Читать книгу Siiditeed - Peter Frankopan - Страница 6

Vaikset ookeani, Kesk-Aasiat, Indiat, Pärsia lahte ja Vahemerd ühendavatel tuiksoontel ei liikunud ainult kaubad, vaid ka teadmised, millest kõige mõjukamad olid kahtlemata seotud jumalaga. Intellektuaalne ja usuline mõttevahetus oli olnud piirkonnas alati elav, kuid nüüd muutus see veelgi keerukamaks ja intensiivsemaks. Väikesed kohalikud uskkonnad ja uskumused puutusid kokku juba väljakujunenud maailma loomise müütidega – tekkis suur sulatusahi, milles hakati teadmisi laenama, täiustama ja ümber kujundama.

Aleksander Suure sõjaretkedega imbusid kreeka teadmised seltsis itta ning õige pea hakkasid sealt vastu voogama teistsugused teadmised. Budistlikud põhimõtted olid hakanud Aasias kiiresti levima, eriti pärast seda, kui neid asus levitama India Magadha riigi keiser Ašoka, kes oli pöördunud budismi väidetavalt siis, kui oli mõtisklenud 3. sajandil Indias suure impeeriumi loonud sõjaretkede kohutavate kaotuste üle. Ašoka valitsusajast pärinevad raidkirjad annavad tunnistust paljudest budistlike põhimõtete ja tavade järgi elavatest inimestest Süürias ja ehk isegi kaugemal. Egiptuses asuvas Aleksandrias sajandeid õilmitsenud Therapeutai nimelise sekti uskumused sarnanesid silmnähtavalt budismi õpetustega – allegoorilised pühakirjad, püüdlus palve läbi virgumise poole ja sisemise rahu leidmiseks enesetajust eemaldumine.¹³⁴

Algmaterjali ebaselgus on teinud budismi leviku täpse jälgimise keerukaks, kuid üllataval kombel pole meil siiski puudust põhjalikust kaasaegsest kirjandusest, milles kirjeldatakse, kuidas budism India subkontinendilt teele asus ja uutel aladel kanda kinnitas. Kohalikud valitsejad pidid otsustama, kas uut usku tuleks taluda või tuleks see välja juurida või võtta see hoopis vastu ja asuda seda toetama. Neist viimase kasuks otsustas näiteks 1. sajandil e.m.a valitsenud Baktria kuningas Menandros I, kes oli ühe Aleksander Suure väepealiku järeltulija. “Milindapañha” nimelise teksti kohaselt veenis valitsejat uuele vaimsele teekonnale asuma ühe inspireeriva munga eestpalve – munga intelligents, lahkus ja alandlikkus olid kaasaegse maailma pealiskaudsuse täielikuks vastandiks. Ilmselt piisas sellest valitseja veenmiseks ja ta asus budismi õpetuste järgi virgumise poole püüdlema.¹³⁵

Siiditeede intellektuaalne ja teoloogiline ruum polnud piiritu ning jumalused ja kultused, preestrid ja kohalikud valitsejad olid sunnitud üksteisega ülemvõimu nimel võitlema. Panused olid suured. Valitses aeg, mil inimesed olid väga vastuvõtlikud kõigele, mis selgitas neid ümbritsevaid nähtusi, alates igapäevastest kuni üleloomulikeni, ning mil usus nähti lahendust paljudele probleemidele. Erinevate uskumuste vahelised võimuvõitlused olid ääretult poliitilised. Kõigi usundite puhul – olenemata sellest, kas need pärinesid Indiast, nagu hinduism, džainism ja budism, või Pärsiast, nagu zoroastrism ja manihheism, või kaugemalt läänest, nagu judaism ja kristlus ning neile hiljem lisandunud islam – käisid lahinguväljal või läbirääkimiste laua taga saadud võidud käsikäes kultuurilise ülemvõimu ja jumaliku õnnistuse demonstratsioonidega. Seose sõnum oli lihtne ja jõuline: õige jumala või jumalate kaitset ja soosingut omavat ühiskonda saatis edu, ebajumalaid ja tühje lubadusi andvaid jumalusi kummardavaid ühiskondi ootasid ees aga kannatused.

Valitsejad olid seetõttu vägagi motiveeritud investeerima õige vaimuliikumise infrastruktuuri, asudes näiteks rajama uhkeid pühakodasid. Tänu sellele tekkis valitsejatel parem kontroll riigi siseasjade üle, kuna nad tugevdasid suhteid preesterkonnaga, kellele kuulus kõigis peamistes religioonides suur moraalne autoriteet ja poliitiline võim. See ei tähendanud, et valitsejad oleksid jäänud passiivseks, alludes eraldiseisva klassi (või mõnel juhul kasti) poolt dikteeritud õpetustele. Nutikad valitsejad võisid ka ise uusi usukombeid luua ja seeläbi oma autoriteeti ja võimu tugevdada.

Heaks näiteks on Kušaani riik, mis sirutus 1. sajandil Põhja-Indiast välja ja allutas enda võimule suurema osa Kesk-Aasiast. Kušaani kuningad toetasid budismi, kuid ka suunasid jõuliselt selle arengut. Valitseva dünastia jaoks oli tähtis põhjendada, miks oli neil õigus valitseda ka neid piirkondi, kust nad polnud pärit. Eesmärgi saavutamiseks koondati mitmetest allikatest pärit ideid, et leida võimalikult paljudele inimestele meelepärane vähim ühine nimetaja. Seejärel asusid Kušaanid toetama templite – devakula’de ehk “jumaliku perekonna templite” – ehitust, mis arendasid edasi piirkonnas juba välja kujunenud kontseptsiooni, et valitsejad olid taeva ja maa ühenduslüliks.¹³⁶

