Читать книгу Siiditeed - Peter Frankopan - Страница 5

Aasia keskalad on aegade algusest saati olnud paigaks, kus ehitati impeeriumeid. Mesopotaamia viljakad madalad tasandikud, mida toitsid Tigris ja Eufrat, lõid sobiva pinnase tsivilisatsioonide tekkele ja just seal kujunesid välja esimesed linnad. Süstematiseeritud maaharimine sai alguse Mesopotaamias ja ka mujal niinimetatud viljaka poolkuu piirkonnas – Pärsia lahest Vahemere rannikuni ulatuvas ääretult viljakas vööndis, millel oli ligipääs külluslikele veevarudele. Just seal kuulutas Babüloni kuningas Hammurapi pea 4000 aastat tagasi välja ühed esimestest teadaolevatest seadustest, milles loeti üles kuningriigi alamate kohustused ja kirjeldati nende rikkumiste eest määratavaid julmi karistusi.¹⁵

Kuigi sellest sulatuskatlast said alguse paljud kuningriigid ja impeeriumid, kuulus neist võimsaim kahtlemata pärslastele. Pärsia impeerium hakkas kiiresti kasvama 6. sajandil e.m.a, liikudes üha kaugemale oma kodumaalt – praegusest Lõuna-Iraanist – ja allutades oma võimule kõik naabrid: lõpuks küündisid impeeriumi piirid Egeuse mere kallasteni, vallutatud oli Egiptus ning idas oli riigipiir lükatud Himaalajani. Kreeka ajaloolase Herodotose sõnul oli pärslaste edu aluseks suuresti nende avatus. “Pärslastel on kalduvus võtta võõraste tavad kergesti omaks,” kirjutas ta, täpsustades, et pärslased olid valmis loobuma oma riietumisstiilist, kui mõistsid, et alistatud vaenlase mood oli sellest parem, ja nad laenasid ühte-teist nii meedlastelt kui ka egiptlastelt.¹⁶

Valmidus võtta omaks uusi teadmisi ja tavasid oli oluline tegur, mis võimaldas pärslastel luua haldussüsteemi, juhtimaks sujuvalt paljudest erinevatest rahvastest koosnevat impeeriumit. Riigi igapäevaelu juhtis tõhusalt kõrgeltharitud bürokraatide armee: üles tähendati kõik alates kuninglikus õukonnas teenivate tööliste palkadest kuni turgudel müüdavate ja ostetavate kaupade kvaliteedi ja kvantiteedini, kuid lisaks sellele vastutasid bürokraadid ka impeeriumit risti-rästi katva ja muistses maailmas kadestamisväärseks peetava teedevõrgu korrashoiu ja parandustööde eest.¹⁷

Anatoolia rannikut Babüloni, Susa ja Persepolisega ühendav teedevõrk võimaldas käskjalgadel läbida nädala jooksul enam kui 2500 kilomeetri pikkuse vahemaa – Herodotus imetles seda saavutust, märkides, et ei lumi, vihm, kuumus ega ööpimedus suutnud kiiret sõnumivahetust aeglustada.¹⁸ Investeeringud põllumajandusse ja saagikust parandavate uute niisutussüsteemide väljatöötamisse soodustasid linnade kasvu, kuna tänu nendele suutsid ümbritsevad põllud toita üha rohkem inimesi – ja seda mitte ainult Tigrist ja Eufratit ümbritsevatel viljakatel aladel, vaid ka orgudes, millest voolasid läbi suured Oxose ja Iaxártisi jõed (nüüdsed Amudarja ja Sõrdarja), ning ka Niiluse deltas pärast seda, kui Pärsia armee oli selle 525. aastal e.m.a vallutanud. Pärsia impeerium kujutas küllusesarve, mis ühendas Vahemerd Aasia südamega.

Pärsia püüdis end näidata stabiilsuse ja õigluse eestseisjana, mida illustreerib suurepäraselt Behistuni kaljudele kolmes keeles raiutud tekst. Pärsia, eelami ja akadi keeles raidkirjas kirjeldatakse, kuidas Dareios I, üks Pärsia kuulsamaid kuningaid, oli surunud maha mässe ja ülestõuse, tõrjunud vaenlaste sissetunge ega polnud teinud ülekohut ei vaeste ega vägevate silmis. Raidkirjas kästakse riiki kaitsta ja hoolitseda rahva eest õiglaselt, sest õiglus on kuningriigi alus.¹⁹ Vähemuste sallimises saavutati enneolematu tase: ühele Pärsia kuningale, keda kutsutakse Piiblis Issanda võituks, langes osaks taevaste Jumala õnnistus tänu tema poliitilistele otsustele, mille hulka kuulus ka juutide vabastamine Paabeli vangipõlvest.²⁰

Muistses Pärsias õilmitses kaubandus, täites riigikassat tuludega, mis võimaldasid rahastada sõjaretki piirkondadesse, mille vallutamine täiendas impeeriumi varasalve veelgi. Tulude toel said valitsejad rahuldada ka oma kõige ekstravagantsemaid soove. Silmapaistvad hooned kerkisid üksteise võidu kõikjal Pärsia suurlinnades, nii Babülonis, Persepolises, Pasargadaes kui ka Susas, kuhu kuningas Dareios I lasi ehitada suurejoonelise palee, kasutades selleks kõige kvaliteetsemat Egiptuse eebenipuud ja hõbedat, Liibanoni seedripuud, puhast Baktria kulda, Sogdiana lasuriiti ja kinaveri, Horezmi türkiisi ja India elevandiluud.²¹ Pärslased olid kuulsad oma elunautimise poolest ja Herodotose sõnul piisas vaid ühest vihjest, et nad hakkaksid mõnda uut luksust endale ihkama.²²

Pärsia kaubandusliku ühenduse tugisambaks oli võitlusvalmis sõjavägi, mis aitas impeeriumil kasvada, kuid oli vajalik ka selle piiride kaitseks. Pärsiat kimbutasid pidevalt probleemid riigi põhjapiiri tagant – maailmast, milles domineerisid rändrahvad, kes elasid koos oma kariloomadega poolkõrbelises rohumaadega kaetud stepivööndis, mis ulatus Mustast merest üle Kesk-Aasia Mongooliani. Rändrahvaste julmus oli kurikuulus: räägiti, et nad joovad oma vaenlaste verd ja valmistavad nende peanahast endale rõivaid ning söövad mõnel juhul isegi oma isade liha. Rändrahvastega suhtlemine oli aga vajalik, sest kuigi neid peeti üldiselt kaootilisteks ja ettearvamatuteks, olid nad olulised kaubanduspartnerid elusloomade ja eriti esmaklassiliste hobuste kasvatajatena. Samal ajal võisid nad tähendada hukatust: näiteks tapsid sküüdid 6. sajandil e.m.a Pärsia impeeriumi rajaja Kyros II, kes oli tulnud neid alistama – ühe juhtunut kirjeldaja väitel oli kuninga maharaiutud pead veetud ringi verega täidetud nahklähkris, et teda tagant kihutanud võimujanu saaks lõpuks ometi kustutatud.²³

Tegu oli siiski haruldase tagasilöögiga, mis ei peatanud Pärsia ekspansiooni. Vana-Kreeka väejuhid tundsid ida poole vaadates korraga nii hirmu kui austust, kuna tahtsid õppida pärslaste lahingutaktikast ja võtta kasutusele nende tehnoloogiad. Aischylos ning teised kirjamehed kasutasid pärslaste rünnakute edukat tagasilöömist riigi sõjalise võimekuse ülistamiseks ning jumalate soosingu näitamiseks, raiudes sissetungikatsete kangelasliku vastupanu oma eepilistesse näidenditesse ja kirjatöödesse.²⁴

“Olen tulnud Kreekasse,” ütleb Dionysos näidendi “Bakhandid” avastseenis, “muinasjutuliselt rikkast idast”, sealt, kus päike kuldab Pärsia tasandikke, kus Baktria linnu kaitsevad müürid ja kus kaunid tornid valvavad rannikualasid. Dionysos pani Aasia ja ida oma jumalikes müsteeriumites tantsima ammu enne kreeklasi.²⁵

Mitte keegi teine ei tundnud seesuguste kirjatööde vastu suuremat huvi kui Makedoonia kuninga poeg, tulevane Aleksander Suur. Kui Aleksandri isa, hiilgav Philippos II, 336. aastal e.m.a mõrvati ja poeg tema järel troonile tõusis, polnud kellelgi kahtlust, kuhu noor väejuht kuulsust koguma suundub. Ta ei kaalunud hetkekski Euroopa poole pöördumist, kuna sel polnud talle midagi pakkuda: ei linnu, kultuuri, prestiiži ega varandust. Nii Aleksandri kui ka kõigi teiste ammuste kreeklaste jaoks pärinesid kultuur, uued teadmised ja võimalused – ning ka ohud – idast. Pole sugugi üllatav, et tema pilk langes antiikaja suurimale võimukeskusele: Pärsiale.

Kui Aleksander oli Pärsia asehalduri Egiptuses 331. aastal e.m.a äkkrünnakuga võimult kukutanud, tormas ta kõigi oma jõududega impeeriumi südame kallale. Otsustav lahing leidis aset hiljem samal aastal Gaugamela tolmustel tasandikel – tänapäeva Erbili linna lähistel Iraagi Kurdistanis –, kus ta alistas muljetavaldava kindlusega Dareios III juhitud Pärsia armee. Ehk tulenes Aleksandri edu sellest, et ta oli pärast korralikku ööund täielikult välja puhanud: Plutarchose sõnul oli Aleksander nõudnud, et peab enne vaenlasele vastu astumist puhkama ning oli maganud nii sügavalt, et ta murelikud väejuhid olid pidanud ta ärkvele raputama. Ta riietus oma lemmikrüüsse, pani pähe uhke kiivri, mis oli löödud nii läikima, et “see helkis nagu kõige puhtam hõbe”, haaras paremasse kätte oma ustava mõõga ja juhtis oma väed magusa võiduni, mis avas talle impeeriumi väravad.²⁶

Aristotelese käe all hariduse omandanud Aleksander oli kasvanud teadmisega, et tema õlul lasuvad suured lootused. Ta ei vedanud neid alt. Pärast Pärsia armee Gaugamelas purustamist suundus Aleksander edasi itta. Üks linn teise järel alistus talle, kui ta liikus edasi mööda territooriumeid, mis olid kuulunud alistatud vaenlastele. Suuruse, rikkuse ja ilu poolest legendaarsed kohad langesid noore kangelase ette. Kui talle alistus Babülon, katsid selle elanikud suurlinna südamesse viiva tee lillede ja vanikutega ja ääristasid viirukit ja parfüüme täis hõbealtaritega. Talle toodi kingituseks lõvisid ja leoparde.²⁷ Peagi olid Aleksander ja tema väed vallutanud kõik olulised punktid Pärsia linnu ühendava Suure kuningatee ääres ning Anatoolia rannikut Kesk-Idaga ühendava teedevõrgu.

