Читать книгу Lukus linn - Peter May - Страница 10

MacNeil juhtis oma Ford Focuse Lambeth Palace Roadil asuva õnnetusjuhtumite ja eriolukodade osakonna hoone vastas olevasse bussipeatusesse, teades kindlalt, et see ei häiri ühtki neljast kunagi seda marsruuti mööda kulgenud bussiliinist.

Archbishop’s Parki sissepääsu juures asunud väravad ja piirded olid maha lõhutud, et ehitajate kohale toimetatud rasketele masinatele ruumi teha. Mees tundis ära FSSi laborite kriminalistide märgistuseta kaubikud, kuigi jalgsi tulles oleksid nad kiiremini kohale jõudnud, kuna labor asus vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel, kitsa tee lõpus pargi lõunapoolses otsas.

Pealinna sulgemise järel oli kriminalistikaosakond sunnitud oma vahendid koondama ühte kesksesse asutusse. Politseile meditsiini- ja teadusteenuseid osutava endise Londoni linnapolitseiteenistuse keskse kriminalistikalabori asukohaks valiti Lambeth Road. Praegu seisid välja saadetud kriminalistid Mac-Neili saabumist oodates ehitusplatsil.

MacNeil silmitses pargi riismeid, kunagise betooni- ja klaasimere keskel asetsenud tibatillukese rohelise oaasi segipuistatud varemeid. Siin-seal seisid suitsetavate ja omavahel jutustavate rühmadena oranžides tunkedes selgelt silma torkavad ehitustöölised. Uduses varahommikuses valguses kohmerdas maas oleva augu ümber, mis pidanuks praeguseks betooniga täidetud olema, rühm valgetes kaitseülikondades ja näomaskides tontlikena mõjuvaid kogusid. Ülikonnas mees, üll poolde säärde ulatuv kaamelivillane mantel ja peas valge kiiver, tippis ettevaatlikult läbi pori läheneva MacNeili suunas. Ta nägu kattis standardne valge puuvillane mask nagu MacNeilil endalgi, kuid mees peatus teisest parajas kauguses. „Uurija MacNeil?“

MacNeil hoidis samamoodi eemale ja silmitses küsijat ettevaatlikult. „Jah. Ja teie?“

„Derek James. Ma olen peaministri asetäitja büroost. Te muidugi mõistate, kui ma teie kätt ei suru.“

„Mida te tahate?“ MacNeil asus alati pikemalt jorutamata asja juurde.

„Ma tahan,“ vastas James mõningase teravusega, „et töö sellel platsil edasi läheks.“

„Sel juhul on nii, et mida rutem me selle jahumise lõpetame, seda kiiremini saan ma siin asjad aetud ja teie tüütamise lõpetada.“ MacNeil astus mehest mööda, tontide rühma poole.

James järgnes talle, endiselt jälgides, et kingad poriseks ei saaks. „Te vist ei saanud minust aru, härra MacNeil. Siinsed tööd toimuvad parlamendi erakorralise määruse alusel. Sellele projektile kulutatakse miljoneid naelu. Meil on väga range ajakava. Viivitus võib maksma minna elusid.“

„Härra James, keegi on juba surnud.“

„See tähendab, et teda ei saa enam aidata. Küll aga teisi.“

MacNeil jäi poolelt sammult seisma ja pöördus ministeeriumimehe poole, kes silmapilk tagasi põrkus, otsekui kartes, et Mac-Neil võiks talle peale hingata. „Kuulge. Kõigil selles riigis on õigus õiglusele. Olgu nad elavad või surnud. See on minu töö. Ja kui mina olen sellega ühele poole saanud, võite teie enda tööd edasi teha. Seni ärge mul jalus töllerdage.“ Ta pöördus taas minekule ja rühkis läbi muda kaitseülikondades meesteni. „Mis seis meil siin on?“