Menandros I-st kujutavatel müntidel oli kuulutatud juba varem, et tegu polnud lihtsalt ilmaliku valitsejaga, vaid päästjaga – see oli midagi nii märkimisväärset, et see oli müntidel kirjas nii kreeka (soteros) kui ka indo-aaria keeles (tratasa).¹³⁷ Kušaanid läksid aga veelgi kaugemale, pannes aluse jumalaga väidetavalt otseses suhtes olevate valitsejate kultusele ning kasvatades seeläbi valitsejate ja alamate vahelist distantsi. Pandžabist Taxila linnast leitud raidkiri illustreerib seda selgelt, kuulutades uhkelt, et valitseja oli “Suur kuningas, kuningate kuningas ja Jumala Poeg”.¹³⁸ Tegu on fraasiga, mille ilmsed järelkajad on olemas nii Vanas kui Uues Testamendis – täpselt nagu ka arusaamal, et valitsejas nähakse päästjat, kelle kaudu on võimalik jõuda järgmisesse ellu.¹³⁹

Esimesel sajandil m.a.j toimus budismis revolutsiooniline pööre, mille tagajärjel hakkas usk oma järgijate igapäevaelu hoopis teistmoodi kujundama. Buddha õpetused olid oma kõige algsemas ja traditsioonilisemas vormis lihtsad, propageerides kannatuste raja (duḥkha sanskriti keeles) leidmist, mis viis otsija kaheksaosalist “õilist teed” järgides rahu seisundisse (nirvaanasse). Virgumiseni viiv tee ei hõlmanud kolmandaid isikuid ega ühelgi olulisel viisil materiaalset ega füüsilist maailma. Teekond oli vaimne, metafüüsiline ja individuaalne.

See muutus aga drastiliselt, kui levima hakkasid uued viisid teadvuse kõrgeima seisundini jõudmiseks. Intensiivset sisemist teekonda, mis oli olnud prii välistest lõksudest ja mõjutustest, hakati nüüd täiendama nõuannete, abinõude ja paikadega, mille eesmärgiks oli muuta ahvatlevamaks nii virgumise kui ka budismi endani viiv tee. Ehitama hakati Buddhaga oletatavat seost omavaid stuupasid ja pühamuid, millest said palverännakute sihid, samas kui pühapaikades korrektset käitumist kirjeldavad tekstid aitasid muuta budismi ideaale reaalsemaks ja käegakatsutavamaks. Sellest perioodist pärineb näiteks “Saddharmapuṇḍarīka-sūtra”, mida tuntakse ka “Lootossuutra” nime all ning milles kirjutatakse, et pühamus lillede või lõhnaainete ohverdamine aitab kaasa inimese päästele. Sama eesmärki täitis ka muusikute palkamine, et nad “lööksid trumme, puhuksid loomasarvest ja meritigude kodadest pasunaid, mängiksid paanivilesid ja flööte, lautosid ja lüürasid ning kitarre, lööksid gonge ja taldrikuid”, kuna see võimaldas pühendunul saavutada “buddhasust”.¹⁴⁰ Tegu oli teadlike püüetega muuta budismi nähtavamaks ja kuuldavamaks ning võimaldada sel paremini konkureerida üha kärarikkamaks muutuvas religioosses keskkonnas.

Teiseks uueks suunaks oli annetamine, eriti annetamine uutele kloostritele, mida rajati kõigi Indiast Kesk-Aasia poole suunduvate teede äärde. Raha ja kalliskivide annetamine ning teiste kingituste tegemine muutus tavapäraseks ning sellega koos ka arusaamine, et annetajad kantakse tänutäheks nende helduse eest “üle kannatuste ookeani”.¹⁴¹ Tegelikult mindi “Lootossuutras” ja ka teistes antud perioodil kirjutatud tekstides suisa nii kaugele, et neis loeti üles, millised väärisesemed olid annetamiseks kõige sobivamad: väga oodatud olid näiteks pärlid, kristallid, kuld, hõbe, lasuriit, korall, teemandid ja smaragdid.¹⁴²

Enne ja pärast meie ajaarvamise algust tänapäeva Tadžikistani ja Lõuna-Usbekistani orgudesse rajatud suured niisutussüsteemid annavad tunnistust ühiskondade jõukuse ning inimeste heaolu kasvust, millega kaasnes üha aktiivsemaks muutuv kultuuri- ja kaubavahetus.¹⁴³ Kloostrite ümber tekkinud keskused muutusid peagi tänu jõuka kohaliku eliidi olemasolule aktiivseteks tõmbekeskusteks ja koduks õpetlastele, kes tegelesid budistlike tekstide koostamise, kopeerimise ja kohalikesse keeltesse tõlkimisega, muutes need nii laiemale ja suuremale publikule kättesaadavaks. See oli samuti osa usu laiema leviku kavast. Kaubandus avas usule ukse, mille kaudu välja tulvata.¹⁴⁴

Esimese sajandi paiku kiirenes budismi levik märgatavalt tänu Põhja-Indiast alguse saavatele kaubateedele, millel liikusid kaupmehed, mungad ja rändurid. Lõunasse jääval Dekkani kiltmaal ehitati hulgaliselt koobastempleid ning ka subkontinendi sisemaal hakkasid maastikku ilmestama stuupad.¹⁴⁵ Põhjas ja idas olid budismi asunud üha suurema innuga edasi kandma sogdi kaupmehed, kellele kuulus Hiina ja Induse oru ühendamisel ülioluline roll. Tegu oli Kesk-Aasia südamest pärit rändkaupmeestega, klassikaliste vahemeestega, kelle omavaheline lähedane ärisuhete võrk ja tõhus krediidipoliitika kindlustas neile ideaalse positsiooni kaugkaubanduses juhtohjade haaramiseks.¹⁴⁶

Sogdi kaupmeeste ärilise edu võtmeks oli usaldusväärsete peatuspunktide ahel. Mida enam budiste kaupmeeste hulka tekkis, seda enam hakati peamiste kaubateede äärde ehitama stuupasid. Neid rajati rohkesti näiteks Põhja-Pakistanis asuvasse Hunza orgu, kus paljud mööduvad kaupmehed kraapisid oma nimed Buddha kujutiste kõrval seisvatele kaljudele lootuses, et nende pikad rännakud oleksid edukad ja ohutud, näidates teravalt, kui suur oli kodust kaugel olevate rändurite vajadus vaimse tröösti järele.¹⁴⁷