Ehkki mõned tänapäeva ajaloolased on pidanud Aleksandrit kõigest “alaealiseks purjus kõrilõikajaks”, siis näib, et ta suutis kohelda äsja vallutatud alasid ja seal elavaid rahvaid üllatava delikaatsusega.²⁸ Ta suhtus kohalikesse usuliikumistesse ja -tavadesse sageli leebelt, demonstreerides tolerantsust ja lugupidamist: teda oli väidetavalt häirinud näiteks see, kuidas oli rüvetatud Kyros II hauda – ta lasi haua taastada, karistades lisaks neid, kes olid julgenud pühamut rüvetada.²⁹ Aleksander tagas ka, et Dareios III maetakse tema positsioonile vastavalt teiste Pärsia valitsejate kõrvale, kui üks kuninga enda väepealikest oli ta tapnud ning tema surnukeha oli vankrile heidetud.³⁰

Aleksandril õnnestus allutada oma mõjuvõimule üha rohkem territooriumeid ka tänu kohaliku eliidi usaldamisele. “Kui meie sooviks pole lihtsalt Aasiast läbi tormata, vaid seda ka enda valduses hoida,” olevat Aleksander väidetavalt öelnud, “siis peame olema nende inimeste suhtes armulikud: ainult nende lojaalsus teeb meie impeeriumi stabiilseks ja püsivaks.”³¹ Kohalikud ametnikud ja vana kõrgklass jäeti vallutatud linnu ja territooriumeid haldama. Aleksander võttis meeleldi omaks talle antud traditsioonilised aunimetused ja asus kandma pärsia rõivaid, demonstreerimaks, kui väga ta kohalikke kombeid hindas. Ta tahtis, et teda ei nähtaks sissetungiva vallutajana, vaid pigem iidse kuningriigi uue troonipärijana – vaatamata protestikisale ja pilgetele, mis pärinesid neilt, kes kuulutasid, et ta oli toonud endaga vaid viletsust ja verevalamist.³²

Me ei tohi aga unustada, et suur osa meie teadmistest Aleksandri sõjaretkede, võitude ja poliitiliste otsuste kohta pärineb hilisematelt ajaloolastelt, kellel on lausa hing kinni vaimustusest noore väejuhi saavutuste kirjeldamisel ja kelle teosed on sageli ülemäära idealiseeritud.³³ Peame suhtuma nende allikate kirjeldustesse Pärsia langemise osas küll ettevaatlikkusega, kuid kiirus, millega Aleksander oma valduste piire üha kaugemale itta lükkas, räägib meile nii mõndagi. Ta rajas agaralt uusi linnu, pannes neile tavaliselt enda järgi nimeks Aleksandria, kuigi nüüdsel ajal tuntakse neid pigem teiste nimede all: näiteks tänapäeva Herāt (Alexandria Ariana), Kandahār (Alexandria Arachosia) ja Bagrām (Alexandria ad Caucasum). Need vastselt rajatud tugipostid said koos teiste kaugel põhja pool asuva Fergana oruni ulatuvate punktidega Aasia selgroo uuteks lülideks.

Võimsate kaitserajatistega uusi linnu ning eraldiseisvaid linnuseid ja kindluseid ehitati peamiselt selleks, et pakkuda kaitset steppide rändhõimude eest, kes laastasid sageli väiksemaid asulaid. Aleksandri kaitserajatiste eesmärgiks oli turvata alles hiljuti vallutatud alasid. Samal ajal kaugemal idas esile kerkinud sarnased mured nõudsid sarnaseid lahendusi. Hiinlastel oli kujunenud selleks ajaks välja huaxia – põhimõte, mis esindas tsiviliseeritud maailma –, mida ähvardasid steppidel elavate rändhõimude rünnakud. Intensiivse ehitusprogrammi toel hakati laiendama olemasolevate kindlustuste võrgustikku, millest kasvas välja Suur Hiina müür ja mida ajendas sama arusaamine, mis juhtis ka Aleksandrit: ekspansioon ilma korraliku kaitseta oli kasutu.³⁴

Aleksander jätkas neljandal sajandil katkematult oma sõjakäiku, liikudes ringiga tagasi üle Hindukuši mäestiku ja marssides mööda Induse orgu lõuna poole, rajades sealjuures jätkuvalt uusi garnisonidega mehitatud tugiposte, kuigi tema väsinud ja koduigatsust tundvad mehed olid hakanud selleks ajaks üha sagedamini tema tegevuse vastu protestima. Aleksander suri 323. aastal e.m.a Babülonis siiani saladuseks jäänud asjaoludel kõigest kolmekümne kahe aasta vanusena, kuid ta oli saanud selleks ajaks hakkama sõjalisest vaatenurgast täiesti sensatsiooniliste saavutustega.³⁵ Tema vallutuste kiirus ja ulatus olid hämmastavad. Sama muljetavaldav – ehkki palju sagedamini tähelepanuta jääv – oli tema päranduse ulatus ning see, kuidas Vana-Kreeka mõjutused segunesid Pärsia, India, Kesk-Aasia ja lõpuks ka Hiina mõjudega.

Aleksandri ootamatule surmale järgnes küll rahutu periood, mida iseloomustas võimuvõitlus tema kõrgemate väejuhtide vahel, kuid peagi said uute territooriumite idapoolsed osad endale valitsejaks Põhja-Makedoonias sündinud väepealik Seleukose, kes oli osalenud kõigil Aleksandri peamistel sõjaretkedel. Mõned aastad pärast kuninga surma sai ta asehalduriks aladel, mis ulatusid Tigrisest Induse jõeni: tema valitsuse alla kuuluv territoorium oli nii suur, et see ei meenutanud enam isegi mitte kuningriiki, vaid omaette impeeriumit. Seleukos rajas Seleukiidide dünastia, mis püsis võimul ligi kolm sajandit.³⁶ Aleksandri võite peetakse sageli kõigest lühiajaliste triumfide hiilgavaks seeriaks ja tema pärandit laialdaselt üürikeseks ja ajutiseks, kuid tegu polnud sugugi kaduvate saavutustega – need tähendasid Vahemere ja Himaalaja vahel laiuva piirkonna ajaloole hoopis uut peatükki.

Aleksandri surmale järgnenud aastakümnetel toimus piirkonna järkjärguline ja ilmne helleniseerimine, kui idale hakati tutvustama Vana-Kreeka teadmisi, teemasid ja sümboleid. Aleksandri asehaldurite järeltulijad pidasid oma Kreeka juuri meeles ja rõhutasid neid innukalt – näiteks müntidel, mida vermiti kaubateede ääres strateegiliselt olulistes punktides või elujõulistes põllumajanduslikes keskustes asuvates suurlinnades. Nende müntide kujundus muutus standardiks: aversil kujutati hetkel võimul olevat valitsejat, tema kiharate ümber võru ja tema nägu pööratud alati paremale täpselt nagu Aleksandril, reversil aga Apollonit, kelle nimi oli kirjutatud kreeka tähtedega.³⁷

Kreeka keelt võis kuulda ja näha kõikjal Kesk-Aasias ja Induse orus. Afganistani põhjaosas asuvas Aï Khānumis – Seleukose rajatud uues linnas – nikerdati ühele monumendile Delfi maksiimid, nende hulgas ka järgnev aforism:

Lapsena käitu hästi.

Noorena valitse end.

Täiskasvanuna ole õiglane.

Eakana ole tark.

Surres ole valuta.³⁸

Umbes aastast 200 e.m.a. pärinevad maksutõendid ja sõdurite palgaarvestust puudutavad dokumendid näitavad, et Baktria ametnikud kasutasid kreeka keelt igapäevaselt veel enam kui sada aastat pärast Aleksander Suure surma.³⁹ Kreeka keel tungis suisa India subkontinendi sügavustesse. India varajastest valitsejatest suurim, Maurjade kuningas Ašoka, andis välja edikte, millest mõnele oli lisatud paralleelne kreekakeelne tõlge – ilmselt tehti seda kohaliku elanikkonna huvides.⁴⁰

Euroopa ja Aasia kokkupõrkest sündinud intensiivne kultuurivahetus oli hämmastav. On teada, et Buddha kujusid hakati looma alles siis, kui Apolloni kultus oli jõudnud Gundhara orus ja Lääne-Indias juurduda. Budistid tundsid end uute religioossete tavade edust ohustatuna ja asusid ka oma usku visuaalselt väljendama. See seos polnud ainult ajaline, vaid väljendus ka välimuses ja vormis: näib, et Kreeka mõju oli nii suur, et esimeste Buddha kujude šablooniks kasutati Apollonit. Budistid olid selle ajani suutnud hoiduda oma jumala visuaalsest kujutamisest, kuid konkurents sundis neid tegutsema, laenama motiive ja tegema uuendusi.⁴¹

Nüüdse Tadžikistani lõunaosast leitud kreekakeelsete raidkirjadega ehitud kivialtarid, Apolloni kujutised ja oivalised miniatuursed elevandiluunikerdused, millel kujutatud Aleksander Suurt, näitavad selgelt, kui kaugele tungisid lääne mõjud.⁴² Sama väljendasid ka arusaamad Vahemere äärest toodu kultuurilisest üleolekust. Indias austati Aasias elavaid kreeklasi nende rohkete teadussaavutuste eest: “Nad on barbarid,” öeldakse tekstis, mida tuntakse “Gārgī Samhitā” nime all, “kuid ometi pärineb just neilt astronoomia teadus, mistõttu tuleb neid austada nagu jumalaid”.⁴³

