Читать книгу Lukus linn - Peter May - Страница 8

MacNeil viibis kuskil kaugel eemal. Paigas, kus ta poleks pidanud olema. Soojas ja õdusas ja turvalises paigas. Samas andis endast mingis teadvusesopis märku kummaline pinin, ebameeldiv tunne, et miski oluline on meelest läinud, kahe silma vahele jäänud. Ja korraga meenus talle iiveldust tekitava ehmatusega, et ta polnud kuude kaupa tööl käinud. Kuidas ta sai sellise asja unustada? Kuid ta teadis, et oli seda varemgi teinud. Sellele viitasid mingid ähmased mälestused. Oh issand, kuidas ta seda küll seletab? Mismoodi ta neile ütleb, kus ta oli olnud või miks? Jumal küll. Tal kippus süda pahaks minema.

Mees kuulis telefonihelinat ja teadis, et helistajaks on nemad. Ta ei tahtnud kõnele vastata. Mida ta ütlema peaks? Talle oli kogu aeg palka edasi makstud ja tema polnud vaevunud kordagi näole andma. Küllap tegid teised talle katet. Tegid ta vahetused ära. Nad on tigedad, süüdistavad. Kuid telefon muudkui helises edasi ja tema ei tahtnud seda ikka vastu võtta. „Jää vait!“ röögatas ta telefonile. See ei teinud väljagi, iga järjekordne helin oli otsekui noatorge südamesse. See jätkab suskamist, kuni ta viimaks vastab. Mehe laubale kerkis higi. Miski kleepus ta keha külge. Ja mida enam ta sellest vabanemiseks rapsis, seda kõvemaks muutus haare. Ta viskles ja rapsis ja pöörles ning ärkas siis õhku ahmides, hirmust pärani silmade pilk laes kinni, lühikeseks pügatud juustega niiske kukal patja surutud. Numbrid 06.57 küünitasid digitaalsete fragmentidena laeroseti suunas. See oli ainus asi, mille ta majast kaasa oli võtnud. Kingitus Seanilt. Äratuskell, mis lakke infrapunaseid numbreid projitseeris. Nii puudus unetuil öil vajadus kella vaatamiseks pead pöörata. Taevast vahtis alati vastu suur kell, meenutades, kui aeglaselt aeg mööda võib venida.

Muidugi teadis mees, et kella polnud tegelikult ostnud Sean. Martha teadis, kui väga mehele sellised tehnilised vidinad meeldivad. Aga nende kinkimine valmistas rõõmu Seanile. Süütu rõõm, mida suudab andmisest leida üksnes laps, niisama ehe kui rõõm kingi vastu võtmisest.

MacNeil keerutas end higist ligedate linade puntrast välja ja heitis jalad üle voodiserva. Teda embas külm õhk. Äratus! Telefon helises endiselt. Ja ta teadis, täpselt nagu unenäos, et helin ei lõpe. Mees sirutas käe öökapi suunas ja tõstis toru. Huuled kleepusid hammaste külge. „Jah?“

„Ma loodan, et sa oled kaine, MacNeil.“

MacNeil kangutas keele suulae küljest lahti ja haistis hingeõhus viski kolkunud lehka. Mees nühkis silmist rähma ja sodi. „Mu vahetus algab alles kaheteistkümne tunni pärast.“

„Poiss, su vahetus algab praegu. Topeltvahetus. Mõtlesin, et kuna sul on täna viimane päev, siis võiksid ennast liigutada. Mul on veel kaks meest puudu.“

„Persse.“

„Persse jah. Keegi on meie hoovi kärutatud ja mul pole kedagi teist sellega tegelema saata.“

MacNeil ajas pea kuklasse ja vahtis uduse pilguga suurt taevast kella. Tegelikult ta polnudki teadnud, millega järgnevat kahtteist tundi täita. Ta ei olnud kunagi valge päevaga magada suutnud. „Mis värk on?“

„Inimluud. Archbishop’s Parki objekti töömehed leidsid need augu põhjast.“

„Tundub, et neil oleks tarvis arheoloogi, mitte võmmi.“

„Need olid nahast spordikotis ja eile neid seal veel polnud.“

„Ah nii.“

„Parem hakka liigutama. Ministeeriumi omad ajavad verist vahtu välja, kuna pidid tööd peatama. Ja aja see asi kähku korda, eks? Mul ei ole seda jama tarvis.“

Telefoni ragin kõrva ääres pani MacNeili võpatama. Laing oli kõne lõpetanud.

