Читать книгу Jumalatega võidu. Tähelepanuväärne lugu riskist - Peter L. Bernstein - Страница 5

Mis eristab tuhandeid aastaid ajalugu sellest, mida mõistame tänapäeva all? Vastuse saamiseks tuleb vaadata teaduse, tehnoloogia, kapitalismi ja demokraatia arengust palju kaugemale.

Kauge minevik oli täis hiilgavaid teadlasi, matemaatikuid, leiutajaid, tehnolooge ja poliitfilosoofe. Sadu aastaid enne Kristuse sündi oli taevas kaardistatud, Aleksandria raamatukogu valmis ehitatud ja Eukleidese geomeetriat õpetatud. Nõudlus tehnoloogilise innovatsiooni järele oli tollal sõjanduses sama rahuldamatu kui tänapäeval. Süsi, nafta, raud ja vask on inimesi millenniumi jagu teeninud ning reisimine ja kommunikatsioon märgivad ülestähendatud tsivilisatsiooni algust.

Revolutsiooniline idee, mis määrab ära nüüdisaja ja mineviku vahelise piiri, on riski meisterlik juhtimine: arusaam, et tulevik on enamat kui jumalate kapriisid ning et mehed ja naised ei ole looduse ees passiivsed. Kuni inimesed avastasid tee üle selle piiri, oli tulevik mineviku peegel või oraaklite ja posijate hägune pärusmaa, kelle käes oli oodatavate sündmustega seotud teadmiste monopol.

Käesolevas raamatus jutustatakse nende mõtlejate lugu, kelle tähelepanuväärne visioon paljastas, kuidas tulevik oleviku teenistusse panna. Näidates maailmale, kuidas riski mõista, seda mõõta ja selle tagajärgi kaaluda, muutsid nad riskide võtmise üheks peamiseks katalüsaatoriks, mis moodsat lääne ühiskonda edasi viib. Nagu Prometheus, hakkasid nad jumalatele vastu ja uurisid pimedust, otsides valgust, mis muutis tuleviku vaenlasest võimaluseks. Nende saavutustega vallandunud suhtumise muutumine riskijuhtimisse on suunanud inimeste kire mängude ja kihlvedude vastu majanduskasvu, paremasse elukvaliteeti ja tehnoloogia arengusse.

Defineerides riskide võtmise ratsionaalse protsessi, andsid need novaatorid puuduoleva koostisosa, mis on tõuganud teaduse ja ettevõtlikkuse meie ajale iseloomulikku kiiruse, võimsuse, vahetu side ja keeruka rahanduse maailma. Nende avastused riski loomusest ning valikute kunstist ja teadusest on tänapäevase turumajanduse tuum, millega riigid kogu maailmas liituma kiirustavad. Kuigi vabamajandus, mille keskmeks on valikud, on täis probleeme ja püüniseid, on see andnud inimkonnale enneolematu juurdepääsu elu headele asjadele.

Tänapäeva ühiskondade südames on oskus tulevikus juhtuda võivaid asju määratleda ja alternatiivide seast välja valida. Riskijuhtimine juhib meid paljude erinevate otsuste tegemisel, alates jõukuse paigutamisest kuni rahvatervise kaitseni, sõjapidamisest perekonna planeerimiseni, kindlustusmaksete tasumisest turvavöö kasutamiseni, maisi istutamisest maisihelveste turustamiseni.

