Читать книгу Jumalatega võidu. Tähelepanuväärne lugu riskist - Peter L. Bernstein - Страница 8

3
Renessansiajastu hasartmängur

Piero della Francesca, kes maalis järgmisel leheküljel kujutatud neitsi Maarja („Montefeltro altarimaal“48), elas enam kui kakssada aastat pärast Fibonaccit, vahemikus umbes 1420–1492. Tema eluaeg jääb Itaalia renessansi keskele ning tema töö on keskaja vaimsuse ja 15. sajandi uue vaimsuse vahelise lõhe kehastus.

Della Francesca figuurid ja isegi neitsi Maarja enda figuur esindavad inimesi. Neil puuduvad aupaisted, nad seisavad kindlalt maa peal, nad on isikute portreed ja nad hõivavad isikliku kolmemõõtmelise ruumi. Kuigi nad on eeldatavasti seal Maarja ja Jeesuslapse saabumise puhul, tundub, et enamik neist pöörab tähelepanu muudele asjadele. Gootilik varjude kasutamine salapära loomiseks arhitektuurilises ruumis on haihtunud. Siin kasutatakse varje selleks, et rõhutada struktuuri raskust ja et märkida figuure ümbritseva ruumi piirjooni.

Muna tundub neitsi pea kohal rippuvat. Hoolikam maali uurimine tekitab veidi ebakindlust selles osas, kus täpselt see taevalik viljakuse sümbol ripub. Ning miks ei ole need maised – ehk küll jumalakartlikud – mehed ja naised sellest nende kohale ilmunud imelikust fenomenist üldse teadlikud?

Kreeka filosoofia on pea peale pööratud. Nüüd on müsteerium taevas. Maa peal on mehed ja naised vabad inimesed. Need inimesed austavad jumalikkuse kujutisi, kuid pole kaugeltki mitte selle orjad – see sõnum ilmub renessanssi kunstis ikka ja jälle. Donatello võluv Taaveti skulptuur oli üks esimesi pärast klassikalist Kreeka ja Rooma ajastut loodud skulptuure, kus kujutati alasti meesterahvast. Vana Testamendi suur poeet-kangelane seisab meie ees enesekindlalt, Koljati pea tema jalge ees, ega häbene oma teisme-eeliku keha. Brunelleschi suur Firenzes asuv kuppel ja katedraal koos oma selgelt määratletud massi ja kaunistamata interjööriga kuulutavad, et religioon on sõna otseses mõttes maa peale toodud.

Renessanss oli avastuste aeg. Kolumbus heiskas purjed samal aastal kui Piero suri ning üsna varsti pärast seda muutis Kopernik radikaalselt inimkonna arvamust taevast endast. Koperniku saavutusteks oli vaja kõrgel tasemel matemaatilisi oskusi. 16. sajandi jooksul arenes matemaatika kiiresti ja need arengud olid põnevad, seda eelkõige Itaalias. Pärast käsilaoga trükipressi leiutamist 1450. aasta paiku tõlgiti palju matemaatika klassikalisi teoseid itaalia keelde ja need avaldati kas ladina keeles või kohalikus keeles. Matemaatikud osalesid elavates avalikes aruteludes, kus arutati lahendusi keerukatele algebralistele võrranditele, samal ajal kui rahvas oma lemmikutele kaasa elas.

Hertsog Federico II di Montefeltro Madonna. Brera pinakoteek, Milano, Itaalia

Reproduktsioon on esitatud New Yorgis asuva Scala/Art Resource’i lahkel loal.

Sellise huvi ajend pärineb 1494. aastast, kui avaldati frantsiskaani munga Luca Pacioli kirjutatud tähelepanuväärne raamat.49 Pacioli sündis umbes 1445. aasta paiku Piero della Francesca kodulinnas Borgo San Sepulcros. Kuigi Pacioli pere käis poisile peale, et ta valmistuks ärimeheks hakkama, õpetas Piero talle kirjutamist, kunsti ja ajalugu ning ergutas teda lähedalasuva Urbino krahvilossi kuulsat raamatukogu ära kasutama. Pacioli õpingud Urbinos panid aluse tema hilisemale kuulsusele matemaatikuna.

Kahekümneaastaselt sai Pacioli Veneetsias töökoha ühe rikka kaupmehe poegade koduõpetajana. Ta käis avalikel filosoofia- ja teoloogialoengutel ning õppis eraõpetaja käe all matemaatikat. Taibuka õpilasena kirjutas ta Veneetsias viibides oma esimese matemaatika vallas avaldatud teose. Tema onu Bendetto, kes teenis Veneetsias sõjaväeohvitserina, õpetas Paciolile nii arhitektuuri kui ka sõjandust.

48

Maal on tuntud ka kui Brera madonna. (Tõlkija märkus.)

49

Taustamaterjal Pacioli kohta pärineb peamiselt teostest David (1962), lk 36–39, ja Martin Kemp, „Leonardo da Vinci: The Marvellous Works of Nature and Man“ (1981), lk 146–148.