Читать книгу Lukus linn - Peter May - Страница 9

Ust kinni tõmmates kuulis MacNeil, kuidas telefon ülemisel korrusel taas helisema hakkas. Ta ei tahtnud Laingiga rohkem rääkida ja võttis seetõttu taskust kiirustades mobiiltelefoni, et see välja lülitada.

Õhk autos oli jääkülm, kui ta rooli taha istus. Öösel polnud küll külma teinud, aga esiklaasile oli kogunenud kondensvesi. Ta pani soojustuse täisvõimsusel tööle ja juhtis auto Calabria Roadile. Raadio mängis möödunudaastaste hittide valikut. Selle aasta kahe viimase kuu jooksul polnud välja tulnud ainsatki uut lugu. Üks lugu järgnes teisele ja MacNeil rõõmustas kunagi varahommikust eetriaega täitnud DJ-de mõttetu mulina puudumise üle. Poole kaheksased uudised oli ta maha maganud.

Nagu ikka, sõltus läbi linna kulgemine sõjaväe kontrollpunktidest. Teatud piirkonnad olid lihtsalt suletud, isegi tema jaoks. Siia-sinna olid veetud eraldusjooned, mille ületamiseks läks tarvis eriluba. Ta sõitis lõuna poole Pentonville’i, pööras lääne poole Pentonville Roadile ja edasi Euston Roadile. Kell oli peaaegu kolmveerand kaheksa ja õhku täitis hallikas valgus, mis immitses läbi madalate, kaugete pilvelõhkujate katuseid riivavate tinahallide pilvede. Endises elus oleks taksod ja bussid ja pendelliiklus kolesteroolina linna tuiksooni ummistanud. MacNeil ei suutnud kuidagimoodi tühjade tänavatega ära harjuda. Varases hommikuvalguses valitses verdtarretav vaikus. Ta sõitis mööda üksikutest sõjaväeautodest, mis vedasid khakiroheliste furgoonikatete alt välja kiikavaid, „Tähesõdade“ filmi ilma näota sõdalasi meenutavaid gaasimaskides ja kaitseprillides sõdureid, kel olid käes püssid, mida nad olid liigagi tihti sunnitud kasutama.

Nüüd, mil väljas oli valgeks läinud, sõitsid siin-seal valvsate kaamerate ja satelliitide silma all ringi üksikud sõidu- ja kaubaautod, mil oli luba liikumiseks linna teatud piirkondades. Linnasüdame ümbruses, kus oli palju rüüstamist ette tulnud, oli kontroll rangem. Valitsus oli võtnud vana ummikumaksu arvestamise taristu kasutusele kõigi piirkonda sisenevate ja väljuvate sõidukite jälgimiseks ja kontrollimiseks. MacNeil sõitis piki piirkonna põhjapiiri, möödus tühjast Eustoni jaamast ja pööras seejärel lõunasse Tottenham Court Roadile, kus kaamera ta auto numbrimärgi fikseeris ja otse tsentraalsesse arvutisse sisestas. Ilma vajaliku loata oleks ta mõne minuti pärast rajalt maha võetud.

Linna poetänavad meenutasid lahinguvälja. Need poeaknad, mida polnud veel puruks pekstud, olid laudadega kinni löödud. Tänavaservades hõõgusid varastatud ja põlema süüdatud autode vrakid, kõikjal vedelesid kunagi tsiviliseeritud olnud ühiskonna rusud ja rämps. Järjekordse vägivallategudega täidetud öö jäänukid. Tottenham Courti metroojaama vastas asuva Dominioni teatri majast oli alles vaid mustunud ja seest tühjaks põlenud ahervare. Iga kord, kui sadama hakkas, kerkis õhku „Proovireisija surma“ – seal viimasena etendunud teatritüki – kärsahaisu. Ka Oxford Streeti McDonalds’ oli omadega õhtul. Söegrillil üleküpsetatud pihvid. Harmoni erootikapoodi oli nii palju kordi sisse murtud, et selle omanikud ei vaevunud enam aknaid kinni naelutama; napis mustas nahkrõivastuses sireen prunditas mööda sõitva MacNeili suunas trotslikult huuli.