Vanasti olid põllumajanduses, tootmises, ärijuhtimises ja sides kasutatavad tööriistad lihtsad. Need läksid küll tihti katki, aga neid oli võimalik parandada ilma, et tuleks helistada torumehele, elektrikule, arvutiinsenerile – või raamatupidajatele ja investeerimisnõustajatele. Ühes valdkonnas põrumine mõjutas harva otseselt mõnda teist valdkonda. Tänapäeval kasutame keerulisi tööriistu ning rikked võivad olla katastroofilised ja neil võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed. Me peame olema kogu aeg teadlikud sellest, kui suur on talitlushäirete või vigade esinemise tõenäosus. Ilma tõenäosusteooria ja teiste riskijuhtimise tööriistadeta ei oleks inseneridel olnud kunagi võimalik projekteerida suuri sildu, mis üle meie kõige laiemate jõgede kulgevad, kodusid soojendataks siiani kaminate või ahjudega, elektrijaamu poleks olemas, lastehalvatus sandistaks endiselt lapsi, lennukid ei lendaks ja kosmosereisid oleks pelk unistus.2 Ilma erinevate kindlustusteenusteta tähendaks perekonna toitja kaotus, et noored pered nälgivad või elatuvad andamitest, veel suurem hulk inimesi oleks tervishoiuteenustest ilma jäetud ning ainult kõige rikkamad saaksid endale kodu omamist lubada. Kui talunikel poleks võimalik oma viljasaaki enne saagikoristust kindlaks määratud hinnaga müüa, toodaksid nad palju vähem toitu kui praegu.

Kui meil poleks likviidseid kapitaliturge, mis võimaldavad säästjatel oma riske hajutada, ning kui investorid tohiksid omada ainult ühte aktsiat (nagu kapitalismi alguspäevil), ei oleks meie ajastule iseloomulikud suured innovaatilised ettevõtted – firmad nagu Microsoft, Merck, DuPont, Alcoa, Boeing ja McDonald’s – pruukinud kunagi tekkida. Riskijuhtimise võimekus ning koos sellega tekkiv isu võtta riske ja teha tulevikku vaatavaid valikuid on majandussüsteemi edasi viiva energia hädavajalikud osad.

Nüüdisaegse riski mõiste juured on India-Araabia arvusüsteemis, mis jõudis Läände seitse- kuni kaheksasada aastat tagasi. Kuid tõsiselt hakati riski uurima renessansiajastul, kui inimesed murdsid välja mineviku kammitsaist ja hakkasid kauakestnud veendumustele avalikult vastu vaidlema. See oli ajastu, kus suur osa maailmast oli veel avastamata ja selle loodusvarad ekspluateerimata. See oli usulise rahutuse, kapitalismi sünni ning teadusele ja tulevikule energilise lähenemise ajastu.

Renessansi õitsengu tippajal 1645. aastal esitas prantsuse aadlik Chevalier de Méré, kellele meeldisid nii õnnemängud kui matemaatika, kuulsale prantsuse matemaatikule Blaise Pascalile väljakutse ühe mõistatuse lahendamiseks3. Küsimus seisnes selles, kuidas jagada lõpetamata õnnemängus auhinnaraha kahe mängija vahel, kui üks neist juhib. See munga Luca Pacioli umbes kakssada aastat varem esitatud mõistatus oli sestsaadik matemaatikute päid segi ajanud. Just Pacioli oli see, kes tutvustas kahekordse kirjendamisega raamatupidamist toonastele ärijuhtidele ja õpetas Leonardo da Vincile korrutustabelit. Pascal pöördus abi saamiseks Pierre de Fermat’ poole, kes oli jurist, aga ka suurepärane matemaatik. Nende koostöö tulemus oli intellektuaalne dünamiit. Nende tegevus, mis näis kui 17. sajandi versioon tänapäeva mälumängust, viis tõenäosusteooria avastamiseni, mis on riski mõiste matemaatiline tuum.

Nende lahendus Pacioli mõistatusele tähendas, et inimestel oli esimest korda võimalus teha arvude abil otsuseid ja ennustada tulevikku. Keskajal ja antiikmaailmas ning isegi kirjaoskuse-eelsetes ja talupojaühiskondades suutsid inimesed otsuseid langetada, enda huvisid edendada ja kaubandusega tegeleda, kuid nad ei saanud tegelikult aru riskist ega otsustamise olemusest. Tänapäeval toetume me ebausule ja traditsioonidele vähem, kui inimesed seda minevikus tegid, kuid seda mitte seetõttu, et me ratsionaalsemad oleksime, vaid selle pärast, et meie arusaam riskist võimaldab meil otsuseid ratsionaalselt teha.