Budismi aktiivsest levikust ei anna tunnistust aga ainult kaljudesse kraabitud nimed. Kabuli linna ümbritsesid näiteks tervelt nelikümmend kloostrit, millest ühte kirjeldas üks hilisem külastaja ääretu vaimustusega. Kloostri ilu oli võrreldav kevade värskusega, kirjutas ta. “Kõnniteed olid valmistatud oonüksist, seinad uhkest marmorist, uks oli valatud kullast, põrand aga puhtast hõbedast; kõikjal, kuhu pilku pöörata, oli näha tähti … koridoris asus kuldne ebajumala kuju, mis oli sama kaunis kui kuu, istumas suurejoonelisel troonil.”¹⁴⁸

Peagi levisid budistlikud õpetused ja kombed üle Pamiiri mägede ka Hiinasse. Neljanda sajandi alguseks võis budistlikke pühapaiku leida kõikjalt Xinjiangi provintsist, sealhulgas ka Tarimi nõost, kuhu oli rajatud suurejooneline Kizili koopakompleks, mille juurde kuulusid palve- ja meditatsioonisaalid ning suured eluruumid. Õige pea oli Lääne-Hiina täis pühapaikadeks muudetud kohti, mida võis leida nii Kaxgarist, Kuchast kui Turpanist.¹⁴⁹ Budistlikud õpetused, kombed, kunst ja kujundid olid 460. aastateks saanud Hiina kultuuri põhivoolu osaks, konkureerides jõuliselt traditsioonilise konfutsianismiga – kõikehaarava aastatuhandete vanuse maailmakäsitlusega, mille keskmes olid nii inimeste isiklik eetika kui ka erinevad uskumused. Budismi levikut toetas jõuliselt ka uus valitsev dünastia, mida peeti ikka veel autsaideriks, kuna tegu oli steppidest saabunud vallutajatega. Põhja Wei dünastial oli vana arvelt uue propageerimisest ja nende õigusjärglust soosivate põhimõtete toetamisest palju kasu, täpselt nagu enne neid valitsenud Kušaanidel. Kaugel riigi idaosas asuvasse Pingchengi (nüüdsesse Datongi) ja Luoyangi püstitati tohutud Buddha kujud, nende kõrvale rahaliselt väga hästi varustatud kloostrid ja pühakojad. Sõnum oli selgemast selgem: Põhja Wei dünastia oli võidutsenud ning see oli sündinud tänu jumalikule heakskiidule, mitte lihtsalt lahinguvälja julmadele triumfidele.¹⁵⁰

Budism kinnitas edukalt kanda ka lääne poole suunduvate suurte kaubateede ääres. Budismi võimest kohalike uskumustega võistlema asuda annavad tunnistust nii Pärsia lahe ümbrusest leitud koobastemplid, nüüdses Türkmenistanis asuva vana Mervi arheoloogilised leiud kui ka Pärsia kaugelt sisemaalt leitud raidkirjad.¹⁵¹ Perioodil intensiivistunud teadmiste vahetusele viitab ka budistlike laenude rohkus kadunud partia keeles.¹⁵²

Budismil ei õnnestunud läänes siiski pikemalt püsima jääda, kuna Pärsia liikus üha olulisemaks muutuva kaubanduse sunnil teises suunas, läbides renessanssi, mis hõlmas nii majandust, poliitikat kui kultuuri. Pärsia iseloomuliku identiteedi taassünni järel avastasid budistid, et neid oli hakatud jäljendamise asemel hoopis taga kiusama. Rünnakute raevukuse tõttu hüljati Pärsia lahe äärsed pühapaigad ning Pärsia aladele jäävate teede äärde eeldatavasti rajatud stuupad hävitati.¹⁵³

Religioonid levisid Euraasias oma tõusude ja mõõnadega, võideldes üksteisega järgijate, lojaalsuse ja moraalse autoriteedi nimel. Suhtlemine jumalikuga oli midagi enamat kui püüe saada selgitusi igapäevaelu kohta: sellest sai pääsemise ja hukatusse langemise küsimus. Võitlus muutus vägivaldseks. Esimese aastatuhande neli esimest sajandit, mil kristlus levis plahvatuslikult väikesest Palestiina kogukonnast Vahemeremaadesse ja üle Aasia, kujutasid tormiste ususõdade aega.

Otsustav hetk saabus, kui Pärsias haarasid võimu Sassaniidid, kes tõukasid troonilt varasema režiimi, korraldades selleks mässe, mõrvates rivaale ja kasutades ära segadust, mis järgnes sõjalistele tagasilöökidele Rooma impeeriumi piiril – ennekõike Kaukaasias.¹⁵⁴ Pärast 224. aastal võimu haaramist asusid Ardašir I ja tema järeltulijad riiki täielikult ümber kujundama. Uuenduste juurde kuulus ka selgepiirilise identiteedi loomine, mis tõmbas lähiajaloole kriipsu peale ja püüdis rõhutada kõike, mis seotud Vana-Pärsia suure impeeriumiga.¹⁵⁵

Eesmärgi saavutamiseks asuti kaasaja ja mineviku maailma füüsilist ja sümboolset maastiku kokku sulandama. Muistse Iraani olulisemaid paiku, näiteks nagu Ahhemeniidide impeeriumi pealinna Persepolist ja Naksh-i Rustāmi nekropoli, mida seostati Dareios I ja Kyros II-ga, Pärsia suurte kuningatega, asuti kasutama ära kultuuripropaganda jaoks: mälestistele lisati uusi raidkirju, monumentaalseid uusehitisi ja raidreljeefe, mis püüdsid ehtida kaasaegset režiimi mineviku hiilgavate mälestustega.¹⁵⁶ Sajandeid kasutusel olnud kreekakeelsete kirjadega ja Aleksander Suure järgi kujundatud büstidega mündid korjati käibelt ning asendati uutega, mille ühel küljel ilutses selgesti eristatav kuninglik profiil – pilk suunatud vastassuunda – ning teisel tulealtar.¹⁵⁷ Tegu oli teadliku provokatsiooniga, väljendamaks valitsejate kavatsusi riigi uue identiteedi suhtes ning nende uut suhtumist religiooni. Tänaseni säilinud napid algallikad annavad mõista, et piirkonna valitsejad olid sajandeid olnud usuküsimuses sallivad, lubades erinevatel uskudel märkimisväärses ulatuses koos eksisteerida.¹⁵⁸