MacNeil jõllitas trepimademe vastas asuvas vannitoas hambaid pestes talle peeglist vastu vaatavasse tuima näkku. Läbipaistmatuks tõmbunud klaasis seisis kimp teiste inimeste hambaharjasid. Tema hoidis kõiki oma asju enda toas ega katsunud vannitoas mitte kui midagi. Mees pesi isegi kraanid enne nende puudutamist desoainega üle. Habe tahtis ajamist. Ja mõned täiendavad unetunnid võinuks silmade all olevate varjude vähendamisel abiks olla. Ometi polnud viimaste kuude tekitatud kahju võimalik kuidagi olematuks muuta. Kustutada maski, mille stress oli söövitanud ta alla neljakümneaastasele näole. Talle ei meeldinud seda pikalt vaadata.

Ta vedas žiletiga üle tumeda habemetüüka ja kuulis kõrvaltoast liikumist. Automüüja. Kui MacNeil majas toa üürimist kaalus, oli endiselt esimesel korrusel elav üürileandja ta kongikaaslastest kiire ülevaate andnud. Praktiseerimiskeelu saanud lahutatud arst, kes oskas enamasti kõigi haiguste vastu mingi ravimi kokku segada. Igati asjalik inimene, kellega ühe katuse all elada, iseäranis neil päevil. Automüüja. Majaperemehe arvates gei, kes polnud veel valmis kapist välja tulema. Siis kaks mingit asjapulka raudteetööliste ametiühingust, mis tegelikult ei kandnud enam seda nime, ja mehele ei tulnud meelde, kuidas seda organisatsiooni nüüd kutsuti. Üks neist oli pärit Manchesterist, teine Leedsist ja mõlemad ametis Londonis, selle juhtkomisjoni juures. Ametiühingul oli Baalbec Roadi maja osas pikaajaline kokkulepe. Majas oli vaid üks naine. Ta haises veidi ja nägi välja nagu laip ja majaperemees oli kindel, et tegemist on narkomaaniga. Aga üüri maksis ta nagu kellavärk, niisiis polnud see kellegi asi.

Tegemist oli veidra, ühiskonna äärealal elavate heidikute seltskonnaga, kes eksisteeris omalaadses videvikutsoonis, kus ei elata ega surda. Sisse kolides – kas sellest oli tõepoolest möödas vaid viis kuud? – oli MacNeil tundnud end kõrvalseisjana. Otsekui piiluks ta majja sisse. Jälgiks toimuvat. Tema sinna ei kuulunud ega kavatsenud jääda. Aga küllap olid nad kõik kunagi niimoodi mõelnud. Ja nüüd ei näinud ta enam väljapääsu nagu nemadki. Ta polnud enam väljas ja ei piilunud sisse, vaid oli sees ja vaatas välja.

MacNeil oli selle piirkonna valinud seetõttu, et see oli tundunud paigana, kuhu Seani tuua. See polnud mingi geto. Siit õhkus endiselt teatavat suursugusust. Tänava otsas asus Highbury Field. Koht, kus nad saanuks koos Seaniga palli taguda, koeraga jalutada – kui neil oleks koer olnud. Ka mõned tänavanimed kõlasid koduselt. Aberdeen, Kelvin, Seaforth, Fergus. Neis oli midagi tuttavlikku ja trööstivalt, neis kajas vastu ammu selja taha jäetud Šotimaa. Kohe Highbury Corneri kõrval oli ujula. Majaperemehe sõnul oli see kunagi olnud vabaõhuujula, aga äpumate inimeste põlvkond oli sellele seinad ümber ja katuse peale ehitanud. Veel üks koht, kus tema ja Sean võinuks veeta – kuidas seda nüüd nimetatigi? – kvaliteetaega. Ja siis oli MacNeil mõelnud, et hangib neile abonendi Gunnersi mängudele Emiratesi staadionil.

Aga Seani ema oli keeldunud poissi läbi linna Islingtoni lubamast. Tema sõnul oli see liiga ohtlik. Kui, siis pärast eriolukorra lõppemist.

MacNeil tõmbas jope selga ja vedas krae üles. Ta ülikond vajas pressimist ja valge särgi kraeserv kippus pisut narmendama. Ülemine nööp oli kaotsi läinud ja ta pidi lipsu selle varjamiseks kõvasti kinni tõmbama. Mees tiris kindad kätte ja kiirustas trepist alla kitsasse koridori. Kunagi, tegelikult vaid kuu aega tagasi, oleks majaperemees ta tervitamiseks pea oma ukse vahelt välja pistnud. Aga nüüd ei rääkinud keegi neist enam omavahel. Nad olid selleks liiga hirmul.