Sellal, kui Pascal ja Fermat tegid tõenäosuse võluvas maailmas oma läbimurde, koges ühiskond parasjagu harukordset innovatsiooni ja avastuste lainet. 1654. aastaks oli Maa ümarusest saanud vaieldamatu tõsiasi, avastatud oli tohutusuuri uusi maid, püssirohi muutis keskaegseid losse tolmuks, trükikunst polnud enam uudis, kunstnikud oskasid meisterlikult perspektiivi kasutada, rikkus voolas Euroopasse ja Amsterdami aktsiaturg õitses. Mõned aastad varem, 1630ndatel, oli kuulus Hollandi tulbimull lõhkenud optsioonide emiteerimise tõttu, mis olid oma põhiomadustelt samasugused tänapäeval kasutatavate keerukate finantsinstrumentidega.

Sellistel arengutel olid tõsised tagajärjed, mis müstitsismi põgenema ajasid. Selleks ajaks oli Martin Luther jõudnud oma arvamuse välja öelda ning aupaisted olid kadunud enamikult kolmainsust ja pühakuid kujutavatelt maalidelt. William Harvey oli vereringe avastamisega kummutanud antiikrahvaste meditsiiniõppe ja Rembrandt oli maalinud „Anatoomialoengu“, kus kujutati külma valget alasti inimkeha. Sellises keskkonnas oleks keegi varsti tõenäosusteooria peale tulnud, isegi kui Chevalier de Méré ei oleks kunagi Pascalile oma nuputamisülesannet andnud.

Aastate möödudes muutsid matemaatikud tõenäosusteooria mängurite mänguasjast võimsaks vahendiks, millega teavet korrastada, tõlgendada ja kasutada. Leidlike ideede kuhjudes tekkisid kvantitatiivsed riskijuhtimise tehnikad, mis on aidanud saavutada nüüdisaja tempo.

1725. aastaks võistlesid matemaatikud omavahel oodatava eluea tabelite koostamises ja Inglise valitsus rahastas oma tegevust eluaegsete annuiteetide müügiga. Sajandi keskpaigaks oli Londonis kerkinud esile õitsev ja keerukas äri – merekindlustus.

1703. aastal kommenteeris Gottfried von Leibniz Šveitsi teadlasele ja matemaatikule Jakob Bernoullile, et „[L]oodus on loonud sündmuste taasesinemisest lähtuvad mustrid, kuid seda ainult enamjaolt,“4 mis ajendas Bernoullit leiutama suurte arvude seaduse ja statistilise valimi koostamise meetodid, mis juhivad tänapäeval nii erinevaid tegevusi nagu arvamusküsitlused, veinide degusteerimine, aktsiate valimine ja uute ravimite testimine.5 Leibnizi hoiatus „kuid seda ainult enamjaolt“ oli palju sügavam, kui ta ise võib-olla aimas, sest ta andis vastuse küsimusele, miks selline asi nagu risk üldse olemas on: ilma selle piiranguta oleks kõik ennustatav ning maailmas, kus iga sündmus on sellele eelnenud sündmusega identne, ei esineks iial muutusi.

