Читать книгу Jumalatega võidu. Tähelepanuväärne lugu riskist - Peter L. Bernstein - Страница 6

Miks on riskide meisterlik juhtimine niivõrd nüüdisaegne idee? Miks ootas inimkond renessansile eelnenud mitmeid tuhandeid aastaid, et lõhkuda riskide mõõtmise ja kontrollimise teel seisnud tõkked?

Neile küsimustele ei ole võimalik lihtsaid vastuseid anda. Aga meil on alustuseks olemas mingi aimdus. Hasartmängud – riskimise kõige tõelisem kehastus – on olnud populaarne ajaviide ja tihtiesinev sõltuvus sellest ajast saadik, kui ajalugu üles tähendama hakati. Pascali ja Fermat’ revolutsiooniline läbimurre tõenäosusteooria valdkonnas oli inspireeritud õnnemängust, mitte tulevikuvisioonidest ega mõnest sügavamõttelisest küsimusest kapitalismi olemuse kohta. Ometigi olid inimesed kuni selle hetkeni läbi aegade kihla vedanud ja mänge mänginud, ilma et kasutanuks ühtki tõenäosuse hindamise süsteemi, mis tänapäeval võitude ja kaotuste suurust määrab. Riskimine kui tegevus oli vaba, riskijuhtimise teooria seda ei kammitsenud.

Hasartmängud on alati inimesi lummanud, sest need korraldavad meile saatusega sellise vastasseisu, kus piire pole. Astume sellesse heidutavasse lahingusse, sest oleme veendunud, et meil on võimas liitlane: õnnejumalanna astub meie ja saatuse (või tõenäosuse) vahele, et võit meile tuua. Meisterlik inimloomuse uurija Adam Smith defineeris motivatsiooni mõiste järgmiselt: „Ülihea arvamus, mida enamik inimesi omab oma võimetest [ja] nende absurdne usk omaenda heasse saatusesse.“9 Kuigi Smith teadis väga hästi, et inimeste kalduvus riske võtta on majanduslike edusammude tõukejõud, kartis ta, et ühiskond kannataks, kui see kalduvus amokki jookseks. Sestap hoidis ta hoolikalt tasakaalu moraalitunde ja vaba turu kasumi vahel. Sada kuuskümmend aastat hiljem nõustus temaga teine väljapaistev Inglise majandusteadlane John Maynard Keynes: „Kui riigi kapitali arendamine muutub kasiino tegevuse kõrvaltooteks, siis on töö halvasti tehtud.“10

Ent maailm oleks üks igav koht, kui inimestel puuduks auahnus ja usk oma heasse õnne. Keynes pidi tunnistama, et „Kui inimloomusest tulenevalt poleks tekkinud kiusatust kasutada juhust … siis poleks ainult külmale arvestusele tuginedes tehtud kuigi palju investeeringuid.“11 Keegi ei võta riske ootusega, et neil ei lähe õnneks. Kui Nõukogude Liidus püüti valitsuse käskude ja planeerimise abil määramatust kaotada, lämmatas see sotsiaalse ja majandusliku progressi.

Hasartmängud on inimolendeid aastatuhandeid kütkestanud. Neid on mängitud kõikjal alates ühiskonna põhjakihtidest kuni kõige lugupeetavamate ringkondadeni.

Samal ajal kui Kristus ristil kannatas, heitsid Pontius Pilatuse sõdurid tema rüü peale liisku. Rooma keiser Marcus Aureliust saatis regulaarselt tema isiklik krupjee. Sandwichi krahv leiutas omanimelise suupiste, et ta ei peaks söömiseks hasartmängulauast lahkuma. George Washington korraldas Ameerika revolutsiooni ajal oma telgis mänge.12 Hasartmängude mängimine on Metsiku Lääne sünonüüm. Ning „Luck Be a Lady Tonight“ on üks kõige meeldejäävamaid laule muusikalist „Guys and Dolls“, mis räägib paadunud hasartmängijast ja tema illegaalsest täringumängust.

