Читать книгу Maapõu. I osa. Deemoni sarja 5. raamat - Peter V. Brett - Страница 5

„Tulekul on sülem.”

Deemonisoost kuninglik kaasa Alagai Ka rääkis inimese, lihtsureliku suu läbi, keda nad kutsusid Shanjatiks. Kaasa lebas väeringi kütkendatuna, ent oli lõhkunud ühe luku ja võtnud lihtsureliku üle, enne kui tema vangistajad jõudsid reageerida.

Tahe lömastatud, polnud Shanjat nüüd palju enamat hüpiknukust, ja kuninglikule kaasale valmistas naudingut valu, mida see äratas tema vangistajates. Ta nihutas lihtsureliku jalgu, et tajuda keha. Järeleaimajaist vähem kasulik, kuid tugev ja relvastatud maapinnalojuste algeliste relvadega, ning tundesidet kuningliku kaasa vangistajatega saaks ta rakendada.

„Mida Maapõue see tähendab?” nõudis Avastaja. Too, keda teised hüüdsid Arlen või Par’chin. Kes suutis teisi mõjutada, ehkki see polnud tõeline ülemvõim.

Kuninglik kaasa sisenes lihtsureliku keelekeskusse, kasvatades soravust inimeste pruugitud suhtlusvahendi – algeliste uratuste vallas. „Kuninganna munemisaeg on ligi.”

Avastaja kohtas lihtsureliku pilku ja ristas rinnal käsivarred. Tindiga ihusse söövitatud loitsumärkides tuksles vägi. „Teadagi. Mis on sel mingi sülemiga pistmist?”

„Te püüdsite mu kinni, tapsite mu tugevaimad vennad,” ütles kuninglik kaasa. „Ei jätnud teadvuste õukonda küllalt vägevaid, et takistada noorkuningannasid ema tühjendamisel võlujõust ja küpsuse saavutamisel.”

Avastaja kehitas õlgu. „Kuningannad tapavad üksteist ise, kas pole? Sealsamas lõimetissaalis, ja tugevaim võidab taru omale. Parem äsja koorunud kuninganna kui täisküps.”

Kuninglik kaasa pidas lihtsureliku silmi ainiti Avastajal, jälgides enda silmadega ülejäänud aurasid toas.

Selgelt kõige ohtlikum oli Teadvustetapja keebi, oda ja krooniga relvastatud Pärija, keda kutsuti Jardiriks. Juhul kui Pärija otsustaks ta tappa, poleks kuninglikul kaasal loitsuringi aheldatuna erilist lootust, ning Shanjati orjastamine ajas Pärijat hullupööra raevu.

Ent Pärija aura oli reetlik. Kuigi kuninglikku kaasat himustati tappa, vajati teda elusalt.

Hoopis huvitavam oli tundmuste võrgustik, mis ühendas Pärijat Avastajaga. Armastus ja vihkamine, võistlus ja austus. Viha. Süü. Seda tuumakat segu uuris kuninglik kaasa mõnuga. Pärija igatses kannatamatult teavet. Avastaja oli jätnud mõndagi rääkimata ning Pärija auras pragises ärritus juhtohjade loovutamise pärast.

Ettearvamatum oli Kütt, nõndanimetatud Renna. Metsiku loomuga emane, väeloitsudest plekilises ihus hõõgumas varastatud Maapõue võlujõud. Väe kasutamisel vähem vilunud, kippus talitsejateta ägestuma. Trampis praegugi jalgu, relv käes, valmis viskuma kallale patiseisu esimese katkestuse peale.

Neljas oli emane lihtsurelik – Shanvah. Nii nagu hüpiknukul, puudus temalgi suurem võlujõud. Poleks ta tapnud relvadega üht deemonivürsti, oleks kuninglik kaasa põlanud ta ebaoluliseks.

Aga olgugi Shanvah vangistajate seas nõrgim, oli tema aura siiski oivaline. Hüpiknukk oli tema sigitaja. Tahe tugev, püsis aura pind liikumatu, ent allpool valules vaim vaevatult. Mälestus sellest on kindlasti hõrgutav, kui kuninglik kaasa lõikab lahti tema kolju, et vajutada hambad teadvuse pehmesse lihasse.

Hoides inimeste tähelepanu hoolega lihtsurelikul, sundis kuninglik kaasa hüpiknukku naerma. „Noorkuningannad ei saa võitluseks võimalust. Kui mu vendade hulgas pole ülemvõimuks küllalt jõudu, varastab iga vend muna ja põgeneb.”

Avastaja viivitas, koitma hakkas mõistmine. „Pesad rajatakse Thesas kõikjale.”

„Pole kahtlust, et see on juba alanud.” Ta sundis hüpiknukku viipama odaga ning inimeste pilgud järgisid etteaimataval kombel viibet. „Pidades mind siin, saadate oma liigi hukatusse.”

Vargsi nihutas kuninglik kaasa ahelaid, urgitsedes nõrka kohta. Metallisse uuristatud loitsumärgid kõrvetasid teda ja sikutasid ta võlujõudu, ent kaasa valitses väge rangelt. Ta oli lõhkunud luku, päästnud priiks jäseme. Õnnestub tal murda teinegi, võib hüpiknukk ehk rikkuda loitsuringid ja aidata ta pakku.