1730. aastal pakkus Abraham de Moivre välja normaaljaotuse struktuuri, mida tuntakse ka kellukesekujulise kõverana, ning avastas standardhälbe mõiste. Need kaks mõistet moodustavad üheskoos selle, mida rahvasuus tuntakse keskmiste seadusena ja on tänapäevaste riski kvantitatiivse mõõtmise tehnikate põhikomponendid. Daniel Bernoulli, Jakobi vennapoeg ning sama väljapaistev matemaatik ja teadlane, defineeris kaheksa aastat hiljem esimest korda süstemaatilise protsessi, mille põhjal enamik inimesi valikuid ja otsuseid teeb. Mis veelgi tähtsam, ta pakkus välja idee, et jõukuse vähese suurenemisega kaasnev rahulolutunne „on pöördvõrdelises seoses eelnevalt olemasolevate kaupade hulgaga“. Selle süütult kõlava väitega selgitas Bernoulli, miks kuningas Midas oli üks õnnetu mees, miks riskid kipuvad inimestele vastumeelsed olema ning miks hinnad peavad langema, veenmaks kliente rohkem ostma. Bernoulli väide oli järgmised 250 aastat domineeriv ratsionaalse käitumise paradigma ja pani aluse tänapäevastele investeeringute juhtimise põhimõtetele.

Dissidendist inglise kirikuõpetaja Thomas Bayes tegi peaaegu täpselt sada aastat pärast Pascali ja Fermat’ koostööd statistikas rabava edusammu, näidates, kuidas teha teadlikumaid otsuseid, segades uut teavet matemaatiliselt vana teabega. Bayesi teoreem keskendub sagedastele juhtudele, kus meil on mõne sündmuse esinemise tõenäosuse kohta hea intuitiivne hinnang ja me soovime mõista, kuidas seda hinnangut tegelike sündmuste toimumise käigus muuta.

Kõik vahendid, mida kasutame tänapäeval riskijuhtimises ning otsuste ja valikute analüüsimisel, alates mänguteooria rangest ratsionaalsusest kuni kaoseteooriaga seotud proovikivideni, on saanud alguse vahemikus 1654–1760 toimunud arengust, välja arvatud kaks erandit:

1875. aastal avastas asjaarmastaja matemaatik ja Charles Darwini nõbu Francis Galton keskmisele taandumise reegli, mis selgitab, miks uhkus ajab upakile ja miks ei ole halba ilma heata. Iga kord kui teeme mõne otsuse ootuse põhjal, et asjade tavapärane olek taastub, kasutame keskmisele taandumise reeglit.

1952. aastal tõestas Chicago ülikooli noor operatsioonianalüüsi magistrant ja hilisem Nobeli preemia laureaat Harry Markowitz matemaatiliselt, miks kõige ühele kaardile panemine on lubamatult riskantne strateegia ja miks hajutamine on tasuta lõunale kõige sarnasem asi, mida investor või ärijuht leida võib. See ilmutus käivitas intellektuaalse liikumise, mis muutis radikaalselt Wall Streeti, ettevõtete finantseerimist ja äriotsuseid kogu maailmas ning selle mõju on tunda veel tänapäevalgi.

Kogu minu räägitav lugu on algusest lõpuni tähistatud pideva pingega nende vahel, kes väidavad, et parimad otsused tuginevad minevikumustritel põhinevale kvantifitseerimisele ja arvudele, ning nende vahel, kelle otsused põhinevad eri tugevusega subjektiivsematel veendumustel ebakindlast tulevikust. Seda vaidlust pole kunagi lahendada suudetud.

Küsimus taandub sellele, mil määral inimene arvab, et minevik tuleviku ära määrab. Me ei saa tulevikku kvantifitseerida, sest see pole teada, kuid oleme õppinud kasutama arve, et minevikus toimunut hoolikalt uurida. Kuid mil määral peaksime lootma, et minevikumustrid räägivad meile, mida tulevik toob? Mis loeb rohkem riskiga silmitsi seistes: kas faktid sellisena, nagu neid näeme, või subjektiivne usk sellesse, mis ajatühemikus varjul on? Kas riskijuhtimine on teadus või kunst? Kas meil on üldse võimalik täpselt öelda, kus nende kahe lähenemise vaheline piir jookseb?