Vanim teadaolev hasartmäng oli täringumäng, mida mängiti astragaalide ehk luutäringutega.13 See tänapäevase täringu varajane eelkäija oli lamba või hirve kontsluu, mis on tihke, luuüdita ja nii kõva, et seda on peaaegu võimatu hävitada. Astragaale on leitud arheoloogilistel kaevamistel mitmel pool maailmas. 3500 aastat eKr pärinevatel Egiptuse hauamaalingutel kujutatakse astragaalidega mängitavaid mänge ning Kreeka vaasidel näidatakse noori mehi, kes viskavad luid ringi. Kuigi Egiptuses sunniti paadunud hasartmängureid karistuseks püramiidide jaoks kive lihvima, näitavad väljakaevamised, et isegi vaaraod olid valmis oma mängudes võltsitud täringuid kasutama. Craps14, Ameerikas leiutatud täringumäng pärineb erinevatest täringumängudest, mis ristisõdadega Euroopasse jõudsid. Üldiselt kasutati sellistele mängudele viitamiseks sõna „hazard“, mis on tulnud araabiakeelsest täringut tähistavast sõnast „al zahr“.15

Aasias kujunesid iidsetest ennustamisviisidest välja kaardimängud, kuid need ei saavutanud Euroopas populaarsust enne trükikunsti leiutamist. Kaardid olid algselt suured ja kandilised ning neil polnud figuure ega nurkades asetsevaid märke, mis aitaks neid eristada. Pildikaartidele oli kahe pea asemel trükitud ainult üks, mis tähendas, et mängijad pidid tihti kaarte jalgade järgi ära tundma: kaardi ümberpööramine oleks paljastanud, et käes on mõni pildikaart. Kandilised nurgad tegid petmise mängijatele lihtsaks, sest kaardi servast oli võimalik väike nurk tagasi pöörata, et seda hiljem pakis ära tunda. Kahe peaga pildikaardid ja ümarate nurkadega kaardid võeti kasutusele alles XIX sajandil.

Craps’iga sarnaselt on ka pokker Ameerika versioon ühest vanemast mängust – see mäng on ainult umbes 150 aastat vana. David Hayano on kirjeldanud pokkerit järgmiselt: „Salajased vandenõud, tohutud pettemanöövrid, kaalutletud strateegiad ja tuline usk [koos] sügavate nähtamatute struktuuridega. […] Mäng, mis on mõeldud kogemiseks, mitte jälgimiseks.“16 Hayano sõnul mängib pokkerit regulaarselt umbes 40 miljonit ameeriklast, kes kõik usuvad oma võimesse vastased üle kavaldada.

Kõige rohkem tunduvad sõltuvust tekitavat puhtalt õnnest sõltuvad hasartmängud, mida mängitakse kasiinodes, mis levivad varasemalt tasakaalukates Ameerika Ühendriikide kogukondades nüüd nagu kulutuli. Davenportis Iowa osariigis kirjutatud artiklis, mis avaldati ajalehes New York Times 1995. aasta 25. septembril, teatatakse, et hasartmängud on USAs kõige kiiremini kasvav tööstusharu, „äri, mis on väärt 40 miljardit dollarit ja tõmbab ligi rohkem kliente kui pesapalliväljakud või kinod“.17 Ajalehes tsiteeritakse Illinoisi Ülikooli professorit, kelle hinnangul kulutavad osariikide valitsused sotsiaal- ja kriminaalõigussüsteemile kolm dollarit iga kasiinodelt laekunud ühe dollari tulu kohta – arvutus, mida Adam Smith oleks võinud ette ennustada.

Näiteks Iowas, kus kuni 1985. aastani ei korraldatud isegi loteriid, oli 1995. aastaks kümme suurt kasiinot ning 24/7 avatud mänguautomaatidega hipodroom ja koerte võidujooksu rada. Artikli kohaselt „ütleb peaaegu üheksa Iowa elanikku kümnest, et nad mängivad hasartmänge“, kusjuures 5,4% sõnul on neil hasartmängusõltuvus. Viis aastat varem oli sama näitaja 1,7%. Seda kõike osariigis, kus üks katoliku preester pandi 1970ndatel bingomängu korraldamise eest vangi. Tundub, et al zahr on oma ehedaimal kujul endiselt meie seas.