„Kui mitu teadvust on tarusse jäänud?” nõudis Avastaja. „Seni oleme tapnud seitse, sind arvestamata. Pole just tühine asi.”

„Tarusse?” küsis kuninglik kaasa. „Praegu mitte kedagi. Kahtlemata on sigimisalad juba ära jagatud ja munemise eel üritatakse uusi piirkondi ikestada.”

„Sigimisalad?” kordas Kütt.

Hüpiknukk naeratas. „Varsti leiab teie Vabade Linnade rahvas, et müürid ja loitsumärgid kaitsevad neid vähem, kui neile on sisendatud.”

„Julged sõnad, Alagai Ka,” ütles Pärija, „sest ometi lebad sa ju meie kütkeis.”

Lõpuks leidis kuninglik kaasa otsitu. Tillukese lukumõra, mida ta oli vangistuskuude jooksul pikkamisi murendanud. Luku murdmine võimaldaks deemonil libiseda ahelast minema, kuid tarviliku väeheleduse tõttu polnud välistatud, et tema kinnipüüdjad avastavad plaani liig vara.

„Teie sigimisalad säilitatigi selleks puhuks.” Hüpiknukk astus sammu küljele, viies pilgud endaga. „Jahipargiks mu vendadele. Meie armeede survel purunevad teie müürid nagu munakoored ja meie sahvrid täidetakse, et nuumata koorunud kuningannasid.”

„Ja nende üsas kasvab kogu Ala hukatus,” taipas Pärija. „Seda ei tohi me lubada.”

„Vabastage mind,” ütles kuninglik kaasa.

„Ei tule kõne allagi,” urises Avastaja.

„Õieti pole teil valikut,” ütles kuninglik kaasa. „Sülemit võib vältida ainult minu tagasipöördumine.”

„Sina oled Valede Vürst,” lausus Pärija. „Me ei ole nii narrid, et usaldada su sõnu. On veel üks valik. Me laskume sügavikku, et tappa Alagai’ting Ka jäädavalt.”

„Te väidate, et ei ole narrid,” vastas kuninglik kaasa, „aga usute, et suudate elada üle rännaku tarusse? Te ei pääse isegi sinnamaale, kuhu Kavri, enne kui ta murdus ja jälle pinnale põgenes.”

Sõnadel oli soovitud mõju, sest Pärija jäigastus ja haaras oda kõvemini pihku. „Needki on sinu valed. Kaji alistas teid.”

„Kavri tappis palju meie sõdureid,” ütles kuninglik kaasa. „Palju vürste. Taru taasasustamiseks kulus sajandeid, kuid tema katsed tungida meie valdustesse äpardusid. Enamat ei saa teie liik tahtagi. See tiir ei ole esimene ega ka viimane.”

„Sa lubasid juhatada meid Maapõue,” lausus Avastaja.

„Sama hästi võiksite püüelda päevatähele,” vastas kuninglik kaasa. „Te põleksite tuhaks ammu enne päralejõudmist. Eks te tea.”

„Siis tarusse,” ütles Avastaja. „Teadvuste õukonda. Teie pärglima deemonikuninganna lõimetissaali.”

„Teid hävitab seegi.” Kuninglik kaasa nügis hüpiknukku sammu võrra edasi.

„Elame, näeme,” ütles Kütt.

Nüüd olidki nad vajalikus asendis. Hüpiknukk tõstis oda ja viskas Avastaja südame pihta. Nagu oodatud, hajus mees uduks, mille oda läbis kahju tegemata, lennates otse Pärija poole, kuid too keerutas tõrjeks relva.

Hüpiknukk paiskas hooga kilbi, selle toekas serv lõhkus ühe kuninglikku kaasat vangistanud loitsukivi. Kütt liikus kärmelt rünnakule, ent valju karjatusega tõkestas emane lihtsurelik Küti tee oma sigitaja juurde.

Hüpiknukule jäi mahti pöörduda ning kahmata loitsuahel, kuna kuninglik kaasa koondas võlujõupalangu purustama nõrgendatud lüli. Justkui katkist võrku harutav ämblik keerutas hüpiknukk temalt ahela. Hõbedased loitsumärgid kõrvetasid kuningliku kaasa nahka, aga vabaduse eest oli valu odav hind.

Ta nipsutas küünist, et läkitada lõhutud metallilüli tükike võlujõupalangu abil läbi õhu, müksata ja tõugata peast Pärija kroon, takistades nõnda välja loomist, mis kuningliku kaasa algselt lõksu püüdis.

Kütt lükkas emase lihtsureliku kõrvale ja hüppas peatama hüpiknukku, kuid oli liiga hilja. Relvaviibutuse kiuste uduks hajunud, jättis kuninglik kaasa kehastunuks vaid üksiku küünise, millega avas mööduva Küti soolikad. Hüpiknukk oli tekitanud loitsuringi tühemiku ning ta lipsas sellesse, kehastudes uuesti ringi välimises servas.