Uue dünastia võimuletuleku järel muutusid hoiakud jäigemaks ning teiste maailmakäsitluste arvelt asuti propageerima üksnes Zardušti (või Zarathuštra) õpetusi – tegu oli umbes tuhat aastat e.m.a või veelgi varem elanud suure Pärsia prohvetiga, keda muistsed kreeklased tundsid Zoroastresi, roomlased aga Zoroasteri nime all. Zardušti õpetuse järgi oli universum jaotatud kaheks Ahura Mazda (Targa Isanda) ja tema antiteesi, Angra Mainju (Kurja Vaimu), vahel, kes olid alatises võitluses. Oluline oli kummardada neist esimest, kuna just tema vastutas kõige hea eest. Maailma jagunemine heaks ja halvaks hõlmas kõiki eluvaldkondi ja mõjutas isegi näiteks seda, kuidas liigitati loomi.¹⁵⁹ Rituaalne puhastamine oli zoroastrismi üks olulisi elemente, eriti puhastustuli. Usutunnistuse järgi võis Ahura Mazda teha “kurja heaks, pimeduse valguseks” ja päästa inimesi kurjade vaimude käest.¹⁶⁰

Selline maailmakäsitlus andis Sassaniididest valitsejatele võimaluse siduda oma võim Vana-Pärsia hiilgeaegadega, mil suured kuningad olid pühendanud end Ahura Mazdale.¹⁶¹ Lisaks andis see ka tugeva moraalse raamistiku perioodiks, mida iseloomustas sõjaline ja majanduslik laienemine: alatise võitluse rõhutamine tugevdas lahingusse suunduvate meeste südameid ning korrale ja distsipliinile keskendumine toetas haldusreforme, mis said üha jõulisemalt esile kerkiva riigivõimu signatuuriks. Zoroastrismi jõulised uskumused olid täielikus kooskõlas imperialistliku taassünni militaristliku kultuuriga.¹⁶²

Sassaniidid laiendasid Ardašir I ja tema poja Šapur I juhtimise all agressiivselt riigi piire, allutades oaasilinnu, teedevõrke ja terveid piirkondi otseselt riigivõimule või kohustades neid täitma truu alama rolli. Tähtsad kaubalinnad nagu Sistān, Merv (nüüdse Mary lähistel) ja Balkh, vallutati mitmete sõjaretkede toel, mis algasid 220. aastatel. Samal ajal muudeti märkimisväärne osa Kušaanide territooriumidest vasallriikideks, mida haldasid Sassaniidide ametnikud, kes võtsid endale tiitliks kushānshāh (Kušaanide valitseja).¹⁶³ Naksh-i Rustāmi nekropolist leitud võidukas raidkirjas kirjeldatakse selle saavutuse suurust ning jutustatakse, kuidas Šapur I valdused olid laienenud kaugele itta, ulatudes Peshāwarini ning isegi Kaxgari ja Taškendi piirideni.¹⁶⁴

Sassaniidide troonile tõustes paigutasid zoroastrismi preestrid end võimu keskmele võimalikult lähedale ning töötasid visalt selle nimel, et koondada võim kõigi teiste usuvähemuste arvelt endale.¹⁶⁵ Sama strateegiat kasutati ka uutes Pärsia valitsejatele allutatud piirkondades. Ülempreester Kirdīri tellimusel 3. sajandi keskpaiku valminud raidkirjas rõõmustatakse zoroastrismi üha laiema leviku üle. Religioonist ja selle preestritest peeti lugu ning neid austati nii lähemal kui kaugemal, lisaks saatis roomlaste käest tagasi võidetud aladele rajatud “paljusid tulekoldeid ja preestrite koole” edu. Raidkirjas rõhutatakse, et usu levitamine nõudis palju rasket tööd, kuigi Kirdīr püüdis end väljendada tagasihoidlikult: “Pidin yazata’de [jumalike jõudude] ja valitsejate ning minu enda hinge hüvanguks rohkesti pingutama ja vaeva nägema.”¹⁶⁶

Zoroastrismi levitamise kõrval asuti suruma alla kohalikke uske ja konkureerivaid maailmavaateid, mis kuulutati kurjust kummardavateks valeõpetusteks. Tagakiusu ohvriteks langesid juudid, budistid, hindud, manihheistid ja paljud teised. Nende pühakodasid asuti rüüstama ning sealsed “ebajumalad hävitati, deemonite pühamud lammutati ja muudeti jumalate templiteks”.¹⁶⁷ Pärsia riigi laienemise käigus jõustati rangelt väärtusi ja uskumusi, mida esitleti traditsioonilistena ning nii poliitilise kui ka sõjalise edu saavutamiseks vajalikena. Alternatiivseid selgitusi või konkureerivaid arvamusi pakkuvad indiviidid sõeluti välja ja saadeti paljudel juhtudel surma. Selline saatus langes osaks näiteks manihheismi kuulutanud Mani’le, karismaatilisele 3. sajandil elanud prohvetile, kelle ida ja lääne allikatest kokku põimitud maailmavaadet oli kunagi soosinud Šapur I. Nüüd aga mõisteti tema õpetused hukka ja kuulutati õõnestavaks, joovastavaks ja ohtlikuks ning tema järgijaid asuti armutult jahtima.¹⁶⁸