Õnnemänge tuleb eristada mängudest, kus loevad oskused. Ruletis, täringumängudes ja mänguautomaatides kehtivad samad põhimõtted, kuid pokkeris, hobustele panustamises ja triktrakis toimuvat selgitavad need vaid osaliselt. Ühte rühma kuuluvate mängude korral määrab tulemused kindlaks saatus, teise rühma kuuluvate mängude korral tulevad mängu valikud. Šansid – võitmise tõenäosus – on kõik, mida õnnemängus panustamiseks teada on vaja, kuid kui tulemus sõltub nii oskustest kui ka õnnest, on võitjate ja kaotajate ennustamiseks vaja palju rohkem teavet. On olemas tõeliselt professionaalseid kaardimängijaid ja kihlvedude sõlmijaid, kuid keegi ei suuda täringumängust endale edukat pikaajalist ametialast karjääri teha.

Paljud vaatlejad arvavad, et aktsiaturgki pole palju enamat kui mängupõrgu. Kas aktsiaturul võidetakse tänu oskuste ja õnne kombinatsioonile või on tegemist lihtsalt hästi lõppenud õnnemänguga? Tuleme selle küsimuse juurde 12. peatükis tagasi.

Õnnemängudes juhtub tihti nii, et mängija kaotab või võidab mitu korda järjest; sama kehtib ka reaalses elus. Mängurid reageerivad sellistele sündmustele asümmeetriliselt: nad pöörduvad keskmiste seaduse poole, et too end kokku võtaks ja selle kaotuste jada kiiresti lõpetaks. Ja nad paluvad samalt keskmiste seaduselt enda vaoshoidmist, et võitude jada võiks kesta üha edasi ja edasi. Keskmiste seadus ei kuula kumbagi palvet. Viimane täringuvise ei anna mingit teavet selle kohta, mida järgmine toob. Kaartidel, müntidel, täringutel ja ruletiratastel puudub mälu.

Mängurid võivad arvata, et nad asetavad panuse punasele või number seitsmele või kaardinelikule, kuid tegelikult panustavad nad kellale. Kaotaja tahab, et lühike perspektiiv tunduks pikk, et šansid võtaks võimust. Võitja tahab, et pikk perspektiiv tunduks lühike, et šansid teeksid pausi. Kasiinolaudadest kaugel lähtuvad kindlustusfirmade juhid oma äritehingutes samadest põhimõtetest. Nad määravad kindlustustasud selliselt, et need kataksid pikas perspektiivis tekkiva kahju, kuid kui maavärinad, tulekahjud ja orkaanid toimuvad enam-vähem samal ajal, võib lühike perspektiiv neile väga valus olla. Erinevalt mänguritest on kindlustusfirmadel kapitali ja nad panevad kõrvale reserve, et need aitaks neid vältimatu lühiajalise halva õnne korral mõõnaajast üle saada.

Aeg on hasartmängude mängimisel peamine tegur. Risk ja aeg on ühe mündi kaks külge, sest kui homset poleks, poleks ka riski. Aeg moondab riski ja ajavahemik kujundab riski olemust – mänguväli on tulevik.

Aeg loeb enim siis, kui otsuseid ei saa tagasi pöörata. Kuid siiski tuleb palju pöördumatuid otsuseid teha puuduliku info põhjal. Pöördumatus on iseloomulik igasugustele erinevatele otsustele alates takso asemel metrooga sõitmisest kuni Brasiiliasse autotehase ehitamise, töökoha vahetamise või sõja kuulutamiseni.

Kui ostame täna mõne aktsia, võime selle alati homme maha müüa. Kuid mida teha pärast seda, kui krupjee teatab ruletilaua ääres, et panustamine on lõppenud, või pärast seda, kui pokkeris panuseid kahekordistatakse? Tagasiteed ei ole. Kas peaksime hoiduma tegutsemast lootes, et aja möödudes pöördub õnn või tõenäosus meie kasuks?