Plutarchose sõnul tegi Aleksander selleks kõik, et Vana-Kreeka mütoloogiat õpetataks isegi kauges Indias ning tänu sellele hakati Olümpose jumalaid kummardama kõikjal Aasias. Ajal, mil kreeka keelt õpetati Induse orus, kasvasid Pärsias ja kaugemalgi elavad noored mehed üles Homerose teoste saatel, “kandes ette Sophoklese ja Euripidese tragöödiaid”.⁴⁴ See võib olla ka põhjuseks, miks on eri paigust pärit suurte kirjandusteoste vahel võimalik märgata sarnasusi. On väidetud, et sanskritikeelne eepos “Rāmājana” on “Iliase” ja “Odüsseia” tänuvõlglane: teose üheks teemaks on Rāma naise Sītā rööv, milles võib kajastuda Ilusa Helena röövimine. Mõjutused ja inspiratsioon ei liikunud vaid ühes suunas ning mõne teadlase väitel on näiteks “Aeneisis” märgata India tekstide, näiteks “Mahābhārata”, mõjutusi.⁴⁵ Teadmised, teemad ja lood liikusid mööda maanteid, kus neid levitasid nii rännumehed, kaupmehed kui palverändurid: Aleksandri vallutused sillutasid tee, mis avardas tema vallutatud maade elanike silmaringi ning aitas ääremaadel ja veelgi kaugemal elavatel inimestel puutuda kokku uute arusaamadega.

Vana-Kreeka kultuuri mõjud küündisid isegi metsikute steppideni, nagu näha Põhja-Afganistanis Tillya Tepe ülikute haudadest leitud imelistest hauapanustest. Leitud esemete kunstilisteks mõjutajateks on kahtlemata Vana-Kreeka kui ka Siberi, India ja veelgi kaugemate paikade kultuurid. Luksusesemed jõudsid rändrahvaste maailma kauplemise teel, olles vahetuskaubaks elusloomade ja hobuste eest, ehkki mõnikord olid need loovutatud tribuudina rahu säilitamise tarbeks.⁴⁶

Stepialade kokkupõimumist ja ühtseks maailmaks sidumist kiirendasid Hiina üha kasvavad ambitsioonid. Hani dünastia valitsusajal (206 e.m.a – 220 m.a.j) oli mitmes etapis toimunud ekspansioon lükanud riigi piire üha kaugemale, jõudes lõpuks provintsini, mis kandis tollal nime Hsiyu (või “läänepiirkonnad”), kuid mida tuntakse tänapäeval Xinjiangi (“uue piirimaa”) nime all. Provintsi pääses pea tuhande kilomeetri pikkuse Gansu koridori kaudu, mis ühendas Hiina sisealasid Dunhuangi oaasilinnaga, Taklimakani kõrbe serval asuva kaubateede ristumiskohaga. Edasi lääne poole liikuvatel ränduritel oli selles punktis võimalik valida põhja- või lõunapoolse tee vahel – mõlemad samavõrd ohtlikud –, mis ühinesid uuesti Kaxgaris, paigas, kus kohtusid Himaalaja, Pamiiri, Tian Shani ja Hindukuši mäestikud.⁴⁷

Piire üha kaugemale lükkav Hiina sidus Aasia ühtsemaks tervikuks. Teedevõrgustike loomist olid seni takistanud yuezhi ja ennekõike xiongnu hõimud, rändrahvad, kes valmistasid Kesk-Aasias elavate sküütide kombel ümbritsevatele riikidele pidevat muret, kuid olid ka olulised kariloomade kauplejad – teisest sajandist e.m.a pärinevatest Hani dünastia dokumentidest ilmneb, et steppide rahvastelt osteti kümneid tuhandeid kariloomi.⁴⁸ Hiina nõudlus hobuste järele oli pea täitmatu, seda tagant innustamas vajadus hoida tegutsemisvalmis tõhusaid sõjalisi jõude, mille toel säilitada sisekorda ja olla valmis reageerima xiongnu või teiste hõimude rünnakutele ja röövretkedele. Xinjiangi läänealadelt pärit hobuseid hinnati Hiinas väga kõrgelt ja hõimupealikud võisid nendega teenida terveid varandusi. On teada, et üks yuezhi hõimupealik sai hobuste eest vastutasuks rikkalikult kaupu, mille ta müüs edasi, teenides oma esialgse investeeringu kümnekordselt tagasi.⁴⁹

Kõige kuulsamaid ja hinnalisemaid ratsusid aretati Fergana orus teisel pool võimsat Pamiiri mäestikku, mis laiub tänapäeva Ida-Tadžikistanis ja Afganistani kirdeosas. Sealseid hobuseid imetleti eriti nende tugevuse tõttu. Hiinast pärit kirjelduste kohaselt olid nende sigitajateks draakonid ja loomi nimetati hanxue ma – ‘verd higistav’, mis tulenes nende erilisest punakast higist, mida põhjustas kas kohalik parasiit või hobuste tavatult õhuke nahk, mille tõttu kippusid nende veresooned pingutuse tagajärjel kergesti lõhkema. Mõnest eriti uhkest loomast sai omaette kuulsus, neist kirjutati luuletusi, loodi skulptuure ja maale ning neid kutsuti sageli tianma’ks – taevalikeks või taeva hobusteks.⁵⁰ Mõned hobused järgnesid oma omanikule isegi järgmisesse ellu: üks keiser maeti näiteks koos oma kaheksakümne lemmikratsuga ning nende matmispaika seati valvama kaks täku kuju ja üks terrakotasõdalane.⁵¹

Mongoolia steppidel ja Hiinast põhja poole jäävatel rohtlaaladel valitsevate xiongnu hõimudega polnud heade suhete säilitamine alati kerge. Kaasaegsed kirjeldasid hõime barbaritena, kes olid valmis sööma toorest liha ja jooma verd – ühe kirjamehe sõnul oli tegu suisa inimestega, “kelle taevas on hüljanud”.⁵² Hiinlased olid valmis maksma tribuuti, selle asemel et tunda alatist hirmu oma linnade võimaliku ründamise ees. Rändrahvaid (kelle liikmed õppisid juba varases nooruses rotte ja linde ning seejärel rebaseid ja jäneseid küttima) külastasid sagedasti saadikud, kaasas sõnumid, milles keiser tegi viisakaid järelepärimisi hõimu kõrgeima juhi tervise kohta.⁵³ Välja kujunes ametlik tribuudi maksmise süsteem, mille alusel hakati rändrahvastele rahu säilitamise nimel kinkima riisi, veini, tekstiile ja ka teisi luksuskaupu. Kõige tähtsamaks andamiks oli kahtlemata siid – rändrahvad hindasid väga kõrgelt selle siledust ja kergust voodipesu ja rõivamaterjalina. Siid oli ka poliitilise ja sotsiaalse võimu sümboliks: ohtrate hinnalise siidi kihtide alla mähkumine oli oluliseks viisiks, kuidas chanyu (hõimude kõrgeim juht) sai rõhutada oma staatust ja premeerida end ümbritsevaid isikuid.⁵⁴

Rahu säilitamise eest makstud summad olid märkimisväärsed. Näiteks kingiti aasta enne meie ajaarvamise algust xiongnu hõimule 30 000 siidirulli, pea sama palju mitmesuguseid toormaterjale ning 370 riietuseset.⁵⁵ Mõned ametnikud uskusid, et hõimu nõrkus luksusesemete vastu osutub lõpuks selle jaoks hukatuslikuks. “Nüüd [on teil] soov omada Hiina asju,” teatas üks saadik ninakalt hõimupealikule. Xiongnu kombed on muutumas, ütles ta ja ennustas enesekindlalt, et Hiinal “õnnestub lõpuks kogu xiongnu rahvas enda poolele meelitada”.⁵⁶

See oli utoopiline unistus. Tegelikult kahjustas rahu ja häid suhteid säilitada püüdev diplomaatia nii Hiina rahalist kui poliitilist olukorda – tribuudi maksmine oli kallis ja kujutas märki poliitilisest nõrkusest. Nõnda otsustasid Hiina Hani dünastia valitsejad õige aja saabudes xiongnu hõimude probleemi lõplikult lahendada. Esiteks vallutas Hiina suurte jõupingutuste toel põllumajanduslikult rikkad Hsiyu alad ning seejärel õnnestus neil 119. aastal e.m.a pärast terve kümnendi kestnud sõjaretkede seeriat allutada oma võimule ka Gansu koridor, mille käigus sunniti rändrahvad taganema. Vallutatud aladest läände jäi Pamiiri mäestik, selle taga laiumas uus maailm. Hiina oli avanud mandritevahelise võrgustiku ukse: just sel hetkel sündisid Siiditeed.