Karmi kohtlemist nõudvate valitute sekka kuulusid ka nasraye ja kristyone – natsareenid ja kristlased –, keda Kirdīr oli oma mustas nimekirjas eraldi maininud. Kuigi aegade jooksul on palju vaieldud, milliseid inimrühmi antud juhul täpselt silmas peeti, on teadusringkondades nüüdseks jõutud arusaamisele, et esimese puhul viidati ilmselt kristlasteks saanud Sassaniidide impeeriumi elanikele, teisel puhul aga kristlastele, kelle Šapur I oli lasknud itta asumisele saata pärast Roomale kuulunud Süüria okupeerimist – see oli saabunud Rooma kohalikule ja keskvõimule väga halva üllatusena.¹⁶⁹ Üheks põhjuseks, miks zoroastrism kolmanda sajandi Pärsia teadvusesse ja identiteeti nii tugevalt kinnistus, oli arvatavasti kristlus, mis oli hakanud kaubateede kaudu murettekitavalt levima, täpselt nagu seda oli teinud budism idas. Zoroastrismi filosoofia dramaatilist radikaliseerumist kiirendas umbkaudu samal ajal esile kerkinud vaenulik reaktsioon kristlikele uskumustele ja arusaamadele, mille olid Pärsiasse toonud kaupmehed ja Pärsia aladele Süüriast ümber asustatud vangid.¹⁷⁰

Kristlust on pikka aega seostatud Vahemere ja Lääne-Euroopaga, mis tuleneb osaliselt kirikut juhtivate institutsioonide asukohast, kuna katoliku, anglikaani ja õigeusu kiriku peade troonid asuvad vastavalt Roomas, Canterburys ja Konstantinoopolis (tänapäeva Istanbulis). Tegelikult tulenes aga kõik, mis varakristlusega seotud, Aasiast. Kristluse geograafiliseks keskpunktiks oli loomulikult Jeruusalemm koos kõigi teiste Jeesuse sünni, elu ja ristilöömisega seotud paikadega; selle algkeeleks oli aramea keel, mis kuulus Lähis-Idast pärit semiidi keelte rühma; selle teoloogiliseks taustaks ja vaimseks lõuendiks oli judaism, mis oli kujunenud Iisraelis ning ka Egiptuses ja Babüloonias veedetud vangipõlvede ajal; selle lugusid olid kujundanud kõrbed, üleujutused, põuad ja näljahädad, millest ei teatud Euroopas midagi.¹⁷¹

Ajalooline ülevaade kristluse ekspansioonist Vahemere piirkonnas on hästi dokumenteeritud, kuid selle varane levik oli märksa tähelepanuväärsem ja paljutõotavam hoopis idas, mitte Vahemere ümbruse mereteede ääres.¹⁷² Esiti jätsid Rooma võimud kristlased rahule – varaste kristlaste kirg näis neid lihtsalt lõbustavat. Plinius Noorem kirjutas näiteks 2. sajandil keiser Traianusele, et küsida nõu, mida teha kristlastega, kes Väike-Aasias tema ette toodi. “Ma pole kunagi osalenud kohtumõistmises kristlaste üle,” kirjutas ta. “Ma ei tea seetõttu, millist laadi karistus on asjakohane ega kui sügavuti tuleb nende tegevust uurida.” Ta lasi mõned neist hukata, “sest mul pole kahtlustki, et nende põikpäisust ja ületamatut jonni tuleb kindlasti karistada, olenemata sellest, mida nad usuvad”.¹⁷³ Keiser soovitas vastuses jääda truuks sallivusele: ärge hakake kristlasi eraldi otsima, ütles ta, ent kui nende peale kaevatakse, siis tegelege iga juhtumiga eraldi, “kuna pole võimalik kehtestada kindlat reeglit, mida võiks asjaoludest sõltumata alati kohaldada”. Ärge asuge aga mitte mingil juhul tegutsema mõne kuulujutu ega anonüümsete süüdistuste alusel, sest selline samm, kirjutas ta ülevalt, oleks “vastuolus meie aja vaimuga”.¹⁷⁴

Ometi muutusid hoiakud õige pea pärast seda kirjavahetust karmimaks, olles vastureaktsiooniks Rooma ühiskonnas üha tugevamalt võimust võtvale kristlusele. Eriti tajus uues usus ohtu keiserlik sõjavägi, kuna kristluse vastakas suhtumine pattu, seksi, surma ja ellu üldiselt oli vastuolus traditsiooniliste sõjaliste väärtustega.¹⁷⁵ Teisest sajandist alates korduma hakanud jõhkra tagakiusu tagajärjel tapeti tuhandeid kristlasi, sageli avaliku meelelahutuse osana. Selle tulemusena kujunes välja suur tekstikogu, milles mälestati usu tõttu elu kaotanud märtreid.¹⁷⁶ Varakristlased pidid võitlema eelarvamuste vastu, tuues kuuldavale ahastavaid appihüüdeid, näiteks nagu kirjanik Tertullianus (u 160–225), kelle palveid on üks silmapaistev teadlane võrrelnud Shakespeare’i Shylockiga: meie, kristlased, “elame teie kõrval, me sööme sama toitu, kanname samu rõivad, meil on samad kombed ja samad vajadused nagu teil,” kuulutas ta härdalt.¹⁷⁷ Tõsiasi, et me ei osale Rooma usutalitustel, ei tähenda, et me pole inimesed, kirjutas ta. “Kas meil on suus teised hambad või meie sees verepilastusliku kire elundid?”¹⁷⁸

Kristlus levis itta esiti tänu juudi kogukondadele, kes olid elanud Mesopotaamias alates Babülooniasse asumisele saabumisest.¹⁷⁹ Nad ei kasutanud Jeesuse elust ja surmast lugedes aga kreekakeelseid tõlkeid, nagu pea kõik usuvahetajad läänes, vaid hoopis jüngrite ja Jeesuse emakeeles – aramea keeles – kirjutatud tekste. Täpselt nagu Vahemeremaades, nii kuulus ka idas evangeeliumi kuulutajate tähtis roll kaupmeestele ning seetõttu muutus eriti tähtsaks näiteks Kagu-Türgis asunud Edessa linn, nüüdne Şanlıurfa, mis asus nii põhja-lõuna kui ka ida-lääne suunal kulgevate teede ristumiskohas.¹⁸⁰