Hamlet kurtis, et liigne kõhklemine ebakindlate tulemustega silmitsi seistes on halb, sest „nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki ja südiduse loomulikust jumest saab […] põdur kahvatus ning lennukad ja tähtsad ettevõtted […] kaotavad teo nime.“18 Kuid niipea kui tegutseme, kaob võimalus oodata uue teabe saabumist. Selle tulemusena on tegutsemata jätmisel oma väärtus. Mida ebakindlam on tulemus, seda suurem võib olla viivitamise väärtus. Hamlet eksis: see, kes kahtleb, on poolel teel koju.

Kreeka mütoloogias kasutati kõige alguse kirjeldamiseks tohutut täringumängu, et selgitada seda, mida tänapäeva teadlased kutsuvad Suureks Pauguks. Kolm venda veeretasid Universumi jagamiseks täringuid: niimoodi võitis Zeus taeva, Poseidon mered ja Hades, mängu kaotanu, suundus allilma valitsejana põrgusse.

Tõenäosusteooria tundub olevat kreeklaste mõõdu järgi tehtud teema, sest nad nautisid hasartmänge, olid vilunud matemaatikud, valdasid meisterlikult loogikat ja neil oli kinnisidee kõike tõendada. Ent kuigi nad olid kõige tsiviliseeritum antiikrahvas, ei seigelnud nad kunagi sellesse lummavasse maailma. See, et nad seda ei teinud, on hämmastav, sest kreeklaste tsivilisatsioon oli ainus teadaolev tsivilisatsioon, keda ei olnud selleks ajaks kammitsenud domineeriv preesterkond, kes monopoliseerib müstiliste jõududega suhtlemise viise. Tsivilisatsioon oma meile tuntud kujul oleks võinud areneda palju kiiremini, kui kreeklased oleksid aimanud ette seda, mida nende intellektuaalsed järglased, renessansiajastu inimesed, mõned tuhanded aastad hiljem avastasid.

Hoolimata rõhust, mida kreeklased teooriale panid, huvitas neid vähe selle mingisugusele tehnoloogiale rakendamine, mis oleks muutnud nende arvamust tuleviku juhtimisest. Kui Archimedes leiutas kangi, väitis ta, et suudaks sellega Maad liigutada, kui ta vaid õige toetuspunkti leiaks. Kuid tuleb välja, et ta ei mõelnud selle muutmisele. Kreeklaste igapäevaelu ja nende elatustase oli suhteliselt sarnane sellele, kuidas nende esiisad tuhandeid aastaid olelenud olid. Nad jahtisid, kalastasid, kasvatasid vilja, said lapsi ja kasutasid arhitektuurilisi võtteid, mis olid pelgalt variatsioonid palju varem Tigrise ja Eufrati orus ning Egiptuses välja töötatud teemadest.

Tuulte kummardamine oli ainus riskijuhtimise viis, mis nende tähelepanu köitis: tuultest sõltumine on nende luuletajate ja dramaturgide teostes läbiv teema ning tuulte lepitamiseks ohverdati armastatud lapsi. Kõige tähtsam on see, et kreeklastel puudus selline arvusüsteem, mis oleks võimaldanud neil arvutada, selmet lihtsalt oma tegevuste tulemusi üles tähendada.19

Ma ei taha väita, et kreeklased üldse tõenäosuse olemusele ei mõelnud. Vanakreekakeelne sõna ɛɩкoς (eikos), mis tähendab usutavat või võimalikku, on samatähenduslik tänapäevase tõenäosuse mõistega: „midagi, mida võib teatud kindlusastmega oodata“. Sokrates defineerib sõna ɛɩкoς kui „tõele sarnast“.20