Hiina piiride laienedes kasvas ka riigi huvi kõige kaugemal asuva vastu. Ametnikele anti ülesandeks uurida ja kirjutada aruandeid mägede taga asuvate piirkondade kohta. Üheks selliseks tänapäevani säilinud ülevaateks on “Shiji” (“Ajaloo ülestähendused”), mille pani kirja keiserliku õukonna peaajaloolase (taishi) poeg Sima Qian, kes jätkas teose kallal töötamist isegi pärast seda, kui ta oli langenud ebasoosingusse ja karistuseks kastreeritud, kuna oli julenud kaitsta noort väepealikku, kelle väed olid pidanud leppima kaotusega.⁵⁷ Sima Qian kirjeldas hoolikalt kõike, mida oli saanud teada Induse oru, Pärsia ja Kesk-Aasia rahvaste ajaloo, majanduse ja armeede kohta. Ta märkis, et Kesk-Aasia kuningriigid olid nõrgad, kuna neid olid hakanud survestama rändrahvad, kes olid pärast Hiina vägedelt lüüasaamist oma tähelepanu mujale pööranud. Nende kuningriikide elanikud olid “kehvad relvade käsitsejad”, kirjutas ta, “aga osavad kauplejad” ja nende pealinnas Baktras (nüüdses Balkhis) olid suured turud, kus “ostetakse ja müüakse kõikvõimalikke kaupu”.⁵⁸

Hiina ja muu maailma vaheline kaubandus arenes siiski aeglaselt. Gobi kõrbe servas kulgevatel teedel liiklemine polnud kerge, eriti nendel lõikudel, mis järgnesid Yumeni kurus asuvale Nefriitväravale, piiripunktile, mida läbisid läände suunduvate kaupmeeste karavanid. Ühest oaasist teise liikumine oli reetlikel teedel raske olenemata sellest, kas liiguti läbi Taklamakani kõrbe või Tian Shani või Pamiiri mäestike kurude. Hakkama tuli saada ekstreemsete temperatuuridega – see oli ka üheks põhjuseks, miks olid nii kõrges hinnas Baktria kaamelid. Loomad olid piisavalt vastupidavad, et tulla toime kõrbe karmides oludes ja teadsid ühe kirjamehe sõnul ette, millal oli saabumas eluohtlik liivatorm ja “kogunesid kohe kokku tihedasse puntrasse”, andes nii kaupmeestele ja karavanide juhtidele selgelt märku, et nad peavad “katma ninad ja suud, mässides pea ümber vilti”. Kaamel polnud aga sugugi eksimatu ilmaennustaja, kuna mitmetes allikates kirjeldatakse ka suuri hulki teede ääres vedelevaid loomakorjuseid ja -skelette.⁵⁹ Taolistes keerukates oludes pidi riski õigustamiseks kasum olema väga kõrge. Kuigi tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvatel Baktria turgudel müüdi ka Sichuanis valmistatud bambusesemeid ja riiet, transporditi nii kaugele enamjaolt ikkagi haruldasi ja väga väärtuslikke kaupu.⁶⁰

Peamiselt tähendas see siidikaubandust. Siid omas iidses maailmas mitmeid olulisi rolle lisaks sellele, et oli hinnas rändhõimude seas. Hani dünastia ajal kasutati siidi müntide ja vilja kõrval vägedele palga maksmiseks. Mõnes mõttes oli see kõige usaldusväärsem maksevahend: piisavates kogustes müntide vermimine oli raskendatud ning lisaks polnud kogu Hiinas mindud veel täielikult üle raha kasutusele – see oli sõduritele palga maksmisel eriti suureks probleemiks, kuna lahingutegevus toimus sageli kaugetel ääremaadel, kus mündid osutusid tihtipeale täiesti kasutuks. Vilja hädaks oli aga selle piiratud säilivusaeg. Seetõttu kasutatigi toorsiidi rulle sageli raha aseainena palkade maksmiseks või, nagu ühes Kesk-Aasia budistlikus kloostris, trahviks munkadele, kes olid eksinud kloostri reeglite vastu.⁶¹ Siidist sai nii rahvusvaheline maksevahend kui ka luksustoode.

Hiinlased asusid kaubandust ka reguleerima, luues ametliku raamistiku, mille toel kontrollida väljastpoolt Hiina territooriumit pärit kaupmehi. Dunhuangi lähistel asunud Xuanquani garnisonilinnast pärinev märkimisväärne 35 000 tekstist koosnev kogumik maalib elava pildi Gansu koridori pudelikaelas asuva linna igapäevaelust. Tänu nendele bambusest ja puust tahvlitele kirjutatud tekstidele teame, et Hiinasse sisenevad külalised pidid liikuma kindlatel teedel, neile väljastati kirjalikud load ja ametnikud loendasid neid regulaarselt, tagamaks, et kõik riiki sisenenud inimesed läheksid lõpuks ka koju. Iga külalise kohta peeti arvet umbes samamoodi nagu tänapäeval hotellides külastajakaardi abil: üles tähendati, kui palju kulutasid külalised raha toidule, kust nad pärit olid, milline oli nende tiitel ja kuhu nad kavatsesid edasi liikuda.⁶²

Neid abinõusid ei tohiks pidada kahtlase jälitustegevuse vormiks, vaid pigem vahendiks, mille abil oli võimalik täpselt öelda, kes Hiinasse sisenesid ja sealt väljusid ning mida nad seal tegid, ehkki ennekõike oli süsteem mõeldud ostetud ja müüdud kaupade väärtuste ülestähendamiseks tollimaksude tarbeks. Meetodite keerukus ja nende varane rakendamine näitavad, kuidas pealinnas Chang’anis (tänapäeva Xi’anis) ja alates 1. sajandist Luoyangis asunud keiserlikud õukonnad käsitlesid maailma, mis näis muutuvat nende silme ees üha väiksemaks.⁶³ Arvame tihtipeale, et globaliseerumine on vaid kaasaegne nähtus, ent see oli paratamatu reaalsus juba 2000 aastat tagasi, kujutades elutõde, mis pakkus võimalusi, tekitas probleeme ja aitas kaasa tehnoloogia arengule.

Ilmnes aga, et nõudlust luksuskaupade järele – ning inimeste suutlikkust nende eest maksta – hakkasid mõjutama tuhandete kilomeetrite kaugusel aset leidvad arengud. Pärsias kukutas siiani saladusliku taustaga Aršak I umbes 247. aastal e.m.a võimult Seleukose järeltulijad. Tema järglased, keda hakati kutsuma aršakiidideks, kindlustasid oma võimu ning asusid seejärel valdusi laiendama, kasutades osavalt ära ajalugu ning vormides endale oma Kreeka ja Pärsia pärandist üha sidusama ja jõulisema uue identiteedi, mille tulemusel saavutati stabiilsus ja õitseng.⁶⁴

Kõige suurema tõuke kaubanduse arengule andsid aga siiski Vahemere ääres toimuvad sündmused. Itaalia lääneranniku keskel suhteliselt ebasoodsas paigas asuval väikelinnal oli tasapisi õnnestunud saada provintslikust ääremaast piirkonna võimukeskmeks. Rooma asus domineerima kogu Vahemere lääneosa, allutades enda võimule ühe rannikuäärse linnriigi teise järel. Riigi ambitsioonid olid esimese sajandi keskpaigaks e.m.a hakanud drastiliselt kasvama ning need olid vääramatult suunatud itta.

Roomast oli saanud üle kõige konkurentsi väärtustav riik, kus ülistati sõjaväge ning peeti au sees vägivalda ja tapmist. Gladiaatorite võitlused kujutasid endast avaliku meelelahutuse alustala ning areenid olid paigaks, kus tähistati halastamatult üleolekut võõraste rahvaste ja looduse üle. Kõikjale püstitatud triumfikaared tuletasid tänavatel sagivale elanikkonnale iga päev meelde riigi sõjalisi võite. Militarismi, kartmatuse ning au ja hiilguse armastust kultiveeriti suure hoolega ambitsioonika ja üha laieneva mõjuulatusega linna peamiste omadustena.⁶⁵

Rooma võimu tugisambaks oli kõrgetele nõudmistele vastavaks vormitud ja lihvitud sõjavägi. Sõduritelt oodati, et nad suudaksid läbida viie tunniga enam kui kolmkümmend kilomeetrit, kandes samal ajal vähemalt kakskümmend kilogrammi kaaluvat varustust. Abielu polnud mitte lihtsalt mittesoovituslik, vaid suisa teadlikult keelatud, et soodustada relvavendade vahel tugevate sõprussidemete tekkimist. Sõjavägi oli kaljuks, millele rajati Rooma riik ning mis koosnes hea väljaõppe omandanud ja heas füüsilises vormis noortest motiveeritud meestest, kes olid kindlad oma võimetes ja saatuses.⁶⁶

Kui Rooma väed vallutasid 52. aastal e.m.a ajaloolise Gallia, mis hõlmab tänapäeva Prantsusmaad, Madalmaid ja osa Lääne-Saksamaast, oli selle käigus saadud sõjasaak nii suur, et kogu Rooma impeeriumis tuli kulla hinda korrigeerida.⁶⁷ Euroopas polnud aga lõputult paiku, mida vallutada, ning vaid vähesed neist olid seda tõeliselt väärt. Impeeriumite edukuse allikaks olid rohked maksutulu teenivad linnad, millele lisasid kultuurilist väärtust kunstnikud ja käsitöölised, kelle looming arenes sedavõrd, mida rohkem pidid rikkad kliendid nende teenuste eest üksteisega võistlema ja nende loomingu eest maksma. Oli ebatõenäoline, et Suurbritannia ja teised samalaadsed paigad oleksid kujutanud Roomale tulusat lisandust: nagu Suurbritannias teenivate sõdurite vahatahvlitele kirjutatud ja koju saadetud kirjad kinnitavad, peeti seda provintsi sünge ja viljatu kõrvemaa musternäidiseks.⁶⁸

Rooma impeeriumi sünd ei tulenenud aga Euroopast ega alistatud mandrist, millel puudusid tarbijatest ja maksumaksjatest kullaauku kujutavad ressursid ja linnad. Rooma kihutas uude ajastusse tänu uuele sihile – Vahemere idakaldale ja sellest kaugemale jäävatele paikadele. Riigi edu ja hiilgus tulenesid esiti Egiptuse vallutamisest ning seejärel idas – Aasias – kanna kinnitamisest.