Evangeeliumi kuulutajad jõudsid peagi Kaukaasiasse – Gruusiast leitud vanad hauad ja nende pealiskirjad näitavad, et piirkonnas elas arvukalt juute, kes otsustasid usku vahetada.¹⁸¹ Veidi hiljem seadsid end Pärsia lahe ümbruses sisse mitmed kristlikud kogukonnad. Bahreini lähistel asuvasse korallvalli uuristatud kuuskümmend hauakoobast näitavad selgelt, kui kaugele oli kristlus juba kolmanda sajandi alguseks levinud.¹⁸² Umbes samal ajal pandi kirja ka tekst, mis kandis pealkirja “Maade seaduste raamat”, milles teatati, et kristlasi võis leida kõikjalt Pärsiast ja et nad olid tunginud idas suisa Kušaanide võimu all olevate maadeni – teisisõnu tänapäevasesse Afganistani.¹⁸³

Usu levikut soodustasid kristlaste sagedased küüditamised Pärsiast, mis leidsid aset 3. sajandil Šapur I valitsusajal. Pagulaste hulka kuulus ka tähtsaid isikuid, näiteks Antiookia piiskop Demetrius, kes viidi Bēth Lapaţisse, nüüdsesse Gondēshāpūri Edela-Iraanis, kus ta kogus enda ümber kaaskristlasi ning rajas uue piiskopkonna.¹⁸⁴ Pärsias leidus ka kõrgel positsioonil olevaid kristlasi, näiteks oli õukonnas soositud konkubiiniks üks Candida-nimeline roomlanna, keda aga ootas ees märtrisurm, kuna ta keeldus oma usust loobumast – vähemalt nii väidetakse ühes kristlikus allikas, milles hoiatatakse kõiki šahhi ja tema kaaskonna verejanu eest.¹⁸⁵

Need värvikad lood kuuluvad sellesse kirjanduslikku kategooriasse, mille eesmärgiks on kinnitada kristlike kommete ja uskumuste üleolekut teiste traditsiooniliste tavade ees. Allikaid napib, kuid neist piisab, et saada aimu tol ajal peetud suurtest propagandalahingutest. Erinevalt teistest Pärsia elanikest, nagu kirjutas üks kirjamees, pole Aasia “Kristuse jüngritel” kombeks “tegeleda nende paganlike rahvaste hukkamõistu väärivate harjumustega”. Ühe teise kirjamehe sõnul oli see tervitatav märk, kuna näitas, kuidas kristlased parandasid standardeid Pärsias ja mujal idas: “Tema jüngriteks saanud pärslased ei abiellu enam oma emaga” ning steppide elanikud ei “toitu enam inimlihast tänu nendeni jõudnud Kristuse sõnale”. Ta lisas, et selliseid muudatusi tuleks rõõmuga tervitada.¹⁸⁶

Kristlaste üha hoogustuv ja suuremat tähelepanu äratav sissetung Pärsiasse 3. sajandi keskel oli põhjuseks, miks reageeris zoroastrismi preesterkond neile Rooma impeeriumi eeskujul, võttes kasutusele üha intensiivistuva vägivalla.¹⁸⁷ Kirdīri raidkiri annab aga tunnistust, et Pärsia elanike hoiakud ei hakanud kalestuma mitte ainult kristluse, vaid ka teiste usundite suhtes. Alternatiivsete maailmavaadete mahasurumine käis käsikäes Pärsia taassündi iseloomustava tulihingelise zoroastrismiga. Esile hakkas kerkima riigiusk, mis samastas zoroastrismi väärtuseid Pärsia omadega ja pani seeläbi aluse niinimetatud “Sassaniidide kuningriigi tugisambale”.¹⁸⁸

Lahingud ressursside pärast ja sõjalised vastasseisud olid valla päästnud terve rea ahelreaktsioone, mille tuules asuti looma keerulisi ususüsteeme, mis ei selgitanud lihtsalt riigi võite ja edusamme, vaid õõnestasid otseselt ka naabruses eksiteerivaid konkureerivaid usundeid. Pärsia puhul tähendas see, et välja kujunes üha silmapaistvam ja enesekindlam preesterkond, kelle roll küündis kõrgele poliitikasse, mis on näha ka Kirdīri raidkirjast.

Kõigel sellel olid paratamatult omad tagajärjed, eriti kui sama mudelit asuti kasutama piirialadel või äsja vallutatud uutel territooriumitel. Kirdīri uhkusega täitnud uued tuletemplid ei tekitanud kohalikus elanikkonnas lihtsalt pahameelt, vaid nende abil hakati õpetust ja usku inimestele ka jõuga peale suruma. Zoroastrismist sai Pärsia sünonüüm. Ei kulunud kaua, et religioon muutuks inimeste silmis eeskätt okupatsiooni tööriistaks, mitte vaimse vabanemise viisiks. Polnud ime, et nii mõnegi jaoks muutus kristlus vastumürgiks Pärsia keskvõimu uskumuste jõulisele propagandale.

Pole täpselt teada, kuidas ja millal võtsid Kaukaasia valitsejad vastu kristluse. Allikad, milles kirjeldatakse, kuidas Armeenia kuningas Tiridat III võttis 4. sajandi alguses vastu ristiusu, pärinevad veidi hilisemast ajast ning võlgnevad palju nii heale vestmisoskusele kui ka kristlikule erapoolikusele autori suhtes.¹⁸⁹ Traditsioonilise legendi järgi võttis Tiridat III ristiusu vastu pärast seda, kui ta oli muudetud seaks ja oli ekselnud ihualasti väljadel, kuni püha Gregorius, kelle Tiridat oli varem Armeenia jumalanna kummardamisest keeldumise eest madusid täis auku heitnud, ta terveks ravis. Gregoriuse ravi tulemusena kukkusid Tiridatil eest kärss, kihvad ja pealt seanahk, misjärel ristis Gregorius tänuliku monarhi Eufrati jões.¹⁹⁰