„Kotitäis inimluid, Jack,“ vastas üks neist maskist summutatud häälega. „Kaevamist alustati alles eile. Keegi poetas selle ilmselt öösel siia.“ Mees vaatas neid ohutust kaugusest silmitsevate sadade nägude poole. „Ja need vennad tahavad meist kiirelt lahti saada.“

„Iga asi omal ajal.“

Teine kaitseülikonnas mees ulatas MacNeilile paari kilesusse. „Näed, semu, tõmba parem need kingadele peale.“

MacNeil tegi, nagu kästud, ja piilus siis auku. Selle põhjas kükitas kellegi kogu. „Kes seal all on?“

„Sinu vana semu.“

MacNeil pööritas silmi. „Oh pask,“ ütles ta summutatult. „Tom Bennet!“

Kriminalistikamees muigas maski all, mis ta näol pingule tõmbus.

MacNeil vedas kummikindad kätte ja sirutas käe välja. „Aita mind alla.“

Spordikott oli kallis, Puma logoga. Tom hoidis seda kinnastatud kätega lahti ja tõstis pilgu, kui MacNeil ta kõrvale potsatas. „Ära liiga lähedale tiku,“ soovitas mees. „Mine tea, mille sa siit külge korjad.“

MacNeil ei teinud hoiatusest välja. „Mis seal sees on?“ tahtis ta teada.

„Lapse luud.“

MacNeil kummardus kotti vaatamiseks lähemale. Luud olid kuidagi väga valged, otsekui oleks need päikese käes vedelenud, nukker pundar tükke ja juppe, mis oli kunagi olnud inimolend. Mees põrkas tagasi, kui ta ninna kerkis lehk, mis meenutas külmkappi vedelema jäänud, säilivuskuupäeva kuu ajaga ületanud lihatükki. „Mis kurat siin niimoodi haiseb?“

„Luud.“ Noore patoloogi silmade ümber tekkinud kortsud näitasid, et MacNeili tülgastus teeb talle nalja.

„Ma ei teadnudki, et luud lehkavad.“

„Oi, ikka. Kaks, isegi kolm kuud pärast surma.“

„Niisiis oli see laps veel üsna hiljuti elus?“

„Ma ütleks lõhna järgi, et ikka väga hiljuti.“

„Ja mis siis sellest lihast sai, mis luude peal oli?“

„Keegi on selle luude pealt maha lõikunud. Mingit väga teravat riista kasutades.“ Tom tõstis pika luu kotist välja ja hoidis seda õrnalt mõlema käega. „Reieluu. Selle peal on näha sälgud, mille on jätnud nuga või mingi muu tööriist. Sälgud on võrdlemisi sügavad ja laiad, niisiis oli tegemist raske lõikeriistaga.“

MacNeil silmitses luul olevaid sälke ja sooni, mis kulgesid enamasti paralleelselt ja tungisid luusse nurga all, otsekui korduvate hakkivate liigutuste tagajärjel. „Niisiis pole tegemist asjatundjaga?“

„Ei oskagi öelda, keda ma luudelt liha eemaldamise eksperdina kirjeldaksin, aga eks see paras kirvetöö ole.“ Tom libistas oma pika ja hapra sõrmega üle liigesepea. „Siit näed, kuidas on liigest tükeldatud, ja kuivanud koe- ja kõõlusepudi, mida kätte ei saadud.“

MacNeil vaatas uuesti kotti ja tõstis sealt ettevaatlikult välja midagi roiet meenutavat. Mees kallutas pea viltu ja silmitses seda uudishimulikult, ise sõrmi mööda siledat valget kaart libistades. „Mismoodi need luud nii korralikult puhtaks on saadud?“

Tom kehitas õlgu. „Küllap neid on pestud. Ma olen isegi seda mõnikord kolju puhastamiseks teinud. Seda kübekese valgendi ja pesupulbriga keetnud.“

„Kas see poleks pidanud haisu ära kaotama?“

Tomi silmade ümber tekkisid taas naerukurrud. „Luuüdi läheb ikka halvaks, keeda või ära keeda.“

MacNeil torkas roide tagasi kotti ja ajas end sirgu. Mees vaatas üles, üle augu ääre küünitavate ja nende juttu kuulata üritavate inimeste suunas. „Sugu oskad öelda?“

„Praegu mitte. Aga vanuse paigutaksin üheksa ja üheteistkümne aasta vahele.“

MacNeil noogutas mõtlikult ja küsis endalt mõttes, mismoodi toimub osadeks lahutatud luustiku lahkamine.