Sokratese definitsioon paljastab vaevu hoomatava, kuid väga tähtsa iva. Sarnasus tõele ei ole seesama, mis tõde. Tõde oli kreeklastele vaid see, mida sai loogika ja aksioomidega tõestada. See, et kreeklased nõudsid tõendeid, vastandas tõe selgelt empiirilisele katsetamisele. Näiteks „Phaidonis“ juhib Simmias Sokratese tähelepanu sellele, et väidet, et hing on harmooniline, ei ole üldse tõestatud, vaid see sõltub ainult tõenäosusest.21 Aristoteles kurdab filosoofide üle, kes „[…] räägivad küll usutavalt, […] aga ei räägi tõtt“. Teises kohas jõuab Sokrates Aristotelesest ette, öeldes, et matemaatik, kes ehitab geomeetrias oma argumendid üles tõenäosuste põhjal, pole oma soola väärt.22 Veel tuhandeks aastaks jäid mängudele mõtlemine ja mängude mängimine kaheks eraldiseisvaks tegevuseks.

Ainsa veenva selgitusena, miks kreeklastel ei õnnestunud astuda strateegilist sammu ja töötada tõenäosuse kohta välja kvantitatiivset lähenemist, õnnestus mul leida silmapaistva Iisraeli ajaloolase ja teadusfilosoofi Shmuel Sambursky tees.23 Sambursky väidab 1956. aastal kirjutatud artiklis, et kuna kreeklased eristasid selgelt tõde tõenäosusest, ei suutnud nad igapäevase eksistentsi segaduses tajuda mitte mingisugust kindlat struktuuri või harmooniat. Kuigi Aristoteles pakkus, et inimesed peaksid tegema otsuseid nii, et valiku lähtealus on „püüdlus ja teatud eesmärki silmas pidav loogiline arutelu“, ei öelnud ta midagi selle kohta, kui tõenäoliselt selle tulemused edukad on. Kreeka draamad jutustavad palju lugusid sellest, kui abitud on inimesed isikustamatu saatuse kätes. Kui kreeklased tahtsid ennustust selle kohta, mida homne päev tuua võiks, pöördusid nad oma kõige targemate filosoofidega konsulteerimise asemel oraaklite poole.

Kreeklased uskusid, et korda on võimalik leida ainult taevast, kus planeedid ja tähed ilmuvad reeglipäraselt neile ettenähtud kohtadesse täiesti võrreldamatu korrapärasusega. Kreeklased tundsid selle harmoonilise soorituse vastu sügavat austust ja nende matemaatikud uurisid seda intensiivselt. Ent taeva täiuslikkus aitas ainult maapealse elu korratust esile tõsta. Lisaks vastandus taeva etteaimatavus teravalt heitlike rumalate jumalate käitumisele, kes taevas elutsesid.

Iidsed juudi talmudifilosoofid jõudsid riski kvantifitseerimisele võib-olla veidi lähemale. Kuid ka siit ei leia me ühtegi märki selle kohta, et nad oleks oma arutluskäike edasi arendanud riskile metoodiliseks lähenemiseks. Sambursky tsiteerib lõiku talmudi osast Kethuboth 9q, kus filosoof selgitab, et mees võib ilma igasuguse karistuseta oma naisest abielurikkumise tõttu lahutada, kuid mitte juhul, kui mees väidab, et rikkumine toimus enne abielu.24

Talmudis kuulutatakse, et tegemist on „topeltkahtlusega“. Kui tehakse kindlaks (meetodit ei täpsustata), et pruut ei olnud abieluvoodisse jõudes enam süütu, moodustab ühe poole topeltkahtlusest see, kas asja eest vastutav mees oli tulevane peig ise ja tegu toimus „tema all […] või mitte tema all“. Kahtluse teise poole osas jätkub väide sedamoodi: „Ja kui te ütlete, et see toimus tema all, jääb kahtlus, kas see toimus vägivaldselt või temakese vabal tahtel.“ Mõlemale topeltkahtluse poolele antakse 50 : 50 võimalus. Filosoofid järeldavad muljetavaldavalt keeruka statistilise mõttekäigu abil, et on ainult üks võimalus neljast (1/2 × 1/2), et naine rikkus abielu enne abiellumist. Seega ei saa mees temast seda põhjust kasutades lahutada.

