Читать книгу Lukus linn - Peter May - Страница 11

„Mida kuradit sa talle ütlesid?“

„Ütlesin, et see on kuriteopaik ja me otsime selle läbi.“

Laing silmitses teda skeptiliselt. „No mida sa ka ei öelnud, igatahes on ta nüüd üsna leilis. Sa ikka aimad, millise pasalasu ma praegu endale kaela saan?“

„Kujutan ette.“

„Kas ikka kujutad?“ Laing heitis pilgu kellale ja võttis seejärel pihku puldi, et arhiivikapil olev telekas sisse lülitada. „Tead sa, kui ma kolmkümmend aastat tagasi Glasgow’st Londonisse tulin, lootsin, et olen sinusugustest kauboidest lahti. Siinsetel inimestel on paremad kombed, kui mõikad, mida silmas pean.“

„Jah, nad on ähvardades palju viisakamad.“

Laing jõllitas teda. „Ma ei kujutanud hetkekski ette, et mingi mägismaa vihane vend mind veel enne pensionileminekut hulluks ajama hakkab.“ Ta keeras teleka hääle valjemaks. Uudistes räägiti jälle peaministri surmast ja Laing näis ilmselgelt seda kuulda tahtvat.

MacNeil vaatas kirjutuslaua taga raamaturiiulil seisvat raamitud fotot peainspektorist ja ta naisest. Nad moodustasid veidra paari. Laing oli pärit Glasgow’st, vana kooli töölisklassi võmm. Ta vandus, viskas labast nalja, oli füüsiliselt agressiivne. Ta määris endale pähe Brylcreemi ja uhas oma läikivatele raseeritud ja alkoholist laienenud veresoontega põskedele helde käega Old Spice’i. Mehe lõhn kargas ninna enne, kui ta nähtavale ilmus. Ta naine seevastu oli tõeline haritud daam, Chelseast pärit arsti tütar, kes armastas ooperit ja üldse teatrit ning õpetas Londoni Kuninganna Mary ülikoolis inglise keelt ja näitekunsti. Nad elasid kuskil lääne pool suures ridamajas. Laing oli abikaasa seltskonnas hoopis teine inimene. MacNeilil polnud aimugi, mida naine selles mehes nägi, kuid mis see ka polnuks, tõi ta mehes välja parima. Mõned inimesed avaldavad sellist mõju. MacNeil mõtles endamisi, et kuigi Martha ei pruukinud temas halvimat välja tuua, ei aidanud ta päris kindlasti ka paremate külgede avaldumisele kuidagi kaasa. Ta kadestas Laingi tolle suhte pärast.

MacNeil heitis avatud uksest pilgu uurijate kontoriruumi. Tööl oli vaid paar uurijat ja lisaks käputäis mundrikandjaid ja haldustöötajaid. Pandeemia oli siingi lõikustööd teinud.

Miski uudistes köitis MacNeili tähelepanu ja ta pöördus mikrofonide raskuse all ägava laua taga reas istuvaid tumedas ülikonnas mehi vaatama. Kõigil oli mask ees, ka nende pihta küsimusi tulistavatel ajakirjanikel. Laua keskel oli mees, kelle nägu oli viimaste kuude jooksul maskist hoolimata tuttavaks saanud. Tal olid suured tumedad silmad ja nende kohal tihedad tumedad, blondile siilipeale kontrasti pakkuvad kulmud; mees kandis silmatorkavaid ovaalsete hõberaamidega prille. Tal oli mahe ja sume hääl ja ta rääkis inglise keelt vaevumärgatava välismaise aktsendiga, mille päritolu oli võimatu määratleda. Mehe nimi oli Roger Blume ning ta oli Stein-Francksi FluKilli pandeemia rakkerühma juhtiv arst.

„Kuradi kaanid!“ Laingi vandumine väljendas täpselt Mac-Neili peas keerlevaid mõtteid. „Ma näen, et nende aktsiate hind on jälle kerkinud.“

Stein-Francks oli Prantsusmaal asuv farmaatsiafirma, mille viirusevastase ravimi nimega FluKill oli Maailma Terviseorganisatsioon pandeemia alates välja valinud kui kõige tõenäolisemalt toimiva linnugripiravimi juhul, kui haigus peaks hakkama nakkama inimeselt inimesele. WHO oli hoiatanud sellegi eest, et niisugune lõpplahendus on möödapääsmatu. Selle tulemusel olid kõik maailma riigid, kes seda endale vähegi lubada võisid, tellinud kokku enam kui kolme ja poole miljardi euro väärtuses ravimit. Ainuüksi Suurbritannia oli ostnud ligi viieteistkümne miljoni ravikuuri jagu ravimit, et sellega neljandikku elanikkonnast ravida. Tervishoiu- ja õiguskaitsetöötajad olid esimeste seas, kes seda saama pidid. Mitte et see ravinud oleks. Parimal juhul võis loota, et see leevendab sümptomeid ja lühendab põdemisaega, andes sel moel ka ellujäämisvõimaluse. Ja ligi kaheksakümneprotsendise suremuse puhul valitses pöörane nõudlus kõige järele, mis inimeste šansse veidigi suurendada aidanuks.

Stein-Francksi pressikonverentsi eesmärgiks oli teadaande avaldamine, mille kohaselt nad olid FluKilli tootmismahtusid nõudluse rahuldamiseks veelgi suurendanud. Keegi küünilisevõitu ajakirjanik uuris dr Blume’i käest, kas tootmismahtude suurendamine võis olla kuidagi seotud sellega, et mitmed arenguriigid olid andnud teada kavatsusest hakata omaenda geneerilist ravimivormi tootma. Blume tõrjus erilise vaevata ilmselget vihjet sellele, et tema firma on huvitatud üksnes monopoolse seisundi säilitamisest.