Egiptusest, mida olid ligi 300 aastat valitsenud Aleksander Suure ihukaitsja Ptolemaiose järeltulijad, oli saanud imetabaselt jõukas riik tänu Niilusele, mille tulvaveed tagasid põldudelt saadava küllusliku viljasaagi. Sellest piisas enam kui küllalt kohaliku elanikkonna toitmiseks ning vilja jäi rohkesti ülegi. Tänu sellele kasvas jõe suudmes asuv Aleksandria maailma suurimaks linnaks – ühe kaasaegse kirjamehe hinnangul elas linnas 1. sajandil e.m.a umbes 300 000 inimest.⁶⁹ Viljalastide liikumist jälgiti hoolikalt, kusjuures laevakaptenid pidid andma kuningliku vande iga kord, kui tahtsid oma alusele vilja lastida, saades selle eest kuningliku kirjutaja esindajalt vastu kviitungi. Alles pärast seda väljastati neile vili, mida lastima asuda.⁷⁰

Rooma oli piielnud Egiptust ahnel pilgul juba pikka aega. Sobiv võimalus saabus, kui Kleopatra VII sattus Julius Caesari mõrva järel räpasesse võitlusesse poliitilise ülemvõimu nimel. Pärast saatuslikku otsust panustada 30. aastal e.m.a peetud kurikuulsas Aktioni merelahingus Marcus Antoniusele, pidi Egiptuse valitsejanna peagi silmitsi seisma Aleksandriale kiiresti lähenevate Rooma vägedega, mida juhtis hämmastava poliitilise taibuga Octavianus. Pärast mitmeid kaitsemanöövreid, milles segunesid sügav hooletus ja mõõtmatu ebakompetentsus, sooritas Kleopatra enesetapu, lastes mürkmaol end hammustada või juues ehk ise mürki. Egiptus potsatas vallutajate jalge ette nagu küps vili.⁷¹ Octavianus oli lahkunud Roomast väejuhina, kuid naasis sinna riigi ülima valitsejana, teda ootamas uhiuus tiitel, mille tänulik senat talle peagi üle andis, nimetades ta keiser Augustuseks. Tänu Egiptuse edukale anastamisele oli Roomast saanud impeerium.

Rooma õnn pöördus Egiptuse vallutamise järel tõusuteele. Niiluse oru rikkaliku viljasaagi omandamine langetas teravilja hinda, tänu millele kasvas märgatavalt majapidamiste kulutamisvõime. Intressimäärad langesid, kukkudes umbes 12 protsendilt 4 protsendile, ning sellega kaasnes kiiresti odava kapitaliga kaasnev tuttav buum: kerkima hakkasid kinnisvarahinnad.⁷² Kasutatav sissetulek kasvas nii äkitselt, et Augustusel oli võimalik tõsta senati liikmeks saamise rahalist lävepakku 40 protsendi võrra.⁷³ Augustusele meeldis kiidelda ning tema väitel oli Rooma olnud tema saabudes ehitatud tellistest, tema järel aga marmorist.⁷⁴

Rikkuse jõudsa kasvu allikaks olid Egiptusest saadavad maksutulud ja riigi tohutud ressursid, mida Rooma halastamatult endale nõudis. Egiptusesse saadeti maksuinspektorite väed, kelle ülesandeks oli kehtestada uus isikumaks, mida pidid tasuma kõik mehed vanuses 16–60. Erandeid tehti vaid üksikutel erijuhtudel – näiteks võisid maksust pääseda preestrid, kuigi alles pärast seda, kui nende nimed olid hoolikalt templiregistrisse üles tähendatud.⁷⁵ See oli osa süsteemist, mida üks teadlane on nimetanud “antiikaja apartheidiks”, ning selle eesmärgiks oli maksimeerida raha sissevoolu Rooma.⁷⁶

Samasugust tulude kogumise protsessi asuti üha kaugemale tungiva Rooma sõiduvees kordama ka mujal. Vaid veidi aega pärast Egiptuse annekteerimist saadeti Juudamaale rahvaloendust korraldama assessorid, et teha maksusummade väljaarvutamine võimalikult täpseks. Kui oletada, et Juudamaal kasutati samasugust süsteemi nagu Egiptuses, kus oli vaja üles tähendada kõik sünnid ja surmad ning ka kõigi täiskasvanud meeste nimed, registreeris ka Jeesus Kristuse maailma saabumise ametnik, keda huvitasid märksa vähem vastsündinu ja tema vanemate isikud ning palju rohkem see, mida tähendas värske ilmakodanik lisanduva tööjõu ja impeeriumi tulevase maksumaksja seisukohast.⁷⁷

Maailm, millega Rooma idas kohtus, avas vastse impeeriumi silmad, kuna Aasia oli jõudnud selleks ajaks omandada juba laiskleva luksuslikkuse ja hea elu maine. Cicero sõnul oli ida kirjeldamatult jõukas, selle saagid legendaarsed, viljade kirevus uskumatu ning kariloomade hulk hämmastav. Selle eksport oli kolossaalne.⁷⁸ Aasia rikkused näisid nii suurena, et roomlaste arvates võisid sealsed inimesed lubada endale jõudeelu nautimisele pühendumist. Pole siis ime, et Rooma sõdurid said täisealiseks just idas, nagu kirjutas Sallustius: see oli paik, kus Rooma sõdurid õppisid armastama, purjutama ning nautima skulptuure, maale ja kunsti. See polnud sugugi hea, vähemalt mitte Sallustiuse arvates. Aasia võis olla “ülevoolav ja kõikelubav”, aga “selle rõõmud taltsutasid peagi sõdurite sõjameelsuse”.⁷⁹ Selle kirjelduse järgi oli ida antiteesiks kõigele, mida esindas sõjakas Rooma.

Keiser Augustus tegi suuri jõupingutusi, et püüda mõista, mis laiub tema impeeriumi uute idapoolsete piiride taga. Teele saadeti ekspeditsiooniväed, mis suundusid Aksumi kuningriiki tänapäevases Etioopias, Seeba kuningriiki nüüdses Jeemenis ning Al-’Aqabah’ lahte, mida uuriti lähemalt juba siis, kui Rooma võimu oli Egiptuses alles hakatud kindlustama.⁸⁰ Pisut hiljem, 1. sajandil e.m.a, andis Augustus käsu uurida põhjalikult Pärsia lahe mõlemat kallast, et saada ülevaade selle piirkonna kaubandusest ja tähendada täpselt üles, millised mereteed ühendasid lahte Punase merega. Lisaks lasi ta uurida läbi Pärsia kaugemale Kesk-Aasia sügavustesse suunduvaid maismaateid. Umbes samal ajal kirjutatud teoses, mis kannab nime “Stathmoi Parthikoi” (“Partia paigad”), on hoolikalt üles tähendatud, millised olid kõige olulisemad paigad Eufratist kuni Alexandria Arachosia’ni (praeguse Kandahārini Afganistanis) ning kui suured olid itta jäävate olulisemate punktide vahelised kaugused.⁸¹

Kaupmeeste maailm laienes märgatavalt. Vana-Kreeka ajaloolase Straboni sõnul hakkasid Rooma laevad vaid paar aastat pärast Egiptuse okupeerimist purjetama Punase mere ääres asuvast Myos Hormose sadamast Indiasse, igal aastal keskmiselt 120 laeva. Kaubavahetus Indiaga mitte lihtsalt ei arenenud, vaid pigem plahvatas – seda tõestavad India subkontinendi erakordselt rikkalikud arheoloogilised leiud. Rooma amforaid, lampe, peegleid ja jumalate kujusid on leitud paljudest kohtadest, näiteks Pattanamist, Kolhāpūrist ja Coimbatorest.⁸² Augustuse ja tema järglaste valitsusajast pärinevaid münte on leitud India läänerannikult ja Lakadiivide saartelt sellistes kogustes, et mõned ajaloolased on julenud väita, et kohalikud valitsejad võisid kasutada Vana-Rooma kuld- ja hõbemünte enda raha asemel või vermisid neist lihtsalt uued mündid.⁸³

Samal perioodil loodud tamili kirjanduses kinnitatakse sama ja kirjeldatakse elevusega Rooma kaupmeeste saabumist. Ühes luuletuses räägitakse “jahedast ja aromaatsest veinist”, mis saabus roomlaste “tublidel laevadel”, teises aga eksalteeritakse: “Kaunid suured laevad … tulge, tuues kulda, Periyāri [jõe] vete vahupritsmeis, asudes siis taas teele raskete pipralastidega. Voogava mere muusika ei lakka siin kunagi ja suur kuningas kingib külalistele haruldasi ande merest ja mäelt.”⁸⁴ Ühes teises allikas kirjeldatakse lüüriliselt Indiasse elama asunud Euroopa kaupmehi: “Päike paistis üle avatud terrasside, üle sadama lähedal asuvate ladude ja üle tornide, mille aknad olid kui hirve silmad. Siin-seal … köitsid vaataja tähelepanu eluhooned, mis kuulusid [läänlastele], kelle jõukus ei kahanenud kunagi.”⁸⁵ Teoses “Stathmoi Parthikoi” loetletakse, milliseid kaupu roomlased Lääne-Indiast saada tahtsid, ning kirjeldatakse, kust võisid kaupmehed hankida väärtuslikke mineraale, näiteks tina, vaske ja pliid, aga ka topaasi, ning kust oli võimalik hõlpsasti leida elevandiluud, vääriskive ja vürtse.⁸⁶

India sadamalinnades ei kaubeldud aga vaid kohalike kaupadega. Egiptuses Punase mere ääres asuvas Berenike sadamalinnas toimunud väljakaevamiste käigus leiti, et Vahemere poole oli liikunud hulgaliselt ka palju kaugemalt, näiteks Vietnamist ja Jaava saarelt pärit kaupu.⁸⁷ Nii India lääne- kui idarannikul asuvad sadamad olid kui kogumispunktid, kuhu saabus läände edasisaatmiseks valmis kaupu kõikjalt Ida- ja Kagu-Aasiast.⁸⁸ Kõigele sellele lisandusid ka Punase mere kaubad, kuna tegu polnud lihtsalt Vahemere ning India ookeani ja kaugemate paikade vahelise ühenduslüliga, vaid täieõigusliku ja elava kaubandustsooniga.⁸⁹