Üks asi on koostada matemaatiline mudel, mis näib selgitavat kõike. Kuid seistes silmitsi igapäevaelu katsumustega, kus pidevalt katsetatakse ja eksitakse, võib faktide mitmetähenduslikkus või inimliku südametukse jõud mudeli jalamaid minema pühkida. Meie seast lahkunud Fischer Black, nüüdisaegse rahanduse vallas teed rajanud teoreetik, kes kolis MITist Wall Streetile, sõnas järgmist: „Turud tunduvad Hudsoni jõe kallastelt vaadatuna palju vähem tõhusad kui Charlesi jõe kallastelt.“6 7

Aja jooksul on mineviku vaatlemisel põhineva kvantifitseerimise ja subjektiivsete veendumustasemete vastuolu omandanud sügavama tähenduse. Tänapäevane matemaatikast lähtuv riskijuhtimine sisaldab dehumaniseeriva ja ennasthävitava tehnoloogia sugemeid. Nobeli preemia laureaat Kenneth Arrow on hoiatanud: „[Ä]hmasusepilvede järel lohisevad meie teadmised sellest, kuidas asjad ühiskonnas või looduses toimivad. Kindlusse uskumine on toonud kaasa tohutult häda ja õnnetust.“8 On võimalik, et minevikust vabaks murdmise käigus on meist saanud uue usundi – ahnuse – orjad; usundi, mis on sama lepitamatu, piirav ja meelevaldne kui varasemad.

Meie elu kubiseb arvudest, kuid mõnikord läheb meil meelest, et arvud on pelgalt tööriistad. Neil pole hinge ja neist võib tõepoolest saada fetiš. Paljud meie kõige kriitilisematest otsustest teevad ära arvutid, riistapuud, mis õgivad arve kui aplad koletised ja nõuavad, et neid toidetaks järjest suurema koguse arvudega, et need läbi närida, ära seedida ja taas välja sülitada.

Et hinnata, mil määral on tänapäevased riskidega toimetulemise meetodid kas kasulikud või ohtlikud, peame teadma tervet lugu, alates päris algusest. Peame teadma, miks minevikus elanud inimesed proovisid – või ei proovinud – riski taltsutada, kuidas nad seda ülesannet täita püüdsid, millised mõtteviisid ja keelekasutus nende kogemustest esile kerkis ning kuidas seostus nende tegevus teiste suurte ja väikeste sündmustega, et kultuuri kulgu muuta. Selline perspektiiv aitab meil paremini mõista, kus asume ja milline võib olla meie suund.

Teel räägime tihti õnnemängudest, mida saab kasutada palju enamaks kui ruletiratta keerutamiseks. Paljud kõige keerukamad riskijuhtimise ja otsuste tegemisega seotud ideed on arenenud välja kõige lapsikumate mängude analüüsimisest. Selleks, et vääriliselt hinnata, mida hasartmängurlus ja investeerimine riski kohta paljastavad, ei pea olema mängur ega isegi mitte investor.

Täringud ja ruletiratas koos aktsia- ja võlakirjaturuga on riski uurimiseks loomulik labor, sest neid on võimalik väga lihtsalt kvantifitseerida: nad räägivad arvude keelt. Nad paljastavad ka väga palju meie enda kohta. Kui hoiame ruletirattal väikest valget põrkavat kuuli jälgides hinge kinni ja kui oma maaklerile aktsiate ostmiseks või müümiseks helistame, tuksub meie süda arvude rütmis. Nii on see kõigi tähtsate tulemuste korral, mis juhusest sõltuvad.

Sõna „risk“ tuleneb itaaliakeelsest sõnast risicare, mis tähendab „julgema“. Selles mõttes on risk pigem valikuvõimalus, mitte saatus. Asjad, mida julgeme teha ja mis sõltuvad sellest, kui suur on meie valikuvabadus, ongi need, millest jutustab riski lugu. Ja see lugu aitab meil määratleda, mida tähendab olla inimene.