Veidi kaugemal lõunas oli kõiki lavarekordeid purustanud „Hiirelõks“^[1.] viimaks kavast maha võetud ja St Martini teatrimaja, mille neoonvalgustid olid puruks pekstud ja seintelt maha rebitud, nägi nukker ja hüljatud välja.

MacNeil peeti Cambridge Circuse juures sõjaväe kontrollpunktis kinni. Mees pidanuks praeguseks sellega juba harjunud olema, kuid teadmine, et su pea on sihikule võtnud viis-kuus poolautomaatrelva, ei lasknud end mugavalt tunda. Torssis sõdur põrnitses teda maski tagant, püsis turvalises kauguses ja sirutas kummikindas käe ta dokumentide järele. Ta andis need kärmelt tagasi, otsekui peljates, et need on saastunud – mis polnud sugugi võimatu –, ja tundes soovi neist kiiresti lahti saada.

MacNeil sõitis mööda Charing Cross Roadi, üle Trafalgari väljaku ja sealt edasi Whitehalli. Siin oli pisut rohkem elu, ametnikkond veel tegutses mingil määral ja valitsus püüdis koost laguneva ühiskonnaga hakkama saada. Võimukoridoridest sisse-välja liikuvate maskis meeste ja naiste olekust hoovas sedasama troostitut meeleheidet, mis valdas suuremat osa pealinna elanikest.

Jõele lähenedes nägi mees vana Battersea elektrijaama neljast korstnast morni hommikutaevasse kerkivat musta suitsupilve. Võimsamat sümbolit inimese abitusest looduse ees poleks ta osanud ette kujutada. Kui palju surnuid praeguseks juba oli? Viissada tuhat? Kuussada? Rohkem? Keegi ei uskunud enam statistikat. Seda polnud lihtsalt võimalik kontrollida. Aga ka kõige optimistlikumad valitsuselt tulevad näitajad olid sama hästi kui hoomamatud.

Kella üheksased uudised edastasid lugu, mida oli kedratud terve öö. Aga MacNeil kuulis seda esimest korda ja kuuldu tabas teda rängalt. Veidi pärast keskööd olid St Thomase haigla arstid teada andnud peaministri surmast. Kaks tema last olid juba surnud ja naine endiselt kriitilises seisus. See ei olnud saladus, et peaministri seisukord on tõsine. Aga millised võimalused said üldse olla kõigil teistel, kui riigi kõige mõjuvõimsama isiku surm nii lihtsalt saabus?

Uudistesaate diktor andis heliseva häälega teada, et nüüd on oodata parteisisest võimuvõitlust peaministri asetäitja ja rahandusministri vahel. Peaministri asetäitja, kärnkonna meenutav mees, keda MacNeil kunagi sallinud polnud, oli jõupositsioonil, kuna tema tõusis automaatselt peaministri asemele, vähemalt ajutiselt. Kuigi MacNeil ei saanud sotti, miks pidanuks keegi praeguses olukorras tahtma niisugusele ametikohale pürgida. MacNeil lootis salamisi, et selles võitluses jääb peale rahandusminister. Temale tundus, et see hetkel aadressil Downing Street 11 elav kodanik oli oluliselt mõistlikum, intelligentne ja südametunnistusega inimene.

Üle Westminster Bridge’i ja läbi järjekordse sõjaväe kontrollpunkti sõites heitis mees vilksamisi pilgu lääne suunas, kus Thamesi lõunakalda kohale kerkis St Thomase haigla üheteistkümnekorruseline fassaad. Kuskil seal, betooni ja klaasi taga, lamas surnuna kunagi riiki juhtinud mees. Külm ja võimetu, nakatatud omaenese laste poolt. Ta teadis, et taamal on haigla kolm alles jäänud esialgset tiiba, Friday, Saturday ja Sunday, samuti täis taudist tabandunud patsiente. Ehk puuduks juhul, kui sakslased poleks välksõja ajal haigla nelja ülejäänud tiiba puruks pommitanud, praegu üle tee parki lisahoone ehitamise vajadus.

1 Seda Agatha Christie näidendit on Londoni lavadel mängitud alates 25. novembrist 1952. Siin ja edaspidi tõlkija märkused [ ↵ ]