Rooma jõukad kodanikud said nüüd rahuldada oma kõige eksootilisemaid ja ekstravagantsemaid kirgi. Olukorraga kursis olevad kommentaatorid kurtsid, et kulutused küündisid juba sündsusetutesse kõrgustesse ja hädaldasid, nähes kõikjal ohjeldamatut priiskamist.⁹⁰ Tekkinud olukorda illustreerib suurepäraselt Petroniuse “Satiriconis” kirjeldatud kuulus pidusöök, mille korraldab Trimalchio, endine ori, kes oli saanud priiks ja kogunud kokku märkimisväärse varanduse. Värske rikkuri maitset kirjeldav satiir on teravamast teravam. Trimalchio soovis vaid parimat, mida võimalik raha eest osta: spetsiaalselt Musta mere idarannikult kohale toodud faasaneid, pärlkanu Aafrikast, haruldasi ja kalleid kalu, kitkutud paabulindu ja lisaks veel palju muudki pillavat. Roogade ettekandmise groteskne etendus – tervelt küpsetatud sea sisse õmmeldud elusad linnud, kes lendasid prae lahti lõikamise järel välja, või külalistele kingitud hõbedast hambaorgid – kujutas halastamatut paroodiat Rooma uue rikkusega kaasnevast vulgaarsusest ja priiskamisest. Üks antiikaja suuremaid majandusbuume oli inspiratsiooniks suurepärasele kirjandusteosele, mis väljendas kibedat kadedust uusrikaste vastu.⁹¹

Vastne jõukus aitas Roomal ja selle elanikel tutvuda uute maailmade ja maitsetega. Luuletaja Martialis illustreerib perioodi rahvusvahelisust ja laienenud teadmisi luuletuses, milles leinatakse noort orjatüdrukut, võrreldes teda rikkumatu liiliaga, India poleeritud elevandiluuga, Punase mere pärliga, tema juuksed kaunimad kui Hispaania vill või Reinimaa neidude blondid kiharad.⁹² Kui varasemalt olid lapsi eostada soovivad paarid ümbritsenud end seksiks erootiliste kujutistega, siis nüüd “seovad nad [inspiratsiooni leidmiseks] oma voodijalutsi külge iisraellastest orjad” – nagu kirjutas üks heitunud juudi soost kirjamees –, kuna nad said seda endale nüüd lubada.⁹³ Uued maitse-eelistused ei avaldanud aga kõigile muljet. Juvenalis kurtis hiljem oma “Satiirides”, et Tiberi jõgi oli jäänud alla läbi Süüria ja Lõuna-Türgi voolava Orontese (Asi) jõe vetele, väites, et Aasia dekadents oli hävitanud Rooma vanamoodsad voorused: “Kasige minema,” kirjutas ta, “kui teile teeb silmarõõmu uhke prostituut, kes kannab barbarite peakatet”.⁹⁴

Mõnda konservatiivset kommentaatorit kohutas eriti ühe konkreetse kauba – Hiina siidi – kasutuselevõtt.⁹⁵ Kanga üha suurem kättesaadavus Vahemere ümbruses jahmatas traditsionaliste. Seneca oli näiteks üks neist, kel tekitas õhukese voogava materjali populaarsus õudu: ta kuulutas, et siidist rõivaid saab vaevu rõivasteks nimetada, kuna need ei varja sugugi Rooma daamide kumerusi ega sündsust. Tema sõnul õõnestati sellega abielusuhete alustalasid, kuna mehed nägid naiste kehade külge liibuvast kergest materjalist hõlpsasti läbi, jättes kujutlusvõime eest vähe varjule. Seneca jaoks oli siid lihtsalt eksootika ja erootika šifriks. Naised ei saanud ausalt väita, et nad polnud siidi kandes alasti.⁹⁶ Seneca polnud ainuke, kes niimoodi arvas, kuna Roomas püüti korduvalt keelata meestel siidist rõivaste kandmist – selleks tehti muudatusi isegi seadustesse. Mõned väljendasid end otsekoheselt ja kahe juhtiva kodaniku arvates oli see häbiväärne, et Rooma mehed julgesid arvata, et idamaiste siidist rõivaste kandmine on vastuvõetav.⁹⁷

Teistes tekitas siidi lai levik muret aga teistsugustel põhjustel. Esimese sajandi teisel poolel tegutsenud Plinius Vanem pani luksuskanga kõrget hinda pahaks, kuna see ei teinud muud, kui “andis Rooma naistele võimaluse avalikult hiilata”.⁹⁸ Ta hädaldas, et üle mõistuse kõrged hinnad olid hullumeelsed, ületades tegeliku hinna sajakordselt.⁹⁹ Pliniuse sõnul kulutati “meile ja meie naistele” mõeldud Aasia luksuskaupadele aastas tohutuid rahasummasid, väites, et Rooma majandusest pumbati aastas välja kuni 100 miljonit sestertsi, mis suunati piiritagustele turgudele.¹⁰⁰

See tohutu summa moodustas pea poole impeeriumi rahapadades aastas vermitavatest müntidest ja enam kui 10 protsenti riigi aastaeelarvest. Hämmastaval kombel näib, et tegu polnudki meeletu liialdusega. Hiljuti leitud leping papüürusel, kus täpsustatakse Indias asuvast Muzirise sadamalinnast (praegusest Kodungallurist) Roomale kuuluvasse Punase mere sadamasse suundunud kaubasaadetise tingimusi, näitab selgelt, kui tavaliseks olid muutunud suuremahulised kaubandustehingud juba teiseks sajandiks. Lepingus on toodud välja rida vastastikuseid kohustusi ja selles selgitatakse üheselt mõistetavalt, millal loeti kaup omanikule või saatjale kuuluvaks, ning kirjeldatakse sanktsioone, mida rakendatakse, kui saadetise eest polnud konkreetse kuupäeva saabudes tasutud.¹⁰¹ Kaugkaubandus nõudis täpsust ja põhjalikkust.

Rooma kaupmehed ei kasutanud maksevahendina aga ainult münte. Tekstiilide, vürtside ja värvainete, näiteks indigo vastu vahetati ka peeneid klaasnõusid, hõbedat ja kulda, lisaks veel Punase mere koralle ja topaasi ning Araabiast pärit viirukit.¹⁰² Kapitali sellises mahus väljavoolul – olenemata selle konkreetsest kujust –, olid kaugeleulatuvad tagajärjed. Üheks neist oli kaubateede äärsete kohtade majanduse tugevnemine. Õitsva kaubanduse ning laienevate ja üha paremaks muutuvate kommunikatsiooni- ja kaubandusvõrkude toel kasvasid külad linnadeks ja linnad suurlinnadeks. Paljudes paikades, millest olid saanud edukad ida ja lääne vahelise kaubanduse keskused – näiteks Süüria kõrbe serval asuvas Palmyras –, asuti püstitama üha muljetavaldavamaid arhitektuurilisi monumente. Palmyrat pole asjata kutsutud kõrbeliivade Veneetsiaks.¹⁰³ Põhjast lõunasse kulgevate teede äärsed linnad lõid samuti õitsele – kõige hiilgavamaks näiteks võib pidada Petrat, millest sai üks antiikaja imedest tänu selle asukohale Araabia linnu ja Vahemerd ühendava tee ääres. Lisaks korraldati paljudes paikades suuri laatu, mis meelitasid kauplejaid tavapärastest ja mugavamatest kauplemispuntkidest sadade, kui mitte tuhandete kilomeetrite kaugusele. Iga aasta septembris täitus Eufrati lähedal asuv Batnae (praegune Suruç) “rikaste kaupmeestega, kui suured rahvamassid kogunesid laadale, et osta ja müüa Indiast ja Hiinast saadetud kaupu ning ka kõike muud maad ja merd pidi kohale toodut”.¹⁰⁴

Rooma ostujõud oli nii suur, et selle eeskujul hakati vermima münte isegi kaugel Ida-Aasias. Kui hiinlased olid yuezhi hõimud Tarimi nõost välja ajanud, oli rändrahvastel õnnestunud allutada endale Pärsiast itta jäävad alad, mida olid valitsenud Aleksander Suure väepealike järeltulijad. Ajapikku kujunes piirkonnas välja ühe juhtiva hõimurühma järgi nime saanud õitsev Kušaani riik, kus asuti vermima suurtes kogustes münte, mille kujunduses toetuti Rooma eeskujule.¹⁰⁵

Rooma müntide sissevool Kušaani riigi aladele toimus Põhja-India sadamalinnade kaudu, näiteks Barbarikoni (mis paiknes tänapäeva Karāchi lähistel) ja ennekõike Barugaza (praeguse Bharūchi) linna kaudu, kuhu oli nii raske ligi pääseda ja nii keeruline ankrukohta leida, et laevu saadeti sadamasse tooma lootsid. Mõlemasse sadamasse sisenemine oli erakordselt ohtlik kõigile, kel polnud piisavalt kogemusi või kes ei tundnud kohalikke hoovusi.¹⁰⁶ Maale jõudes võisid kauplejad leida eest aga pipart ja vürtse, elevandiluud ja tekstiile, mille hulka kuulusid nii valmis siiditooted kui ka siidniit. Tegu oli suure kaubakeskusega, kuhu jõudsid kaubad kõikjalt Indiast, Kesk-Aasiast ja Hiinast ning kuna oaasilinnad ning neid ühendavad karavanide teed allusid kušaanidele, siis täitusid nende varakambrid erakordsete rikkustega.¹⁰⁷

Kušaanide dominantne positsioon tähendas, et kuigi Vahemere ja Hiina vahel liikus üha rohkem kaupu, oli hiinlaste roll India ookeani kaudu Roomaga kauplemises suhteliselt vähetähtis. Alles siis, kui suur väepealik Ban Chao juhtis esimese sajandi lõpus ekspeditsioone, mis viisid Hiina väed Kaspia mereni, saadeti Hiinast teele saadik, kellele anti ülesandeks koguda rohkem informatsiooni lääne võimsa impeeriumi “pikakasvuliste ja sagedasti jutuaineks olevate” elanike kohta. Da Qinile või Suurele Qinile, nagu Hiinas Rooma impeeriumit kutsuti, pidid väidetavalt kuuluma suured kulla, hõbeda ja kaunite juveelide varud, olles paljude imeliste ja haruldaste esemete allikaks.¹⁰⁸