Tekib kiusatus oletada, et astragaalide leiutamise ja tõenäosusteooria leiutamise vahele jäänud aeg ei olnud midagi enamat kui ajalooline õnnetus. Kreeklased ja talmudi õpetlased olid nii vihaleajavalt lähedal analüüsile, mille Pascal ja Fermat sajandeid hiljem käsile võtsid, et kõigest väike tõuge oleks nad edasi järgmise sammuni viinud.

See, et seda tõuget ei toimunud, ei olnud õnnetus. Enne, kui ühiskond riski mõiste oma kultuuri inkorporeerida sai, ei pidanud muutuma mitte see, mida inimesed olevikust arvasid, vaid see, kuidas nad tulevikku suhtusid.

Kuni renessansini tundus inimestele, et tulevik pole palju enamat kui õnne küsimus või suvaliste variatsioonide tulemus ning nad tegid enamiku oma otsustest vaistlikult. Kui elutingimused on loodusega nii tihedalt seotud, on inimesel kontroll väga väheste asjade üle. Niikaua kuni ellujäämiseks vajalikud nõudmised piiravad inimesi selliselt, et nad saavad täita vaid põhifunktsioone nagu laste saamine, vilja kasvatamine, jahtimine, kalastamine ja peavarju hankimine, ei ole nad lihtsalt suutelised kujutama ette olukorda, kus neil oleks võimalik oma otsuste tulemusi mõjutada. Sente korjates saab euro kokku ainult juhul, kui tulevik on midagi enamat kui üks must auk.

Vähemalt kuni ristiretkedeni seisis enamik inimesi sajandite jooksul ühest päevast järgmisse lonkides silmitsi väheste üllatustega. End õdusalt sotsiaalsesse struktuuri sisse seadnuna ei pööranud nad eriti tähelepanu üle maa kihutavatele sõdadele või sellele, kui headele valitsejatele järgnesid kehvad valitsejad, ega isegi sellele, et usud moondusid. Ilm oli kõige silmanähtavam muutuja. Egiptoloog Henri Frankfort on märkinud järgmist: „Minevik ja tulevik – mis polnud kaugeltki põhjus muretsemiseks – sisaldusid täielikult olevikus.“25

Hoolimata sellest, et selline suhtumine tulevikku visalt säilis, astusid tsivilisatsioonid sajandite jooksul suuri samme. Ilmselgelt polnud riski kohta moodsate arusaamade puudumine takistus. Samas ei olnud tsivilisatsiooni areng üksi piisav tingimus selleks, et motiveerida uudishimulikke inimesi uurima teadusliku prognoosimise võimalusi.

Kui läänemaailmas levis kristlus, sai tuleviku osas suunanäitajaks üheainsa Jumala tahe, kes asendas kogu selle jumaluste mitmekesisuse, keda inimesed aegade algusest alates kummardanud olid. Sellega kaasnes suur tajunihe: maal oleva elu tulevik jäi endiselt müsteeriumiks, kuid nüüd määras selle kindlaks jõud, kelle kavatsused ja standardid olid selged kõigile, kes nende õppimiseks aega leidsid.

Sedavõrd kui tuleviku üle mõtisklemisest sai osa moraalsest käitumisest ja usust, ei tundunud tulevik enam päris sama salapärane kui varem. Siiski ei olnud see veel ühegi matemaatilise eelduse suhtes vastuvõtlik. Varakristlased piirdusid oma ettekuulutustes hauataguses elus toimuvaga, kuigi nad Jumalat hardalt anusid, et ta maiseid sündmusi nende kasuks pööraks.

Siiski jätkusid parema maapealse elu otsingud. Aastaks 1000 seiklesid kristlased kaugetele maadele, kohtusid uute rahvaste ja ideedega. Seejärel toimusid ristiretked – üks läbiraputav kultuurišokk. Läänemaailma elanikud põrkasid kokku Araabia impeeriumiga, mis oli loodud Muhamedi utsitamisel ja ulatus ida suunas lausa Indiani. Tulevikku uskuvad kristlased kohtusid araablastega, kes olid saavutanud palju kõrgema intellektuaalse harituse taseme, kui neid pühapaikadest välja tõrjuma saabunud sissetungijad.