„Meil on Prantsusmaal valminud uus üksus, mis on rajatud spetsiaalselt FluKilli tootmiseks,“ teatas mees. „See alustab tööd järgmisel nädalal. Oleme seda juba pikka aega kavandanud. Niisiis pole tegemist kiirustamisega, mille on tinginud soov konkurentsi tõrjuda. Meie suudame ravimit kõigist teistest kiiremini ja tõhusamalt toota. Lisaks on meil paigas selle tõhusust kindlustav kvaliteedi tagamise süsteem.“

„Teie vaktsiin ei osutunud eriti tõhusaks.“ Ajakirjaniku toon peegeldas kogu riigis valitsevat üldist põlgust, mida põhjustas teadmine, et keegi katastroofist kasu lõikab.

„See on väga kahetsusväärne,“ teatas Blume. „Mõistagi mitte tühistel majanduslikel põhjustel, vaid elude pärast, mida olnuks võimalik päästa.“

„Ja miks see ei toiminud?“ lasi kellegi hääl lendu järjekordse süüdistuse.

„Sest meie oletused osutusid valeks,“ teatas Blume lihtsalt. „Linnugripp on keskkonnas meie ümber olemas olnud pikka aega, kuid esimene inimese linnugrippi nakatumise juhtum leidis kinnitust alles 1997. aastal. Selle juhtumi puhul kandus viirus üle linnult inimesele. Kuid sellest hetkest alates oli vaid aja küsimus, mil lindude viirus inimese gripiviirusega geene vahetab ja nii inimeselt inimesele levima hakkab. Kui see juhtus, mõistsime kohe, et inimkond võib olla suures hädas. Pandeemia oli möödapääsmatu ja suure tõenäosusega hullem kui 1918. aasta Hispaania gripp. See tappis umbes viiskümmend miljonit inimest. Niisiis algas võidujooks, et olla seekord valmis haiguse tõrjumiseks enne selle vallandumist.“ Mees libistas käega üle oma harjastega kaetud kolba. „Me üritasime nagu paljud teisedki luua oma laboris midagi sellist, mis immuunsüsteemi jaoks inimesele nakkuva lindude gripiga sarnaneks. Ja niimoodi vaktsiini valmistamiseni jõuda. See tähendas erinevate H5N1 lindude gripiviiruse geenide kombineerimist inimeste gripiviiruse omadega. Meie valisime selleks H3N2 tüve, mis on põhjustanud suurema osa inimese gripiviiruse puhangutest.“ Tohter vangutas pead. „Eesmärk oli asendada igas viiruses ükshaaval kaheksa geeni kaheksa teiselt viiruselt pärit geeniga, et näha, milline geen annab tulemuseks inimeste seas kõige lihtsamini leviva variandi. Häda oli selles, et enam kui kahesaja viiekümne võimaliku kombinatsiooni seast õige tabamine oli pisut lotovõidu saamise moodi.“

„Aga te arvasite, et see õnnestus.“

„Jah. Sest päris viiruse tekkides avastasime, et olime loonud midagi peaaegu identset. Probleemiks osutus erinevus, mis oli siiski täpselt nii suur, et immuunsüsteem ei lasknud end ninapidi vedada, ja meile oli kohe selge, et selle vea kõrvaldamine võib võtta kuni kuus kuud.“

„Ja kas keegi Stein-Francksist on välja pakkunud mingi loogilise selgituse sellele, miks pandeemia sai alguse Londonis ja mitte Aasias?“

„See ei ole meie töö,“ vastas Blume osavalt. Kui mees ka tajus vaenulikkust, mida küsimuste esitajad tema vastu tundsid, ei teinud ta sellest välja. „Selle küsimuse peate esitama tervisekaitseametile.“ Mees tegi oma etteastes pausi. „Aga ei pea olema eriti tark mõistmaks, et piisab sellest, kui üks nakatunud inimene Vietnamist või Taimaalt või Kambodžast Londonisse, New Yorki või Pariisi lendab, ja seeme ongi idanema pandud. Praegusel õhulendude ajastul elame me sisuliselt globaalses külas. Lisaks oleme reisimiseks kasutatavate busside ja lennukite ja metroorongide näol loonud viiruse paljunemiseks ja levimiseks ideaalsed inkubaatorid. Me oleme vallandumist ootav inimkatastroof.“

Teadustaja lülitus tagasi stuudiosse ja jätkas uudistega, mis käsitlesid võidujooksu peaministri surma järel jäänud võimuvaakumi täitmiseks. Aga see ei pakkunud Laingile huvi ja ta lülitas teleka välja. „Mees, sa oled ikka üks kuradima lollpea. Praegu minema astuda. Sa oled hea võmm …“ Ta kõhkles. Kompliment oli öeldud veidi vihatsi. Asi, mida ta ei soovinud välja öelda. „Sa võiksid mõne aasta pärast minu koha peal istuda.“

„Ja selleks ajaks on Seanil kool peaaegu läbi.“ MacNeil raputas pead. „Lastega ei ole uusi võimalusi. Kella pole võimalik nende lapsepõlve tagasi keerata.“ Ta vaatas Laingist mööda, aknast välja Kennington Roadile. Poode ja restorane politseijaoskonna vastas. Trafalgar Lock and Key, Perdoni restoran, Peter’s Gents Hair Stylist, Imperial Tandoori. MacNeil tundis neid kõiki paremini kui oma poega. Persse küll, ta veetis Laingi seltskonnas rohkem aega kui pojaga!