Hiina ja Pärsia vahelised ärisuhted muutusid korrapäraseks ning muutusid järjest tugevamaks. Ühe Hiina allika sõnul saadeti mitu korda aastas teele delegatsioone, millest vähemalt kümme suundus Pärsiasse – isegi vaiksematel perioodidel saadeti läände umbes viis või kuus delegatsiooni.¹⁰⁹ Diplomaatilised saadikud reisisid tavaliselt koos suurte karavanidega, mis suundusid läände kauplema, naastes seejärel Hiina tarbijatele mõeldud toodetega, mille hulka kuulusid Punase mere pärlid, nefriit, lasuriit ja erinevad toidukaubad, näiteks sibulad, kurgid, koriander, granaatõunad, pistaatsiapähklid ja aprikoosid.¹¹⁰ Ääretult nõutud viirukit ja mürri, mida toodeti tegelikult Jeemenis ja Etioopias, tunti Hiinas Po-ssu – Pärsia – kaupadena.¹¹¹ Teame tänu ühele hilisemale allikale, et ääretult väärtuslikuks peeti ka Samarkandi virsikuid, mis olid “sama suured kui hanemunad” ja nii kaunist värvi, et neid kutsuti Hiinas kuldseteks virsikuteks.¹¹²

Täpselt nagu hiinlastel, kes suhtlesid Roomaga harva vahetult, nii olid ka Vahemere piirkonna elanike teadmised Himaalaja ja India ookeani taha jäävast maailmast piiratud – tõendeid on vaid ühest Rooma delegatsioonist, mis jõudis umbes 166. aastal m.a.j keiser Huani õukonda. Rooma huvi Kaug-Ida vastu oli leige ja teadmised põgusad, kuna impeeriumi pilk oli suunatud ainiti Pärsiale.¹¹³ Tegu polnud lihtsalt rivaali ja konkurendiga, vaid ka võimaliku sihtmärgiga. Juba siis, kui Rooma Egiptust oma võimule allutas, kirjutasid Vergilius ja Propertius suure elevusega Rooma mõjusfääri laiendamisest. Keiser Augustust ja tema saavutusi ülistavas luuletuses ei rääkinud Horatius vaid Vahemerd domineerivast Roomast, vaid kogu maailma valitsemisest – see tähendas ka India ja Hiina vallutamist.¹¹⁴ Eesmärgi saavutamiseks oli vaja astuda vastu Pärsiale ning sellest sai järgnevate valitsejate sage kinnismõte. Välja mõeldi grandioosseid plaane, kuidas lükata impeeriumi piirid kaugel Pärsia aladel asuva mägikuruni, mida kutsuti Kaspia väravaks: Rooma tahtis alistada maailma südame.¹¹⁵

Neid unistusi püüti ka reaalsuseks muuta. Aastal 113 suundusid keiser Traianuse isiklikul juhtimisel itta suured sõjajõud. Väed liikusid kiiresti läbi Kaukaasia, pöördusid siis mööda Eufratit lõunasse ja vallutasid Nisibisi ja Batnae (praegused Nusaybini ja Suruçi), kus Traianus lasi vermida münte, mis kuulutasid, et Mesopotaamia oli “allutatud Rooma rahva võimule”. Kaduva vastupanu toel tungis keiser edasi, jagades oma väed kaheks. Pärsia impeeriumi suured linnad alistati üksteise järel kiiresti – Adenystrae, Babülon, Seleukeia ja Ktesiphon langesid roomlaste kätte pärast hiilgavat sõjaretke, mis kestis kõigest paar kuud. Kohe anti ka käsk hakata vermima münte, millel kompromissitult kirjas PERSIA CAPTA – Pärsia on vallutatud.¹¹⁶ Seejärel marssis Traianus Pärsia lahe suudmes asuvasse Charax Spasinusse, tänapäeva Basrasse, jõudes kohale samal hetkel, mil üks kaubalaev India poole teele asus. Ta vaatas laeva igatsevalt: kui ta oleks vaid nii noor, kui oli olnud Aleksander Suur, mõtiskles ta, siis oleks ta seilanud edasi Induseni.¹¹⁷

Assüüria ja Babüloonia uute provintside loomise plaanid näitavad, et Rooma oli valmis alustama ajaloos uut peatükki ja lükkama impeeriumi piire kasvõi Induse oruni ja Hiina lävepakuni. Traianuse edu osutus aga lühiajaliseks. Mesopotaamia linnades oli äge vastupanu alanud juba ammu enne seda, kui keiser ajuturse tagajärjel ootamatult suri, ning Juudamaal oli alanud mäss, mis levis hoogsalt ning nõudis kiiret tähelepanu. Ometigi keskendusid ka järgnevad valitsejad peamiselt Pärsiale: lõviosa Rooma sõjalistest kulutustest oli suunatud sellele ning piirialad ja sellest kaugemal asuvad maad pakkusid Roomale ääretut huvi.

Keisrid käisid Aasias regulaarselt sõjaretkedel – mitte nagu impeeriumi Euroopa provintsides –, kuigi need polnud alati edukad. Aastal 260 langes alanduse ohvriks näiteks keiser Valerianus, kes võeti vangi ja keda sunniti elama “armetus orjuses”: ta pidi olema jalapingiks Pärsia valitsejale, “kummardudes madalale, et kergitada hobuse selga istuvat kuningat”. Lõpuks keiser nüliti ning “tema ihu küljest lõigatud nahk värviti kinaveriga ja viidi barbarite jumalate templisse, et märkimisväärset võitu jäädvustada – ja et seda saavutust oleks võimalik alati meie saadikutele eksponeerida”.¹¹⁸ Nülitud nahast tehti topis, nii et kõik saaksid näha Rooma rumalust ja häbi.

Rooma üha kasvav majandus ja ambitsioonid aitasid iroonilisel kombel Pärsiat hoopis elavdada. Esiteks tõi ida ja lääne vaheline kaugkaubandus Pärsiale suurt rahalist kasu ning ühtlasi suunas see Pärsia poliitilise ja majandusliku raskuskeskme põhjast eemale. Varem oli Pärsia prioriteediks olnud lähedus steppidele, et hõlbustada kariloomade ja hobustega kauplemist ning heade diplomaatiliste suhete säilitamist, mis olid vajalikud steppide hirmuäratavate hõimude soovimatu tähelepanu ja nõudmiste vältimiseks. Just sellepärast olid muutunud tähtsaks Nisa, Abīvardi ja Dārā oaasilinnad, kuhu olid ehitatud ka hiilgavad kuninglikud paleed.¹¹⁹

Kuna Pärsia valitsejate varakambrid täitusid kohalikult ja kaugkaubanduselt nõutavate maksude ja transiiditasude toel, siis tehti peagi algust suurte taristuprojektidega. Üheks selliseks projektiks oli Mesopotaamia keskosas Tigrise jõe idakaldal asuva Ktesiphoni linna (Ţāq Kisrá) ümberehitamine uueks vääriliseks pealinnaks, lisaks tehti suuri investeeringuid ka sadamalinnadesse, näiteks Pärsia lahe äärsesse Charakene piirkonda, et see tuleks toime üha kasvava merekaubandusega, mille sihiks polnud ainult Rooma: Pärsia glasuuritud keraamika müük Indiasse ja Sri Lankale oli esimesel ja teisel sajandil kasvanud suureks äriks.¹²⁰

Rooma sõjalise tähelepanu kõige suuremaks tagajärjeks oli hoopis poliitilise revolutsiooni esilekutsumine – naabri intensiivse surve alla sattunud Pärsia läbis peagi põhjaliku uuenduskuuri. Umbes 220. aastal liikus võim piirkonnas uue valitseva Sassaniidide dünastia kätte, kelle uus ja range valitsemisstiil nõudis, et pea täielikku iseseisvust nautinud provintside asehaldurid tuleb jätta ilma võimust, mis suunatakse kindlalt keskvõimu valdusse. Mitmete haldusreformide käigus karmistati kontrolli peaaegu kõigi riigivalitsemise aspektide üle: esmatähtsaks muutus vastutus, mistõttu väljastati Pärsia ametnikele isiklikud pitsatid oma otsuste tõendamiseks – tänu sellele oli võimalik tuvastada vastutavaid isikuid ja tagada täpse info edastamine. Tuhanded seesugused pitsatid on säilinud tänapäevani ning näitavad selgelt, kui põhjalik oli riigitöö ümberkorraldus.¹²¹

Kaupmehi ja turge hakati reguleerima – ühe allika kirjelduste kohaselt hakati käsitöölisi ja kaupmehi, kellest paljud olid koondunud gildidesse, paigutama basaarides kindlatele aladele. See aitas inspektoritel kvaliteedi ja kvantiteedi standardite järgimist kontrollida ning muutis ka maksude kogumise tõhusamaks.¹²² Tähelepanu pööramine linnakeskkonnale, kus toimus enamik kauplemisest, tähendas ka seda, et arendama asuti paremaid veevarustussüsteeme, mida pikendati mõnel juhul kilomeetrite kaupa, et suurendada kättesaadavaid ressursse ja tõsta linnade kasvupotentsiaali. Kõikjal Kesk-Aasias, Iraani platool, Mesopotaamias ja Lähis-Idas algas ehitusbuum, nagu kirjutatakse ühes uuematele andmetele tuginevas pärsiakeelses teoses, ning piirkonda lisandus lugematul hulgal uusi linnu.¹²³

Khūzestānis ja Iraagis asuti põllumajandustoodangu teadliku kasvatamise lootuses arendama ulatuslikke niisutussüsteeme, mille tulemusena langesid ilmselt ka toidukaupade hinnad.¹²⁴ Arheoloogilistel väljakaevamistel tehtud leiud näitavad, et pakendatud kaupu kontrolliti enne nende eksportimist, ent tekstiilide puhul tugineti pitseriga varustatud lepingute koopiatele, mida säilitati selleks ettenähtud ametiasutustes.¹²⁵ Idaga kauplemist aitas tõhustada ka enam kui kaks sajandit Kušaanide võimu all olnud linnade ja territooriumite taasliitmine Pärsiaga.¹²⁶

Rooma positsioon lõi üha rohkem kõikuma, mida enam tõusis esile Pärsia. Sassaniidid ei kujutanud roomlaste jaoks aga ainukest probleemi, kuna neljanda sajandi alguseks oli surve alla sattunud kogu impeeriumi põhja- ja idapiir, mis ulatus Põhjamerest Musta mereni, Kaukaasiast Jeemeni lõunatipuni. Impeerium oli rajatud alalisele piiride laiendamise püüdele ja seda kaitses hea väljaõppe omandanud sõjavägi. Kui uute territooriumite alistamine rauges – Reini ja Doonau jõgede ning Tauruse ja Antitauruse mäestike looduslike piirideni jõudmise tõttu Euroopas ja Väike-Aasias –, langes Rooma oma varasema edu ohvriks, muutudes nüüd ise sihtmärgiks neile, kes elasid impeeriumi piiridest väljaspool.