Araablased olid saanud Indiasse tungides tuttavaks hindude arvusüsteemiga, mis võimaldas neil kaasata idamaiseid intellektuaalseid edusamme omaenda õpetustesse, teaduslikesse uuringutesse ja eksperimenteerimisse. Selle tulemused olid pöördelise tähtsusega, seda kõigepealt araablaste ja seejärel läänemaailma jaoks.26

Araablaste käes muutsid India numbrid astronoomias, navigeerimises ja kaubanduses kasutatavat matemaatikat ja mõõtmist. Uued arvutusmeetodid vahetasid tasapisi välja abakuse kasutamise, mis oli olnud sajandeid ainus aritmeetikavahend igal pool alates läänepoolkeral elavatest maiadest kuni Euroopa, India ja idamaadeni. Abakust tähistav sõna pärineb kreekakeelsest sõnast abax, mis tähendab liivakandikut. Kandikutel laoti liivale kivikeste veerud.27 Sõna arvutamise kohta – kalkuleerimine – tuleneb ladinakeelsest sõnast calculus, mis tähendab kivikest.

Kui uus arvusüsteem järgmise viiesaja aasta jooksul lihtsa abakuse koha endale võttis, asendus arvutuste tegemisel nuppude liigutamine kirjutamisega. Kirjalik arvutamine edendas abstraktset mõtlemist, mis avas tee sellistesse matemaatika valdkondadesse, mida ei oldud kunagi varem ette kujutatudki. Nüüd sai võtta ette pikemaid merereise, täpsemalt aega arvestada, ambitsioonikamaid arhitektuurilisi konstruktsioone luua ja keerukamaid tootmisviise kasutada. Tänapäevane maailm oleks üpris teistsugune, kui me kasutaksime mõõtmisel ja arvutamisel endiselt tähti I, V, X, L, C, D ja M või numbreid asendanud kreeka või heebrea tähti.

Kuid araabia numbritest ei piisanud selleks, et ärgitada eurooplasi uurima radikaalset kontseptsiooni juhuslikkuse asendamisest süstemaatilise tõenäosusega ning selles sisalduvat ideed, et tulevik võiks olla midagi, mida saab ette ennustada ja isegi mõningal määral kontrollida. See edusamm pidi ootama, kuni taibati, et inimesed ei ole saatuse kätes päris abitud ja et nende ilmalikku saatust ei määra alati kindlaks Jumal.

Renessanss ja protestantlik reformatsioon valmistasid pinnase ette riski meistriklassiks. Kui müstitsism pärast aastat 1300 pKr teadusele ja loogikale alistus, hakkas Kreeka ja Rooma arhitektuur asendama gooti arhitektuuri: kirikuaknad olid valgusele avatud ning skulptuuridel kujutati mehi ja naisi, kes seisid kindlalt maa peal, selmet ilma lihaste ja kaaluta stiliseeritud figuuridena poseerida. Need ideed, mis kaunites kunstides muudatusi tagant tõukasid, aitasid kaasa ka protestantlikule reformatsioonile ja nõrgestasid katoliku kiriku ülemvõimu.

Reformatsioon tähendas midagi enamat kui lihtsalt seda, et inimkonna suhe Jumalaga muutus. Pihitooli kõrvaldamisega hoiatas see inimesi, et edaspidi tuleb neil seista ise oma kahel jalal ja et nad peavad võtma vastutuse oma otsuste tagajärgede eest.