Tiridat III polnud ainus riigipea, kes samal perioodil kristluse vastu võttis – 4. sajandi alguses pöördus ristiusku ka üks Rooma mõjukamaid isikuid, Constantinus. Otsustav hetk saabus 312. aastal ägeda kodusõja ajal, kui Constantinus asus Itaalia keskosas Mulviuse sillal võitlusesse oma rivaali Maxentiusega. Legendi järgi oli Constantinus vaadanud vahetult enne lahingut üles taevasse ja näinud seal päikese kohal “ristikujulist valgust” koos kreekakeelsete sõnadega, mis kuulutasid, et “selle märgi all saadab sind võit”. Sõnade täielik tähendus sai talle selgeks pärast unenägu, milles talle ilmutas end Jeesus Kristus, kes ütles, et ristimärk aitab tal kõik vaenlased alistada. Vähemalt meeldis juhtunut mõnele just niimoodi kirjeldada.¹⁹¹

Kristlikud allikad näitavad halastamatu selgusega, millise piiramatu entusiasmiga asus keiser kristlust kõigi teiste usundite arvelt jõustama. Tänu ühe kirjamehe ülestähendustele teame näiteks, et uut Konstantinoopolit “ei risustanud altarid, Kreeka templid ega paganlikud ohverdused”, vaid seda rikastasid “hiilgavad palvekojad, milles Jumal lubas keisri jõupingutusi õnnistada”.¹⁹² Ühe teise kirjamehe sõnul lasi keiser sulgeda kuulsad kultuskeskused ning keelustas Rooma usundi üheks alustalaks olnud oraaklid ja ennustamise. Ebaseaduslikuks kuulutati ka traditsiooniline ametlikele toimingutele eelnenud ohverdamine, paganlikud skulptuurid hävitati ja nende püstitamine keelati.¹⁹³ Omakasupüüdlike autorite narratiivis, milles Constantinust kujutati uue usu sihikindla kuulutajana, ei jäetud ruumi teisitimõtlemisele.

Tegelikult olid Constantinuse usuvahetuse motiivid palju keerukamad, kui tema eluajal või vahetult pärast seda kirja pandud allikad seda ehk näidata sooviksid. Esiteks kujutas kristluse vastuvõtmine kavalat poliitilist sammu, kuna see oli selleks ajaks jõudnud sõjaväelaste hulgas laialt levida. Teiseks viitavad impeeriumi eri paigust leitud monumendid, mündid ja raidkirjad, millel kujutatakse Constantinust Võitmatu Päikese (Sol Invictus) kultuse tugeva toetajana, et tema ilmutus oli ehk mõnevõrra tagasihoidlikum, kui hingestatud kiidukõned seda näidata püüdsid. Vastupidistest väidetest hoolimata ei muutunud impeeriumi eluolu üleöö ning nii Roomas, Konstantinoopolis kui ka mujal jätkati traditsiooniliste uskumuste järgimist veel kaua pärast keisri ilmutust ja tema uue usu entusiastlikku kuulutustööd.¹⁹⁴

Constantinuse otsus kristlust toetama asuda tähendas Rooma impeeriumi jaoks siiski suuri muudatusi. Vaid kümmekond aastat varem Diocletianuse valitsusajal haripunkti jõudnud tagakiusamine lõpetati. Gladiaatorite võitlused, mis olid pikka aega olnud Rooma meelelahutuse raudvaraks, likvideeriti kristlaste vastumeelsuse tõttu, kuna nad ei soovinud näha midagi, mis inimeste õigust elule sellisel kombel devalveeris. “Verised etendused pole meile meeltmööda,” kirjutatakse 325. aastal vastu võetud seaduses, mis lisati hiljem keiserliku seadusandluse kogumikku. “Keelame [seetõttu] täielikult gladiaatorite olemasolu.” Need, kes olid varem kuritegude sooritamise või usust taganemisest keeldumise eest võitlusareenile saadetud, saadeti edaspidi “teenima kaevandustesse, et nad saaksid oma kuritegude eest karistatud ilma verd valamata”.¹⁹⁵

Kõikjal impeeriumis asuti kristlust heldekäeliselt toetama ning väljavalituks osutunud Jeruusalemmas alustati ulatuslike ehitustöödega, millega kaasnesid külluslikud annetused. Kui Rooma ja Konstantinoopol olid impeeriumi halduskeskusteks, siis pidi Jeruusalemmast saama selle vaimne süda. Terved linnaosad lammutati maatasa ja paganlike templite alt välja kaevatud pinnas viidi võimalikult kaugele, “määrdunud nagu see saatana kummardamisest oli”. Väljakaevamised paljastasid ühe püha paiga teise järel, sealhulgas ka hauakoopa, kus oli lebanud Jeesuse surnukeha – koobas renoveeriti ja see “ärkas taas ellu, nagu meie Päästja”.¹⁹⁶

Constantinus juhtis ehitustöid ise, otsustades, milliseid materjale tuleb Püha Haua ümber kerkiva kiriku ehitamisel kasutada. Keiser oli nõus jätma kangavaliku ja seinte kaunistamise väljavalitud alluva hooleks, kuid tahtis sõnaõigust, millist marmorit ja milliseid sambaid kiriku ehitamisel kasutatakse. “Sooviksin kuulda teie arvamust,” kirjutas ta Jeruusalemma piiskopile Makariosele, “kas lagi peaks olema kaetud tahvlitega või kaunistatud mõnes muus stiilis. Kui see on kaetud tahvlitega, siis saaks seda ehk kaunistada ka kullaga.” Ta lisas, et sellised otsused nõudsid tema isiklikku heakskiitu.¹⁹⁷

Constantinuse tähelepanuväärne usuvahetus märkis Rooma impeeriumi ajaloos uue peatüki algust. Ehkki kristlust ei kuulutatud riigiusuks, lõi piirangute ja karistuste kadumine uuele usule tee valla. See oli hea uudis kristlastele ja kristlusele läänes, kuid katastroof kristlusele idas. Kuigi Constantinus näis esiti tagasihoidliku usujüngrina, hakkas ta peagi üha enam kõneainet tekitama, paisates käibele ilmselgete paganlike sümbolitega münte ja püstitades enda auks oma uude linna ausamba, millel oli teda kujutatud Helios-Apollonina.¹⁹⁸ Õige pea hakkas ta end esitlema kõikide kristlaste kaitsjana, ükskõik kus nad elasid – kasvõi väljaspool Rooma impeeriumi.