Kahaneva maksutulu ja piiride üha kõrgemate kaitsekulutuste vahel tekkis murettekitav lõhe, mida püüti meeleheitlike sammude toel korrigeerida – tulemuseks ühiskonna paratamatu protest. Üks kommentaator kurtis, et keiser Diocletianus, kes üritas eelarvedefitsiiti agressiivselt kontrolli alla saada, ei lahendanud oma tegevusega probleeme, vaid tekitas neid hoopis juurde ning “keeras oma ahnuses ja ärevuses kogu maailma pea peale”.¹²⁷ Maksusüsteemi kapitaalsele muutmisele eelnes impeeriumi varade põhjalik revisjon. Ametnikud saadeti impeeriumi igasse nurka ning etteteatamata saabunud assessorid asusid lugema üle kõiki viinapuuvääte ja viljapuid, et impeeriumi maksutulu suurendada.¹²⁸ Välja anti kogu impeeriumis kehtiv edikt, millega reguleeriti nii esmatarbekaupade kui ka luksuskaupade alla kuuluvate imporditud toodete – näiteks seesamiseemnete, vürtsköömnete, mädarõika, kaneeli – hindu. Hiljuti Bodrumist leitud edikti fragment näitab, kui kaugele oli riik valmis minema: Rooma maksuinspektorid olid kehtestanud hinnapiiri tervelt kahekümne kuuele erinevale jalatsitüübile alates naiste kullatud sandaalidest kuni “madalate lillat värvi Babüloonia stiilis” kingadeni.¹²⁹

Katse impeeriumi varasemat vägevust taastada muutus Diocletianuse jaoks lõpuks nii kurnavaks, et ta loobus ametist ja läks elama Horvaatia rannikule, et tegeleda seal asjadega, mis olid tema jaoks riigijuhtimisest nauditavamad. “Soovin, et tuleksite Salonasse,” kirjutas ta ühele endisele kolleegile, “ja näeksite kapsaid, mille olen ise kasvatanud”, väites, et need olid nii muljetavaldavad, et “mitte miski ei saaks mind enam võimu juurde tagasi meelitada”.¹³⁰ Impeeriumi algusaastail oli keiser Augustus lasknud end kujutada Rooma äärelinnas Prima Portas asunud kuulsal skulptuuril väärika sõdurina, Diocletianus eelistas aga olla põllumees. See näitab kokkuvõtvalt, kuidas olid Rooma ambitsioonid 300 aasta jooksul muutunud – India alistamise plaanide asemel mõeldi nüüd auhinnatud köögiviljade kasvatamisest.

Roomlastel polnud teha muud, kui tumedate tormipilvede lähenemist ärevalt pealt vaadata. Lõpuks asus tegutsema keiser Constantinus. Impeeriumi ühe juhtiva mehe poeg oli ambitsioonikas ja võimekas ning tal oli andi olla õigel ajal õiges kohas. Tal oli kindel nägemus sellest, mida Rooma vajas ning see oli sama selge, kui oli ehmatav. Impeerium vajas tugevat juhikätt, selles polnud kellelgi kahtlust. Constantinuse plaan oli aga palju radikaalsem kui lihtsalt võimu enda kätte koondamine: tema eesmärgiks oli ehitada uus linn, uus pärl Vahemerd idaga ühendaval teelindil. Koht, mille ta oma linna jaoks välja valis, asus paslikult täpselt seal, kus kohtusid Euroopa ja Aasia.

Kuulujutud, et Rooma valitsejad plaanisid keiserliku võimu kantsi mujale kolimist, olid ringelnud riigis juba kaua. Ühe Rooma kirjamehe sõnul oli Julius Caesar kaalunud, kas nimetada pealinnaks Aleksandria või rajada uus linn Väike-Aasias asuva Trooja varemetele, kuna need oleksid asunud Rooma huve silmas pidades paremas kohas.¹³¹ Neljanda sajandi alguses sai plaan lõpuks teoks ning Euroopa ja Aasia piirile rajati hiilgav linn, mis kuulutas, kuhu oli suunatud impeeriumi pilk.

Bosporuse väina kaldal asunud vana Bütsantsi (Byzantioni) asemele kerkis uhke uus metropol, mis ületas aja möödudes isegi konkureeriva Rooma. Linna rajati hiiglaslikud paleed ning hipodroom kaarikute võiduajamiseks ja selle keskele püstitati massiivsetest porfüürist plokkidest kõrge sammas, mille otsas seisis linna pilguga seirava keisri kuju. Uuele linnale pandi nimeks Uus-Rooma, ehkki seda hakati õige pea kutsuma Constantinuse järgi Konstantinoopoliks. Linna loodi emalinna eeskujul paralleelsed asutused, sealhulgas ka senat, mille liikmeid – vaskseppade poegi, termide töötajaid, vorstimeistreid jt – pilgati teatud ringkondades nende uusrikka staatuse tõttu.¹³²

Konstantinoopolist sai Vahemere suurim ja tähtsaim linn, mis ületas kõiki teisi nii suuruse, mõjuvõimu kui ka tähtsuse poolest. Ehkki paljud tänapäeva ajaloolased eitavad arusaama, nagu oleks Constantinus teadlikult impeeriumile uut keiserlikku pealinna rajanud, tõestavad linna ehitamiseks kulutatud röögatud summad vastupidist.¹³³ Konstantinoopol asus paigas, kus ristusid mitmed taktikaliselt tähtsad kaubateed, millest olulisimaks oli kahtlemata Vahemerd Musta merega ühendav meretee. Asukoht oli hea aga ka selleks, et hoida silma peal nii idas kui ka põhjas toimuval, kuna nii Balkani poolsaarel kui Kesk-Doonau tasandikul oli olukord hakanud käärima.

Valdava osa antiikajal elanud inimeste jaoks oli maailm paikne – nii kaubavahetus kui inimestevaheline suhtlus olid enamjaolt võimalikud vaid väikeste vahemaade piires. Sellele vaatamata leidsid kogukonnad tee üksteiseni, luues oma keerukate võrgustikega maailma, mille maitseid ja ideid kujundasid tuhandete kilomeetrite kauguselt pärit kaubad, kunstilised põhimõtted ja mõjutused.

Kaks aastatuhandet tagasi kandsid Kartaago ja teistegi Vahemere äärsete linnade rikkad ja mõjuvõimsad Hiinas käsitsi valmistatud siidi, Lõuna-Prantsusmaal valminud keraamikat võis aga leida nii Inglismaalt kui Pärsia lahe äärest. Indias kasvatatud vürtse ja maitseaineid kasutati nii Xinjiangi kui ka Rooma köökides. Põhja-Afganistani hoonetel olid kreekakeelsed raidkirjad ning Kesk-Aasiast pärit hobustel ratsutati väärikalt ka tuhandeid kilomeetreid kaugemal idas.

Suudame ette kujutada, milline võis olla ühe kuldmündi elu kaks tuhat aastat tagasi. Võime näiteks oletada, et see vermiti mõne kauge provintsi rahapajas ja jõudis palgana mõne noore sõduri kätte, kes kasutas seda Inglismaal impeeriumi põhjapiiril kaupade ostmiseks. Ehk jõudis münt seejärel mõne makse koguma saadetud keiserliku ametniku rahalaekas tagasi Rooma, et liikuda sealt edasi itta koos mõne kaupmehega, kes maksis sellega kaupade eest Barugazas (praeguses Bharūchis). Seal uudistati münti suure huviga ja seda näidati Hindukuši valitsejatele, kes imetlesid selle kujundust, kuju ja suurust ning andsid selle siis kopeerimiseks graveerijale, kes oli pärit kas Roomast, Pärsiast, Indiast või Hiinast – või ehk mõnele kohalikule mehele, kellele oli õpetatud vermimise kunsti. Tegu oli maailmaga, mille osad olid üksteisega seotud, mis oli kompleksne ning janunes kõige uue järele.

Minevikku on lihtne vormida selle järgi, mis on meie jaoks sobiv ja mõistetav. Antiikmaailm oli aga palju keerukam ja sidusam, kui meile teinekord mõelda meeldib. Rooma kuvand Lääne-Euroopa eellasena jätab tähelepanuta tõsiasja, et Rooma pilk oli suunatud järjekindlalt itta ning et selle kultuur kujunes paljuski ida mõjutuste toel. Antiikmaailm oli väga mitmeski mõttes tänapäevase maailma eelkäija – see oli elav, konkureeriv, tõhus ja energiline. Linnadest koosnev vöö sirutus üle kogu Aasia. Lääs oli hakanud vaatama ida poole ja ida oli hakanud vaatama lääne poole. Antiikaja Siiditeed pulbitsesid elust tänu Indiat Pärsia lahe ja Punase merega ühendavale ja üha kasvavate mahtudega kaubavahetusele.

Rooma pilk oli kinnitunud Aasiale hetkest, mil vabariigist oli saanud impeerium. Selgus, et sedasama oli teinud ka riigi hing, kuna Constantinus – ja kogu Rooma impeerium – olid leidnud Jumala usus, mis pärines samuti idast. Üllataval kombel ei tulnud see aga Pärsiast ega Indiast, vaid hoopis ühest mittemidagiütlevast provintsist, mille kurikuulsaks asehalduriks oli kolm sajandit varem olnud Pontius Pilatus. Ristiusk levis peagi igasse ilmakaarde.