Avastaja tormas paarilise juurde, kes ahmis õhku ja üritas meeleheitlikult hoida sisikonda põrandale valgumast. Keskendumisvõimetu Kütt ei hajunud uduks ega tervendanud end ise: Avastaja raiskab tervendamisele väärtuslikku aega ja väge.

Kuninglik kaasa joonistas löögiloitsu, nii panid jalge ees lõhkenud kivid krooni järele kobava Pärija komistama. Hüpiknukk virutas krooni jalaga üle toa ja ründas siis, et Pärijat mõne hetke pidurdada.

Pöörates ümber, tõstis kuninglik kaasa sabaköndi ning väljutas loitsumärkide võlujõule surnud roojajoa.

Kui ta proovis jällegi uduks hajuda, kisendas Pärija: „Aitab!” Oda tagumine ots lajatas vastu põrandat ja võlujõu laine paiskas kõik pikali. Ehkki kuninglik kaasa toibus kiiresti, minetas keha ja liikus tühemikuni loitsumärkides, ei ennetanud ta Avastajat, kes läkitas omapoolse võlujõu paotama kardinat aknal, et loitsutühemikku langeks aovalgus. Päevatäht polnud veel silmapiirile roninud, aga kuma kõrvetas teda juba kirjeldamatus piinas. Deemon ei söandanud läheneda.

Kütt hajus uduks, ning uuesti kuju võttes olid haavad paranenud. Kogenud käega joonistasid Kütt ja Avastaja õhku loitsusid, saatsid valguse eest pilvena põgeneva deemoni pihta valupuhanguid. Kehatus olekus ei suutnud kuninglik kaasa hüpiknukku valitseda ning lihtsurelik emane krabas isase kähku nupuvõttesse. Pärija leidis üles krooni, tekitas välja, ja kuninglik kaasa oligi taas lõksus.

Polnud muud valikut kui loobuda ja läbi rääkida. Elusana vajati teda endistviisi. Kuninglik kaasa kehastus hambaid näitamata, küünised sisse tõmmatud, käsivarred inimliku alistumistunnusena kõrgel.

Kütt äigas talle küljelt kõvasti pähe, kolju põrus löögiloitsudes. Taltsutamatu olend. Teised on kindlasti vaoshoitumad.

Ent kui kuninglik kaasa vähkres hoobi tõttu maas, virutas Avastaja vastasküljest, mõrastas ta kolju ja lömastas silmakoopa.

Deemon kukkus käpuli, seepeale kostitas Pärija odavars teda kolmanda hoobiga, mis oli kivideemoni obadusestki hullem.

Peksu jätkudes mõtles kuninglik kaasa, et nood algelised metslased tapavad ta. Katsudes hajuda uduks, avastas ta, nagu ka Kütt viivuke varem, et võimatu on muundumise käivitamiseks piisavalt keskenduda.

Edasi oli raske keskenduda sellelegi, kes andis missuguse hoobi, ning jäid üksnes jahmatava hoobirahe matsatused.

Ja edasi oli raske üldse keskenduda. Deemoni vaatepiir värvus mustaks.

*

Kuninglik kaasa ärkas vaevaliselt. Üritas ammutada väge sisimatest varudest, kuid sealgi polnud palju alles. Teadvusetuna oli ta vististi ammutanud sügavalt, et halvimatest vigastustest taastuda. Lõpuni peab ta paranema loomulikul teel.

Äraneetud ahelast oli ta vabaks jäetud. Võib-olla sepistatakse seda kiiruga nüüdsama uuesti. Võib-olla eeldasid nad, et tema oimetus kestab kauem.

Kui jah, siis oli nende narrus küll lausa uskumatu. Kardin oli ette veetud ja kuninglik kaasa tajus pimedust väljaspool paksu riiet. Pakkupääs tundus praegugi käeulatuses. Ta tõstis küünise, nõrutas säilinud väevarudest jõustava kübekese ja joonistas õhku loitsumärgi.

Ent vägi hajus, suubumata küünise tippu, ning tema keha raputas valusööst, pannes ta sisistama.

Ta ammutas veel ja vägi lahtus jälle, olgugi et see kõrvetas ihu.

Kuninglik kaasa langetas pilgu, ja nähes nahal loitsusära, tärkas temas taipamine.

Tema ihusse oli söövitatud nõelte abil tinti, umbes nagu Avastaja kunagi iseendasse. Teda katsid loitsumärgid.

Teadvuseloitsud, tematõulistele häälestatud. Need märgid muutsid vanglaks ta isikliku ihu, takistasid kehaminetust ja teadvuse kaudu küünitumist. Mis hullemgi – kui kuninglik kaasa või üks tema vangistajaid suunab märkidesse liigse võlujõu, siis ta hukkub.

Ahelaga võrreldes oli see sootuks kibedam. Alandus, millesarnast kuninglik kaasa poleks osanud kujutleda.

Ometi on igal murel olemas lahendus. Igal loitsul oma nõrkus. Selle leidmiseks kavatses ta passida parajat juhust.