Pärast 330. aastat hakkasid levima kuuldused, et Constantinus teeb ettevalmistusi Pärsia ründamiseks, kasutades ära võimalust, mille oli loonud Pärsia šahhi rahulolematu vend, kes oli tulnud Rooma keiserlikust õukonnast varjupaika otsima. Pärsia närvid olid ilmselt viimseni pingul, kui Constantinuselt saabus kiri, milles teatati, kui hea meel tal on, et “Pärsia parimad provintsid on tulvil neid mehi, kelle nimel räägin praegu ainult mina – pean silmas kristlasi”. Tal oli Pärsia valitsejale Šapur II-le selge sõnum: “Usaldan need inimesed teie kaitse alla … hoidke neid oma tavapärase inimlikkuse ja lahkusega, sest selle usu tõendi abil kindlustate mõõtmatu kasu nii endale kui meile.”¹⁹⁹ See võis olla mõeldud lahke nõuandena, kuid kõlas ähvardusena, kuna alles hiljuti oli Rooma idapiir lükatud kaugele Pärsia aladele, kus asuti vallutuste kindlustamiseks viivitamatult rajama kaitseehitisi ja teid.²⁰⁰

Kui ka ühe teise väärtusliku kaubandusliku ja strateegilise positsiooniga kuningriigi – Gruusia – valitseja koges ilmutust, mis oli Constantinuse ilmutusest vaid pisut vähem värvikas (kuningas nägi pärast jahi ajal sõna otseses mõttes pimedusse langemist päästvat valgust), muutus Pärsia ärevus paanikaks.²⁰¹ Kuna Constantinus oli väed Doonau piirialadelt eemale kutsunud, otsustas Šapur II Kaukaasia üllatusrünnaku kasuks, heites troonilt ühe kohaliku valitseja ja pannes tema asemel ametisse endale lojaalse mehe. Constantinus vastas rünnakule kohe ja jõuliselt: ta kutsus kokku tohutu armee ja käskis oma piiskoppidel eelseisva sõjaretkega ühineda, lastes lisaks valmistada koopia tabernaaklist – kogudusetelgist, milles oli hoitud seaduselaegast. Seejärel kuulutas ta, et soovib Pärsiat karistuseks rünnata ja lasta end ristida Jordani jões.²⁰²

Constantinuse ambitsioonidel polnud piire. Ta lasi juba enne rünnakut vermida münte, millel andis oma poolvenna pojale uue kuningliku tiitli: Pärsia valitseja.²⁰³ Idas elavate kristlaste seas levis kiiresti elevus, mille jäädvustas Mosuli lähistel asuva kuulsa mungakloostri juhi Afrahati kiri: “Hea põli on tulnud Jumala rahva juurde.” See oli hetk, mida ta oli oodanud: maa peal pidi lõplikult sündima Kristuse kuningriik. “Võite kindlad olla,” lõpetas ta, “et metsaline tapetakse ettemääratud ajal.”²⁰⁴

Pärslastele langes ägedaks vastupanuks ettevalmistusi tehes osaks aga tohutu õnn: Constantinus haigestus ja suri enne, kui tema väed jõudsid teele asuda. Šapur II valas kogu oma raevu Constantinuse agressiooni eest välja kohalike kristlaste peale. Šahh, keda õhutasid tagant zoroastrismi preestrid, “janunes pühakute vere järele”.²⁰⁵ Märtreid langes kümnetes: ühes 5. sajandi algusest pärinevas Edessast leitud käsikirjas räägitakse vähemalt kuueteistkümne piiskopi ja viiekümne preestri hukkamisest.²⁰⁶ Kristlasi hakati nüüd pidama eelväeks, viiendaks kolonniks, mis pidi avama Pärsia läänes valitsevale Rooma impeeriumile. Juhtivaid piiskoppe süüdistati, et nende mõjutuse tagajärjel hakkasid šahhi “järgijad ja inimesed [Tema] Majesteedi vastu mässama ja neist said orjad sellele keisrile, kellega neid sidus ühine usk”.²⁰⁷

Pärsias aset leidnud veresaun oli Roomas vaimustusega vastu võetud kristluse otseseks tagajärjeks. Šahhi käsul vallandunud tagakiusamine tulenes asjaolust, et Constantinus oli Rooma impeeriumi asemel kristlust propageerima asunud. Keisri üllad avaldused võisid avaldada muljet ja anda inspiratsiooni Afrahati-sugustele meestele, kuid Pärsia valitsejate jaoks kujutasid need tohutut provokatsiooni. Rooma identiteet oli enne Constantinuse usuvahetust olnud täiesti selge. Nüüd aga oli keiser – ja tema järeltulijad – valmis rääkima mitte ainult Rooma ja selle kodanike, vaid juba kõigi kristlaste kaitsmisest. See oli käepärane trump, mida kasutada – eriti kodus, kus selline retoorika oli piiskoppidele ja usklikele meeltmööda. Impeeriumi piiridest väljaspool elavate inimeste jaoks tähendas see aga võimalikku katastroofi, nagu kogesid omal nahal Šapuri ohvrid.

Kuigi Constantinust tuntakse keisrina, kes pani aluse Euroopa ristiusustamisele, ei mainita iroonilisel kombel kunagi, et uue usu vastuvõtmisel oli ka oma hind, et sellega seati tõelisesse ohtu kristluse tulevik idas. Nüüd oli küsimus selles, kas kaugel Aasias kanda kinnitanud Jeesus Kristuse õpetused suudavad jõulise vastasseisu üle elada.