Kuid kui mehed ja naised ei olnud impersonaalsete jumaluste ja juhuslike võimaluste meelevallas, ei saanud nad enam tundmatu tulevikuga silmitsi seistes passiivseks jääda. Neil ei olnud teist valikut, kui et hakata tegema otsuseid palju enamate asjaolude ja palju pikemate ajaperioodide kohta kui kunagi varem. Protestantlikule eetikale omased kokkuhoidlikkuse ja karskuse ideed tõendasid, et olevikuga võrreldes tõusis tuleviku tähtsus. Valikute ja otsuste sellise avardumisega tuvastasid inimesed ajapikku, et tulevik pakub nii võimalusi kui ka ohte, et see on ettemääratud lõputa ja paljulubav. 16. ja 17. sajand oli ajastu, kus tehti geograafilisi avastusi, seisti silm silma vastu uute maade ja ühiskondadega ning eksperimenteeriti kunsti, luulevormide, teaduse, arhitektuuri ja matemaatikaga. Uute võimaluste tajumine kiirendas kaubanduse ja äri kasvu drastiliselt, mis oli tugev stiimul muutusteks ja avastusteks. Kolumbus ei juhtinud Kariibi mere kruiisi: ta otsis uut kaubateed Indiasse. Väljavaade saada rikkaks on väga motiveeriv ja väga vähe inimesi rikastub ilma riskimata.

See nüri väide on sügavam kui võiks esmapilgul arvata. Kaubandus on vastastikku kasulik protsess, tehing, kus mõlemad osapooled tunnevad ennast jõukamana kui varem. Milline radikaalne idee! Kuni selle hetkeni olid inimesed rikastunud suuresti kas kedagi ekspluateerides või kellegi teise rikkust röövides. Kuigi eurooplased jätkasid meretaguste maade röövimist, oli kodus varanduse kasvatamine juba võimalik paljudele, mitte vähestele. Pärijate printside ja nende käsilaste asemel said uusrikasteks nüüd targad, seiklejad ja novaatorid, kellest enamik olid ärimehed.

Ent kaubandus on ka riskantne. Kui kaubanduse kasv muutis mängurluse põhimõtted rikkuse loomise põhimõteteks, oli selle vältimatu tulemus kapitalism, mis on riskimise musternäide. Kuid kapitalism ei oleks saanud õilmitseda ilma kahe uue tegevuseta, mis olid nii kaua olnud tarbetud, kuni tulevik oli õnne või Jumala tahte küsimus. Esimene neist oli raamatupidamine, mis on iseenesest tagasihoidlik tegevus, kuid soodustas uute nummerdamise ja loendamise tehnikate levikut. Teine oli ennustamine, mis oli palju vähem tagasihoidlik ja palju keerulisem tegevus, mis ühendab omavahel riskimise ja otsese tasu.

Keegi ei planeeri kauba teisele poole ookeani saatmist ega kogu müügiks kaupu ega laena raha ilma, et ta ei püüaks enne kindlaks teha, mis tulevikus juhtuda võiks. Tellitud materjalide õigeaegse saabumise tagamine, müügiks plaanitava kauba õigeaegne tootmine ja müügipinna kordaseadmine – kõik need tegevused tuleb planeerida enne seda hetke, kui kliendid kohale ilmuvad ja oma raha letile laovad. Edukas ärijuht on ennekõike ennustaja; ostmine, tootmine, turundamine, hinnastamine ja korraldamine on kõik teisejärgulised.

Need mehed, kellega te järgmistes peatükkides tutvute, pidasid Pascali ja Fermat’ avastusi arukuse alguseks, mitte lihtsalt õnnemängu kätkeva intellektuaalse mõistatuse lahenduseks. Nad olid piisavalt julged, et järjest keerulisemates ja järjest suurema praktilise väärtusega probleemides risk igakülgselt käsile võtta ning mõista, et need probleemid käsitlevad inimeksistentsi kõige fundamentaalsemaid filosoofilisi aspekte.

Kuid praegu tuleb filosoofial mõneks ajaks kõrvale astuda: lugu tuleb alustada algusest. Tundmatusega tegelemise tänapäevased meetodid saavad alguse mõõtmisest, šanssidest ja tõenäosusest. Kõigepealt saabuvad numbrid. Aga kust tulid numbrid?