Tom oleks otsekui ta mõtteid lugenud, ajas end ta kõrval sirgu ja sõnas: „Mõistagi ei ole võimalik lahkamist läbi viia. Ma saan vaid luud ritta laduda ja neilt mingeid vihjeid otsida.“ Blondide juuste salk oli kilest vannimütsi kummi vahele jäänud ning ta MacNeili näkku vaatavate rukkilillekarva silmade pilk nii vahetu, et vanem mees pidi kõrvale vaatama. „Muidugi,“ jätkas Tom, „pole ma eriline ekspert selles vallas, et mis käib kuhu. Ma oskan roided välja korjata, kuid mitte õiges järjekorras. Oskan eristada sõrmeluid, kuid seda arvatavasti mitte, kumma käe omadega on tegemist. Tegelikult läheb meil selleks tarvis antropoloogi.“

MacNeil sundis end patoloogile otsa vaatama. „Kas sellega on probleeme?“

„Ta on haige.“

„Oeh.“

„Aga ma saan anda üldise hinnangu, märkan suuremaid vigastusi luudel ja puuduvaid osi, võtan luuüdist kudesid ja tellin mõned toksikoloogilised analüüsid.“ Mees vakatas hetkeks. „Mina soovitan Amy kutsuda. Ta on koljude osas spets ja inimeste isikute tuvastamisega palju tegelenud.“

MacNeil tundis, kuidas ta süda naise nime kuuldes löögi vahele jättis, ja küsis endalt, kas ta tunded peegelduvad ka näos. Näiteks kerge punastamisega. Mees tajus, et Tom jälgib teda tähelepanelikult, otsekui mingit märki otsides, aga kui see ka nii oli, siis ta pilk seda igatahes ei reetnud. „Muidugi, kui sa nii arvad,“ vastas MacNeil. Ta pöördus ja sirutas käe üles, et lasta end välja aidata.

„Ettevaatust,“ ütles Tom kärmelt. „Mõne inimese meelest on mulle ohtlik selga pöörata.“

MacNeil keeras pea aegamööda tema poole. Ta silmis oli sünge ja ohtlik pilk, mis ei vajanud sõnu.

Tom naeratas. „Karm vend oled.“

Ehitusplatsi kohal rippus madalal lasuvat udu meenutav vaikus. Siin, pealinna südames, mõjus see eriti ebatavalisena. Ei mingit liiklusmüra, jutlemiseks kõrgendatud hääli, lõbustatud hõikeid, ei mingit pea kohalt kostvat Gatwicki või Heathrow’ poole suunduvate lennukite reaktiivmootorite mürinat. Üksnes jõesuudmest Põhjamere tormise ilma eest varju otsima lennanud kajakate kriisked, taeva all tiirlevad valged välgatused, mis meenutasid surma ootavaid raisakotkaid.

Surm oli juba kohal, kuid luudele polnud midagi nokkida jäänud.

MacNeil tajus endal kõikide pilke. Ministeeriumimees seisis pisut eemal, käed rinnal vaheliti. „No nii?“

„Ma tahan, et kõik ehitusplatsilt lahkuksid,“ ütles MacNeil. „Me sulgeme selle ja vaatame üle.“

Ministeeriumimees kallutas pea viltu. Viha reetsid vaid ta silmad. „Sellest tuleb jama,“ ütles ta.

„Jama tuleb siis, kui kõik ei tee seda, mida ma käskisin.“ MacNeil kõrgendas häält, et kõik platsil viibijad teda kuuleksid. „See siin on kuriteopaik.“