede valitsemise nimel peetavate võitluste kõrval lahvatanud ideoloogilistes lahingutes. Juhtivad poliitikud ja väejuhid kandsid oma büstidel toogasid, et meenutada rohkem Vana-Rooma kangelasi, ehitama hakati suurejoonelisi uhkes klassikalises stiilis hooneid, et näidata vana maailma au ja hiilgust oma otsese eelkäijana. Ajalugu väänati ja manipuleeriti, et luua püsiv narratiiv, mille järgi polnud lääne esiletõus mitte ainult loomulik ja vältimatu, vaid ka varem sündinu loogiline järelm.

Maailma minevikku aitasid mul hakata teistest vaatenurkadest uurima mitmed lood. Eriti üks konkreetne lugu. Kreeka mütoloogias vabastas jumalate isa Zeus kaks kotkast, ühe maailma mõlemas servas, ja käskis neil lennata teineteise poole. Püha kivi, omphalos – maailma naba –, asetati paika, kus kotkad kohtusid, et võimaldada jumalike jõududega suhtlemist. Sain hiljem teada, et idee sellest kivist on filosoofe ja psühhoanalüütikuid juba ammu paelunud.¹⁴

Mäletan, kuidas vaatasin pärast selle loo kuulmist oma kaarti ja mõtlesin, kus olid kotkad kohtunud. Kujutasin ette, et nad alustasid oma lendu Atlandi kaldalt ja Hiina Vaikse ookeani rannikult, suundudes sisemaa poole. Nende täpne kohtumispaik muutus sõltuvalt sellest, kuhu asetasin oma sõrmed, enne kui hakkasin idast ja läänest võrdseid vahemaid välja mõõtma. Aga ma jõudsin alati kuskile Musta mere ja Himaalaja mäestiku vahele. Lebasin öösiti üleval, mõeldes oma magamistoa seinal rippuva kaardi, Zeusi kotkaste ja selle piirkonna ajaloo üle, mida ei mainitud kunagi nendes raamatutes, mida olin lugenud – ja millel puudus nimi.

Mitte sugugi kaua aega tagasi jagasid eurooplased Aasia kolmeks suureks tsooniks: Lähis-, Kesk- ja Kaug-Idaks. Ent iga kord, kui ma kooliajal kaasaegsetest probleemidest kuulsin või lugesin, siis näis mulle, et ingliskeelses keeleruumis oli neist teise – Kesk-Ida (Middle East) – tähendus ja isegi asukoht nihkunud, kuna sellega viidati Iisraelile, Palestiinale ja neid ümbritsevale piirkonnale, mis ulatus aeg-ajalt isegi Pärsia laheni. Lisaks ei saanud ma aru, miks räägiti mulle Vahemere suurest tähtsusest tsivilisatsiooni hällina, kui oli täiesti selge, et tsivilisatsioon polnud tegelikult seal sündinud. Tõeliseks sulatuskatlaks, sõna otseses mõttes merede vaheliseks maaks – maailma keskpunktiks – polnud Euroopat ja Põhja-Aafrikat eraldav meri, vaid hoopis paik, mis asus otse Aasia südames.

Loodan, et mul õnnestub julgustada ka teisi uurima neid isikuid ja kohti, mida teadlased on mitmete põlvkondade vältel ignoreerinud, tõstatama uusi küsimusi ja suunama tähelepanu uutele uurimisvaldkondadele. Soovin, et aitan neil esitada mineviku kohta uusi küsimusi ning suhtuda kerge kahtlusega üldtuntud tõdedesse, innustades neid üle kontrollima. Ennekõike loodan aga inspireerida selle raamatu lugejaid, et nad saaksid vaadata ajalugu uue pilguga.

Worcesteri kolledž, Oxford, aprill 2015